Köögikatsed

Suvikõrvitsa-suitsujuustu supp

2011-09-14T05:58:00.000-07:00

Üks mõnusalt tummine püreesupp. Valge pipra ja suitusjuustu kombinatsioon teevad selle muidu lihtsa ja mahedamaitselise supi natuke erilisemaks.

1 sibul
1 kartul
1 keskmine suvikõrvits
750 ml puljongit
200 g suitsujuustu
0,5 - 1 tl valget pipart
1-2 sl värsket oreganot (või 1-2 tl kuivatatud)

Tükelda kõik komponendid. Esmalt pane potti törtsu õliga sibul ja kartul ning prae neid, kuni sibul on klaasjas. Lisa suvikõrvits, sega läbi ning prae veel paar minutit. Vala peale soe puljong (või keev vesi ja puljongi-maitseaine :)) ning keeda suppi, kuni kõik komponendid on pehmed (ca 10 min, sõltuvalt tükkide suurusest). Sega hulka ka suitsujuust ning püreesta kogu kupatus (saumiksri, blenderi või köögikombainga - relv vabal valikul). Pane pott tagasi tulele, lisa oregano, aja segu korra keema ning maitsesta valge pipra ja soovi korral soolaga. Kui oled minusugune pipra-fänn, jahvata peale ka musta pipart.

* Mina serveerisin suppi leiva crouton'idega (maakeeli: praeleiva kuubikud). Tükeldasin leivaviilud kuubikuteks ning praadisin või-õli segus. Maitsestasin küüslaugusoolaga. Meespool sai supile ka krõbedaks praetud peekonit. Kõht sai meil mõlemal väga täis ning üle jäi ka üks (pildil olev) ports järgmiseks lõunaks.

***

Nagu eelmises postituses hoiatatud sai, on viimasel ajal kokkamine mul üpriski tahaplaanile jäänud. Üllatuslikul kombel on suuremaid katsetusi köögis võtnud ette hoopis I (ta endiselt suudab mind üllatada!). Minule on aga jäänud lihtsad, aga maitsvad ja tervislikud retseptid, nagu see siin. Kuna loengust suutsin ma meile kaasa haarata muuhulgas ka ühe külmetushaiguse, on see nädal supid olnud eriliselt hinnas. Eriliselt maitsvaks (ja odavaks) tegi supi ka asjaolu, et kõik komponendid, peale juustu ja maitseainete, olid koduselt kasvatatud. Sügise võlud! :)

Kohandasin veidike nami-nami retsepti.

Kerge ja mahlane kohupiimakook õuntega - tervitus koolile

2011-08-29T03:17:00.000-07:00

Väga mahlane ja maitsev õuntega kohupiimakook, mis sisaldab ootamatult vaid killukese võid ning on ka imelihtne valmistada.

450 g (1 pakk) Vilma Juubeli tordipulbrit
800 g kohupiima pastat
4 muna
1 dl suhkrut
500 g (u 6 tk) õunu
1 tl kaneeli
20-30 g võid

Puhasta õunad ja viiluta. Klopi munad suhkruga kergelt lahti ning sega hulka kohupiim. Vooderda 28-cm'se* läbimõõduga koogivormi põhi küpsetuspaberiga ning määri servad võiga. Puista põhja neljandik (silmaga, see pole täppisteadus :)) tordipulbrist. Sellele vala peale pool kohupiimasegust. Kohupiimale puista taaskord neljandik tordipulbrist ning peale laota kõik õunad. Õunadele raputa kaneeli ning sellele neljandik tordipulbrist. Vala peale allesjäänud pool kohupiimast ning kõige lõppu puista viimane osa tordipulbrist. Peale laota väikeste kildudena või. (Ehk lühidalt: pulber-kohupiim-pulber-õunad-pulber-kohupiim-pulber.) Küpseta 200-kraadises ahjus ca 40 minutit, kuni kook on kuldne.

* Mina tegin tegelikult pool portsu ja küpsetasin 22-cm'ses vormis.

***

Täna taas, üle pika aja, oli äratus kell 6:50. See täiuseni timmitud aeg, mis lubab mul võimalikult kaua magada nõnda, et jõuaksin veel ka normaalses tempos 8:15 algavasse praktikumi. Jah, kool on alanud.
Istusin hommikul mõtiskledes elutoas tükikese eelmisel õhtul valmis küpsetatud koogiga. Hing oli täis nõutust - hirmu ja ootusärevust. Nüüd ongi siis käes see kardetud semester, mis saabus ootamatult nagu sügistuulgi. Raske saab see semester olema kahel põhjusel. Esiteks, on käes see semester. See, mida nooremad tudengid kardavad ning vanemad õudusega meenutavad. See, mis pidi olema proovikiviks, omamoodi isegi sõelaks. See, mille tudengeid suudab eristada spetsiifilise halli nahatooni ning tumedate silmaaluste poolest.
See.

Sobivalt melanhoolne kaader tänasest vihmast

Teiseks, läheb nüüdseks vaid natuke rohkem kui kuu aja pärast minu kallis I kaheksaks kuuks täitma oma kohustust riigi ees. Püss õlal ja muster seljas, nagu noortel meestel ikka kombeks. Minu tugi, kes nii loomulikult koos ülikooliga mu ellu ilmus ja kellega koos me seda teed senini läbinud oleme, läheb just nüüd minema. Sõin oma maitsvat õunakooki ja mõtisklesin, et palju ma üldse jõuan see aasta enam kooke küpsetada? Viitsin ma üldse üksinda endale korralikke eineid teha? Ja kui nii, siis kas ma ka jõuan neist blogida...?
Ega mul tegelikult kaua aega mõelda polnudki. Valasin oma kohvi termostassi ja tõttasin välja. Ühele järeldusele ma siiski jõudsin: olukorrast väljudes saan ma olla vaid tugevam ja targem, kui alustades.

Koogi-inspiratsioon heatoit.com'st.

Gelato al cioccolato e. Sitsiilia-stiilis šokolaadijäätis

2011-08-23T02:16:00.000-07:00

Vaatamata oma kergusele, on tegu üllatavalt maitseka ja rikkaliku jäätisega.

700 ml 3,5 %-list piima *
115 g tumedat šokolaadi
2 sl kartulitärklist
1,75 dl suhkrut
(2 tl lahustuvat kohvipulbrit)

Tükelda šokolaad. Vala ca 500 ml piima kastrulisse ja aja (aeg-ajalt segades) keema. Samal ajal sega ülejäänud ca 200 ml piima tärklise, suhkru ja (soovi korral) kohvipulbriga. Keema läinud piim eemalda tulelt ning vala sinna šokolaadi tükid. Sega, kuni šokolaad on sulanud, ning lisa seejärel ülejäänud piim. Tõsta pott korra kuumusele tagasi, aja ta pea-aegu keema (et ilmuksid esimesed mullid) ning eemalda siis tulelt. Ära ehmata, kui esialgne tulemus hirmsasti magus tundub, jahtudes ja jäätudes muutub ta oluliselt mahedamaks. Lase segul täielikult jahtuda ning aseta seejärel külmkappi. Ideaalis võiksid maitsed seal "küpseda" üleöö, aga kui muud moodi ei saa, piisab ka paarist tunnist.
Edasi valmista, nagu jäätist ikka. Vala jäätisemasinasse ja töötle, kuni segu on külmunud. Konkreetne jäätis tuleb natuke pehmem kui tavaline, seega ei tasu seda liiga kauaks toatemperatuurile jätta.

* Soovitan soojalt kasutada rasvasemat piima. Ise kasutasin 2,5%-list ja olgugi, et tulemus oli väga maitsev, jäid sinna pisikesed jääkristallid.

***

Tegu on Sitsiilia-stiilis jäätisega. Väidetavalt pidavat sealsed jäätised erinema mandri-Itaalia omadest selle poolest, et sisaldavad paksendajana traditsioonilise muna asemel tärklist. Kui aus olla, siis mulle tundus idee tärklise-jäätisest esialgu üpriski õõvastav. Kuna aga retsept oli niivõrd lihtne, komponendid mul kõik kodus olemas ning nami-namis isegi jäätiseteemaline kooskokkamine käimas, pidin eelarvamused kõrvale seadma ning seda retsepti proovima. Tulemusega jäin õnneks väga rahule, ning kui välja arvata see, et jäätis ehk veidi kiiremini sulas, ei jäänud ta mitte mingit pidi alla teistele rammusatele retseptidele.

Retsepti leidsin lehelt "The Italian Chef".

Paneer ehk India kodujuust

2011-08-18T03:12:00.000-07:00

Mahedalt maitsev India kodujuustu-taoline piimatoode. Ei tase lasta end eksitada pikast juhendist, kuna selle valmistamine on tõesti lihtne. Lisasin juurde ka pildid protsessist, et asi lihtsam oleks.

1 l 3,5 %-list piima
2-3 sl sidrunimahla

Aja piim potis keema (aeg-ajalt segades, et ta põhja ei keeks). Keera pliidi kuumus madalaks ning lisa vähehaaval sidrunimahl, samal ajal segades, kuni piim on korralikult kalgendunud - eraldunud on läbipaistev vadak ja näha on tahenenud valk kaseiin.

Eemalda pott tulelt ning lase vedelikul veidike jahtuda. Vooderda (metallist) sõel kolmekordse marliga nõnda, et marlit ripuks ka üle servade. Aseta see sügava põhjaga kausi peale. Vala veidike jahtunud piim sõela ning lase seal umbes pool tundi nõrguda.

Tahenenud mass tõsta ettevaatlikult sõelast välja, haarates üle serva rippuvatest marli-otstest. Aseta see päts marlisse mässituna taldrikule ning tõsta sinna peale mõni raskus. Jäta see sinna tunniks või paariks.

(Mina tegin sellise konstruktsiooni. Suurele taldrikule asetasin tagurpidi väiksema, et välja pigistatud vedelik saaks minema voolata.)

Peale pressi alt eemaldamist võid paneeri vastavalt retseptile edasi töödelda. Mina soovitan esmalt kuubikuteks lõigata ja kuumal pannil törtsu õliga servad kuldseks praadida.
Retseptist saab umbes 175 g.

***

Tegu on ühe oivalise taimse (noh, nii taimne kui piim on...) komponendiga India toitudes. Varem olin seda vaid restoranides saanud, kuid kui avastasin, kui lihtne selle valmistamine on, pidin seda kindlasti proovima. Harjutamine teeb küll meistriks, aga juba oma esimese katsega jäin üpriski rahule. Tulemuseks on mahlased-juustused kuubikud. Kuna tegu on ka üpriski rammusa ja valgurikka kraamiga, on ta ka väga toitev.

Üks tõenäoliselt levinumaid roogi, kus seda kasutatakse on spinatiga karri "Saag Paneer" (panin ka oma pildi katsetusest seda valmistada siia, aga kuna olen saanud ka maitsvamat versiooni, ei hakanud retsepti veel siia postitama). Samuti usun, et see võib asendada liha praktiliselt igas roas, mis teeb selle ka oivalise komponendi taimetoitlastele. Ning sisaldades vaid piima ja sidrunimahla, on see ka igati sõbralik tudengi rahakotile.

Juhendid leidsin lehelt about.com.

Chocolate chip cookies

2011-07-21T00:47:00.000-07:00

Imehea versioon Ameerika klassikalistest šokolaaditükkidega küpsistest. Servadelt krõbe, keskelt kergelt nätske, just nagu peab.

110 g võid
1 dl suhkrut
1 dl fariinisuhkrut
1 muna
1 tl vanilli suhkrut
3,5 dl jahu
0,5 tl söögisoodat
1 tl kuuma vett kraanist
natuke soola
2,5 dl tükeldatud šokolaadi (u 175 g)
1 dl veidike purustatud india pähkleid

Kuumuta ahi 175-kraadini. Vahusta omavahel toasoe või ja suhkrud, kuni saad ühtlase heleda vahu. Mikserda hulka ka muna ning sega juurde vanilli. Lahusta söögisooda kuumas vees ja lisa taignale koos soolaga. Sega või-muna segule juurde jahu, kuni tainas ühtlane - üpriski tihke ja kleepuv. Viimasena lisa šokolaad ja pähklid.

Tõsta ahjuplaadile supilusikaga pätsikesed ja vajuta nad märja teelusikaga veidike lapikumaks. Arvesta ka sellega, et nad vajuvad laiemaks ja lapikumaks.

Küpseta u 10 min, kuni pealt kuldsed. Tõsta nad ettevaatlikult pannilabidaga restile jahtuma. Alguses on nad pehmed, kuid seistes tahenevad ilusasti.

***

Mainin kohe ära, et tegu on sama retseptiga, kui see siin. See on üks mu vanimaid ja enim katsetatud retsepte. Nendel küpsistel on lausa oma fännklubi (olgu, õigemini on seal vaid üks, aga see-eest väga häälekas sõber). Võib-olla suhtlen ma vaid väga viisakate inimestega, kuid seni on need küpsised alati kõigile maitsenud. Ega ma isegi "massist" erine, kuid arvestades nende suurt suhkru-või-šokolaadi sisaldust, ei ole ma neid just igapäevaselt valmistanud. Ja usun, et nii ongi õige, sest mõni roog võikski eriliseks preemiaks jääda. :)

Ma üldiselt ei tee retseptidest topelt-postitusi. Kuna aga eelmine postitus oli üpriski vana (veel ajast, kui juurdepääs blogile oli piiratud) leidsin, et võiks siiski erandina selle retsepti uuendada. Kui enamikke oma vanu retsepte pole ma aastaid katsetanud, siis see on mul endiselt aktiivses kasutuses. Kunagi said nendest küpsistest ka uued pildid tehtud ning tundus kohatu neid vana retsepti ja teksti juurde riputada. Nõnda teengi siis uue postituse, kuna tõenäoliselt on see retsept teenimatult niikuinii enamikele kahe silma vahele jäänud. Pildid on korrast, mil küpsetasin neid oma onule sünnipäevakingiks.

Ei salli küll seda ütlust, aga kuna ei oska ka täpsustada, siis "retsept internetist" (tobe, nagu "tsitaat raamatust"). Kunagi ammu välja prinditud inglisekeelne retsept, milles olen komponente ja koguseid nüüdseks ka veidi muutud.

Üks võõrapärase nimega tort Eesti maasikate auks: Maasikašarlott

2011-07-13T02:09:00.000-07:00

Selle tordi valmistamiseks kulub küll natuke aega ja kannatust, kuid tulemus on imemaitsev ning suviselt õrn ja kerge.

rullbiskviit maasika toormoosiga*
5 dl maasikaid
8 lehte želatiini
2 sl sidrunimahla
2 dl vahustatavat vanillikastet või vahukoort
300 g vanillimaitselist kohupiimakreemi (Alma)
2 tl vanillisuhkrut
maitse järgi suhkrut

Vooderda suur kauss toidukilega. Lõika rullbiskviit õhukesteks (0,5-1 cm) viiludeks, ning lao need viilud kausi põhja ja servadele.
Tambi pudrunuiaga maasikad kergelt katki. Pane želatiinilehed külma vette 5ks minutiks ligunema. Samal ajal vahusta vanillikaste ning sega hulka maasikad, kohupiim ja vanillisuhkur. Maitse ja lisa soovikorral suhkrut. Tõsta želatiinilehed veekausist välja, pigista neist õrnalt vesi välja ja aseta väikesesse potti. Lisa sidrunimahl ning kuumuta tasasel tulel, kuni želatiin sulanud. Edasi kalla želatiin peene nirena, samal ajal pidevalt segades, kohupiimasegule hulka. Vala kreem rullbiskviidi viiludega vooderdatud kaussi, kata toidukilega ning aseta külmkappi üleöö tahenema.
Järgmisel päeval võta kook paar minutit enne serveerimist kapist välja. Lõika väljaulatuvad rullbiskviidi-servad koogi pinnaga ühtlaseks. Keera tort tagurpidi suurele taldrikule ning eemalda ettevaatlikult toidukile. Kui tahad eriti maasikast kogemust, serveeri maasika toormoosiga. :)

* Mina valmistasin oma rullbiskviidi 5 muna, 5 sl suhkru ja 5 sl jahuga ning küpsetasin 220-kraadises ahjus, kuni pealt kuldne.

***

Kasutasin selle retsepti tarvis esmakordselt vahustatavat vanillikastet ning olin selles väga positiivselt üllatunud. Maitses ja käitus kui vahukoor, kuid omas vahukoore 35 % asemel vaid 14 % rasva. Hinnalt oli ta muidugi ka selle võrra krõbedam, kuid kuna vahukoor ja tordid ei tohiks nii-ehk-naa igapäevasesse menüüsse kuuluda, võib aeg-ajalt juu selle investeeringu teha. :) Tänu sellele jäi kook ka mõnusalt kerge, olles ideaalne magustoit viimase aja 30-kraadises kuumuses.

Üldiselt mulle väga meeldib see mõnus kuumus, mis see kevad-suvi on olnud. Selle ainsaks varjuküljeks osutus ootamatult asjaolu, et mu vanavanematel on see aasta väga kehv maasika-saak. Kui varem olen neid sealt kastideviisi korjanud, siis see aasta leidsin viimati tõesti vaid nukra peotäie. Arvestades minu võimet süüa päevas vabalt ligi kilo maasikaid, on neid marju seega mujale kui suhu väga vähe jõudnud. Aga ühel aastal võib juu ilusate ilmade nimel sellise ohverduse teha küll. :)

Kreemi retsepti võtsin nami-namist.

Ajalehepaberis põlenud kala

2011-06-29T02:18:00.001-07:00

Mitte ainult äärmiselt efektne, vaid ka üks maitsvamaid viise kala grillida. Kala jääb seest imeliselt mahlane, kuid omandab seejuures mõnusa suitsuse maitse.

1 tükk küpsetuspaberit
10 suurt ajalehe paberit
1 kg lõhe või forelli
meelepäraseid maitseaineid

Puhasta kala soomustest ja sisikonnast ning maitsesta vastavalt soovile (mina puistasin peale soola ja pipart, määrisin soola ka kõhtu ning täitsin selle meelepäraste ürtide ja sidruniviiludega). Tee küpsetuspaber kraani all märjaks ning mässi see ümber kala. Küpsetuspaberi tükk peab olema piisavalt suur, et saaksid sellega mugavalt kala ümbritsetud. Ka mõned ürdi-oksad ja sidruniviilud võib kalale seltsi pakkida. Järgmisena keera kala ükshaaval ajalehepaberitesse, nõnda et ka saba ja pea jääksid sisse.

(Ema hellalt kala pakkimas)

Aseta kala kuumale grillile ning lase paberil rahulikult suitseda-põleda. Aeg-ajalt võib paber seal ümber ka eriti uhke leegiga põlema minna ning paar korda tasub seda pakki ka ettevaatlikult keerata.

Kalal tuleb lasta seal grillil rahulikult tossata, kuni kõik ajalehepaberid ümbert ära põlenud (peaks minema ca 20 min).

Serveerimiseks koori õrnalt kalal nahk maha ning tõsta taldrikutele parajad portsud.

"Retseptis" antud koguseid saab muidugi muuta vastavalt kala suurusele, arvestada tasub siis umbes 1 ajalehe leht 100 g kala kohta.

***

Ma ütleks, et tegu on vist selle suve parima avastusega. Kuskil (tõeäoliselt blogis, kust retsepti avastasin) oli seda humoorikalt ja õigustatult nimetatud "vaese mehe suitsukalaks". Tegelikult ei ole lõpptulemus siiski mitte mingit pidi "vaene". Kala on seest täpselt parajalt küpsenud ja pehme. Suitsu-maitse on selgelt tunda, kuid ta ei valluta liigselt. Kasutamiseks kõlbavad tõenäoliselt kõik kalad, kuid ma usun, et maitsvaim on siiski punase kalaga. Selline kala figureeris esmakordselt minu sünnipäevamenüüs, kuid olen kindel, et valmistan seda veel kordi.

Juhendite eest võlgnen suure tänu blogile "Ise tehtud. Hästi tehtud". Piltide eest tänu Mikule.

Sünnipäevast vol 2011 ning maasikatort šokolaadi ja kohupiimaga

2011-06-27T12:20:00.000-07:00

Kuna kogemus näitab, et sellised asjad kipuvad ununema, teen lühikese kokkuvõtte peo menüüst. Järgneb ka ühe mahlase ja maitsva maasikatordi retsept.

Üldiselt ma pole suur sünnipäeva tähistaja. Olen sündinud üpriski "halval" ajal, sest täpselt sellele ajale satuvad kõiksugu lõpetamised ja muidu koolilõpu-pidustused. Õnneks pole ma end selle pärast kunagi väga kehvalt tundnud, kuna eelistangi seda päeva veeta rahulikult mõne kalli sõbraga ilusat varasuvist päeva nautides. Pidutseda jõuab ka muul ajal, muudel põhjustel. :)

See aasta aga oli sess eriti kurnav ning tundsin tõsist vajadust üheks rõõmsameelseks seltskondlikuks päevaks. Kuna mitmed sõbrad on mul taaskord lõpetamas või mööda riiki/-e laiali, otsustasin teha ürituse puhtalt perekondliku. Ja ka ainuüksi oma lähematest-noorematest sugulastest sain kokku suurepärase ligi 20-liikmelise seltskonna (not bad, arvestades seda, et olen kasvanud ainsa lapsena), kes tõid sellesse päeva kuhjaga rõõmu, just nagu soovinud olin!

(Mina säramas oma veidike vildaka tordi taga)

Tagasi toiduteemale liikudes, teen siia mälestuseks ka loetelu roogadest, mida pakkusin. Kuna tahtsin kostitada oma lähedasi nii vanade lemmikutaga kui ka katsetada uusi retsepte, tuli lõplik nimekiri üllatavalt pikk. Kahjuks olin kogu päeva nii ametis, et ei jõudnud sööke eriti pildistada, aga eks midagi peab ka järgmiseks korraks jääma. ;) Nendel retseptidel, millel on allikas internetis, on ka nime küljes link:

Lehtaigna mini-"quiche"id sibulaga
Peedi-sinihallitusjuustu pirukad
Ahju-lavašš vürtskiludega ("Sepamaa talu köök 2")
Caesari salat
Kerge coleslaw salat
Arbuusi-feta salat ("Nigella Summer")
Rukola-parmesani salat palsamiäädikaga
Tomat basiilikuga (lihtne, aga alati hea)
Ajalehes grillitud forell
Oskari grill-lihad
Toorjuustu-ürdivõie (inspiratsioon)
Kuklid ja Heily tehtud leib
Jäätee
Tort...

Tordi valik oli minusugusele maiasmokale kõige keerulisem. Teadsin, et soovin torti, kus pole koonerdatud maasikatega, mis koosneb peamiselt kohupiimast ning kus on veel kas šokolaadi või martsipani. Õnneks leidsin üpriski ideaalse lahenduse blogist "Sööme silmadega". Retseptis pidin asendama vaid vaarikad maasikatega. Minu versioon ei tulnud muu sagina tõttu küll pooltki nii kaunis, kui original, aga maitses see-eest imeliselt.
Kirjutan siia "normaalse" retsepti 24 cm'se vormi jaoks. Mina tegin kahekordse koguse ahjuplaadil, mis tõttu oli tulemus umbes 15 cm kõrge ning andis mugavalt üle 20 portsu.

100 g võid
140 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
45 g kakaod
0,75 tl küpsetuspulbrit
0,75 tl soodat
näpuotsatäis soola
170 g jahu
160 ml piima

400 ml vahukoort
1 tl vanillisuhkrut
0,5 dl suhkrut
600 g vanillimaitselist kohupiimakreemi
u 400 g maasikaid

100 g tükeldatud šokolaadi
250-500 g maasikaid

Vahusta toasoe või suhkruga kohevaks. Vahusta ükshaaval hulka ka munad ning edasi juba rahulikumal kiirusel vanilli, kakao, küpsetuspulber, sooda ja sool. Sega hulka pool jahust, järgmisena kogu piim ning lõpuks ülejäänud jahu. Vala tainas lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus ca 30 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana.
Lase põhjal natuke jahtuda ning lõika ta siis kaheks kihiks. Puhasta koogivorm ning vooderda toidukilega. Aseta üks jahtunud koogi-ketas vormi põhja ning laota peale u 400 g tükeldatud maasikaid. Vahusta vahukoor suhkru ja vanilliga tugevaks vahuks. Mikserda hulka ka kohupiim ning vala umbes pool kreemist tordipõhjale. Tõsta peale teine koogi-ketas ning kata ülejäänud kreemiga. Jäta kook jahedasse üleöö seisma.
Järgmisel päeval eemalda ettevaatlikult vormi servad. Suru servadele šokolaadipuru ning kaunista pealt tükeldatud maasikatega.

