Sinepine tomatipirukas

Lihtsalt valmiv kuid äärmiselt maitsekas pirukas. Ei vaja vist mainimist ka asjaolu, et parimad on siin suvised Eesti tomatid.

200 g jahu

100 g võid

ca 0,75 tl soola

1 muna

3 sl hapu- või vahukoort

3 sl Dijoni või muud mahedamaitselist sinepit

6 keskmise suurusega tomatit

soola ja pipart

värsket basiilikut või tüümiani

Valmista muretaina põhi - haki omavahel kokku jahu või ja soolaga. Kui tainas on moodustanud ühtlase puru, sega juurde ka muna ning sõtku tainas kergelt läbi. Suru põhi 26-28 cm'se pirukapõhja vormi ja pista 30 minutiks külmkappi.

Küpseta põhja 200-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni kergelt-kergelt kuldne ja lõhnav. Sega omavahel koor ja sinep ning vala segu pirukapõhjale.* Kui tomatid on väga mahlased, võiks neist eelnevalt vedela sisu eemaldada - selleks pole vaja midagi keerulisemat teha kui et lõigata nö ristipidi (et ühele poole jääb ots ja teisele poole põhi) pooleks ning kergelt väikese kausi kohal pigistada. Mingit peenemat urgitsemist pole tarvis! Viiluta seejäral tomatid 0,5-1 cm paksuseks ning laota pirukapõhjale. Puista peale soola ja pipart. Küpseta ikka 200-kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni tomatid peal küpsed. Vahetult pärast ahjust eemaldamist puista peale värsked hakitud ürdid. Serveeri soojalt või külmalt.

* Tõttöelda meenus mulle see sinepi-koore segu alles peale seda, kui olin tomatid uhkelt pirukale ladunud. Niristasin selle siis lihtsalt sinna peale ning ainuke kaotus oli ehk esteetilist laadi.

***

Päris ausalt on mu teine lemmik kodumaine suvesaak tomatid (seda maasikate järel). Pole paremat pala augustikuise päikese käes nautimiseks kui kasvuhoonesoe vanaema tomat. Kõige mõnusam on võtta tomat kätte nagu õun, ning hammustada-lurtsutada seda murul, seljas maakodule sobilikud riided, millele mõni tomatipritse ka eriti halba ei tee. Üldiselt suudan niimoodi tomateid vägagi edumeelselt hävitada, et tihti jagub neid erinevatesse roogadesse vaid hooaja lõpu poole. Seekordne piruka-katsetus oli aga niivõrd mõnus, et tõenäoliselt kaalun järgmine aasta juba natuke varem mõne punapõse loovutamist.

Koos tomati-hooajaga saabub mul aga alati ka kerge kurbus. Kui varem oli suve lõpp vaid aimatav kergelt jahedama tuule ning pikema ööga, siis nüüd on asi kindel. Ees on veel vaid õunad, oad ja kõrvitsad ning külmad sügisilmad. Ning algamas on kool. Tõttöelda suutsin viimased puhkusepäevad erinevate projektidega nii edukalt sisustada, et järjekordne kooliaasta ei suutnudki minus enamat muljet jätta, kui et vaid koduste kohustuste asemel ootavad hommikuti mind taas kooli-kohustused. Eks käivitus ka 7. ametlik õppesemester (ja juurde ka aastake peale 1. kursust, mille järele mõtlemiseks võtsin), seega midagi uudset tudeng olemises enam pole. Aga nagu ikka, on hinges kerge elevus uute ja põnevate ainete ees ning kerge nukrus, et ega need kontrolltööd-eksamid unetute öödega ka enam kaugel pole. Õnneks jagub mul praegu veel vanaema maitsvaid tomateid, mis mõtteid eriti kurvaks ei lase. :)

Retsept on pärit nami-nami'st.