Tagurpidi rabarbrikook

2011-06-22T08:08:00.000-07:00

Kerge kardemoni hõnguga mõnusalt mahlane rabarbrikook.

25 g võid
1 dl fariinisuhkrut
300 g tükeldatud rabarbrit

100 g võid
1,5 dl suhkrut
2 muna
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
0,5 tl kardemoni

Määri ühe 22 cm'se koogivormi või mitme väikese vormi küljed kergelt võiga ning jaota ülejäänud sellest 25 g'st ühtlaselt põhjale. Puista peale fariinisuhkur ning sellele omakorda tükeldatud rabarber.
Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval ka munad. Sega kuivained eelnevalt omavahel ning lisa nad muna-või segule. Sega võimalikult väheste liigutustega tainas läbi. Tõsta see vormi(desse), silu kergelt pealt ja küpseta 175-kraadise ahju alumises osas ca 30-35 min (või 10-15 min, kui teed väikestes vormides), kuni pealt kuldne ja keskelt väljub hambaork puhtana. Lase koogil veidi jahtuda ning keera ta (tagurpidi) taldrikule. Parim soojalt!

***

Meelespead pildil vist isegi ei anna mulle võimalustgi valetada, et tegin seda kooki eile. Ega ta nii polnudki, sest tegelikult on sellest möödunud nüüdseks rohkem kui kaks nädalat. Vahepeal aga saabus suur kuri sess, paar nädalat sai veedetud täieliku õppimisloomana (see ei olnud ilus vaatepilt, ausalt ka) ning viimasele eksamile lendas kohe otsa ka sünnipäev. Seega, kuna mina magasin rabarbrihooaja täiesti maha siis ma loodan, et keegi ei pahanda, et ma seda siin ühe postituse võrra pikendan. Järgmised tulevad juba suvisemad. :)

Kook oli täpselt see, mis ta paistab. Pealmise mahlase ja hapuka rabarbrite kihi alla jäi mõnusalt pehme keeks. Eriti hästi oleks ta sobinud vanillijäätisega, aga kuna minul seda kodus polnud, julgen kinnitada, et ta oli maitsev ka ilma selleta. Võib-olla mitte just mu uus lemmik, aga vääriline vaheldus küll. :) Ja kuna mul on igavane obsessioon mini-versioonis asjadega, tegin ka selle koogi hoopis muffinivormides (nende kätte saamine oli küll veidike raskendatud, aga mitte võimatu!).

Tundub, et kook pakkus huvi ka teistele isenditele, kuna pildistamise vältel käis seda mitmel korral uurimas kass Kusti. Kusti oli ühe õnnetu trauma järel pidanud käima väikesel operatsioonil, mis tõttu oli ta viimased päevad väga hädine olnud. Ei olnud mul südant teda sealt laualt alla ajada, kui ta oli ennast nii vaevaliselt sinna vedanud (tol hetkel olin õnnelik, et kass üldse midagi peale magamise teeb). Tegin siis ühe nö behind the scenes foto ka, mis küll ei sisalda kooki, aga läks mulle südamesse. :)

Retsept nami-namist.

Rõdust ja väikesest ürdiaiast

2011-06-01T02:24:00.000-07:00

Hoiatus: järgnev postitus ei sisalda mitte ühtegi retsepti. :)

Nagu ma oma kirjelduses olen maininud, siis elan Tartus Supilinnas. Kolmepeale (kassiga siis :)) on meil üks õdus kahetoaline üürikorter. Nagu igal kodul, on ka sellel oma head ja oma vead. Vinguda võiks nii selle üle, et köögis on tööpinda imevähe, puudub ruum korralikuks söögilauaks, dušiall käies kipub põrand üleujutama ning ka täiesti köetud korteris on talviti vannitoas torud ära külmunud. Kõik need pisiasjad aga ununevad kevadel, kui avaneb taas võimalus käia rõdul!*
* (Tegelikult on ka palju enamat, aga ei tulnud neist siia praegu kirjutama :))

Rõdu on meil pisike - täiesti proportsioonis ülejäänud korteriga - ning vaatab ühe ilusa aia peale. Kirjeldamatult mõnus on astuda kevadisel hommikul tassi kuuma kohviga päikeselisele (sest sinna paistab ta just hommikuti) rõdule, kuulata linnulaulu ning nuusutada lavendli-taime. Rõdu piirde ülemist serva ümbritseb üks metallist renn, mis teeb sealse taimekasvatuse eriti lihtsaks. Nüüdseks teist aastat olengi kasutanud seda võimalust, oma hobist lähtuvalt, peamiselt maitsetaimede kasvatamiseks.

See aasta panin sinna kasvama basiiliku, põõsastilli, pune, piparmündi, šokolaadi-piparmündi, tüümiani, apelsini-tüümiani, salvei, koriandri ja lavendli. Juhuslikult sai mulda pistetud ka ühe toidupoest ostetud Rooma salati jäänus, mis vaatamata sellele, et mul eelmine aasta salatikasvatus rõdul täiesti ebaõnnestus, väga jõudsalt kasvab. Silmailuks on seal ka mõned lilled. Kõik taimed ostsin valmiskasvatatuna turult. Ei ole mul kevadeti kahjuks piisavalt aega, jaksamist ega ka sobivat aknalauda nende seemnest kasvatamiseks.

Kui aus olla, siis ega ma täpselt teagi, mida kõigi oma taimedega peale hakata (mõeldes siinkohal neid "eksootilisemaid" isendeid, nagu apelsini-tüümian, šokolaadi-piparmünt ja lavendel), seega kõik soovitused on oodatud! Kui muud neist ei saa, siis nuusutamiseks on nad ikka mõnusad. :) Šokolaadi-piparmündile olen esmase rakenduse leidnud teda kohvi sisse poetades. Lisab kohvile kerge, aga mõnusa aroomi.

Ausalt öeldes olen ma ise üllatund, kui "vanaks" ma oma harrastustega muutunud olen - esmalt kokandus ja nüüd siis see. Põlise linnalapsena polnud ma kunagi mõistnud aiandust hobina. Määrdunud küünealused, valus selg ja kõik need ussid-putukad kohe tõesti ei kutsunud. Noh, ega nad endiselt ei kutsu, aga vaikselt olen hakanud mõtisklema, et kunagi oleks juu tore omada oma aeda, kus kasvatada ilusaid lilli ning maitsvaid köögivilju. Ja olgugi, et see aeg on veel kaugel, siis see nö potipõllundus on selge samm sinnapoole. Praegu küll on mu 6 potti ja 4 kasti rohkemgi kui piisavalt ning kohati jäävad isegi ette meie suvistele maailmaavastus plaanidele (õnneks on I'l väga lahked vanemad!). Aga loobuda ei raatsiks neist siiski ka enam. :)

(Üks eksitav pilt minust - üldiselt võib mind näha lillelistes kleitides ja seelikutes, seekord sai aga laenatud ühte I pusa)

Kreemise rabarbritäidise ja beseekattega kook

2011-05-24T00:13:00.000-07:00

Kook, milles on kõike - parajalt krõmpsuv põhi, mahlased-hapukad rabarberid ning pehme ja magus besee.

200 g jahu
50 g suhkrut
näpuotsatäis soola
100 g võid
1 munakollane
1 spl meelepärast jogurtit

u 600-700 g tükeldatud-puhastatud rabarberit
100 g (40 + 60) suhkrut
1 muna
200 ml vahukoort
vaniljesuhkrut

3 munavalget
1 tl sidrunimahla
150 g suhkrut

Esmalt valmista muretainas. Selleks sega omavahel jahu, suhkur (50 g) ja sool ning suru kahvli juurde külmad võitükid, kuni saad enam-vähem ühtlase puru. Sega juurde munakollane ja jogurt ning sõtku tainast paar korda, et oleks ühtlane. Keera tainas toidukile sisse ning lase tal 30 minutit külmkapis seista.
Puista rabarbritükkidele 40 g suhkrut ning lase neilgi 10-20 min seista, et natukene vett välja tuleks.
Võta tainas külmkapist välja ning rulli kergelt jahusel laual õhukeseks ringiks. Vooderda sellega koogivormi põhi ja küljed. Kurna rabarberid (tekkinud magusa mahlaga saab väikese klaasitäie morssi) ning puista taignale. Küpsetada neid 180-kraadises ahjus ca 15 minutit, kuni taigna servad kergelt kuldsed (kui nad seda aga juba esimesel minutil ähvardavad teha, kata servad õrnalt fooliumiga).
Klopi muna kergelt 60 g suhkruga lahti ning vispelda hulka vahukoor ja vanilli. Vala segu rabarberitele ning küpseta veel ca 20 minutit, kuni pealt enam-vähem hüübinud.
Vahusta munavalged sidrunimahla ja 150 g suhkruga jäigaks vahuks (nõnda, et kaussi peapeale keerates ei kavatsegi vaht alla kukkuda). Määri vaht koogile ning küpseta taas, seekord vaid mõned minutid, kuni besee on pealt kergelt kuldne.
Lase koogil täielikult jahtuda enne lahti lõikamist.

***

Kuidas ma armastan kevadet! Minu igapäevane koolitee hõlmab pooletunnist tempokat (sest ma olen alati hilinemas) jalutuskäiku läbi ühe Tartu ilusaima linnaosa. Kui mõnel märjemal ja jahedamal aastaajal ei jõua ma end piisavalt kiruda, et elame I'ga oma õppehoonest nii kaugel, siis kevadel muutub see pigem igahommikuseks boonuseks. Iga päev saan ärgata koos loodusega, näha muutust, tervitada uusi äsja tärganud taimi. Iga päev on mul mõni kiht riideid vähem ning õues mõni kiht rohelust juures. Kevad on nagu mõni ilus klassikaline teos, mis algab vaikse viiulipartiiga ja kulmineerub uhke orkestriseadega, kus on välja toodud igast pillist kõige kaunimad noodid (peas ümiseb miski Grieg'i "Hommiku"-laadset). Ja ma pakuks, et umbes eelmine nädal oligi see uhke finaal - kõik õitses, linnud laulsid ja maailm lõhnas hästi. Selle auks saigi valmistatud see uhke ja igati vääriline kook.

See on vist esimene kord, kui ma teen postituse koogist, mis mul endal untsu läks (ja veel fotosüüdistusega!). Õnneks ma siiski tean, kus mu käsi vääratas ning isegi vaatamata sellele (khm, nendele) apsaka(te)le oli kook tõsiselt maitsev. No lausa suus-sulav. Ma ütleks, et kodumaine versioon tarte citron meringue'st (e. sidruni-beseekook, mille olen ammu oma lemmikuks kuulutanud), kus on koonerdamata ning kõige uhkemal ja maitsvamal moel kasutatud meie kevadist imetaime rabarberit. Ei tasu ka lasta end eksitada veidike pikemast retseptist, sest kui välja arvata pidev vajadus hoida koogil ahjus silm peal, ei olnud selle valmistamises mitte midagi keerulist või aeganõudvat.

Olen ka varem siia postitanud ühe beseekattega rabarberikoogi. Võrdluseks ütleks ma, et kui vanem versioon oli pigem selline igapäevane, sobilik ka hommikusöögiks, siis käesolev kook on ehk veidikene uhkem - igati paslik serveerida ka mõnel sünnipäeval või muul pidulikul söömingul. See muidugi ei tähenda, et ei võiks end sellega premeerida kas nädalavahetuse või niisama ilusa ilma puhul. :)

Retsept blogist "What a wonderful world!".

Banana bread e. Mahlane banaanikeeks

2011-05-17T03:46:00.000-07:00

Imemaitsev ja külluslik küpsetis, mis on salakavalalt peitunud igava saia rüüsse. Banaanid aitavad hoida teda pehmena päevi ning alkoholis leotatud rosinad lisavad veidike kelmikust.

100 g rosinaid
75 g rummi*
4 väiksemat küpset banaani
175 g (u 3 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
100 g võid
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
u 60g kreekapähkleid, hakitud

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala neile rumm. Lase rosinatel natuke aega (u 1 tund) imbuda.
Püreesta pudrunuiaga banaanid, segu võib jääda veidike tükiline (st, päris beebitoiduks pole neid vaja teha :)). Keskmises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, söögisooda ja sool.
Sulata pliidil/mikrolaine ahjus või. Suures kausis sega esmalt omavahel või ja suhkur ning seejärel klopi ükshaaval juurde munad. Vala hulka ka banaanipüree, rosinad, pähklid ja vanilli suhkur ning sega ühtlaseks. Lisa taignale kuivained, jaokaupa, segades peale igat lisamist. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud saiavormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 60-75 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana. Kui ta hakkab pealt liiga kärmelt pruunistuma (mis juhtub minu ahjus väga tihti), kata kook fooliumiga.
Lase koogil esmalt vormis jahtuda ning seejärel kalluta ta sealt välja. Serveeri viilutatuna. Keeks säilis mul külmkapis ligi 5 päeva (vaid tänu suuurele enese-distsipliinile). Eriti maitsvaks muutus ta taas peale röstimist.

* Mina kasutasin rummi asemel juba aastaid seisnud Vana Tallinnat ning vähendasin veidi suhkru kogust.

***

Selle koogi valmistamiseks võtsin küll pikalt-pikalt hoogu. Esimesel korral ostsin omaarust komponendid valmis ning hakkasin kooki valmistada, et avastada, et I oli vahepeal 2 banaani nahka pistnud. Siis järgmine kord, kui mul oli piisavalt banaane, ei tekkinud mul enam küpsetamiseks sobivat hetke ja banaanid rändasid sügavkülma. Kolmandal katsel jõudsin juba rosinad ligunema panna kui äkki plaanid muutusid ning rosinadki sügavkülma banaanidele seltsi rändasid. Kui ma lõpuks valmistamiseni jõudsin, pani muidugi muigama küll, et nii lihtne asi nii kaua aega võttis. Aga vähemalt oli ootamine asja väärt ja kook-keeks-sai (nimetagu, kuidas meeldib) oli väga maitsev.

Irooniliselt, pean tõdema, et viimasel ajal näevad ka mu blogi-postitused välja samasugused, nagu see viimane küpsetamine. 1. päeval valin-töötlen pildid, 2. päeval kirjutan retsepti, 3. päeval lisan ülejäänud "teemavälise" jutu ja vahel alles 4. päeval laen ülesse ja lisan pildid. Eriti piinlikuks kipub olukord, kui vahe nende päevade vahel venib omakorda mitme päeva- või koguni nädalapikkuseks. Aga eks peab leppima sellega ning tundam rõõmu, et niigi palju vaba aega on. Ma loodan, et ka mu tilluke lugejaskond pole minust veel loobunud, kuna hindan väga igasugust tagasisidet, mis Teilt saanud olen! :) (Aga tegelikult on see blogi siiski mu enda tarbeks ja lõbuks ning ma kavatsen siia postitada veel ka siis, kui kõik teised ammu läinud. :P)

On vist aimata, et antud postitus on ka üks neist, mille valmimine võttis mitu päeva aega. Kuna olgem ausad, kõige selle tärkava rohelisega tundub narr hakata nö igihaljastest banaanidest kooki küpsetada. Aga kuna veel nädalaid hiljem mäletan ma, et tegu oli ühe tõesti-tõesti maitsva küpsetisega, ei saanud ma teda ka jagmata jätta. Nii et kui kellegil peaks rabarber juba ära tüütama (ei tasu oblikhappega ka liialdada), siis vahelduseks võib juu, nii talve-nostalgias, pöörduda tagasi vana hea banaani poole.

Retsepti autor on geniaalne Nigella Lawson, mina aga sain ta nami-namist.

"Esimene muru" e pasha-moodi kohupiimatort

2011-04-28T02:59:00.000-07:00

Mõnus klassikaline kohupiimakook, mis oma lisandite poolest meenutab veidike kevadist pashat. Minu kook sai lihavõtete puhul endale ka martsipanist lõbusa tärkava murukatte.

muretainas
70 g rosinaid
2-3 spl rummi
5 muna
250 g hapukoort
3 x 200g pakki vanilli maitselist kohupiima
350 g vanilli kohupiimakreemi
suhkrut vastavalt maitsele
peotäis sukaadi (juhend allpool)

ca 250 g martsipani
Matcha tee pulbrit
1 pakk söetablette
kakaod

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala peale rumm. Aeg-ajalt segades, lase neil seal mõnda aega (muude tegevuste ajal) imbuda.
Vooderda 26-cm'se koogivormi põhi muretainaga ja küpseta 180-kraadises ahjus, kuni kuldne ja aromaatne. Välja võttes keera ahju kuumus 160 kraadi peale.
Klopi munad vähese suhkruga lahti, ning lisa järgemööda piimatooted. Sega kõik hoolikalt läbi ning maitsesta, vastavalt oma eelistustele, suhkruga. Sega hulka rosinad ja sukaad ning vala koogivormi eelküpsetatud põhjale. Küpseta 160-kraadises ahjus ligi 1,5 tundi (aga ega ma ajas ka väga kindel pole), kuni kook on servadest kerkinud ning keskelt settinud. Enne kaunistamist lase täielikult jahtuda.
Kaunistamiseks jaga martsipan enam-vähem poleks. Ühele poolele sõtku juurde uhmriga purustatud söetabletid (lisades martsipanile vajadusel mõni tilk vett) ning ülejäänule sõtku hulka Macha pulber. Külgede "mullaga" vooderdamiseks rulli mustast martsipanist kakaoga üle puistatud pinnal 7-10 cm laiad piklikud ribad, ning aseta need ringis koogi külgedele. "Muru"katte jaoks võta appi küüslaugupress. Pressi sealt vähehaaval läbi rohelist martsipani, lõigates terava noaga poole-sentimeetriseid ribasid. Puista need ühtlaselt koogile.

NB! "Muru" panna peale alles söömise päeval, vastasel juhul hakkab ta sulama.

Sukaad:

Koori ja lõigu apelsini koor parajateks tükkideks. Aseta koored köögikaalule ning teise kaussi mõõda koortega (massilt!) võrdses koguses suhkrut. Tõsta koored piisava veega täidetud kastrulisse ning aja keema. Kurna nad sõelal ja jahuta hetkeks külma veega. Nüüd panna koored taas potti, juurde lisa eelnevalt mõõdetud suhkur ja peale piisavalt vett, et kõik napi-napilt kaetud oleks. Keeda tasasel tulel, kuni vett enam põhjas pole ning koored on ilusad oraanžikalt läbikumavad. Enne kasutamist lase täielikult jahtuda.
Konkreetse retsepti jaoks kulus umbes ühe suure apelsini jagu sukaadi, aga seda head kraami tasub ikka varuga teha. :)

***

Olen küll oma postitusega väga hilinenud, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Selline kook siis kaunistas meie lauda lihavõtetel. Tegemise käigus juhtus mul küll palju apsakaid (alustades sellest, kuidas ma unustasin põhja eelküpsetada kuni selleni, et sukaadi lisamine meenus hetk peale seda, kui olin koogi rahulolevalt ahju pistnud), kuid lõpptulemusega jäin siiski väga rahule. Koogile oleks kaunistuseks veel imehästi sobinud mõned kollased lillekesed, aga pildistamise hetkel polnud mul neid küll kuskilt võtta. Igal-juhul oli tegu veidike kergema, aga samas maitsva alternatiivga pashale. :)

Tuunikala lasanje

2011-04-16T01:33:00.000-07:00

Üks maitsev ja mõnusalt kreemine alternatiiv klassikalisele lasanjele.

1 sibul
2 küünt küüslauku
2 x 400 g tomatikonservi
1 kalapuljongi kuubik
1 sl punet
2 x 200 g tuunikala tükke konservist
peotäis värsket/külmutatud tilli
pipart

75 g võid
75 g jahu (u 1,2 dl)
1 l piima
1 tl soola
150 g riivitud juustu

lasanjeplaate*

Valmista tomatikaste. Selleks tükelda sibul ja küüslauk ning nõruta veest või õlist tuunikalakonservid. Prae sibul kuumal pannil klaasjaks, lisa küüslauk ning minuti pärast ka tomatikonservid, puljongikuubik ja pune. Keera tuli vaiksemaks ning lase kastmel tasapisi keedes pakseneda 15-20 minutit. Valmis kastmele sega hulka tuunikala tükid, till ning maitsemeelele vastav kogus pipart. Kuumuta kergelt läbi ning tõsta kõrvale.
Valmista piimakaste. Paksupõhjalises potis sulata või ning lisa sellele jahu. Kuumuta neid koos paar minutit ja seejärel vala peale vähehaaval ja pidevalt segades piim. Keeda kastet paar minutit, kuni paksenenud. Lisa sool ning u pool juustust.
Lasanje kokkupanekuks tõsta vormi põhja esiteks õhuke kiht tomati-tuunikala kastet (et pastal oleks kuskile "haakuda"). Lao sinna 1. kiht lasanje-plaate. Peale tõsta kolmandik allesjäänud tomatikastmest ning sellele kolmandik piimakastmest. Lao samas järjekorras ka 2. ja 3. kiht. Viimasele (piima-)kihile puista peale ülejäänud juust. Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni lasanje on pealt ilusasti kuldne, külgedelt mullitav ning kahvliga torgitav.

* Hulk vastavalt oma vormi suurusele. Minul kulus 9 (3 x 3) plaati.

***

Olen juba mõnda aega otsinud-mõtisklenud lasanje retseptist, mis sobiks nii mulle kui I'le. Nimelt on I tohutu klassikalise lasanje fänn, mina aga taime-ja-kalatoidulisena eelistan kergemaid, kodujuustu ja köögiviljaga versioone. Nõnda olingi seda retsepti nähes üpriski elevil - oma loomuselt meenutab ta küll klassikalist lasanjet, kuid ei sisalda seejuures liha. Õnneks ei pidanud ka pettuma, kuna tulemus oli tõesti väga maitsev. Seega leidsingi lõpuks ideaalse "kompromissiga" meie kahe eelistustele. :)

Tegelikult tahaksin ka "vabandada" piltide pärast. Mitte, et neil midagi väga viga oleks... Aga ma lihtsalt ei oska pildistada kõiksugu vormi- ja pajaroogi! :P Värskelt ahjust tulnuna oli see roog imeliselt pehme ja kreemine, lausa nõnda, et tahtis taldrikul vaevu oma kuju hoida. Aga ütlen ausalt, et pildil nägi see välja nagu miski, mis oleks just mööda söögitoru tagasi ülesse tulnud... Ja nõnda mul ei jäänudki üle, kui et kaotada suur osa autentsusest ja teha pilt hommikul (parema valgusega!) külmkapikülmast (paremini kuju hoidev!) lasanjest. Seega ma loodan, et keegi ei pahanda, kui tema esialgne lõpptulemus pole päris sama, mis pildil. :)

Retsept nami-namist.

Särtsakalt sidrunine külmsuitsulõhe risoto

2011-03-24T00:00:00.000-07:00

Üks meie kodu suuri lemmikuid. Piisavalt lihtne, et valmistada vaid endale väsitava tööpäeva lõpus, kuid samas piisavalt peen, et sobiks serveerimiseks ka nõudlikele külalistele.

u 1,5 l keevat köögivilja puljongit
10 g võid
1 sibul
1 küüslauguküüs
300 g risoto riisi
150 - 175 g tükeldatud külmsuitsu lõhet
85 g mascarponet või toorjuustu
2 spl värsket või sügavkülmutatud tilli*
1 sidruni riivitud koor + mahla vastavalt maitsele
pipart
(peotäis rukkolat serveerimiseks)

Arvesta kohe, et risoto tegemiseks läheb vaja kahte plaati pliidil. Ühele aseta soojenema suurem pott, kus valmib risoto, ning teisel väiksem kastrul, kus puljong vaikselt keeb.
Tükelda sibul ja küüslauk. Vala kuumutatud suurde potti törts õli ning sulata selles või. Prae seal sibul klaasjaks. Järgmisena lisa küüslauk ja riis, keera kuumus veidi madalamaks, sega läbi ning prae neid 2-3 minutit. Vala peale u 2-3 dl keevat puljongit ning aeg-ajalt segades lase risotol rahulikult keeda, kuni enamik vedelikust on sisse imendunud. Korda eelmist sammu nii kaua, kuni riis on pehme (kuid endiselt kergelt al dente!) ja risoto mõnusalt kreemine (kuna seistes imab riis endasse veel vedelikku, olgu ta pigem vedel kui väga kuiv).
Eemalda pott tulelt ja sega sisse mascarpone (või odavama alternatiivina toorjuust), lõhe, till, pipar ja sidruni koor. Maitse, ning soovi korral lisa ka sidruni mahla.
Roog maitseb eriti hästi koos värske rukolaga, aga ka lihtne roheline salat sobib siia hästi!
Retseptist saab söönuks 3-4 inimest.
* Tegelikult kõlbab siia ka ca 0,5-1 tl kuivatatud tilli

PS! Minu pildid on tehtud järgmisel päeval. Lõpptulemus peaks olema natuke vedelam/kreemisem, kui pildil paistab.
PPS! Kui sul juhuslikult leidub kapis poolik pudel kuiva valget veini, lisa esimesel korral puljongi asemel hoopis väike klaasitäis seda. :)

***

Kuidagi ootamatu oli avastus, et ma polegi sellest roast veel kirjutanud. Nüüdseks on ta meie laual vähemalt 3 korda figureerinud, ning kui eelarve võimaldaks, teeks seda tiheminigi. Vaatamata veidike pikale juhendile valmib see üllatavalt vähese vaevaga. Tulemuseks on aga üks suussulavalt kreemine, särtsakalt-hapukas, täpselt paraja suitsu-nüansiga potitäis paradiisi! Kui poes leidub parasjagu soodsat külmsutsulõhet ning kasutada mascarpone asemel toorjuustu (või kui õnnetub mainitud komponendid vanematekodust "näpata" :D), on selle valmistamine veel kergem ka rahakotile!

Retsept pärit GoodFood'st. (Vahel mul on tunne, et kui poleks seda lehte ja nami-namit, siis jääks me kahekesi hoopis nälga :D)

Seene, pommu ja kartuliga karri

2011-03-09T04:20:00.000-08:00

Kindlasti mitte kõige kaunima, kuid siiski ausa ja koduse välimusega roog. Igal-juhul kõik, mis jääb puudu välimuses, teed ta tasa oma maitses.

1 sibul
3-4 kartulit
1 pommu e baklažaan
250 g seeni (nt šampinjone)
150 ml puljongit
400 ml kookospiima
2-4 sl karripastat
värsket koriandrit serveerimiseks

Tükelda köögiviljad: haki sibul peeneks, kartul 1-2 cm'ste külgedega kuublikuteks ning pommu lõika esmalt ketasteks ning seejärel neist laiad viilud/sektorid. Lõika ka seened väiksemaks, kui selleks vajadus on.
Kuumuta ühes suuremas pannis/potis õli ning viska sinna sibul ja kartul. Prae kergel kuumusel u 5 min, kuni kartul veidike pehmenenud. Lisa pommu ja seened ning prae paar minutit. Vala potti vedelikud ("puljongi" asemel olen pannud lihtsalt vett ning veidike puljongi-maitseainet) ning vastavalt maitsele karripastat (punast, kollast, rohelist - mida iganes sul käepärast on). Lase roal kergelt mullitada u 10 min, kuni kartul söömiseks piisavalt pehme. Puista peale värsket koriandrit ja söö lusikaga kausist või serveeri kas riisi, naan-leiva (retsepti postitan kunagi hiljem) või muu meelepärase saiaga.

***

Loodan, et kõigil oli mõnus vastla-/naistepäev. Minu oma kahjuks lõppes üpriski nukralt. Nimelt otsustasime I'ga kelgutama minna. Mul oli see esimene kelgutamine üle mitme-mitme aasta, seega olin veidike ärev, kuid sõprade seltsis tundus idee juu mõnus. Peale mõningast niisama piilumist võtsin ka julguse kokku (kerge argpüks olen ma alati olnud...), ronisin seltskondlikule kelgule ja tuhisesin alla poole. Kahjuks valisime selleks kohaks aga ühe ootamatult hüppelise ja järsu külje künkast, mis tõttu ma maandusin väga valusasti oma näole. Suure muhuga kulmul. Tunnike hiljem oli sellest saanud paistes silmalaug. Ja täna hommikuks suur tume-lilla silmaümbris. Ja peavalu. Kogu õhtu veetin silmal erinevaid sügavkülmutatud asju hoides lootes, et see aitab paistetuse vastu. Ei aidanud. Ja kooli läksin ma päikseprillidega ning lahkusin sealt poole päeva pealt.
Ma vist ei kelguta enam kunagi... :P

Tegelikult ei ole mu eesmärk üldse mitte kurta oma "rasket elu" siin blogis 2 postitust järjest. Üritan lihtsalt näidata, et ka mul on selliseid päevi, mil vaatamata mu suurest kokanduskirest, tekib tahtmine õhtusöögi tegemine kõrvale jätta ja lihtsalt voodisse kerra tõmmata. Kuna aga kõht siiski koriseb ja üle ühe päeva valmistoite ei taha ka süüa, tulevad appi retseptid, nagu see siin. Kõik valmib kiirelt ja ühes potis, roog on toitev ka ilma lisanditeta, ning mis kõige olulisem, meeletult maitsev. Tõestuseks ehk, et rooga järgmisel hommikul pildistades juhtus täiesti märkamatult see:

Mainin ka seda, et see väike kausitäis oli ainuke, mis suurest potitäiest alles jäi. Lisaks veel sõi I lausa 2 portsu, olgugi, et talle seened üldiselt ei maitse. Ja selle kohta, et liha seal roas ei leidunud, ei tulnud mitte ühtegi märkust. :) Soovitan!

Retsept BBC Good Food'st.

Õunamoosi pannkoogid e. "Kuidas ühe söögikorraga terve purk õunamoosi hävitada"

2011-03-07T11:54:00.000-08:00

Paksud ja pehmed pannkoogid, mis üllatavad oma õunase maitsega.

2 muna
0,5 tl soola
2 dl õunamoosi
(paar tl suhkrut*)
0,5 tl soodat
175 g jahu
1 dl piima
0,5-1 tl kaneeli
võid praadimiseks

Klopi munad soolaga kergelt läbi. Lisa õunamoos, sooda ja jahu. Kui moos pole väga magus, võid lisada ka suhkrut. Vala juurde piim ning vastavalt maitsele ka kaneeli. Kuumuta pann keskmisele kuumusele.
Vala pannile törts õli ning sulata selles killuke võid (õli on selleks, et või kärssama ei läheks). Tõsta tainas supilusikaga pannile. Prae kooke, kuni peale tekivad kerged mullid ning alt paistab ilus kuldne. Pööra koogid ümber ning prae ka sealt poolt kuldkollaseks. Korda ülejäänud taignaga, kuni su ees laiutab ilus kuhi pannkooke.

Parim kaaslane neile on õunamoos ning soovil ka törts hapukoort.

***

Tegelikult ootab praegu 2 soolast ja imemaitsvat retsepti postitamist. Aga täpselt nagu mul tekkis eilsel ülikiirel pühapäevahommikul isu neid süüa, tekkis mul nüüd isu nad siia postitada. Lõpuks ometi saan ma seda viimast ka teha, kuna täna on tõesti esimene hingetõmbe hetk kodumaa sünnipäevast saati. Ülikool, see pole naljaasi. :)

Aga kui pannkookidele tagasi, siis väikese positiivsuse-laksu andsid nad kiirele ajale küll. Õuna-kaneeli maitse pannkoogis oli mõnusalt üllatav. Õunamoos sobis sinna juurde ka nagu rusikas silmaauku (Loogika: ega küll küllale liiga tee :)) ning nõnda tühjeneski, täiesti märkamatult, üks moosipurk, mis juba ligi 2 aastat oma aega oodanud oli. Lisaboonusena sain nende pannkookidega osaledaka seekordsel (pannkoogiteemalisel) nami-nami kooskokkamisel.

Retsepti leidsin Köögitoimkonnast.

Pehmed kohupiimaküpsised

2011-02-19T14:07:00.000-08:00

Väga mahedad ja pehmed prääniku moodi küpsised, mis ahjusoojana eriti kiirelt kaduma kipuvad.

200 g teralist kuiva kohupiima
100 g võid
100 g suhkrut
5 dl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
näpuotsatäis soola
1 muna
kattematerjale*

Köögikombainis või kahvlite abiga sega kõikidest komponentidest peale muna ja kattematerjali kokku ühtlane puru, ning suru see käega ühtlaseks tainaks. Võta tainast väikesed jupid ja vormi meelepärasteks kujudeks (mina vormisin esmalt ühe u 1,5 cm laiuse vorsti, millest lõikasin u 3 cm pikkused jupid). Pintselda ahjuplaadile asetatud küpsiseid kergelt lahti klopitud munaga ning puista peale meelepärane kate*. Küpseta 200-kraadises ahjus u 15 min ja küpseta, kuni nad on pealt ilusad kuldsed.
* Katte puhul võib lasta fantaasial lennata. Mina kasutasin nii kookoshelbeid, purustatud mandlilaaste, värvilisi suhkrukaunistusi kui ka demerara suhkrut törtsu kaneeliga. Lemmikud olid viimased.

***

Tegu on täiesti ideaalset laupäeva-pärastlõuna küpsistega. Valmivad kiirelt, maitsevad mõnusalt mahedad. Erinevalt Ameerika-pärastest küpsistest, millega tekib juba ühest ampsust suhkru üledoos, on neid just paras ahjusoojana raamatu ja tassi tee kõrval näksida. Minu puhul kahjuks küll asendas romaani õpik, kuid ühe külma pärastlõuna suutsid nad kraadi võrra soojemaks teha küll. :)

Retsept pärit nami-nami'st.

Tissitort!

2011-02-06T11:39:00.000-08:00

Inspireerituna nami-nami foorumist oli mul juba mõnda aega mõte teha üks selline veidike siivutum tort. Suurepärane võimalus selleks avanes siis, kui I (koos kunsti õppiva sõbraga) otsis kingi-ideed ühe sõbra sünnipäevaks. Minu väikesest ideest sattus I sõber ülltavalt vaimustusse ning juba varsti oli mulle saadetud isegi kaks joonist kujunduse ideedest. :D Kokkulepe jäi, et mina korraldan teostuse ning nemad maksavad kinni materjalid.

(Ei tea küll, mitmendat sünnipäeva tähistati? :D)

Kuna ma pole kunagi eriti suur biskviit-tortide fänn olnud, siis otsustasin täidiseks teha hoopis porgandikoogi. Eelnevalt mainitud retseptist tegin 1,5-kordse koguse. Enamiku tainast valasin ristküliku-kujulisse vormi (klassikaline lasagne vms. küpsetiste oma).
Umbes 1 cm paksune kiht tainast läks aga 16 cm'se diameetriga koogivormi, mille hiljem lõikasin kaheks kihiks, et "tisse" vooderdada.
Naha värvi kreemi sain tilgutades (retsepti juures antud) kreemi keedetud peedist pigistatud mahla (idee siit) ja veega pastaks segatud kakaod, kuni värv oli parajalt "nahane".

(Nibude vormimise ma jätsin kunstniku ülesandeks...)

"Tisside" jaoks vooderdasin esmalt 2 ümarat tee-tassi toidukilega. Sinna surusin eelpool mainitud porgandikoogi kettad (mis lõikasin tassi jaoks väiksemaks). Sisse valasin kreemi. Kreemi retsept siis vastavalt:

1 tl želatiini
1 sl vett
pool tuubi Alma vanilli kohupiimakreemi (u 150 g)
pool pakki Farmi toorjuustu (u. 75 g)
maitse järgi suhkrut
1 apelsini peenelt riivitud koor
u 2 sl apelsinist pigistatud mahla

Lasin želatiinil külma vee sees u 10 min paisuda. Segasin kokku kohupiima, toorjuustu, suhkru ja apelsini koore. Valasin želatiinile juurde apelsini mahla ning kuumutasin segu mikrolaine-ahjus paar sekundit, kuni želatiin täielikult lahustunud. Vispliga segades lisasin kreemile želatiini-segu. Kogu segu valasin porgandikoogiga vooderdatud vormidesse ning lasin neil u 3 tundi külmkapis taheneda. (NB! Kreemi võib veidike üle jääda)

Tarretunud "tissid" asetasin porgandikoogi ristkülikule. Tissid lõikasin veidike madalamaks ning ristküliku (väga eba-realistliku) naise-kujuliseks. Kleidi jaoks rullisin martsipani õhukeseks, asetasin (kreemita!) koogile, ning lõikasin kleidi-kujuliseks. Eemaldasin martsipani, katsin koogi kreemiga (siludes ja "vormides" =)). Viimasena asetasin koogile "kleidi", mille värvisin pintsliga roosaks peedist pigistatud mahlaga. Mustad detailid sain, kui sõtkusin martsipanile juurde purustatud söetablette (idee siit).

Eks lõpptulemuses esines ka väikeseid vigu ning erines veidike mu esmasest ettekujutusest... Samas kokkuvõtvalt julgen väita, et oma 1. katsetuse kohta (nii martsipani, täidetud "tisside" kui ka toidu värvimisega) olen tulemusega väga rahul. Ka sünnipäevalaps näis kingi üle õnnelik olevat ning kahemõttelisi nalju jagus kogu õhtuks.

(Suur dilemma - kust ja kuidas lõigata?)

Chilli con carne

2011-02-02T17:05:00.000-08:00

Üks kerge eksootilise kiiksuga aga väga koduse maitsega roog, mis on tänu oma üpriski pikale valmimisajale ka mõnusalt maitseküllane.

1 suur sibul
1 paprika
2 küüslauguküünt
1 tl tšillipulbrit
1 tl kuivatatud paprikat
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
500 g (veise) hakkliha*
1 veiseliha-puljongi maitseaine kuubik
400 g tükeldatud tomateid konservist
0,5 tl kuivatatud oreganot
1 ruut tumedat šokolaadi
(2 sl tomatipüreed)
400 g punaseid "kidney"-ube konservist

Tükelda sibul, küüslauk ja paprika. Kuumuta suur pann, lisa sinna törts õli ja sibulad ning kuumuta segades u 5 minutit, kuni sibul pehmenenud ja kergelt läbipaistev. Lisa paprika, küüslauk, tšilli, paprika-pulber ja vürtsköömned ning kuumuta aeg-ajalt segades veel 5 minutit. Seejärel pruunista pannil hakkliha (tõstes vajadusel veidike ka pliidi kuumust).
Kui liha pruunistunud purusta panni kohal puljongi-kuubik ning vala peale 3 dl sooja vett koos tomati-konservi, oregano, šokolaadi ja tomatipüreega (mul loetelust viimane ununes). Aja kogu segu keema, sega läbi ning kata pann kaanega. Alanda kuumust nõnda, et segu keeks õrnalt (vaikselt mulisedes) ning lase tal seal 20 minutit rahulikult olla (paar korda võib seda igaks-juhuks ka segamas käia).
Kui kaste on juba paksenenud eemalda kaas ning vala hukla eelnevalt nõrutatud ja loputatud oad. Maitsesta ka soola ja pipraga. Sega läbi ning lase roal 10 minutit ilma kaaneta keeda. Kui ta peaks selle ajaga muutuma liiga kuivaks, võib lisada veidike vett. Enne serveerimist lase chillil veel 10 minutit kaane all ilma kuumutamata "seista", et maitsed imbuksid.
Serveeri kas riisi või tortillaga. Peale sobib väga hästi hapu koor, aga ka riivitud juust võib seal mõnus olla.

* Variatsioonid: Asendades hakkliha sama koguse puljongis keedetud soja hakk-massiga, saab väga maitsva taimse alternatiivi (pilt allpool!).

***

Ma ei hakka üldse mitte valetama ja ütlen kohe välja, et idee teha chilli con carnet tuli joonisfilmist Simpsonid. Veetes I'ga üht õndsat talvise vaheaja õhtupoolikut telekat klõpsides ning selle saate peale sattudes avastasime mõlemad, et me kumbki ei tea absoluutselt midagi sellest Ameerikas ülipopulaarsest roast. Peale kiiret guugeldamist jõudsime ka selguseni selles, et antud roog väärib kindlasti proovimist.

Tegu oli tõsiselt AUSA roaga. Igast komponendist on välja pigistatud maksimum-maitset, lisatud on täpselt parajalt vurtsu ning kelmikust. Šokolaad hakkliha-hautises tundus esialgu üllatav, kuid usun, et ta täitis selles ilusas tervikus kindlasti oma rolli. Ning üks julge törts hapukooret sinna peale on lausa kohustuslik! Sattusin sellest roast lausa nii entusiasmi, et esmakordselt arvestasin retseptile lisatud näpunäiteid ning väga Ameerika-päraselt pistsin ülejäägid sügavkülma mustadeks (e koolisteks) päevadeks (olgu mainitud, et midagi kodus tehtud, peale toormooside ja jäätiste, ma varem sügavkülmutaud pole).

Endale tegin taimse versiooni roast, mis oli ka väga hea (kuid väidetavalt jäi loomsele variandile siiski kõvasti alla) :

Retsept BBC Good Food'st.

Kerala-stiilis kala karri

2011-01-26T09:58:00.000-08:00

Üks mõnusalt vürtsikas, piisavalt autentne ning üllatavalt kärmelt valmiv India karri

u 500 g meelepärase kala fileed*
2 šalot sibulat
1 tl peenelt hakitud värskvet ingverit
1 suur küüs küüslauku
0,5 tl kurkumit
0,5 tl cayenne pipart
1 tl paprika-pulbrit
1 spl sidruni mahla
soola ja pipart
120 ml kookospiima

Lõika kalast suuremas tükid (u 5 cm laiad) ja puista neile peale 0,5 tl soola.
Kuumuta suures pannis õli ning prae tükeldatud sibulaid keskmisel kuumusel, kuni servad hakkavad pruunikaks tõmbuma. Lisa ingver ja purustatud küüslauk ning prae veel 1 min. Vala pannile 250 ml vett ning puista peale kurkum, cayenne, paprika, ohtralt pipart, 0,5 tl soola ja sidruni mahl. Lase kastmel keema tõusta, keera kuumus madalaks ning lase kastmel vaikselt muliseda u 5 minutit. Lisa kookospiim ning lase segul taas keema minna. Laota seejärel pannile kalatükid ning kuumuta 5-10 min, kuni kala küps. Aeg-ajalt tasub kalatükkidele ka lusikaga kastet peale tõsta.
Serveeri kausitäie riisi ning meelepäraste köögiviljadega.

* Retseptis oli soovitatud lõhet, meriahvenat või kiltturska, mina kasutasin aga lihtsat külmutatud-sulatatud mintaid ja oli ka maitsev. :)

***

Nüüdseks on mul üks järjekordne semester edukalt üle elatud, sess läbitud ning paar päeva ka hingegi tõmmatud. Jõulud tulid ja läksid rõõmsameelselt aga kähku. Uusaasta möödus erandlikult koduselt, aga mõnusalt. Sessi veetsime tüüpiliselt täiesti omas mullis (nädalapäevad omandasid uued nimetused stiilis "6 päeva immunoloogia eksamini", kellaaeg uue mõõtme ehk kell 00.00 kui "viimane aeg end kokku võtta ja õppimisele pühenduda"). Ning nõnda ma avastasingi täna, et on möödunud üle KUU minu viimasest postitusest... Kuhu see aeg küll kadus?!

Õnneks tõi mind (kulinaarses mõttes) maa peale tagasi nami-nami uus kooskokkamine karride teemal. Meeldiva kokkusattumusena olin ma ühest ema sisekujunduse ajakirjast välja rebinud ka portsu Madhur Jaffrey raamatu Curry Easy retsepte, mida ma seega kohe katsetama "pidin". Sellest katsetusest on nüüdseks juba ligi 3 nädalat möödas, aga leidsin, et see vürtsikas ja soe karri on täpselt ideaalne blogile uue elu sisse puhumiseks.
Eraldi teemal "pühendan" selle postituse ka oma sõbrannale Sandrale, kes hetkel Indias viibib. Inspireerituna (või kadedusest...) tema reisist ning väga humoorikatest blogi -postitustest olen ka ise taas-avastanud India toidu. :)

Jõulu kuskuss

2010-12-22T16:08:00.000-08:00

Väga maitsev ja kiirelt valmiv roog, mille vürtsikas ja kergelt magus maitse sobib ideaalselt kõiksugu klassikaliste jõulutoitude juurde.

500 g kuskussi
75 g sultana rosinaid
0,5 tl kaneeli
0,5 tl paprikapulbrit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
0,5 tl jahvatatud kuivatatud koriandrit
2 tl soola
pipart
800 ml keevat vett
killuke (10 g) võid
1 granaatõuna seemned

Sega maitseained, rosinad ja kuskuss kuumakindlas kausis omavahel. Vala peale äsja keenud vesi ja kata kauss kähku kas toidukile või parajalt suure taldrikuga. Lase vedelikul u 10 minutit imenduda ning eemalda kate. Suska sinna keskele tükike võid ja sega kahvliga kuskussi, et terasid teineteisest veidike eraldada. Puista peale granaatõuna seemned ja serveeri.

Retseptist saab korralikud portsud kuuele sööjale.

***

Ütlen ausalt, et mulle keedetud kartul ei meeldi (või kui siis ehk suvel maalt toodud esimesed värsked kartulid koos killukese või, värske salati ja tilliga). Minuarust on ta maitsetu, kuiv ja igav. Kui igapäevaselt suudan teda ka päris edukalt vältida, siis meie (nagu ka iga teise Eesti pere) jõululaual on ta kindlasti kohustuslik. Võib-olla on asi selles, et taimetoitlasena pole mulle kunagi olnud kartulile sobivat kaaslast...? Taldrikul, mis on täidetud hapukapsa, hapukurgi ja marineeritud kõrvitsaga, mõjub kartul kui võõrkeha. Seepärast olingi see talv eriti aldis katsetama seda uut jõulust lisandit.

Tegu oli tõsiselt maitsva lisandiga. Rosinad ja granaatõun sobis soolase kuskussiga ideaalselt. Kui vürtsid on kõik käepärast ja jahvatatud, sobib see roog ka detsembrikuu argipäevaõhtuks (ja ma ei räägi kellelegi, et kapsas sinna kõrvale on võetud purgist ;)). Nigella, kes on selle geniaalsuse autor, tegi sinna kõrvale hoopis samuti kiiresti valmivaid linnukesi (poussin eesti keeles, keegi?). Mis iganes viisil ja ajal seda ka ei sööda, on maitsev ja huvitav tulemus garanteeritud.
Pean küll saladuskatte all tõdema, et ma siiski ei suutnud nii kardinaalset muudatust meie jõululauda sisse viia ning uuendusena seisavad laual keedetud kartulite asemel ahjukartulid.

Retsepti nägin esmalt ühest Nigella's Christmas Kitchen telesaatest. Peale kiiret guugeldamist leidsin retsepti siit.

Arancello - parim kaaslane kakaole

2010-12-13T23:40:00.000-08:00

Kergelt vürtsikas, väga magus apelsinine liköör. Sobib juua külmalt või segatuna lemmik sooja talvise joogiga.

3 apelsini
1 lühike kaneelikoor
1 vaniljekaun
1 kardemonikupar
0,5 l viina
250 ml vett
250 g suhkrut

1. nädal: Eemalda apelsinilt kartulikoorijaga pikkade ribadena koore pealmine (oraanž) kiht. Ürita seda teha nii, et külge jääks võimalikult vähe seda kurja kibedat valget osa. Pane koored koos kaneeli, vanilje ja kardemoniga ühte u liitrisesse purki. Vala peale viin. Pane purgile kaas peale ning vii ta pimedasse kohta nädalaks ootele. Võimalusel käi kord päevas seda õrnalt raputamas.

2. nädal: Sega kokku siirup. Selleks pane suhkur kuumakindlasse anumasse ja vala peale keev vesi. Sega, kuni suhkur lahustunud. (Lase veidike jahtuda ning) vala siirup purki viina ja vürtside juurde. Sega, ning jäta taaskord nädalaks seisma.

3. nädal: Eemalda purgist vürtsid. Soovikorral kurna jook ka läbi marli. Vala kahte 0,5 liitrisesse pudelisse.

***

Pean tõdema, et esimene hetk seda jooki maitstes olin siiralt pettunud. Liiga magus, liiga kaneeline ja lihtsalt mitte õige... Paar päeva hiljem aga oma igapäevast tassi kakaod juues (ma olen kerges kakao-sõltuvuses praegu) mõtlesin, et tegelikult võiks see apelsini-liköör siia väga hästi sobida. Ja oi, kui õigus mul oli! Võin ausalt öelda, et parimat tormiaegset soojendajat, kui kakao arancelloga, on raske leida (veel enam, kui su tore elukaaslane on parasjagu teinud ahju tule, mille ilus leek paitab pehmelt nii su varbaid kui hinge :)). Edasi hakkasin sellele joogile juba veelgi loomingulisemalt lähenema: valasin seda peale jäätisele, mustale teele ja üks kord isegi kohupiimakreemile. Ja enam ausalt öeldes ei kujuta ettegi talve ilma pudeli arancellota. :)

Retsepti leidsin blogist heatoit.com

Ideaalne rakendus hapudele mandariinidele: Tangerine curd ehk Mandariini kreem-võie

2010-12-07T02:30:00.000-08:00

Imeliselt maitsev siidine kreem, mille rakendusel pole piire. Sobib nii röstsaia peale, tordi vahele kui ka niisama lusikaga maiustamiseks.

u 1 dl värsket mandariini mahla*
1 mandariini koored peenelt riivitud (ilma valge osata)**
0,75 dl suhkrut
3 muna
50 g võid

Klopi munad suhkru ning mandariini mahla ja -koortega kergelt läbi. Pane nad kas potti ja otse pliidile väga-väga madalal kuumusel või kuumakindlasse kaussi veevanni kohale. Pidevalt segades lase segul (ilma keetmata!) paksemaks muutuda. Kui kreem on juba umbes vedelama hapukoore paksune, tõsta ta tulelt ning jäta jahtuma. Kui õnnetul kombel oli sul kuumus liiga suur ning kreemi sisse tekkisid väikesed hüübinud muna täpikesed, siis kurna ta läbi sõela.
Peale u 10 minutit jahtumist sega kreemile hulka ka tükeldatud või. Lase jahtuda (mille jooksul kreem pakseneb veelgi) ning vala purki(desse).

* Minul kulus selleks u 3 mandariini. Kui mahla peaks natuke rohkem saama, pole ka hullu.
** Mulle tegelikult meeldib teha koorest pikad ribad ning need siis enne või sisse segamist kreemist välja võtta (ja puhtaks limpsida :)).

***

Ma arvan, et kõigil on seda vähemalt korra iga talve jooksul juhtunud. Tuled poest koju, õhinat täis nende ilusate mahlaste mandariinide pärast, mis just ostsid. Koorid esimese ära - tuba täitub mõnusa lõhnaga. Murrad endale kerast tükikese ja lööd hambad sisse.... Ning avastad jubedusega, et need mandariinid on HAPUD! Minul igal-juhul juhtus nii :). Lisaks hapukale maitsele olid tükke ümbritsevad kestad ka nii nätsked, et neid võiski närima jääda. Kuna ei tahtnud ka ilusaid vilju niisama ära visata, hakkasin oma ajurakke ragistama uue lahenduse jaoks.

Selle retsepti järgi olin tegelikult juba korra sidruniga analoogi valmistanud (ainult või koguse vähendasin... Ma ei mõista, miks peab seda siin 100 g olema?!). Pähe tuligi mõte, et ka mandariiniga versioon võiks olla päris mõnus. Mõeldud-tehtud. Ja õnneks ta oligi mõnus! Mandariini maitse ei jäänud küll kahjuks nii tugev, kui ma oleksin soovinud, aga tuntav oli ta kindasti.

Peale seda, kui olin kaks päeva seda kreemi niisama limpsinud, otsustasin katsetada seda ka tordi vahel. Nõnda siis valmiski minu 2. advendi piparkoogi-mandariini tort. Retsepti polnud, tegin peast. Kirjeldan ka lühidalt torditegu, nii endale mälestuseks kui ka teistele ehk inspiratsiooniks:
Küpsetasin biskviidi, mille olin õrnalt piparkoogimaitseainega maitsestanud, ja lõikasin kaheks kihiks. Täidiseks tegin segu toorjuustust, kohupiimapastast, piparkoogimaitseainest ja kaneelist. Tort tuli kolme kihiga: 1 kiht biskviiti, keskel 1 kiht õhukesi piparkooke ning peal taas biskviit. Kihte immutasin mandariini mahlaga, igale kihile panin esimesena natuke käesolevat mandariinikreemi ning selle peale paksema kihi kohupiima-segu. Tort tuli imehea! Parajalt hapukas, vürtsikas ja magus. :)

Lemon curd'i retsept pärit nami-nami'st.

Ürdid

2010-11-24T13:18:00.000-08:00

Kogu maa on nüüdseks kaetud paksu lumevaibaga. Täpsustus! Esmalt ülimalt salakavala jääkihiga, mille peale on mõnusa irooniaga laotunud pehme valge lumi.
Ja olgugi, et mulle üldse ei meeldi sombune sügis ning talve saabumine koos jõulude ja tulede ja uue aastaga, on alati tore... Siis miski pärast tuletab see minu katuseaknaid kattev lumekiht mulle hetkel vaid meelde seda, et läheb veel tükk aega enne, kui taas värsket kevadist rohelust näen.
Seega ma riputan siia ühed viimased pildid suve saakidest. Nii hüvastijätuks. Ja ma luban, et järgmine postitus on juba igati aastaaja-kohane (ja sisaldab ka retsepti).

Pildid sellest, kuidas vanaema esimeste öökülmade saabudes oma kasvuhoone "jäägid" mulle tõi, ja mida ma nendega peale hakkasin:

Huvilistele:
Nagu näha, on tegu ürtide sügavkülmutamisega. Tilli tükeldasin peeneks ja panin koos paari tilga veega jääkuubiku vormidesse. Poole basiilikust laotasin tervikute lehtedena piklikutesse jäävormidesse ja katsin taas törtsu veega. Teise poole aga hakkisin peeneks, segasin ühtlaseks massiks oliivõliga ja panin jäävormidesse. Mõni nädal hiljem, kui kogu kupatus juba ammu külmunud oli, võlsin kuubikud (õigemini ringid-tähed-südamed) vormist välja ja valasin väikestesse kilekottidesse.
Loodetavasti piisab sellest, et tuua natukenegi päikest külma talve. :)

Apelsini-kardemoni cantuccinid

2010-11-20T13:04:00.000-08:00

Mõnusad kerged küpsised, mida on hea kasta kohvi või tee sisse, aga mõnus ka niisama krõbistada.

30 g võid
1,3 dl suhkrut
1 apelsin
1 muna
3,3 dl (200 g) jahu
0,75 tl küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
1,5 tl kardemoni
75 g mandleid

Riiv apelsini koor peene riiviga ja pigista viljalihast välja u 2 spl jagu mahla. Vahusta toasoe või ja suhkur, lisa muna ja apelsinikoored ning vahusta ühtlaseks. Sõelu juurde jahu, küpsetuspulber, sool, kardemon ning sega koos mahlaga ühtlaseks tainaks. Viimasena lisa mandlid ja sega nemadki hulka.
Vormi tainast korralikult jahutatud pinnal 2 võrdset umbes 5 cm laiust ja 1-2 cm kõrgust pikka pätsi. Küpseta neid 180-kraadises ahjus u 20 minutit, kuni pealt ilusad kuldsed. Võta pätsid ahjust välja ja lase neil jahtuda, kuni suudad käega katsuda. Seejärel lõika pätsidest hea (sakilise) noaga ettevaatlikult (saiad on üpriski muredad) u 1,5 cm laiused viilud. Laota nad ahjuplaadile ja tõsta uuesti u 7 minutiks ahju, kuni pealt kerglt kuldsed. Kui küpsised tunduvad teiselt poolt endiselt veidi niisked, siis keera nad ümber ja küpseta ka teiselt poolt u 5 minutit. Lase neil täielikult jahtuda enne söömist (kui suudad =)) ja säilita õhukindlas karbis.

***

Iga aasta, viimased 5 aastat, olen oma emale mitmel korral valmistanud korduval eritellimusel tema lemmikküpsiseid - cantuccinisid. Esimeses retseptis, mille järgi neid pikka aega valmistasin, oli nende nimetuseks tegelikult "biscottid". Seega kutsusime ka meie neid pahaaimamatult aastaid nõnda. Alles hiljem sain teada, et "biscotti" pidavat itaalia keeles (mis on nened päritolumaa) tähendama lihtsalt "küpsis". Olgugi, et vanad harjumused on aeglased kaduma ning meie kutsume neid endiselt nii, siis üritan vähemalt internetikeskkonnas oma korrektsuse säilitada ja nimetada neid õige nimega.

Eelmine aasta aga otsustasin teha riski, murda välja rutiinist ja katsetada uue, käesoleva retseptiga. Ja õnneks tasus minu katsetus ära 100 %. Kui varem olid need ema suured lemmikud mind (tema õnneks) üpriski külmaks jätnud, siis nüüd esmakordselt hakkasid ka mulle need küpsised maitsma! Ka ema kiitis muudatuse heaks, ning nüüdsest olen neid küpsiseid valmistanud ka täiesti teemavälistele inimestele (seades muidugi "praagitud" biscottid ema jaoks kõrvale). :)

Pildid saidki tehtud, kui küpsetasin neid oma onutütre poja 1. sünnipäevaks. Kuna osalesin ka (pigem küll moraalselt, kui materiaalselt) ühes teises kingituse projektis, otsustasin viia peole lihtsalt tsellofaani mässitud küpsiseid koos paki teega ning kinkida need sõnumiga: "Midagi ka kosutuseks väsinud emale" (mis peale mu uskumatult tubli ja tore onutütar kostis naerusui: "Mis väsinud ema!?" :D). Suur oli mu üllatus, kui sain paar päeva hiljem sõnumi, milles selgus, et kingitus oli läinud peale nii suurele kui väiksele asjaosalisele. Teades, et lapsed, erinevalt aeg-ajalt lapsevanematest, ei valeta, olin muidugi väga meelitatud sellest teatest. =)

Ühtlasi lisaks siia lõppu ka väikese vabanduse (ka endale), et viimasel ajal postitused nii harvaks jäänud. Uskuge, süüa teen ma ikka, isegi pildistan! Aga kuna aastaaeg on nii pime (mis mõjutab nii mind kui ka mu pilte) ning kool pikk ja väsitav, jäävad enamik retsepte määramatut aega ootama. Ehk suudan end lähenevas jõulu-entusiasmis taas kokku võtta. :)

Retsept pärit nami-nami'st.

Kerge laimi ja sinepiga lõhe

2010-10-25T23:20:00.000-07:00

Veidike teistsugune kate lõhele, mis on siiski piisavalt mahe, et ei tapa kala enda head maitset.

500 g lõhefileed
pool laimi
Dijoni vms sinepit

Eemalda lõhefileelt pinsetidega suuremad luud. Riivi laimi pealt koor õhukese riiviga. Tõsta lõhe fooliumile, määri teda ühtlase sinepi-kihiga (nõnda, et kala sealt alt ikka välja paistaks, aga et oleks ka sinepit piisavalt), puisa peale laimikoored ja pigista peale laimist mahl.* Voldi ettevaatlikult fooliumi servad ülesse, kata lõhe ja pista 200-kraadisesse ahju umbes 15 minutiks.

* Siinkohal pidi originaalretseptis peale puistama ka riivsaia, mina unustasin seda teha. Ja ausalt öeldes ei tundnud ma ka sellest süües puudus. Kui on aga soovi, võib seda teha, sel juhul tasuks viimasel paaril küpsemisminutil foolium pealt eemaldada ja pruunistada.

***

Mulle see kala maitses. Meespoole jättis ta ükskõikseks. Kuna see on aga minu blogi, siis postitan selle retsepti ikka siia. :) Hämmastavalt maheda maitsega, arvestades peale läinud sinepi hukla. See kord kasutasin täistera sinepit, järgmine kord proovin ka kindlasti tavalist. Vaatamata soola puudumisest ei olnud see kala ka üldse "mage".

Tegelikult neile, kes mind juba pikemalt tunnevad, võib see postitus väike šokk olla. Aastaid (umbes-täpselt 7) ei ole ma söönud absoluutselt mingit liha. Punast ja kanaliha ei söö ma siiani aga vaikselt olen hakanud end taas kala sööma harjutama.
Arvan, et kui lehma-, sea- ja kanalihast loobimine tuli mul eetilistel põhjustel, siis kalast loobusin vist pigem selle pärast, et mul aastaid lihtsalt ei valmistatud seda kodus (kuna elasime ühe kala vihkava inimesega). Ei teagi kust see järsku tuli, aga ühtäkki avastasin, et pool perekondlikust suvisest puhkusreisist olime emaga söönud kahe suupoolega kõiksuguseid karpe ja molluskeid. Praegu olen igal-juhul oma otsusega taas kala sööma hakata rahul (teeb asju oi-kui-palju lihtsamaks ja huvitavamaks restoranides) ja plaanin kindlasti ka edaspidi katsetada kõiksugu kalatoitudega. See siin oli alles esimene meeldejäävam eksemplar. :)

Retsept nami-nami'st.

Suvikõrvitsa-feta pirukas

2010-10-16T14:24:00.000-07:00

Pirukas, mis küll ei hiilga geniaalse kombinatsiooniga, kuid on siiski võrratult maitsev.

400 g lehttainast
1 suvikõrvits
1 paprika
1 tl oreganot
1 tl tüümiani
soola, pipart
150g peekonit
0,5 dl riivitud parmesani
2 dl piima
2 muna
0,5 tl muskaati
200 g feta juustu

Vooderda lahttaignaga suur ja madal vorm (minu vorm on umbes pool klassikalisest ahjuplaadist. Terve plaadi täitmiseks tee topeltkogus). Tükelda suvikõrvits ja paprika ja viska törtsu oliivõliga kuumale pannile. Lisa ka ürdid, maitsesta soola-pipraga ja kuumuta enam-vähem pehmeks. Laota köögiviljad lehttaignale.
Samal pannil prae suupärasteks tükkideks lõigatud peekon kergelt kuldseks. Praadimise ajal klopi lahti munad ning sega piima, parmesani ja muskaadiga. Tõsta peekon pirukale, vala peale muna-piima segu. Viimasena puista peale murendatud feta tükid ja küpseta 200-kraadises ahjus u 30 minutit, kuni muna on hüübinud ja pirukas kergelt kuldse tooniga.

Variatsioonid:
Taimse osa/versiooni jaoks prae peekoni asemel (kuke-)seeni. Jääb ka väga maitsev. :)

***

Jäin mõtlema, et see on vist üks väheseid siinseid soolaseid retsepte, kus pole küüslauku. Sel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt ei viitsinud seda tookord tükeldada! Ja polnud vajagi. Tänu sellele valmis ka pirukas veidike kiiremini ja esile said tungida pehmemad maitsed. Suvikõrvits ja paprika laotatud krõbedale lehttaignale ja kaetud maheda juustuga - tõeline sügise unelm. Ka minu meespool, kes muidu väga "taimsete" pirukate peale nina krimpsutab, sõi isuga. Nüüdseks on meil muidugi esimene lumi juba maas (ja sulanud ka), kuid tänu 21. sajandi hüvedele, võib seda hetke looduse naljadest hoolimata pikendada. Piltidel on järgmise hommiku üksikud ellujääjad.

Martsipani ja kardemoniga ploomikeeks

2010-09-26T13:06:00.000-07:00

Veidike tihke aga siiski mahlane kook. Hapud ploomid on mõnusaks kontrastiks magusale keeksile.

40 g martsipani
2 dl suhkrut
75 g võid
2 muna
4 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
2 tl kardemoni
1 tl vanillit
350 g (kaal kivideta) ploome
1 sl suhkrut
1 tl kaneeli

Riivi või lõigu martsipan väikesteks tükkideks, tee ka ploomid pooleks/neljandikeks. Vahusta toasoe või esmalt suhkruga ühtlaseks, seejärel vahusta ükshaaval juurde munad. Sega hulka martsipanitükid ja jogurt. Puista peale ka jahu, küpsetuspulber, kardemon ja vanilli ning sega tainas ühtlaseks. Vala kogu kupatus 22-cm'sse koogivormi, silu ja aseta sinna peale ploomid. Puista peale ka suhkur ja kaneel ning küpseta 175-kraadises ahjus u. 60 min (kuigi mina kella ei jälginud), kuni ploomid peal enam ei mulise ja keskele torgatud hambaork väljub puhtana.

***

Minu järjekordne ploomiuputuse vili, kuid alles teine neist, mis ka siia jõuab. Erinevalt esimesest, oli selle koogi lõpptulemus hoopis erinev sellest, mida ootasin. Õnneks oli muutus positiivne ja kook siiski tõesti hea. Minu esialgne hirm, et kook jäi kuivaks, ei saanud ka kinnitust. Koogi edu tagas tõenäoliselt ka mu üks viimase aja suuri lemmikuid - Farmi martsipani mooni jogurt (ei, mulle ei makstud selle eest :(), mis jättis ka ülejäänud koogile, kuhu ei jagunud martipani tükke, ka maheda martsipani maitse.

Laimi ja rohelise teega muffinid

2010-09-20T09:13:00.000-07:00

Ootamatu, aga väga mõnusa maitsekombinatsiooniga. Glasuur on rangelt vabatahtlik.

150 g sulatatud võid
2 dl suhkrut
0,5 dl mett (vedelalt)
2 muna
4,5 dl jahu
4 tl peeneks jahvatatud rohelise tee lehti
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
1 laimi riivitud koor
2 spl laimi mahla
2 dl hapukoort

Sega omavahel või, suhkur, mesi ja munad. Eraldi suuremas kausis sega omavahel kõik kuivained ja laimikoored. Tee keskele õõnsus ja sega seal omavahel hapukoor ja laimimahl ning vala sinna peale või-muna segu. Sega taimas läbi võimalikult väheste liigutustega ja tõsta portsud muffinivormidesse. Küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 min, kuni pealt kuldsed. Soovi korral valmista küpsemise ajal ka lihtne glasuur (retsept allpool):

1 dl (/3 dl)* tuhsuhkrut
100 g toorjuustu
(soovi korral veidike laimi koort)

Sega ained puulusikaga omavahel ühtlaseks ja määri või suru läbi kondiitripritsi jahtunud muffinitele.
* Originaalretsept nõudis 3 dl suhkrut, mina panin aga oluliselt vähem ja sai ikka natuke liiga magus. Tappis muffini enda huvitava maitse ära. :)

***

No nende muffinite teost on tegelikult juba lausa kuu aega möödas. Kuna retsept ei olnud mitte ainult paberkandjal vaid ka soome keeles, tundus tema ümber toksimine lihtsalt ületamatu vaev olevat. :D Õnneks ma aga võtsin end kokku ja lõpuks jõudsid need väärt muffinid ka siia!

Maitsekombinatsioon oli tõepoolest üllatav. Heas mõttes üllatav. :) Selline "maine" (otsin vastet ingl. kl sõnale earthly) ja mahe roheline tee ning särtsakas laim sobisid kokku imehästi. Muidugi on ka kõik klassikalised marja või šokolaadi muffinid maitsvad, aga need olid väga mõnusaks vahelduseks. Lisaks olid muffinid muidu ka konsistentsilt pehmed ja mahlased.

Retsepti rebisin välja ühest ema soomekeelsest sisustusajakirjast. Kui mu mälu ei peta, siis ajakiri oli Divaani.

Rummine ploomikook

2010-09-09T00:21:00.000-07:00

Pehme ja mahlane kook, millele lisab salakavalust väike rummi-nüanss.

6 sl rummi
12 keskmist ploomi
1 sl fariinisuhkrut

100 g võid
1,5-2 dl suhkrut (fariini ja tavalise segu)
2 muna
1 tl vanillit
1 dl piima
1 tl küpsetuspulbrit
4 dl jahu
1 sl suhkrut

Eemalda ploomidelt südamikud ja lõika neljandikeks. Väikeses kausis vala ploomidele rumm ja fariinisuhkur. Pane nad esialgu kõrvale, kuid sega neid ka ülejäänud toimingute jooksul iga natukese aja tagant (et kõik ploomitükid saaksid rummis imbuda).
Eraldi kausis vahusta toasoe või suhkruga ühtlaseks kreemiks. Ükshaaval vahusta juurde ka munad nind viimaks sega hulka ka vanilli ning piim. Eraldi kausis kombineeri kõigepealt omavahel jahu ja küpsetuspulber ja siis lisa ülejäänud taignale. Kurna ploomid rummist, valades rummi taignasse. Sega ühtlaseks ja vala 16-cm'se koogivormi põhja. Peale laota ploomiviilud ja puista üle 1 sl suhkruga. Küpseta 175-kraadises ahjus u 40 min, või kuni keskelt väljub tikk puhtana ja peal on ilus kuldne koorik.

***

Sügis on alanud. Kool on taas täies hoos. Ja mind on tabanud täielik ploomiuputus.

Ausalt öeldes poleks ma tõenäoliselt lähiajal ahju juurde astunudki, kui poleks saabunud I isa järjekordse pangetäie ploomidega. Ja olgu siinkohal mainitud, et ma olen väga tänulik, et ta mind nende (ja paljude teiste) koduste viljadega kostitab. Paraku on mind ploomid alati vägagi külmaks jätnud... Seda enam, kui hävitamist ootavad 2 väiksemat pangetäit! Seega ainuke loogiline lahendus, kui käsi ei tõuse neid muidu sööma ja süda ei luba neil rikneda, on nad katta mõnusa suhkru-jahu-või seguga ja manustada koogi vormis. ;) Ja nõnda ma avastasingi enda jaoks ploomide võlu!

Oleks ma ploomidega suurem sõber, oleks ma tõenäoliselt juba ammu teadnud, kuidas nad küpsedes käituvad. Seda, kuidas nad küpsevad veel magusamaks, kui enne. Ja kuidas nad muutuvad sametiseks ja pehmeks, lisades ka koogile endale mõnusat niiskust. Ja et koogi peale ladudes ei vaju nad kiuslikult põhja, nagu mitmed teised marjad, vaid jäävad püsima täpselt sinna keskele, kus neist kõige rohkem puudust tuntakse. Kui keegi oleks mulle neid asju varem rääkinud, oleks ma juba ammu ploomidega Sina-sõber...

Käesolev retsept on täiesti omalooming, hommikul enne loengut väike inspiratsiooni-laine. Olles läbi sirvinud mitu(-kümmend) ploomikoogi retsepti, ei leidnud ma endiselt ühtegi meelepärast. Kuskilt oli mulle aga meelde jäänud maitsekombinatsioon ploomid ja rumm. Tahtsin kooki, kus oleks tunda nii mahlaseid ploome kui rummi tummisust. Lõpptulemus tuli täpselt selline, kui mitte paremgi, kui lootsin. Kook kuulub küll kindlasti "täiskasvanutele" kategooriasse, kuid on siiski endiselt vägagi nauditav ka neile, kes muidu kanget alkoholi väga ei armasta. Kook oli pehme ka järgmisel päeval ning ülejärgmist ta enam ei näinudki. :)

Kinoa-tabbouleh salat

2010-08-28T22:44:00.000-07:00

Natuke erinev traditsioonilisest bulgurist valmistatud tabbouleh-versioonist, kuid siiski üks väga maitsev ja tervislik suvine salat.

2 dl kuivatatud kinoat (quinoa)
3-4 dl vett
0,5 tl soola
u. 3 tomatit
1 suur kurk
suur kimp peterselli
peotäis piparmündilehti
3 vart rohelist sibulat
2 küüslauguküünt
200 g fetat
2,5 sl sidrunimahla
törts oliivõli
soola/pipart

Loputa kinoad sõelas külma vee all. Pane ta koos vee ja soolaga potti. Kuumuta neid tugeval kuumusel kuni keemiseni, seejärel alanda temperatuuri ja keeda tasasel tulel kaanega kaetuna u 15 min. Kinoa peab jääma kergelt läbipaistev ning hamba all ainult veidike krõmps. Vala laia põhjaga kaussi jahtuma.
Tükelda tomatid ja kurgid mugavalt suupärasteks. Haki läbi ka petersell, piparmünt ja roheline sibul ning lõika väga peeneks küüslauguküüned. Murenda kätevahel feta. Puista kõik see jahtunud kinoa peale ning sega hoolikalt läbi. Maitsesta sidrunimahla, oliivõli ja vähese soola ja pipraga. Maitse ka vahepeal, et korrigeerida happe-soolasuse tasakaalu!

Lihasema ampsu jaoks serveeri koos Liibanoni laimikanaga.

***

Antud salat oli minu esimene kodune kokkupuude kinoaga. Olles töötanud mitu suve ühes Tallinna ökopoes, tundus piinlik, et ma ise polnudki valmistanud seda tera, mille kasulikke omadusi nii mitmel korral kiitnud olin. Kes pole varem sellest imeviljast kuulnud, võin rääkida, et tegu on Lõuna-Ameerikast pärit taimega. Ta on kasulik eelkõige oma kõrge ja täisväärtusliku proteiinisisalduse tõttu (sisaldades parajas koguses praktiliselt kõiki asendamatuid aminohappeid), lisaks leidub seal taime koha rohkelt rauda, fosforit ja magneesiumi. Maitselt on ta mahe ja kergelt pähkline - lisaks tervislikkusele on ta ka täiesti söödav. :) Seega, nähes seda retsepti jäin vaid ootama eestimaiste tomatite saabumist (sest magusad tomatid olid siiski salatile väga olulised).

Minu üllatuseks oli salat tõesti maitsev. Isegi I, kellele valmistasin igaks-juhuks kõrvale ka retsepti lõpus mainitud kana, sõi suure isuga. Toiteväärtuse poolest ideaalne nii taimetoitlastele kui ka gluteenitalumatutele, maitselt aga sobib kõigile.

Retsepti kodu: The Way the Cookie Crumbles.

Jamie suvikõrvitsa carbonara

2010-08-27T03:57:00.000-07:00

Kiirelt valmiv toitev ja ülimaitsev pasta. Hea rakendus praegu uputavatele suvikõrvitsatele.

u 200 g meelepärast pastat
1 suvikõrvits
70 g toorsuitsupeekonit (nt Oskar)
1-2 sl värskeid tüümianilehti
soola
pipart
1 muna
0,5 dl vahukoort
2 peotäit riivitud parmesani

Tükelda suvikõrvits u 0,5 cm jämedusteks sektoriteks. Lõika peekon ka umbes pöidlajämedusteks juppideks ning viska ta eelnevalt kuumutatud pannile. Kui peekon minutikese kuumenenud, lisa ka suvikõrvitsad ja tüümian. Maitsesta soola ja pipraga ning sega läbi.
Samal ajal aja potis keema kergelt soolatud vesi ning keeda selles pasta.
Sel ajal, kui pasta keeb ning suvikõrvitsad pannil pehmenevad, sega kokku kaste. Selleks klopi läbi muna, lisa vahukoor ja pool parmesanist. Jäta ta hetkeks ootele, sest varsti läheb teda kähku vaja.
Kui pasta valmis, siis kurna, kuid jäta alles törtsuke keeduvett. Nüüd talitle kiiresti: pane pasta pannile suvikõrvitsate juurde ja sega läbi. Tõsta pann tulelt ning kähku vala pasta peale alles hoitud keeduvesi ja vahukoore-kaste. Sega hoolikalt läbi, puista peale parmesan ning veel heldelt pipart (et oleks ikka "vurtsu" ka :)). Serveeri kohe.

***

Toidu teevad eriliseks (nagu Jamie Oliveri retsepte ikka) just kvaliteetsete ja värskete komponentide lihtsuses peituv võlu. Üks järjekordne retsept, mis suutis ka järjekorras ette trügida. Olgugi, et kogunenud on juba paar maitsvat rooga, mis ootavad jagamist (kähku kähku enne kooli algust), pidin meie eilse õhtusöögi siia ebaausalt kohe täna postitama. Lohutuseks põhjendasin endale, et ehk on kellegil teisel ka mõni üleliigne kabatšokk, mis rakendust ootab.

Mina tegin endale taimse versiooni muide nii, et tõstsin oma taldrikust kõik peekonitükid I'le ja segasin juurde veidike (üleeilsest külmikus oodanud) praetud kukeseeni. Tõelised taimetoitlased muidugi pahandaksid ka selle üle, et kogu toit siiski searasvaga kaetud (ja maitsestatud), kuid mina olen vist selleks lihtsalt liiga laisaks muutunud... Igal juhul, kui keegi siiski soovib teha täis-taimset versiooni, siis usun, et kasutades peekoni asemel võiga praetud kukeseeni, jääb tulemus ka väga hea. :)

Retsept pärit raamatust "Jamie at Home"

Soome marjakook e Kuningannakook

2010-08-23T23:28:00.000-07:00

Väga maitsev ja siidine kook, mida süües tundub uskumatu, et ta ka nõnda tervislik on.

100 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

300 g vaarika-mustika segu
(2 tl tärklist)
250 g maitsestamata jogurtit
1 muna
0.5 dl suhkrut
1 tl vanillit

Vahusta omavahel või ja (1dl) suhkur. Klopi juurde ka muna ning sega hulka kuivained. Vooderda taignaga koogivormi põhi ja ääred.
Puista põhjale marjad - kui kasutad külmutatuid, siis sega neile eelnevalt juurde 2 tl tärklist. Sega omavahel ka lahtiklopitud muna, jogurt, suhkur ja vanilli ning vala marjadele. Küpseta kooki 180-kraadises* (originaalretseptis temperatuur 200) ahjus u 30 min.

* Minul ei tahtnud kook 200-kraadi juures korralikult läbi küpseda, seega alandand järgmine kord 180'ni (ja pikendan aega). Kui aga oled veendunud oma ahju korrektsuses, kasuta ikka originaali.

***

Minu kunagises Soome kooli puhvetis müüdi kolme, täpselt 1 euro maksvat magstoitu: suurt šokolaaditükkidega küpsist, šokolaadi-piimašokolaadi tükkidega muffinit ja marjakooki valge kattega. Kõik olid ühtemoodi imehead ning Eestisse naastes igatsesin neid kõiki võrdselt.

Kui küpsise ja muffini olemuse ja ka teoreetilise valmistusviisi olen juba ammu enda jaoks selgeks suutnud mõelda, siis marjakook jäi mulle alati müstikaks - mis oli see valge mass seal peal? Nüüd siis lõpuks, ootamatult saingi oma vastuse - jogurt! Tundub uskumatu, et kõik need aastad (ja ehk siiani?) ostsid lapsed puhvetist pahaaimamatult imelihtsat jogurtikooki. Koolis müüdud kook oli küll natuke magusam ja marjavaesem ning serveeriti madalate kandiliste tükikestena, kuid siiski hämmastavalt sarnane käesolevale. Seega soovitan proovida kõigil, ka neil, keda tervislikkus koogi puhul ei huvita.

Retsept nami-namist.

Maisi ja sinihallitusjuustuga täidetud suvikõrvitsad

2010-08-22T03:58:00.000-07:00

Veidike teistmoodi maitsekombinatsiooniga lihtne suvine roog. Sobib nii liha kõrvale kui ka selle asemele.

1 suur/2 väiksemat suvikõrvitsat
1 dl maisi, sügavkülmast või konservist
1 küüs küüslauku
1 šallot-sibul
peotäis basiilikut
100 g sinihallitusjuustu
pipart
paar viilu juustu

Poolita suvikõrvits(ad) pikupidi ja uurista neist välja sisu, jättes umbes 0,5 cm servi. Tükelda see sisu ja sega ühes kausis maisiga kokku. Lisa sinna ka peenelt tükeldatud küüslauk ja sibul, hakitud basiilik ja murendatud sinihallitusjuust. Maitsesta pipraga. Jaota segu võrdselt kõrvitsapoolikute vahel ära ning kata pealt juustuviiludega. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni suvikõrvitsa koor on pehmenenud ning juust pealt kuldne.

***

Blogimisele on pikk-pikk paus sisse tulnud. Eks selle suvega ole nii, et kord oled lennus ja ei jõua korralikult süüa teha, kord jälle on nii palav, et ei taha sooja pliiti nähagi. Viimased 3 nädalat veetsime I'ga hoopis mööda Euroopat rännates, seega pidi see vahetult enne reisi valmistatud roog ka nõnda kaua ootama.

Olles saanud enne reisi oma vanaemalt ühe hooaja esimese suvikõrvitsa, oli nami-nami kooskokkamine täidetud köögiviljadele vägagi teemakohane. Leidsin sealt ka inspiratsiooniks ühe retsepti, mida tugevalt kohandasin ja lihtsustasin. Igal-juhul oli tulemus tõesti-tõesti maitsev (ka I sõi nurisemata olgugi, et enne kahtlustaval pilgul seda rohelist "paati" vaatas). Minu jaoks igal-juhul avanes täiesti uus maailm täidetud köögiviljade näol, mille avastusi loodan edaspidi ka siia postitada.

Õnnetu lõpuga Maru maitsev maasikatort

2010-07-26T14:38:00.000-07:00

Üks vägagi külluslik tort, milles leidub natuke kõigest heast - mahlane keeks, õhuline besee ja suvised magusad maasikad.

***

Ühel ilusal suvepäeval tuli isu küpsetada üks uhke maasikatort. Turult hooaja viimased kodumaised maasikad toodud, asusin tegutsema. Mõned sammud protsessist said ka kaameraga jäädvustatud...

..., kuid kõige mõnusamad on ikka pildid tulemusest:

***

Erandlikult ei hakka ma tordiretsepti siia postitama. Seda sel lihtsal põhjusel, et soojalt soovitan osta teil raamatu, kust selle võtsin. * :) Maru maitsev maailm on üks imeilus raamat, mis ei hiilga mitte ainult oma retseptide originaalsuse poolest vaid ka suurepärase jutu ja kõnepruugi poolest. Retseptiraamat, mida saaks lugeda kui juturaamatut. Lisaboonusena on raamatu esilehtedel tänatud ka mu kunagist toredat pinginaabrit, ning tuttavad mustrid vaatavad vastu nii mõnelgi pildil.

Koogi maitseomadusi pole aga vist vaja hakata kiitmagi. Keeksine põhi, millel hõljub pehme-krõbe besee ja ohtralt maasikaid. Väikeste muudatustena lasin mina põhjal üleöö imbuda (laiskusest õhtul) ja kasutasin retseptis nõutud jogurti ja kohati ka vahukoore asemel hoopis kohupiimakreemi (hajameelsusest poes).

Postituses mainitud "õnnetu lõpu" sai aga kook minu rumalusest jätta ta jahedasse, aga niiskesse keldrisse seisma. Tema teise elupäeva õhtul valmistusin parasjagu võtma oma kolmandat tükikest koogist, kui avastasin, et kogu pealmine maasikakiht oli kaetud kerge karvase kihiga. Paaniliselt üritasin veel mõned maasika-vabad ampsud võtta, kuid ka ümbritsev kreem oli muutunud juba vastikult hapukaks. Kuna suuremad koogisõbrad olid saabumas alles järgmise päeva hommikul, olin mina olnud ainuke, kes kooki maitsta jõudis. :( Pisike pisar silmis viisin ta siis kompostikastini ja jätsin temaga hüvasti. Kahju, et nii tore tort nii väheseid rõõmustada sai... Aga vähemalt on mul jäänud sellest toredad pilt-mälestused. :)

* Kui ilusasti paluda, olen nõus raamatut ka laenama.

Maasikatega Brita tort

2010-07-18T12:09:00.000-07:00

Oivaliselt pehme ja hõrk kook. Piisavalt lihtne, et ei tapa maasikate maitset, kuid samas väga huvitav oma kihtide mitmekesisuse poolest.

150 g toasooja võid
1,5 dl suhkrut
3 munakollast
2 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima

3 munavalget
2 dl suhkrut
1 tl vanillit
0,75 dl mandlilaaste

ohtralt maasikaid
300 g vanilli kohupiimakreemi
400 g vahukoort
3-4 sl suhkrut

Vahusta või ja suhkur ühtlaseks. Mikserda hulka ükshaaval ka munakollased. Eraldi kausis sega jahu ja küpsetuspulber. Sega need omakorda järk-järgult, piimaga vaeldumisi, või-segu hulka. Määri see üpriski kleepuv tainas ühele suurele ahjuplaadila ja pane kõrvale.

Suures puhtas kausis vahusta tugevaks vahuks munavalged, suhkur ja vanillisuhkur (nõnda, et peapeale kallutatud kausis nad ei liigu). Tõsta see ettevaatlikult esimese taignakihi peale ning jaota ühtlaselt. Puista peale mandlilaastud ja küpseta 175-kraadises ahjus 20-30 min, kuni besee pealt kergelt kuldne. Lase põhjal täielikult jahtuda.

Koogi kokkupanekuks lõika suur põhi kaheks võrdseks ristkülikuks. Vahusta vahukoor suhkruga tugevaks vahuks ja sega õrnalt juurde kohupiimakreem. Puista poolele koogipõhjast tükeldatud maasikad ja vala sellele vahukoore-segu. Tõsta kõige selle peale omakorda teine koogipõhja pool. Võialusel lase tordil tunnike-paar ühte sulanduda, aga maitsev on ta ka kohe serveerides.

***

Pean tunnistama, et kui nami-nami kooskokkamisel poleks antud torti jubedasti kiidetud, poleks ma teda tõenäoliselt kunagi proovinud. Õnneks aga seda tehti ja tort oli tõesti kõiki neid häid sõnu väärt. Tõesti mõnusalt pehme ja vahune, Pavlova kõrval üks järjekordne hea kaaslane suvistele Eesti maasikatele. Kuna mina vahukoort puhtalt väga ei salli, asendasin osa retseptis nõutud vahukoorest kohupiimapastaga. Usun, et lõpptulemus selle all ei kannatanud, küll aga jäi tulemus veidi-veidike tervislikum.

Õnnelik võimalus seda torti valmistada (no ei ole just lihte leida suid 12-inimese tordile!) oli mu onu juubelil. Just siis, kui üritasin leida põhjust selle valmistamiseks, helistas mu ema mulle, et paluda, et ma valmistaks sünnipäevale mõne maasikatordi. Lisaboonuseks osutus see, et mu noorima onutütre nime sees on "Brita". Kuna tema pole kunagi meie kõigi kurvastuseks suur tordi-sõber olnud, läks see kindlasti kirja pluss-punktina. Ja tundub, et ka kõik täiskasvanud jäid tordiga rahule, kuna peo lõpuks olid kogu kook söödud.

Retsept ikka nami-nami'st.

Roosa maasika-kohupiimatort

2010-07-11T01:06:00.000-07:00

Ohtrate marjadega, maitsev ja värskendav tort. Ideaalne palavale suvepäevale!

100 g Digestive küpsiseid
50 g võid
500 g maasikaid
150 g toorjuustu
600 g Alma vanilli kohupiimakreemi
0,75 dl suhkrut
3-4 sl meelepärast mahla
3,5 tl želatiini*

Vooderda 22 cm läbimõõduga koogivorm toidukilega. Sulata või mikrolaineahjus. Purusta pudrunuiaga küpsised ja vala peale sulavõi. Sega ühtleseks ning vajuta segu koogivormi põhja. Pane külmkappi tahenema.

Jaota maasikad pooleks. Seejärel jaota üks poole veel pooleks (et jääks 250 g ja kaks osa 125 g). Tükelda 250 g maasikaid väikesteks tükkideks. Võta 125 g maasikaid ja tee nad suure kausi põhjas saumiksriga täiesti puruks - see on koogile ilusa roosa värvi andmiseks. Miksriga sega hulka ka toorjuust. Kui segu ühlane vala peale ka kohupiimakreem ja suhkur. Mikserda minutike, et kõik ikka segunenud oleks.
Vahepeal sega želatiin väikese tassi põhjas mahlaga. Kui želatiin paisunud, hakka seda tasapisi soojendama. Pane ta paariks sekundiks mikrolaineahju ja sega, korrates neid samme, kuni puru täielikult lahustunud. Seejärel käivita taas mikser ja vala želatiin peenikese nirena kohupiima-segusse. Lõpuks sega kreemile hulka eelnevalt tükeldatud maasikad (250 g). Vala segu kilega vooderdatud koogivormi ning jäta ta külmkappi vähemalt 4ks tunniks, soovitatavalt üleöö, tahenema. Viimased 30 min võib ta palaval suvepäeval ka sügavkülmas veeta. Alles jäänud neljandiku maasikatega kaunista kook - lõika nad kas viiludeks või sektoriteks ja puista koogile vahetult enne serveerimist.

* Mina kasutasin 2,5 tl želatiini ja tulemus jäi väga pehme. Kokkamine blogis tehtud versioonis oli edukalt suurendatud želatiini kogust, mis tõttu muutsin ka oma retsepti vastavalt. (26.06.11)

***

Paar päeva tagasi käisid mul külas poolõed koos imetoreda 3-aastase õetütrega. Nende tuleku puhul tahtsin kindlasti ka ühe mõnusa tordi valmistada. Kuna just oli saabunud terve hunnik maasikaid vanaemalt, oli maasikatort loogiline valik. Lisaks soovisin ma teha torti ka veidike lõbusamaks ja värvilisemaks, milleks sobisid püreestatutud maasikate roosa värv imehästi. Kuna sobivat retsepti ei leidnud, asusin ise leiutama. Kui tohib nii iseenda kohta öelda, siis minu esimese tarretatud tordi kohta polnud tulemus üldse mitte paha. :)

Tulemus jäi mõnusalt kerge (kuid mitte lahja!) ning pehme maitsega. Kuna ei julgenud želatiiniga liialdada oli ta ka üpriski pehme . Seega palaval suvepäeval seda torti pikalt väljas hoida ei maksa, aga süües on ta eriti mõnus siidine. Lisandeid talle juurde pole vaja, kuna maasika-kohupiima kooslus on juba piisavalt vaheldusrikas. Ühesõnaga, minuarust oli tort väga hea ja võimalusel (ehk siis *nuuks nuuks* järgmise aasta maasikahooajal) kavatsen kindlasti korrata! Seda enam, et esimene pilt sai mul laenatud fotokaga kehvades oludes tehtud. Kindlasti ei kajasta ta adekvaatselt tordi olemust, aga parema puudumisel lisan ta ikka siia lõppu:

Macaronide eelvaade

2010-07-09T01:10:00.000-07:00

Paar pilti minu katsetustest. Kuna retsept vajab veel kohandamist, ei postita seda praegu siia.

Õhulised juustuküpsised

2010-07-08T23:16:00.000-07:00

Pehmed ja õhulised, mõnusa juustumaitsega küpsised. Ideaalne rakendus munavalge ülejääkidele.

2 munavalget
0,5 tl soola
100 g juustu
2 sl jahu
0,5 tl paprikat
0,5 tl kuivat. tilli
näpuotsatäis cayennet

Riivi juust peene riiviga. Vahusta munavalged soolaga tugevaks vahuks. Sega õrnalt hulka jahu, juust ja maitseained. Tõsta teelusikaga ahjuplaadile väikesed pätsikesed ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 10 minutit, kuni pealt kuldsed.

***

Palavate ilmadega sai ohtralt jäätist valmistatud. Peale esimest suuremat jäätiseteo lainet ootas mind külmkapis aga paras kogus üleliigseid munavalgeid. Esimesl korral sai valmistatud Pavlovat, nüüd aga soovisin proovida midagi uut. Kuna ainuke magusate küpsetiste sööja siin majas olen mina, tahtsin väga neist midagi soolast valmistada. Inspiratsioonipuuduses tõttas appi taas nami-nami foorum, kust leidsin umbes-täpselt sellise retsepti, nagu otsisin. Lisasin sinna ka veidike maitseaineid, mis andsid küpsistele mõnusa nüansi - meenutasid veidike neid poes müüdavaid küüslaugu-ürdi kattega juuste. Küpsised ise jäid aga väga õhulised ja maitsekad. Ahjusoojana tulid aga maitsed eriti hästi esile.

Baasretsept pärit Elina blogist.

Pisike Pavlova maasikatega

2010-06-30T01:04:00.001-07:00

Seest pehme ja vahukommine, pealt krõbe ja õhuline. Kook, mis ei jäta kedagi külmaks.

2 munavalget
näpuotsatäis soola
1 dl suhkrut
1 tl maisitärklist
törts vanillit
0,5 tl valget veiniäädikat

0,5 dl vahukoort
2 spl suhkrut
1 dl Alma vanilli kohupiimakreemi
maasikaid

Eelsoojenda ahi 160-kraadini. Vahusta munavalged soolaga ühtlaseks tugevaks vahuks. Lisa vähehaaval (ikka veel miksriga vahustades) suhkur, ning vahusta kuni segu jäik (st kaussi peapeale pöörates ei liigu ta kuskile). Sega kergete liigutustega hulka tärklis, vanilli ja äädikas. Tõsta segu küpsetuspaberile ning vormi sellest ring - jätta servad kõrgemad ning keskelt madalam. Kohe peale koogi ahju pistmist keera temperatuur 110 kraadi peale. Küpseta kooki umbes 45 minutit, kuni pealt katsudes enam ei kleepu ja on natuke krõbe. Keera ahi kinni ning jäta ta sinna jahtuma.

Täidise valmistamiseks vahusta esmalt koor suhkruga. Vahusta hulka ka kohupiimakreem. Tõsta segu jahtunud Pavlova õõnsusesse ning kata tükeldatud maasikatega.

NB! Retsepti saab vastavalt sööjate arvule suurendada. Siis tasub ka küpsemisaega pikendada. Antud koogist piisab 4-6 sööjale.

Variatsioonid:
Talvisel ajal on Pavlova imehea granaatõuna seemnete, riivitud valge šokolaadi ning röstitud mandlilaastudega.

***

Pavlova on tegelikult üks lihtsamaid kooke maailmas. Tuleb vaid osata arvestada munavalgetega ning teada oma ahju eripärasid. Minul kulus selle kõige välja selgitamiseks 3 katset. ;) Tulemus on see-eest aga palju enamat väärt.

Antud retseptiga otsustasin tähistada eestimaiste maasikate hooaja algust. Tegelikult inspireeris mind kooki tegema nami-nami kooskokkamine maasikatortide teemal. Senini olen alati nii ahne maasikasõber olnud, et midagi koogikatteks pole kunagi jätkunud. Nüüd pean aga tõdema, et paremat kaaslast nendele mahlastele marjadele ma ette kujutada ei suuda. Korraliku maasikakatte all moodustasid kohupiim ja besee-põhi eriti hõrgu koosluse. :) Kuigi ka siin mainitud talvine variatsioon on väga maitsev, on minusugusele maasikafännile antud lihtne kombinatsioon vaieldamatu lemmik.

Retsept nami-nami'st.

Rabarberijäätis

2010-06-27T10:08:00.000-07:00

Natuke hapukas ja natuke magus, imelihtne varasuve maius.

350 g (2 suurt vart) rabarberit
1 dl suhkrut
1 dl maasikamahla
0,5 tl vanillit
1 dl piima
1 dl koort
(2 sl heledat siirupit)

Koori ja tükelda rabarberid ning aja potis koos suhkru ja mahlaga keema. Lase neil madalal kuumusel tasapisi podiseda, kuni rabarber keenud täiesti pehmeks keenud ja lagunenud (10-15 min). Lase veidike jahtuda ja püreesta siis köögikombainis või saumiksriga ühtlaseks. Seejärel lase põreel täielikult jahtuda, soovitatavelt üleöö (külmkapis), kuid jahutades potti külmas vees, võib piiata ka 3-4 tunnist.
Jahtunud rabarberipüreele sega hulka piim ja koor. Kui maitse tundub liiga hapu, lisa ka siirup. Käivita jäätisemasin ning vala segu sinna. Lase tal 15-20 minutit keerelda, kuni segu tahenenud.

***

Ei teagi kust täpselt mul tuli idee teha rabarberist jäätist. Igal-juhul üpriski pea peale jäätisemasina taas-omastamist (viimase aastakese oli ta veetnud täiesti kasutult ema juures Rootsis), olin ma veendunud, et selline jäätis tuleb ära proovida. Nõnda haarasin ka Jaanipäeval maal käies vahetult enne lahkumist veel paar vart rabarberit kaasa ja asusin plaani pidama. Kuna sobivat retsepti ma internetist ei leidnud, leiutasin ise. Ja tänu sellele jäi ka tulemus minuarust praktiliselt ideaalne. Mõnusalt hapukas, kergelt magus ja väga kreemine. Mis kõige olulisem, teda on jube lihtne ka valmistada. Sest kes ikka tahab veeta ilusaid suvepäevi kuuma pliidi taga? ;)

Pärmitainas soolastele pirukatele

2010-06-14T15:09:00.000-07:00

Mõnusa maitsega ja pehme tainas, mis kõlbab nii klassikaliste Eesti pirukate kui ka erinevate keeru- ja plaadisaiade jaoks.

5 dl käesooja piima
25 g värsket pärmi
1 tl suhkrut
1 tl soola
3 sl õli
12 - 15 dl jahu

Pudista pärm väiksesse kausi ja raputa peal suhkur - lase tal seal vedelduda. Samal ajal soojenda piim. Sega suures kausis kokku umbes kolmveerand jahust, piim, suhkur, pärm ja õli. Sõtku tainast, lisades vähehaaval vastavalt vajadusele jahu, kuni see sile ja moodustab palli, mis ei hoia enam kausi servadest kinni. Jäta ta rätikuga kaetuna sooja kohta tunniks kerkima.
Kui tainas enam-vähem kahekordseks kerkinud, rulli ta suure jahuga või küpsetuspaberiga kaetud pinna peal paari millimeetri paksuseks. Lõika sobivad kujud ja aseta peale meelepärane täidis. Pintselda valmis vormitud pirukad ka munaga üle, ming küpseta 200-kraadises ahjus, kuni pealt ilusasti kuld-pruunikad.

***

Nüüd olen järjest mitu-mitu postitust rabarberist teinud. Kuna mul endal ei hakka tüdimus veel absoluutselt peale tulema ja ka ideid on varnast võtta, panen siia tasakaaluks siiski ühe soolase retsepti. Pealegi on vaja vanad pildid kähku ülesse riputada, kuna algamas on uue ja uhkema objektiivi aeg :)

Seda tainast valmistasin nii paar nädalat tagasi, peale seda, kui I mulle juba mitmendat korda rääkis igatsevalt oma ema vorsti-pirukatest. Kuna teatavasti ei luba ma kedagi teist enda kööki (võinoh, ei taha lubada, kui tegu millegi uue ja huvitavaga :D), asusin kähku soolast pärmitaigna retsepti otsima. Leidsin ühed paljukiidetud seene-pirukad, mille tainas tundus täpselt sobivat. Egas siis muud midagi, kui mina tainast sõtkuma ja I hiljem vorsti tükeldama ja ribasid sinna ümber keerama. Paraku olid meil ülejäägid nõnda korralikud (olgugi, et tegin pool retseptist), et sain ka katsetada erinevate maitsetega. Väga head tulid nii klassikalised pesto-juustu rullid, kui ka (minu suureks üllatuseks) marineeritud seente-merevaigu täidisega pirukad. Ja lõppküpsetised olid tõesti maitsvad! Tainas oli mahlane ja mõnusalt nostalgiline. :)

Taignaretsept sai nami-nami seenepirukatelt näpatud.

Maasika-rabarberi rullbiskviit

2010-06-11T23:38:00.000-07:00

Kevadiselt värske, väga marjane ja väga maitsev rullbiskviit.

3 muna
3 + 1 sl suhkrut
3 sl jahu
1 dl tükeldatud rabarberit (pool vart)
(0,25 tl kardemoni)

300 g (1 tk) Alma vanilli kohupiimakreemi
0,5 dl hapukoort
0,25 dl suhkrut
1 tl vanillit
u 200 g maasikaid

Lõigu rabarber väikesteks tükkideks.
Biskviidi valmistaiseks vahusta munad ja 3 sl suhkrut tugevaks heledaks vahuks. Sõelu peale jahu ja sega õrnalt läbi (veendudes, et osa jahust põhja pole vajunud). Vala tainas 22 x 35 cm ahjuvormi. Sega rabarberid kiiresti spl suhkru, soovi korral ka kardemoniga, ning puista taignale peale. Küpseta 180-kraadises ahjus 5-10 min, kuni seest väljub puutikk puhtana, ja pealt on kuldne. Lase tal hetke jahtuda, siis keera biskviit tüki küpsetuspaberi peale tagurpidi ja rulli (alustades lühemast otsast) tainas kokku, jättes all oleva küpsetuspaberi rulli sisse. Lase tal nõnda täielikult jahtuda.

Samal ajal kui kook jahtub, valmista täidis. Selleks sega kokku kohupiimakreem, hapukoor, suhkur ja vanilli. Tükelda maasikad väikesteks tükkideks ja puista uuesti lahtikeritud biskviidile (hapumate maaikate korral võid lisada ka u sl suhkrut). Vala peale ka kohupiima-täidis, jättes servadesse 1-2 cm vaba ruumi. Alustades taas lühemast otsast, rulli kook ettevaatlikult kokku. Enne söömist hoia kooki külmkapis, soovitatavalt järgmise päevani, mil ta parim on.

NB! Retsept on minu pisikese ahjuplaadi jaoks (22x35). Kui tahta tava-ahjus küpsetada, tuleb retsept kahekordistada.

***

Tegu on ühe tõsiselt mõnusa küpsetisega. Maitsev ja mahlane. Kook, mis karjub SUVI. Mina küll sõin teda peamiselt hommikuti, aga kujutan ette, et see oleks ideaalne lõpp ka mõnele grillpeole. Mõned marjad ja kerge kohupiim mahuvad kõhtu ideaalselt sinna rammusa liha vahele ära. :) Mina valmistasin selle endale üleeile, peale ühe pikalt kardetud eksami kirjutamist. Kuigi kerge närv oli tulemuste pärast ka sees, osutus see kook ideaalseks "lohutuseks".

Idee puistada biskviidile rabarberied sain OmaMaitsest. Täidise tegin aga täpselt sellise, nagu mu Oma Maitsemeel ütles. Tõsi, sinna hulka tuli ka paar apsakat. Näiteks sattusin ma rabarbereid tükeldades veidike hoogu ja lõpptulemus oli nõnda õrn ja mahlane rabarberitest, et rullides tahtsid augud sisse tulla. Lisaks toppisin ma miskipärast täidisesse ka peotäie äsja röstitud kookoseid, mis küll muidu oleks väga mõnus lisand olnud, aga antud retseptis eelistasin siiski puhtamaid maitseid (sest neidki juu piisavalt - rabarber, maasikas, vanilli, kardemon). Kook oli aga vaatamata sellele kõigele imehea ja olgugi, et pidin juba samal päeval õppima hakkama, sain ka mina kerget puhkust tunda. :)

* Meie peres on ka uus liige, nimega 50 mm 1,8 ;)

Krõbeda kaerahelbekattega rabarberikook

2010-06-08T08:46:00.000-07:00

Natuke tosca-kooki meenutav pealt karamelline ja krõbe ning seest pehme ja mahlane küpsetis. Teistmoodi ja väga maitsev vorm rabarberile.

100 g võid
3 dl suhkrut
3 muna
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillit
400 g (u 3 suurt vart) rabarberit

2 dl mandlilaaste
2,25 dl kaerahelbeid
1 dl suhkrut
100 g võid
1 dl kohvikoort
2 sl vett
1 tl kaneeli

Tükelda ja koori rabarberid. Vahusta omavahel toasoe või ja suhkur ühtlaseks. Mikserda ühshaaval hulka ka munad, kuni segu hele ja kohev. Sega omavahel jahu ja küpsetuspulber ning sõelu koos vanilliga taignale hulka. Viimasena sega hulka rabarberid ning vala tainas võitatud koogivormi (retsept oli 25 cm läbimõõduga vormile). Küpseta põhju 180-kraadises ahjus 20 min. Kooki välja võttes keera ahi 200-kraadiseks.
Katte jaoks sega kõik ülejäänud (komponentide 2. osa) komponendid väises potis ning aja keema. Keeda vaiksel tulel u 10 min, kuni segu on paksenenud ja kergelt kuldse tooniga. Jaota kate ühtlaselt põhjale ning küpseta 200-kraadises ahjus u 15 minutit, kuni kate krõbe ja kuldne.

***

Järjekordne rabarberiretsept. Aga tõsise rabarberifännina üritan hooajast võimalikult palju kasu lõigata ning edukamad kaatsetused ka ära märkida. Seekord oli siis tegu ühe väga mõnusa ja maitseka koogiga. Tegu natuke tervislikuma (ja huvitavama) alternatiiviga tosca-koogile. Mulle meenutas see pealmine kiht veidike ka kaerahebeküpsist, mis sobis imehästi mahlase ja hapuka põhjaga. Kook oli hea (kui mitte paremgi) ka veel värgmisel ja ülejärgmisel päeval. Mina valmistasin kolmandiku retseptist ja tegin 3 pisikest koogikest mini-sufflee vormidesse. Täpselt parajad portsud hommikukohvi kõrvale nautimiseks. :)

Ausaltöeldes mul muidugi väga värskeid muljeid sellest koogist enam pole, kuna valmistamisest möödunud juba paar nädalat. Kindlasti aga ei jäänud retsept postitamis-ootele tema maitseomaduste tõttu, vaid ikka inimlikust laiskusest. Kuna hetkel olen tõsises õppimistuhinas (paljukardetud eksamini vaid 3 päeva!!!), on söögitegu tahaplaanile jäänud ning õhtutigi oleme tutvunud kohaliku kaubanduse külmlettidega :( Eks tasapisi üritangi õppimispausidel postitustega järjele jõuda, et vabaduse saabudes saaks uued katsetused kohe ülesse riputada.

Retsept nami-nami'st.

Hommikused rabarberi scone'id

2010-06-03T23:57:00.000-07:00

Kiiresti valmivad kergelt hapukad pätsikesed.

u 5 dl tükeldatud rabarbereid
2 sl suhkrut

4,5 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1-1,5 dl suhkrut (kas eelistad magusamat või haput)
0,5 tl ingverit
0,5 tl kaneeli
1 tl vanillit
250 ml kohvikoort
suhkrut puistamiseks

Raputa rabarberitele 2 sl suhkrut ning jäta 5ks minutiks väiksesse kaussi seisma.
Samal ajal sega suuremas kausis omavahel ülejäänud kuivained. Lisa ka rabarberitükid (jättes vedeliku kausi põhja) ning sega kergelt läbi. Viimasena vala peale koor ning ürita võimalikult väheste liigutustega läbi segada, vajadusel lisades veel törtsuke koort. Tainas peabki kergelt ebaühtlane jääma.
Tõsta supilusikaga u 0,5 dl suurused tainapätsid ahjuplaadile. Puista igale pätsile u spl suhkrut ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 min või kuni pealt kuldsed. Parimad soojalt.

***

Nende kiire valmimise, lihtsate komponentide ja maheda maitse tõttu on tegu ideaalse hommikusöögiga. Väiksema seltskonna puhul on retsepti lihtne ka poolitada. Pean küll tõdema, et klassikaliste scone'idega päris tegu polnud, aga mõnusad saiakesed said siiski. Peale moodustus neil mõnus krõbe koorik, keskel oli aga hapukas ja kergelt magus sai. Ei soovita neid väga pikalt ette valmistada, kuna ahjusoojalt on nad parimad. Samas õnneks pole selleks ka vajadust, kuna nende tegemine võtab umbes-täpselt 10 minutit.

Retsept canada.com lehelt :D (tänud google'le).

Rabarberi kissell

2010-05-29T10:06:00.000-07:00

Klassikaline kissell, oma täies võlus. Mitte liiga magus ja täpselt parajalt rabarberine.

3 suuremat rabarbrivart
1 l vett
1,5 dl suhkrut
4 sl maisitärklist

Tükelda rabarbrid ja aja veega suures potis keema. Lisa suhkur alles siis, kui nad on pehmenenud. Väikeses topsikus sega ka tärklis paari spl külma veega ning nirista segu keevale kissellile juurde. Keeda veel 2-3 minutit ja eemalda siis tulelt. Söö kas koos törtsu kohupiimakreemiga või joo jahtununa niisama.

***

Minu elu esimene kissellitegu. Ja vastupidiselt eelarvamustele, ei olnud see kohe üldse mitte keeruline. Et mitte öelda, et lausa lihtne. Baasiks võtsin küll nami-nami retsepti, kuid lõpuks (peamiselt köögikaalu puudumise tõttu) lähtusin ikka omaloomingust. Ka suhkrut ja tärklist doseerisin vastavat sisetundele ja maitsele. Ja tulemus jäi väga mõnus - vahelduseks oli päris tore kevadist kodumaist kisselli lürpida. Boonusena on see ka üks väheseid rabarberi-sööke, mida ka mu kallis I tarbib. :P

Kiire banaanijäätis

2010-05-22T01:51:00.000-07:00

Kõige lihtsam jäätis maailmas! Tulemus jääb aga väga mõnusalt kreemine ning maitsekas.

Tegu on tõesti maailma lihtsaima jäätisega, mille edukuse tagab üksainus koostisosa - banaan. Valmistamisega saab hakkama ka kõige algajam kokk ning tulemus jääb tõsiselt maitsev. Sobib nii lastele, suhkrunäljas tudengitele kui ka niisama maiustajatele.
Selle maitsva jäätise valmistamiseks tuleb vaid visata sügavkülma üks kooritud banaan. Kui ta külmunud on tuleb ta vaid püreestada (saumiksri, köögikombaini või blenderiga) ja maitsestada vastavalt soovile. Tulemus jääb uskumatult jäätise moodi, olles samas kordades tervislikum. Käesoleval pildil on kujutletud kakao ja kookosega maitsestatud versioon, mis mu isiklikuks lemmikuks kujunenud. Samas selle retsepti puhul võib tõesti lasta vaid fantaasial lennata, segades hulka kõiki oma lemmik-komponente (maitseaineid, küpsiseid/pähkelid, moose - mida iganes!).
Neile, kes ei taha uskuda, et nii lihtsalt saab valmistada nõnda mõnusat jäätist, olen lisanud põhjaliku samm-sammult juhendid:

Võta üks korralikult küps banaan, nuga ja lõikelaud.

Koori ja tükelda see banaan.

Pane banaanitükid külmakindlasse anumasse (kui plaanid püreestamiseks kasutada saumiksrit, vali võimalusel selline, kuhu ka mikser sisse mahuks) ja pista sügavkülma.

Mõni tund hiljem on sul vaja vaid tükid püreestada, soovi korral maitsestada ja värsket jäätist nautida. :)

Tänud "retsepti" eest the kitchen lehele.

Pilveline rabarberi-besee kook

2010-05-20T04:14:00.000-07:00

Õhuline, kerge ja väga maitsev rabarbrikook. Kaob su taldrikult kui tuul. ;)

25 g võid
0,75 dl suhkrut
2 munakollast
0,75-1 dl maitsestamata jogurtit
1 tl kardemoni
1,5 dl jahu
0,25 tl soodat
0,25 tl küpsetuspulbrit

2-3 korralikku rabarbrivart
5 spl suhkrut
0,5-1 tl kaneeli

3 munavalget
1,25 dl suhkrut
1 tl vanillit

Mikserda toasoe või ja suhkur ühtlaseks. Vahusta ükshaaval hulka ka munakollased ning lõpuks jogurt ja kardemon. Sega jahu sooda ja küpsetuspulbriga ning sõelu taigna peale. Sega kogu kupatus põhjalikult läbi (kui tundub väga kuiv ja sitke, lisa törtsuke jogurtit) ning kalla ta võitatud koogivormi. Silu pealt ühtlaseks ja küpseta 180-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni pealt kuldne ja keskele pistetud hambaork väljub puhtana. Välja võttes keera ahju kuumus 140-kraadiseks!
Samal ajal kui põhi ahjus, koori ja tükelda rabarberid väikesteks tükkideks ja pane koos suhkru ja kaneeliga potti. Hauta neid mõõdukal kuumusel, kuni pehmenenud. Võta enda ette nüüdseks juba küpsenud põhi ning tõsta sellele niisutamiseks supilusikaga natuke rabarberite põhja tekkinud vedelikku (nii, et kõik saaks natuke kaetud, aga ka poti põhja jääks veel midagi alles). Tõsta sinna peale ka rabarbritükid.
Vahusta munavalged suures kausis kohevaks. Seejärel lisa vähehaaval suhkrut ja vanilli, kuni saad tugeva ja läikiva vahu, mis kaussi kallutades paigal püsib. Tõsta see omakorda rabarberitele ning pista kogu kupatus ahju. Küpseta u 15 minutit, kuni besee pealt kergelt kuldne. Lase koogil enne vormist eemaldamist ja söömist täielikult jahtuda.

***

Eks see kevad selline vastuoluline aeg ole. Ühelt poolt toimub väljas nii palju uut ja huvitavat. Tekib rohelus puudele, tänavatele elu ning paistab taas päike. Taimed nõuavad istutamist ning mitmed juba korjamistki. Ometi on see (üli)õpilastele aasta õppetöö rohkeim aeg. Tulevad karmid eksamid ning semestri lõpu kontrolltööd, mis sind kõige selle värvirohkuse keskel tuppa õpikute taha ahendavad (või on asi ainult arstiteaduskonnas?). Nõnda jääbki üle vaid igatsevalt aknast välja vaadata ning loota, et suvi tuleb sama ilus kui tärkav kevad. Seega, kuna olen pidanud loobima kevade välimisest nautimisest, üritan temast lepituseks vähemals seesmiselt osa saada. Ja miski ei ütle "KEVAD" paremini kui hapukas ja vitamiinide rohke rabarber.

See siis tegelikult minu 4. rabarberi küpsetis sel hooajal. Kuna aga üritan niigi vähendada oma interneti-tunde, olen jätnud vähem huvitavamad (või juba eelnevalt mainitud) eksemplarid siia kirjutamata. Seda kooki aga pidin jagama! Sest olgugi, et ma endiselt usun, et rabarberi parim kaaslane on kohupiim, oli see kook niivõrd mõnus, kevadiselt kerge ja natuke eriline. Ja olgugi, et ta on "kerge" ka oma rasvasuse poolest (mille ta teeb tasa ohtra suhkruga muidugi), ei mõju ta kindlasti niimoodi. Sest mahlaga niisutatud põhi jäi täpselt parajalt niiske ja pehme. Kõige parem iseloomustav sõna, mis talle leiutada suutsin ongi "pilveline". Ja pean piinlikkusega tõdema, et suutsin praktiliselt kogu koogi üksinda hävitada.

Põhja retsepti leidsin ja poolitasin Köögitoimkonna blogist. Kõik muu sündis käigu pealt.

Maailma parimad kaneelisaiad

2010-05-01T04:37:00.000-07:00

Parajalt pehmed, kaneelised, magusad ja kleepuvad. Täpselt nii parajalt kõike, et paremat tahta ei oskakski.

1,2 dl piima
100 g võid
1,2 dl u. 40-kraadist vett
2,5 tl kuivpärmi
0,75 dl suhkrut
1 suur muna ja
2 munakollast
1,5 tl soola
2 tl kardemoni
8-10 dl jahu

1,5 dl suhkrut*
2 spl kaneeli
1-2 spl sulavõid

1 dl tuhksuhkrut
3 spl toorjuustu
0,5 tl vanillit
1-2 spl piima

Sulata piim ja 100 g võid mikrolaine ahjus ja jäta jahtuma.
Suures kausis klopi esmalt munad kergelt lahti, seejärel vispelda juurde vesi, suhkur ja pärm. Lisa ka (käega katsutavaks jahtunud) piima-võisegu, sool, kardemon ja 4 dl jahu ning sega ühtlaseks. Seejärel hakka kas miksri taignakonksudega või kätega tainast sõtkuma, vähehaaval jahu juurde lisades. Tainas on valmis kui ta on pehme, sile, hoiab kuju ja ei jää enam kausi servadele kinni. Määri kausi servadele õhuke õli kiht ja kata see toidukile/rätikuga. Jäta sooja kohta kerkima 1,5-2 tunniks, kuni suurus kahekordistunud. Samal ajal sega väikeses kausis kokku suhkur, kaneel ja või.
Kui tainas kerkinud vajuta ta kergelt alla ja tõsta jahutatud pinnale (või küpsetuspaberile). Rulli sellest u 40 x 30 cm'ne ristkülik, mille laiem serv on sinu poole. Puista täidist ühlaselt taignale, jättes kõige kaugemasse otsa 2 cm vaba ruumi. Alustades enda eest, rulli tainas kahe käega kokku. Tee tagumine serv kergelt veega märjaks ning suru taignarulli külge. Puista "kinnituskohale" ka natuke jahu. Lõika tainas 14-16ks võrdseks jupiks ning laota nad lõikepool üleval sobivale alusele.** Eriti hea on, kui võtad mõne kõrgete äärtega vormi, kus saiad saavad kokku paisuda.*** Kata saiad taas ning lase neil veel 1,5-2 h kerkida, kuni kahekordistunud.
Umbes poole kerkimisaja peal lülita ahi sisse 175-kraadile. Kui saiakesed ilusasti kerkinud küpseta neid ahjus 25-30 min, kuni kuldpruunid. Lase jahtuda 10 minutit. Selle aja jooksul sega kokku vanilli, piim ja toorjuust. Vähehaaval lisa juurde ka tuhksuhkur, kuni saad parajalt paksu ja siidise glasuuri. Nirista seda saiadele ja serveeri. :)
*Parim oli demerara ja valge suhkru segu.
** Kui valmistad saiakesi õhtul, võid nad siinkohal ööks külmkappi pista. Hommikul tasub neil lasta 20-30 min soojeneda ja siis küpsetada nii, nagu muidu.
*** Siis saad sellise eriti mõnusa ja pehme pidusaia moodi küpsetise.

***

Ütlen ausalt, et need on mu lemmik kaneelisaiad. Elasin küll 3 aastat Soomes, kus olin korvapuusti'd iga nurga peal ja ka nüüd külastan tihit ema Rootsis, kust samuti saiakesed populaarsed. Aga need on paremad. Natuke teistmoodi küll (seega ehk pole võrreldavad?) ja jube head! Ahjusoojalt nad lausa sulavad suus, aga ka jahtununa säilitavad oma pehmuse ja maitsekuse. Kaneelitäidises pole ka liialdatud võiga, mis tõttu on ta mõnusalt kleepuv. Saiakesele paneb mõnusa punkti see peale niristatud mahlane ja magus glasuur.
Nagu paar postitust tagasi oli kirjas, olen ka varem kaneelisaiadega katsetanud. Eks ma oma kookide puhul olen alati olnud "10 korda mõõda ja siis lõika" suhtumisega. Peale esimest katsetust uurisin põhjalikult ringi ning otsustasin selle retsepti kasuks. Seekord siis läks õnneks. :) Pealegi on nad ka oluliselt vähem rasvasemad kui enamik Eesti retsepte (mis muidugi ei aita kui pistad pool plaaditäit ise nahka :D). Samuti oli täidis parajalt kaneeline isegi minusugusele fännile.
Neile, kes ei tea seda, siis minuarust on kaneel üldse kõige geniaalsem maitseaine. No sobib praktiliselt kõigega! Tõsi, soolaste toitude puhul peab olema kaas-sööja ikka väga avatud maitsemeelega, kuid magusate puhul pole senini probleemi olnud. Raputan teda tihti kas või niisama õunale, jogurtile, pudrule või siis koogitükile. Ka üks cappuccino pole sama ilma kerge kaneelise lisandita.
Saiade teemale tagasi... Nende esmaesitlus toimus mu kunagise pinginaabri Leena külaskäigu puhul. Pabistasin küll pikalt nende õnnestumise üle (esimene katsetus kuivpärmiga, samuti nõudis tainas rohkem jahu kui retseptis antud), kuid kui saiad lõpuks rulli keeratud said, olin kindel, et tulemus ei saa halb olla. Esmakordselt sain pärmitainast mis (koos suhkrukattega) maitses juba toorena mõnusalt! Kerkimise käigus suutsid nad küll kokku kasvada, aga lõppkokkuvõttes mulle meeldiski niimodi rebides neid rohkem süüa. Teine kord siis julgesin neid valmistada oma emale ja vanaemale emadepäeva hommikusöögiks. See kord läks taignategu palju lihtsamalt ning ka peale ööd külmkapis sain mõnusad ja pehmed saiakesed. Kiitusi sain mõlemalt põlvkonnalt. :)

Retsept blogist The Way the Cookie Crumbles. Uskumatult tragi naine ikka, et nii põhjaliku eeltöö kõik minu jaoks ära teinud!

Aafrikapärane kapsas karriga

2010-05-01T04:14:00.001-07:00

Lihtne, aga huvitava maitsega kapsaroog

Koostis:
Pool väikest või veerand suurt kapsast
1 šallotsibul
1 porgand
1 spl võid
1,5 spl jahu
1 dl piima
1 tl karrit
2 tl soola
pipart

Valmistamine:
Lõigu kapsas ribadeks. Tükelda sibul õhukeseks ning riivi porgand jämeda riiviga. Sulata suuremas paksupõhjalises potis või ja kuumuta sibulaid u 3 minutit. Lisa ka porgand ja kapsas ning kuumuta aeg-ajalt segades kaane all u 10 minutit, kuni kapsas pehmenenud.

Sega karri, jahu ja 3 spl piima ühtlaseks pastaks. Tee kapsa-segu keskele auk ning vala pasta sinna. Sega läbi ja kuumuta minut enne, kui lisad ülejäänud piima ja soola. Raputa peale ka korralikult pipart ning kuumuta kaane all veel 10 minutit.

***

Tudengina otsin ikka viise, kuidas lihtsaid ja odavaid toiduaineid põnevamaks teha. Konkreetne retsept on musternäidis sellest. Mis saaks olla odavam kui roog kapsast ja porgandist? Ausalt öeldes arvan, et isegi seda piima poleks sinna väga vaja. Tõsi, mingi kooresem asi sobiks sinna mahendajana küll, aga selleks saaks vast kasutada ka kepäraselt kas toorjuustu või kohvikoort või ehk isegi hapukoort.

Nõnda lihtsa ja odava roa kohta on aga tulemus väga mõnus. Üpriski vürtsikas (see küll muidugi sõltub sellest, millist karrit kasutad), kuid mitmekülgne. Huvitaval kombel on ta järgmisel päeval isegi natuke maitsvam - järgmine kord lasen tal enne serveerimist nii 10 min veel lihtsalt soojas potis seista. Argipäeva söögilauale mõnus väikese "krõmpsu" lisaja.

Retsepti leidsin Kayotic Kitchen blogist.

Kaneelisaiad

2010-04-22T03:38:00.000-07:00

Mõnusalt kaneelised saiakesed, mis ahjusoojana taevalikud.

Juba pikka aega olin plaaninud valmistada kaneelisaiu. Paraku pidin seda pidevalt edasi lükkama. Kartuses süüa üksinda ära terve plaaditäis saiakesi, pidasin paremaks valmistada neid mõnel suuremal sündmusel. Selleks ajaks, kui see hetk aga lõpuks kätte jõudis, oli mul paljukiidetus retsept nami-nami'st juba välja valitud.
Retsepti kopeerima siia ei hakka, kuna jälgisin seda üsna sõna-sõnalt ning ega oskakski väga muudatusi teha. Ainus asi, mis tegin teisiti oli, et valmistasin täidiseks poolteist-kordse koguse kaneeli-suhkru-või segu. Märkustena võin ka lisada, et mina paneksin järgmine kord veidike rohkem kardemoni ning kindlasti tasub veenduda, et ei sulata võid liiga vedelaks. Muidu võib täidis kokku rullides hakata laiali voolama.
Mis oli mu üldmulje? Ahjusoojana olid saiad muidugi võrratud. Paraku kaotasid nad minu suureks pettumuseks juba paari tunni pärast suurema osa oma pehmusest. Igal-juhul ei olnud nad võrreldavad nende saiakestega, mida ema juures Rootsi kohvikutes sööme. Võib-olla oleks pidanud taigna veidike paksema jätma... Küll aga kiitsid külalised neid, üks noormees isegi ütles, et need on väga mõnusad ning meenutavad talle saiu, mida ta vanaema lapsepõlves tegi. :) Ei, eks muidugi olid saiad mõnusad. Samas jäi neis miski minu jaoks puudu. Jätkan siiski retsepti otsingutega (uus on tegelikult juba silmapiiril) ja annan teada, kui miskit leian.

Donuts-muffinid

2010-04-10T03:06:00.000-07:00

Seest mõnusalt pehmed, pealt krõbeda suhkrukoorikuga kaetud muffinivormis valminud saiakesed.

Koostis:

1 suur muna
1,5 dl suhkrut
3,5 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillit
0,25 tl soola
0,25 tl muskaati
0,6 dl õli
1,75 dl piima

50 g võid
u 1 dl suhkrut
2 tl kaneeli

Valmistamine:
Sega omavahel kuivained - jahu, küpsetuspulber, maitseained. Eraldi suuremas kausis mikserda muna ja suhkur kohevaks vahuks. Vala peale kuivained ja sega ühtlaseks. Lisa ka õli ja piim ning sega veelkord korralikult läbi. Jaota tainas võrdselt võitatud (soovitatavalt mini-)muffinivormide vahel ära ning küpseta 175-kraadises ahjus u 15 min, kuni keskele torgatud hambaork väljub puhtana.

Samal ajal kui koogikesed küpsevad sulata mikros või. Sega kõrgemate äärtega taldrikul ka suhkur ja kaneel. Peale muffinite valmimist lase neil minutike jahtuda. Seejärel pintselda iga muffin võiga ning veereta teda üleni suhkrusegus. Naudi jahtunult tassi teega. :)

***

Tegelikult ootab mul praegu ei rohkem ega vähem kui 4 läbi proovitud ning pildistatud retsepti postitamist (olen muidugi hoopis rohkem vahepeal katsetanud, aga üldiselt üritan siia mitte panna retsepte, millel pole pilti, või mis lihtsalt ei avaldanud erilist muljet). Nende puhul ma lihtsalt ei suutnud kauem oodata ja pidin kohe jagama. Sai ka mitu päeva hoogu kogutud nende tegemiseks. Pidevalt otsisin mõnda ettekäänet, et neid kuskile/kellegile viia. Lõpuks otsustasin nad omaenda mõnuks (vähendades kogust poole võrra) valmistada ning ei kahetse absoluutselt. Erinevalt tavapärasest, arvan, et poole pannitäie muffinite hävitamine ei valmista mulle mingeid raskusi.

Natuke siis nende olemusest. Nimi viitab neile kui muffinitele. Tegelikult ma neid ise sellesse kategooriasse ei paneks. Tõsi, neid küpsetatakse muffinivormides, kuid oma teguviisilt on nad hoopis teised. Esiteks, ei kehti seal reeglit "segada võimalikult vähe", ei tule eelnevalt omavahel kombineerida kuiv- ja märgained ning kasutatakse või asemel õli. Lõpptulemus on natuke tihkem tavapärastest muffinitest ning ka nende "mütsid" ei moodusta kõva koorikut. Ideaalne konkreetseks otstarbeks.

Ega selle retsepti juures midagi väga erilist polegi. Ka komponendid on mõnusalt lihtsad - leidusid ka minu praktiliselt tühjas külmkapis. Samas see lihtsus ongi asja võlu. Meenutavad mingil määral lapsepõlve. Kui kõige paremad küpsetised ei pidanudki olema keeruliste nimede ja eksootiliste koostisosadega. Piisas sellest, et asi oli parajalt magus, värske ning südamega tehtud. Tervislikum, odavam ja minuarust ka maitsvam versioon vanadest headest pontšikutest/sõõrikutest. Mõnus laupäevane maius.

Retsepti leidsin Buns In My Oven blogist.

Kõrvitsa-juustukook väikese viskiga

2010-03-19T09:35:00.000-07:00

Taevalikult kreemine ja mõnusalt maitsekas kook.

Koostis:
140 g Vilma kondentspiima küpsiseid
2 spl suhkrut
0,5 tl kaneeli
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,25 tl jahvatatud nelki
VÕI 1 tl piparkoogimaitseainet
6 spl (60 g ) sulatatud võid

680 g toorjuustu
1,1 dl suhkrut
1 spl maisitärklist
1,5 tl kaneeli
0,5 tl ingverit
0,5 tl muskaati
0,5 tl soola
3,5 dl kõrvitsapüreed*
3 muna
1,1 dl fariinisuhkrut
2 spl vahukoort
1 tl vanillit
1,5 spl viskit

Valmistamine:
Suru küpsised ühtlaseks puruks, sega hulka suhkur ja maitseained. Nirista peale ka sulavõi ja suru puru korralikult koogivormi põhja. Alternatiivina, väikeste koogikeste jaoks, võid segu ka 12 muffinivormi vahel jaotada. Küpseta 175-kraadises ahjus 10 minutit.

Pane toorjuust suurde kaussi ning mikserda (vahepeal hoolikalt ääri segusse kraapides) paar minutit, kuni ta ühtlane ja kohev. Eraldi kausis sega omavahel tavaline suhkur, tärklis ja maitseained. Kalla suhkrusegu toorjuustule ning mikserda ühtlaseks. Samas kausis, kus oli suhkur, vispelda omavahel kõrvitsapüree, muna, fariinisuhkur, koor, vanilli ja viski. Lisa ka see toorjuustule ning mikserda kõik ühtlaseks. Vala täidis eelküpsetatud põhjadele - ära muretse kui ta liiga vedel tundub - ahjus taheneb ta ilusasti ära. Küpseta 50-60 min (vähem, kui tegid muffinivormides), kuni täidis pealt settinud. Lase täielikult jahtuda enne vormist eemaldamist.

* Kõrvitsa püreestamiseks laota jämedamad kõrvitsaviilud ahjuplaadile ning küpseta neid 190-kraadises ahjus u 30 min, kuni tükid täiesti pehmed. Kraabi sisu koore küljest ära ning püreesta. Retseptis vajaliku koguse jaoks läheb vaja natuke alla veerandi tavalisest kõrvitsast.

***

Selle retsepti postitamiseks kulus mul rohkem kui nädal. Pildid olid ilusasti internetti laetud ja ka tekst eesti keelde tõlgitud-mugandatud. Aga kuna ma lihtsalt ei suutnud mõelda välja piisavalt erilisi sõnu, millega seda kooki kirjeldada, jäi ta siia ootama.

Minu jaoks eksisteerib nelja tüüpi kooke: on koogid, mis lihtsalt pole eriti head (no kõiksugused võikreemi-vahukoorehunnikud lihtsalt tekitavad minus kerget iiveldust), on keskpärased koogid, mida hea nii saia asemel tee kõrvale süüa ning on koogid, mis on tõesti nii head, et ka peale tugevat sünnipäevaeinet tõuseb käsi 2. või 3. tüki järele. Ja siis. Ja siis on koogid, mis on midagi veel enamat... Sellised, mille puhul peale 1. tüki lõpetamist ei saagi aru, mis just juhtus. Mis müstilised maitsekombinatsioonid need olid, mis reaktsioonid just toimusid. Kõik need erinevad maitsenüanssid ajavad su lõpuks nii segadusse, viivad isegi kergesse transsi, et märkamatult oledki pool kooki üksinda nahka pistnud. Vat sellesse kategooriasse kuulus ka käesolev kook.

Juba 3. korda selle aasta jooksul tõi mulle mu vanaema kõrvitsat. See kõrvitsa avamine on alati meil natuke "suurem sündmus" (sest kurke, purgisalatit ja mett saan ma aastaläbi), millega kaasneb ette planeerimine ning vanaisal suurem sõit läbi minu ja mu noorest emmest onutütre kodude. Seekord olin õnneks juba ka paremini ette valmistunud. Teadsin, et kindlasti tahan proovida lihtsat grillitud kõrvitsat soola-pipraga ning siis kas kohupiima- või juustukooki. Kui grillitud kõrvits lisandina jättis mind üpriski külmaks (olgugi, et teda nami-namis palju kidietud), siis see kook oli nii palju rohkem, kui oleks osanud oodata. :) Vähemalt on mul järgmiseks kõrvitsa-korraks üks kindel retsept juba olemas.

Lisamärkusena: Mina valmistasin 1/3 (kolmandiku) koogi retseptist. Tegin 4 pisikest koogikest võitatud muffinivormides. Täpselt paras mul üksi maiustada. Täidist jäi küll natuke üle, aga see sai siis lihtsalt ilma põhjata ära küpsetatud ja "desserdina" söödud.

Tänud retsepti eest ühele mu lemmikblogile, The Way The Cookie Crumbles.

Hernesupp pesto ja kalapulgakrutoonidega

2010-03-18T15:48:00.000-07:00

Ideaalne kiire kosutus peale pikka talvist koolipäeva, mil koju jõuad alles siis, kui päike juba loojas.

Koostis:

400 g külmutatud herneid
3 kartulit
800 ml köögiviljapuljongit
250 g kalapulki
3 sl pestot (Barilla)

Valmistamine:

Koori ja tükelda kartulid kuubikuteks. Pane nad potti koos puljongi ja hernestaga ning aja keema. Lase keeda u 10 minutit, kuni kartul korralikult pehme. Samal ajal prae kalapulgad pannil mõlemalt poolt kuldseks.
Püreest supp käepäraste vahenditega (võid ka mõned tükid jätta), sega hulka pesto ning kuumuta ta taas potis läbi. Lõika kalapulgad u 1 cm'ks juppideks, pane supp kaussi ning jaota kala suppikausside peale ära.

***

Seda rooga ajendas mind tegema nami-nami kooskokkamine kalasuppide teemal. Teatavasti pole mina just suur kala-, ega elukaaslane supisõber. Kui aga nägin seda retsepti, mis tundus ahvatlev nii mulle, taimetoitlasela, kui ka kalapulgafännist kaaslasele, oli otsus osalemiseks langetatud.

Retseptiga jäin igati rahule, tuli teda vaid pisut kohendada vastavalt meil müügil olevale herne ja kalapulga paki suurusele. Muidu aga valmis väga kiirelt ning tõesti minimaalse vaevaga. :)

Originaalretsept nami-nami'st.

Herne-piparmündirisotto

2010-03-11T09:08:00.000-08:00

Väga mõnus risotto, millele herned ja piparmünt lisavad natuke ootamatut värskust.

Koostis:

25 g võid
1 väike sibul
2 dl risottoriisi
1,5 dl kuiva valget veini
7 dl puljongit
1,5 dl rohelisi herneid
3 spl hakitud värsket piparmünti
1 dl riivitud parmesani

Valmistamine:

Arvesta kohe alguses, et risotto tegemiseks läheb sul vaja kahte pliidi plaati ja kahte potti!
Pane väiksesse potti, tasasele tulele keema puljong. Suuremas, paksupõhjalises potis sulata või ning prae selles tükeldatud sibul tasasel kuumusel klaasjaks. Lisa ka riis, sega läbi, et ta rasvaga kergelt kaetud oleks ning kuumuta 1-2 minutit. Vala peale valge vein. Kui riis on veini endasse imenud lisa kulbitäis puljongit. Lisa järgmine kulbitäis vedelikku siis, kui eelmine juba praktiliselt riisi imendunud. Korda nõnda, kuni puljong otsas ja riis pehme kuid kergelt al dentte ning risotto konsistentsilt meenutab natuke vedelamat putru. Sega hulka herned ja piparmünt ning kuumuta veel umbes 2 minutit. Viimasena, vahetult enne tulelt eemaldamist, puista peale ka parmesan, sega ühtlaseks ning serveeri kohe.
***

Pikka juttu ma siin seegord pidama ei hakka. Tegu oli väga mõnusa roaga. Olgugi, et kõhklesin viimase hetkeni piparmündi osas, kartes rikkuda sellega ära risotto maitselise siidisuse (misiganes see ka pole :D), olen õnnelik, et ta lõpuks lisasin. Veidral kombel tundus mulle, et herned imasid endasse kogu selle värskuse ning seega tekkiski mõnus kerge kontrast. Valmistasin seda naistepäeva õhtuks, serveerisin koos sidrunikana (retsept ja pilt tuleb kunagi hiljem) ja salatiga. Pildid said tehtud järgmise päeva vähestest jääkidest. Väga hea oli!

Trühvlid

2010-03-07T01:57:00.001-08:00

Kahed väga erinevad kuid ühteviisi maitsekad trühvlid. Valmistamisvaeva on vähe, tuleb vaid varuda aega ja kannatust.

Valge šokolaadi trühvlid hapuka moonitäidisega

0,5 sidruni peenelt riivitud koort
1 dl vahukoort
175 + 125 g valget šokolaadi
4 spl moone

Valmistamine:
Pane potti vahukoor ja sidruni koor, aja keema ning eemalda tulelt. Sulata 175g šokolaadi mikrolainahjus, aeg-ajalt segades, et mitte üle kuumutada. Kalla šokolaadile natuke jahtunud vahukoor (mitte enam päris keev), lisa moonisemned ja sega ühtlaseks. Jäta mass külmkappi tahenema vähemalt 4 tundi, soovitatavalt üleöö.
Vormi šokolaadimassist käte vahel väikesed pallikesed, lase ka pallikestel tund-paar külmkapis jahtuda. Kui pallid ilusad tahked ja külmad taas, sulata mikrolaineahjus ülejäänud šokolaad. Kasta kahe hambaorgi abil pallikesed sulašokolaadi (soovi korral võid kaunistuseks peale puistada veel mooniseemneid) ning jäta küpsetuspabriga kaetud taldrikul külmkappi jahtuma.

Koorelikööritrühvlid

225 g tumedat šokolaadi
0,75 dl vahukoort
0,25 dl meelepärast koorelikööri*
0,5 tl vanillisuhkrut
20 g võid
1 dl kakaod

Valmistamine:
Aja vahukoor, kooreliköör (mina kasutasin Bailey'st) ja vanillisuhkur potis keema ning eemalda tulelt. Sulata mikrolaineahjus šokolaad, sega hulka või ning kalla vähehaaval peale ka kuum koor. Jäta mass külmkappi vähemalt 4ks tunniks tahenema.
Võta segu kapist välja umbes pool tundi enne vormimist. Lase tal soojeneda nii palju, et on käte vahel veeretatav, kuid ei sula sinna ka täiesti ära. Valmista pisikesed pallid ning veereta neid ka kakaos, et oleksid ühtlaselt kaetud. Jäta paariks tunniks külmkappi tahenema.

***

Minu endagi suureks üllatuseks oli see mu elu esimene iseseisev trühvlitegu. Meisterdasime neid I'ga koos (minu ülesanne oli siis kokkamine ja I oma igasugune tükeldamine ja koristamine - ideaalne tööjaotus minuarust) tema ema sünnipäevaks. Suurepärane kompromiss meie ideede ja finantsi-vaeses olukorras. Lisaboonusena sai rakendatud ka päris korralik kogus sahtlisee seisma jäänud Kalevi šokolaade. Ning see ilusasse sinisesse karpi pakitud isetehtud kommiassortii võeti ka väga hästi vastu. :)

Kui nüüd aga aus olla, siis endale ma neid teha ei viitsiks. Muidugi maitsesid nad mõlemad väga hästi, kuid mulle isiklikult piisaks tükist-paarist kvaliteetšokolaadist, et oma magusahimu rahuldada. Pealegi oli selle kõigega lihtsalt liiga palju pusimist (olgugi, et mitte midagi keerulist) ja ootamist, et vaevuda. Küll aga on nad ideaalsed, kui soovid midagi lihtsat ja meeldivat, kuid ka omanäolist teha, kas kingituseks või külalistele pakkumiseks. Pealegi on katsetamisvõimalusi selle sulašokolaadi-koore seguga lõputult.

Valgete trühvlite retseptiks sain inspiratsiooni About.com'st, tumedad aga võtsin otse nami-nami'st.

Brownie'd

2010-02-26T01:59:00.001-08:00

Lihtsalt imelised šokolaadiruudukesed. Pealt krõbedad ja seest mahlased ning suussulavad. Rahuldab kindlalt ka kõige nõudlikuma šokohooliku soovid.

Koostis:

220 g (16 spl) võid
170 g tumedat šokolaadi
4,5 dl suhkrut
1 tl vanillit
4 muna
2,4 dl jahu
1 tl soola

Valmistamine:

Tükelda šokolaad ja või ning sulata nad kas veevannis või potis väga madalal kuumusel. Nii pea kui kõik tükid on sulanud eemalda pott tulelt ja vispelda hulka 2 dl suhkrust ja vanilli.
Suures kausis klopi vispliga ühtlaseks 2 muna ja 2 dl suhkrut. Vähehaaval, pidevalt õrnalt segades, lisa sinna ka või-šokolaadi segu.

Eraldi kausis vahusta miksriga 2 muna ja üle jäänud 0,5 dl suhkrut kohevaks vahuks - umbes, kuni munade ruumala kahekordselt suurenenud. Ettevaatlikult tõsta munavaht ülejäänud taignale hulka, segades vaid nii palju, et ained enam-vähem segunenud. Raputa kõige peale jahu ja sool ning sega tainas ühtlaseks. Vala see umbes 22 x 22 cm'sse kandilisse vormi ning silu pealt ühtlaseks. Küpseta 180-kraadises ahjus 25-30 minutit. Valmiduse testimiseks torka keskele hambaork - kook ei tohi olla täiesti läbi küpsenud, vaid tiku külge peab jääma ka natuke tainast. Enna ruutudeks lõikamist lase tal vormis täielikult jahtuda (või siis lepi maitsva kuid "ebaesteetilise" pool-voolava täidisega).

Tainast annab ka väga edukalt poolitada ning siis on teda täpselt paras küpsetada ühes klassikalises saiavormis.

***

Veidral kombel olen seda kooki (kui teda nii nimetada tohib) nüüdseks juba 2 korda valmistanud. Eks see vist ikka sellepärast, et ta nõnda maitsev on.

Esimesel korral tegin seda oma esimesele ühika toakaaslasele Ly'le. Olin talle ühe šokolaadi koogi juba pikka aega võlgu. Nali seal oli, et meie esmase tutvumisel selgus, et meil on ka üks ühine tuttav, üks mu vana klassiõde. Ly rääkis, et kui ta olevat sellelt tüdrukult (kellega me just eriti palju ei suhelnud) minu kohta uurinud, vastas ta vaid, et ma teen juba head šokolaadikooki. Lubasin siis Ly'e ka midagi taolist kunagi valmistada - seda enam, et ta mind juba pikka aega oma imeilusate isetehtud kõrvarõngastega varustanud. Kook läks talle igal-juhul hästi peale nii et tundub, et suutsin oma hea maine säilitada. :D

Teine kord tuli aga sellele ootamatult otsa. Nimelt olime lubanud I ema 1. sünnipäevapeo ettevalmistustega aidata (tal on neid iga aasta 2, muide!). Sai küll kokku lepitud, et mina küpsetan sünnipäevale koogi, kuid viimasel hetkel otsustas ka I ema ühe magustoidu valmistada - hapukoore tarretis vaarikatega Graham küpsiste purul. Kuna minu plaan oli aga valmistada juustukooki vaarikatega, Gragham küpsistest põhjal, olid meie magustoidud ilmselgelt liiga sarnased. Kuna parasjagu mul suurt inspiratsiooni polnud, valmistasin selle sama koogi, mille alles 2 päeva tagasi tegin. Seekord küll pidin kasutama kodus vedelevat Kalevi piimašokolaadi metsapähklitega. Ja olgugi, et ma tõsiselt kahtlesin selle koogi õnnestumises (olles alati kergelt skeptiline Kalevi "šokolaadide" osas), jäi ta üpriski hea. Keskelt oli ta küll natuke liigagi pehme, ning piimašokolaad omandas sulades kerge karamelli kõrvalmaitse, aga vanillikastmega oli ta päris mõnus.

Retsepti leidsin Chocolatechic blogist, millele oli viidatud taas mu ühelt uuelt lemmikult, The Way the Cookie Crumbles.

Malfatti e. Spinati-riccota gnocchid e. Paljad raviolid

2010-02-11T14:13:00.000-08:00

Heal lapsel mitu nime. Pehmed ja maitsekad "klimbikesed", mis on üllatavalt toitvad ja sobivad söömiseks kasvõi niisama - sulavõi või õliga.

Koostis:
225 g külmutatud spinatit
1 šallot-sibul
250 g ricottat
2 muna
6 sl riivitud parmesani
2-3 dl jahu + rullimiseks veel
1 tl soola
0,5 tl kuivatatud tüümiani
0,25 tl muskaatpähklit

Valmistamine:
Prae tükeldatud sibulat kergelt õlis, lisa ka spinat ning kuumuta, kuni sulanud ja vesi aurustunud. Eraldi kausis klopi lahti munad ning sega neile hulka ricotta. Lisa kergelt jahtunud spinati-segu, parmesan ja maitseaned. Vähehaaval sega hulka nii palju jahu, et segu oleks vormitav, kuid endiselt veidike kleepuv.

Aja suures potis kergelt soolatud vesi keema ning kata tööpind paksu jahukihiga. Vormi seal taignast umbes 2 cm'se diameetriga pallid/jupid - seda võid teha kas ükshaaval, või meisterdades esmalt piklik toru, millest tükke lõigata ja jahus keerutada. Keeda neid vähehaaval (sõltuvalt poti suurusest 10-15 tk korraga) ning tõsta vahukulbi või sõelaga välja, kui nad on vee pinnale tõusnud, nii 2-3 min pärast. Serveeri kas tomatikastme või sulavõi/oliivõli ja parmesaniga.

NB! Valmis vormitud pallikesi ei maksa niimoodi üksteise peale kuhjata. Muidu võid potti kallates avastada, et alumine kiht ühtlaseks massiks kokku kleepunud.

Variatsioonid:
Alles siis, kui hakkasin asju tagasi külmkappi tõstma, avastasin, et kasutamata oli jäänud värske basiilik, mille ekstra nende jaoks ostnud olin. Ja olgugi, et ka tüümian sobis sinna väga hästi, tahan kindlasti kunagi proovida versiooni, mis on maitsestatud basiiliku ja praetud küüslauguga.

***

Itaalia keeles pidavat nende nimi Malfatti tähendama "halvasti tehtud". Sellise nime on nad tõenöoliselt oma kergelt lohaka (st hoolega käsitsi tehtud) kuju pärast. Maitse poolest meenutavad nad paljuski pastast ümbriseta spinati-ricotta raviolisid, mistõttu pidavat nende nimi Toscanas (kust nad väidetavalt ka pärit) olema hoopis Gnudi ehk "paljas". Oma teguviisilt ja vähemal määral konsistentsilt meenutavad nad aga Gnocchisid, tõlkes lihtsalt "tükke, klompe". Ürita siis otsustada, kuidas neid kutsuda. Mulle endale tundub Malfatti kõige suupärasem, olgugi, et "halba" polnud neis miski.

See retsept oli üks neid, mis mu huvi juba ammu äratas, kuid pikalt tegemist pidi ootama. Lõpuks oli nami-nami kooskokkamine see, mis mind ajendas neid tegema (suures elevuses sai ka piltidega vist üle pingutatud). Ja ma olen väga õnnelik, et nii läks. :)

Maitselt olid nad ootuspäraselt väga mõnusad. Eriti pehmed ja gnocchidele omaselt kergelt nätsked. Kuna tahtsin, et nad oleks ka ilma kastmeta piisavalt maitsekad, lisasin retseptile kapis leidunud šallotsibula ja tegemise käigus pähe torganud tüümiani. Tegelikult oleks pidanud neid veel koos kastmega ahjus ka küpsetama, kuid ajapuuduses (ei aidanud ka see, et meil ainuüksi kahe pliidi-plaadi peale lülitusid korgid TAAS välja - ahjule ei julgenud ma mõeldagi) jäi see mul tegemata ning tomatikastet sai lihtsalt peale tõstetud. Ja ausaltöeldes ei tundnud ma sellest lisakuumutamisest üldse puudust. Sest pallikesed ise olid vees juba korralikult läbi küpsenud ning lauas otsustasin ma - kes muidu kõik pastalised ohtra kastmega katan - neid lausa paljalt, vaid kerge soola ja õliga, süüa. Tundub, et ka meespoolele nad maitsesid (kogus oli täpselt paras kahe korraliku portsu jaoks) ning lähiajal üritan neid kindlasti uuesti teha.

Retsepti leidsin mingeid müstilisi teid pidi Citron & Vanille blogist.

Juustu-õuna scone'id

2010-02-07T03:11:00.000-08:00

Ülimõnusad seest pehmed ja pealt krõbedad kuklikesed. Juustu maitse on selgelt tunda, ning õunatükid lisavad neile nii mahlasust kui ka kerget huvitavat magusust.

Koostis:
1 muna
1,2 dl keefiri
0,5 dl õunasiidrit või naturaalset mahla
1 spl sinepit*
4 dl jahu
0,8 dl maisitange või polentat
1 spl suhkrut
1+ spl soola*
1 spl küpsetuspulbrit
1/4 tl küpsetussoodat
100 g (8 spl) võid
2 dl riivitud tugevamaitselist juustu
1,2 dl väikseid õunakuubikuid

Valmistamine:
Klopi omavahel läbi munad, keefir, sinep ja õunamahl. Teises kausis sega kokku kõik kuivained ning laota peale viilutatud külm või. Kombineeri nad kahvli või sõrmedega, et jääks alles teraline segu - mõnes kohas võivad olla suuremad, teise väiksemad tükikesed, peaasi, et kogu või oleks ühtlaselt jaotunud. Kalla munasegu kuivainetele peale ja sega kergelt kahvliga läbi. Lisa juurde ka õunatükid ja riivjuust. Ürita selleks kõigeks tainast võimalikult vähe segada - nõnda jääb lõpptulemus õhulisem.
Endiselt tainast kausis hoides sõtku teda umbes 10 korda kas käte (ta on üpriski vedel ja kleepuv!) või mõne suurema lusikaga. Tõsta ahjuplaadile u 12 võrdse suurusega taignapätsikest ning küpseta 200-kraadises ahjus, kuni pealt kuldsed. Lase neil enne serveerimist 10 minutit restil jahtuda. Süüa sobib neid hästi kas maitsestamata toorjuustu või võiga (aga mina näksisin neid ka niisama :)).

* Alles peale maitsmist mõistsin, et lisasool ja väike sinepinüanss sobiks neile hästi. Soola kogusel tasub kindlasti arvestada ka juustu enda soolasusega, kuid kuna retsept sisaldab palju magusaid-mahedaid komponente, ei maksa sellega ka koonerdada.

***

Neile, kes ei tea, scone'id on Šoti päritolu saiakesed, mis on hommikusöögiks või kella-viie-teeks ülipopulaarsed ka Inglismaal. Neid tehakse soolaste ja magusatena, täidiste-lisanditega või ilma. Üldjuhul serveeritakse clotted-cream'i ja moosiga. Välimuselt võivad meenutada kõrgemaid küpsiseid, kuid konsistentsilt on nad pigem saialised. Mina igal-juhul armusin neisse juba oma esimesel Londoni-reisil ja imestan siiani, miks mul võttis nii kaua aega, et ise nende tegemiseni jõuda.

Retsepti-idee avastasin ühest inglise-keelsest toidublogist "The Way the Cookie Crumbles" , mille paari päevaga otsast-otsani lugesin. Lisaks sellele, et suutsin jutu autoriga väga mitmel tasemel sümpatiseerida (tekib kiusatus jälgida tema eeskuju ja osta endale lõpuks korralik köögikaal, et teha ka kolmandik või neljandik koguseid retseptidest) olid seal ka imeilusad pildid. Mis mind kõige enam hämmastab on, et sain taaskord kinnitust, et toidublogide maailmas on hämmastavalt palju "intellektuaale". Vastupidiselt minu endagi eelarvamustele, et toidublogijate seltskond koosneb vaid igavlevatest ameerika kodupeenaiste, on seal hulgas ka palju töötavaid ning (teadusliku) (doktori-)kraadiga inimesi. Mitte, et ma inimest nende hariduse põhjal hindaks, vaid lihtsalt tore teada, et ma pole ainuke, kes aeg-ajalt laborites või *piinlikkusega* prepareerimisruumides salaja oma "koduperenaise" rollist pliiditaga unistab.

Tagasi retsepti juurde - valmistasin neid juba mõni nädal tagasi. Umbes sama kaua, kui mul võttis nende siia kirjutamiseks aega, läks mul ka nende planeerimisega. Sest kui ka lõpuks leidsin sobiva aja ja meeleolu, avastasin, et mul puudub corn meal - peale pikka guugeldamist ja käiku Selverisse, leidsin ainsa sobiva asenduse maisitangude näol. Aga lõpp hea, kõik hea. Olgugi, et nad jäid natuke magedad, olid nad endiselt ülimaitsvad ning kadusid laualt ülikiirelt. Juust oli mõnusalt sulanud ning üunatükid andsid aeg-ajalt väikse magusa "särtsu". Lisaboonusena, sisaldas see retsept ka vaid umbes poole tavapärasest scone'ide võikogusest. I, kes oli parasjagu suviseid reisiplaane suure-suure Skandinaavia kaardi taga tegemas (mis kattis kogu meie väikese söögilaua - nagu pildilgi näha), sõi neid võileivana - toorjuustu ja singiga, mina aga näksisin niisama.

Retsepti leidsin viitelt eelpool mainitud blogist, The Foured Apron'i juurest.

Pitsa-maitselised muffinid

2010-01-25T06:18:00.001-08:00

Seest mahlased ja pealt krõbedad muffinid, mida eriti tore mõnel laisal põhapäevahommikul süüa.

Koostis:
1 väike paprika
jupike suvikõrvitsat (kui on)
0,5 sibulat
1 küüs küüslauku
paar viilu sinki
100 g võid
2 muna
1 dl hapukoort
2 spl ketšupit
2 dl jahu
1 tl soola ja pipart
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 spl pitsamaitseainet
1 dl riivjuustu

Valmistamine:
Haki köögiviljad pisikesteks tükkideks ning kuumuta vähese õliga pannil, kuni pehmenenud. Tükelda ka sink väikesteks kuubikuteks.
Sulata mikrolaineahjus või ning lase tal jahtuda. Samal ajal klopi kergelt läbi munad, sega juurde hapukoor ja ketšup ning peene joaga kalla hulka ka sulavõi. Kõige lõpus lisa köögiviljad ja singikuubikud.
Teises suuremas kausis sega omavahel kuivained ja maitseained. Vala sellele muna-segu peale ning sega kõik kergelt läbi. Tõsta muffinivormidesse ning raputa kõigile peale natuke juustu. Kõpseta 200-kraadises ahjus, 10-15 min kuni ilusasti kerkinud ja juust pealt kuldne.

- Ei, mu laudlinad pole nii kortsus ja tuhmid. Tegu on päevatekiga meie elutoas, mis lihtsalt sobis jube vahvalt roheliste pabrevormidega.

***

Miskipärast on mul kujunenud veendumus, et igal pühapäevahommikul peab meie laual olema mõni uhkem ja natuke rohkem aeganõudev roog. Kuna viimase nädala oleme veetnud kodus "külmavangis" (st oleme olnud liiga laisad, et end suure pakasega õue vedada), avastasin ma ühtäkki, et meil polnudki kodus piima, millest pannkooke valmistada. Õnneks meenus mulle kähku see retsept, mida juba pikka aega valmistada olin tahtnud.

Iseenesest oleks seda saanud veel lihtsamaks teha, kui oleks olnud mõni valmis köögivilja-segu, kuid ka käsitsi tehes ei võtnud muffinid liiga palju aega (kuumutamise ajal saab juu juba kuivaineid segada ja juustu riivida). Lõpptulemus oli igal-juhul kiiduväärt - retsepti autoritele siis ikka - ning eriti mõnus oli see krõbedaks küpsenud juustumüts (kui mõtlema hakata, siis segasin ka taina sisse vist natuke juustu, kuid maitses seda eriti tunda polnud). Ainuke viga neil oli, et kippusid jubedasti paberist muffinivormide külge jääma - kuid see viga on tõenäoliselt vormide, mitte retsepti oma.

Retsepti-baasi leidsin Kokkama blogist, kuid tema oli omakorda idee saanud Dutch Girl Cooking'st. Kombineerisin neid mõlemaid retsepte ning võtsin kasutusele ka oma teadmisi muffinitest. :)

Calzone

2010-01-22T09:58:00.000-08:00

Imemaitsev ja mahlane täidetud pitsa. Mõnus valmistada ja lihtne kaasa võtta.

Koostis:
1 x pitsapõhja
300 g kodujuustu
200 g riivitud juustu
50 g riivitud parmesani
400 g tükeldatud sinki
200 g kerge soolaga hautatud köögivilju
2 tl pitsamaitseainet
2 x tomatikastet (soovi korral)

Valmistamine:
Valmista pitsapõhi juhendite järgi ja rulli ta kaheks õhukeseks ringiks (õigemini esialgu rulli üks ja jäta teine taignapätsike külmkappi seisma). Puista ühele poolele põhjast (jättes serva 1-2 cm ruumi) kõigepealt pool singist, sellele pooled köögiviljad, 1 tl maitseainet ning edasi pool kodu-, tavalisest ja parmesani juustust. Voldi puhas taignapool täidisele peale ning näpista poolringi servad kokku. Korda sama ülejäänud komponentidega.

Küpseta calzonesid 220-kraadise ahju alumises osas 10-20 min, kuni pätsid pealt kuldpruunid. Lase enne lahti lõikamist natuke jahtuda, muidu võib täidisest natuke vett välja valguda. Serveeri koos tomatikastmega, seda kas peale valades või pirukat sisse kastes.

***

Calzonesid valmistades tutvusingi esimest korda pärmitaignaga. Olime siis just äsja kolinud Lossi tänavale (õigemini siis polnud veel selgegi, kas I kolis sinna minuga või mitte - aga ära ta ei läinud ja nii me sinna jäimegi :)) ning tahtsin vahelduseks midagi erilist õhtusöögiks valmistada. Olgugi, et jäime mõlemad tulemusega rahule, ei olnud ta tookord just ideaalne - tainas ümber muutus ahjus praktiliselt kivikõvaks ning täidis (miski brokkoli-kodujuustu segu ta oli vist) jäi meile mõlemale natuke lahjaks ja kuivaks. Kuid sellest ajast saati olin haudunud plaani neid kunagi veel valmistada.

Oma teiseks katseks valmistusin üpriski põhjalikult. Guugeldasin eelnevalt nii taina kui ka täidise-ideid. Vaatasin ka oma uue uhke Jamie at Home raamatu retsepti, kuid selle täidis osutus meie tudengieelarvele natuke liiga uhkeks. Siiski sain targemaks nii palju, et teadsin, et täidist ei maksa liiga vedelat teha (muidu võib ahjus katki minna) ning teda tasub küpsetada nagu pitsat ikka - ahju alumises osas kõrgel kuumusel. Lõpuks siis valisin ühe põhja-retsepti (mis alles hiljem selgus, et oli praktiliselt identne mu tavapärase pitsapõhjaga) ning otsustasin täidisega improviseerida. Ja tulemus oli suurepärane. :) Juust ja kodujuust sulasid kokku üheks pehmeks ja juustuseks kihiks, tainas jäi pealt täpselt parajalt krõbe ning teda tomatikastmesse kastes, moodustasid kõik need maitsed ühtse mõnusa terviku (minu maitsebuketist muidugi puudus sink). Kes siiani proovinud pole, soovitan kindlasti!

Tomatikaste

2010-01-17T15:04:00.000-08:00

Üks minu ema firmatoite, mille talt sujuvalt üle võtnud olen. Vähese vaevaga valmiv kaste sobib söömiseks koos pastaga, pitsa kattena või siis mõne huvitava roa sees.

Koostis:

1 küüslauguküüs
(1 väike punane sibul)
400 g tomatikonservi
1 tl suhkrut
1 tl balsami äädikat
(võimalusel 0,5 dl punast veini)
0,5 tl soola
1 spl pitsa maitseainet vms ürtide segu

Valmistamine:

Tükelda sibul ja küüslauk ning prae kergelt kuumal pannil (kuni küüslauk hakkab kergelt kuldseks muutuma). Vala peale tomatikonserv ning tee tomati tükid vajadusel väiksemaks. Lase segul keema tõusta ning sega hulka ülejäänud koostisosad. Keeda tasasel tulel 10-15 min, kuni kaste mõnusalt paksenenud.

***

Hakates siia kirjutama (loodetavasti kohe järgnevat Calzone retsepti) jõudis mulle kohale, et üks mu kõige geniaalsemaid, igapäevane kuid maitsekas, retsept polegi siin. Parandasin selle vea kohe.

Seda kastet olen valmistanud (aidanud valmistada) lugematutel kordadel. Tunnen end sellega lausa nii kindlalt, et valisin just selle esimeseks toiduks, mille oma I'le valmistasin. Armastus käib kõhu kaudu, öeldakse juu. Pealegi on mul selle koostisosad alati kapis olemas ning peale küüslaugu (ja minu ema puhul ka punase sibula) tükeldamise, pole sellega praktiliselt mingit vaeva. Ning kui ka konkreetselt tomatikonservi kodus pole, sobib siia väga hästi ükskõik mis formaadis ja koguses tomati püree.

Hilinenud piparkoogid ehk aasta 2009 lõpp

2010-01-16T14:44:00.000-08:00

Väga mõnusa ja puhta maitsega piparkoogid.

Koostis:

2 dl siirupit
2 dl suhkrut
1,5 sl jahvatatud kaneeli
2 tl jahvatatud nelki
1 sl jahvatatud kardemoni
1 tl ingveripulbrit
(VÕI pakk piparkoogimaitseainet)
250 g võid
2 muna
10 kuni 11 dl nisujahu
2 tl (triikis) söögisoodat

Valmistamine:
Pane siirup, suhkur ja maitseianed suurde potti ja kuumuta keemiseni. Tõsta mullitav segu hetkeks tulelt ning sega hulka võitükid - jätka kuumutamist, kuni või täiesti sulanud. Seejärel tõsta pott hoopis tulelt ning lase siirupil jahtuda. Kui segu enam-vähem leige, klopi ükshaaval hulka munad.
Eraldi kausis sega söögisooda jahuga ning lisa ta järkudes siirupi-segule, kuni meenutab korralikku tainast (aga ürita jahu hulk minimaalsena hoida, muidu tuleb liiga kuiv). Sõtku tainas korra hoolikalt läbi ning paki kile sisse. Mul oli ta soojana ikka üpriski vedel-pehme, aga külmikus ta tahenes ilusasti. :)
Tainast tuleb külmkapis hoida vähemalt ühe öö, aga võib ka rohkem. Jahusel laual õhukeseks rullitud ja sobivaks lõigatud piparkooke tuleb küpsetada 200-kraadises ahjus 5-10 min, kuni muutunud tumedamaks, kuid pole veel kõrbenud (peale esimest ahjutäit saab täpsest ajast paremini aru).
Kaunista ohtra glasuuriga ning naudi mõnusas jõulumeeleolus!

***

Viimane ning natuke hilinenud postitus jõuludest.
Tegu oli minu esimese katsega teha ise piparkoogitainast ja jäin oma tulemusega igati rahule. Käisin seda ikka õige mitu korda külmkapist "maitsmas". Tainas küll ei leidnud rakendust ei I vanemate juures 24ndal, ega ka minu perega 25ndal, vaid alles hoopis eelmise aasta viimasel päeval. Seda vahvam aga oligi neid jõulumeeleolu jätkuks-lõpetuseks seltsis (külas käis ka Carolina, kes meil tänuväärselt küpsiseid lõikuda aitas) uusaastapeole meisterdada.

Nagu tudengitele ikka kohane, sai ka siin asjale loominguliselt lähenetud. Nimelt avastasime vahetult enne taina rullimist, et meil polegi piparkoogivorme. Otsustasime siis olla "igavad" ja teha klaasiga lihtsad ümmargused koogid. Ei teagi, kas inspiratsiooniks oli see kergelt nilbet värvi roosa glasuur (mille I vanemate ülejäägist saanud olime) või siis meie enda lollakas meeleolu, aga lõpuks otsustasime joonistada kookidele igas variatsioonis "nägusid". Minu lemmikusk sai vist pack-man, mis küll sündis kergest lõikeapsakast, kuid arenes vahvaks seeriaks.

Kurbuse ja piinlikkusega pean siiski tõdema, et peolaual jäid piparkoogid üpriski tahaplaanile. Kuid endale toon põhejnduseks seltskonna joogi-lembuse, mitte enda töö kvaliteedi languse. :) Mulle nad igal-juhul meeldisid ja nende tegemine oli ka vahva. Väikese muudatuse teeks vaid sellega, et kasutaks järgmisel korral heleda siirupi asemel tumedat, kuid see on pigem vaid kosmeetiline eelistus.

Olde Hansalikud vürtsikad mandlid

2009-12-26T08:03:00.000-08:00

Vähese vaevaga valmivad natuke vürtsikad suupisted. Eriti head on nad panni-soojalt.

Koostis:

1 dl suhkrut
2 tl kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud nelki
0,5 tl kardemoni
1 munavalge
2 spl vett
300 g mandleid
1 tl võid

Valmistamine:

Sega maitseained ja suhkur. Klopi munavalge koos veega kergelt lahti ning lisa suhkru-segule. Lõpuks kalla peale ka mandlid ning sega nii, et kõik mandlid oleks seguga kaetud.
Soojenda suur pann keskmisest natuke madalamale kuumusele. Sulata või ja kalla peale mandlid. Kuumuta pannil 10-15 minutit, kuni mandlid enam ei kleepu kokku ja näivad tahked. Tõsta pann pliidilt ja jäta mandlid pannile jahtuma.

***

Olles kogu oma gümnaasiumiea veetnud vanalinnas, tekib mul alati selline soe ja kodune tunne kui kuskil on Olde Hansa mandlite lõhn. Irooniliselt aga ei ole ma neid kordagi sealt ostnud ning ka maitsnud olen vaid paaril korral. Juba algusest peale tundus mulle narr maksta ca 40 krooni imepisikese mandlipaki jaoks. Ja mu suureks üllatuseks oli nende valmistamine veelgi lihtsam (ja odavam) kui oleks arvata osanud. Tuleb vist vaid kiita ärigeeniusi Olde Hansas.

Valmistasime neid I'ga jõuludeks vanaemadele. Kink valmis kiirelt, oli imemaitsev (isegi I, kes magusat ei armasta, ütles, et peaksime neid kunagi endale ka tegema) ning hästi vastu võetud. Hea avastus, mida julgen soovitada ka teistele. :)

Retsept nami-namist.

Juustuse kana-peekoni täidisega pannkoogid

2009-12-15T23:23:00.000-08:00

Mõnusalt juustune ning parajalt toitev soolane maiuspala.

Koostis:

0,5 dl porrulaugu rõngaid

250 g peenelt tükeldatud kanafileed

4 viilu peekonit

150 g kukeseentega Merevaiku

1 dl peenelt riivitud suitsujuustu

1 tl kuivatatud tilli

Valmistamine:

Kuumuta porrulauku pehmenemiseni kergelt õlis, lisa kana. Prae, kuni tükid võtavad heleda värvi ning lisa pannile väikesteks ribadeks lõigatud peekon. Kuumuta segu, kuni küpsenud ja kana ka kergelt pruunistunud. Sega hulka Merevaik ja till ning lase neil ilusasti ühtlaseks sulada. Tõsta paras kogus segu pannkoogile* ning vahetult enne rullimist raputa peale suitsujuustu.
Meil jätkus täidist umbes kolmele koogile.

* Minu pannkoogi retsept: 2 muna, 2 dl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 1 tl soola, 1 spl suhkrut mikserdada koos piisava piimaga, et tainas oleks umbes keefiri paksune. Praadida võiga.

***

Pannkooke ma ise taimetoitlasena küll ei maitsnud, kuid mu kallis I kiitis neid väga. Ja ega ei üllata ka - ainuüksi lõhnade järgi sain aru, et tegu millegi mõnusaga. Pealegi, on kõik komponendid teada-tuntud ning need kooslused (juust-kana-peekon) juba ammu ära proovitud. Endale valmistasin pannkoogitäidisena samuti mõnusa segu kergelt praetud seentest, suvikõrvitsast, tillist ja kodujuustust. :) Kõrvale sõime salatit.

Retsept sündis ühel õhtul külmkappi seisma jäänud asjadest. Oluliseim neist, mis ajendas just pannkooke tegema, oli piim. Nimelt on mul selle piimaga mingi haiglane suhe. Ise ma teda absoluutselt ei talu (ei maitse, ega ka seedimise mõttes - suured tänud Valio Zero'le, et saan vähemalt aeg-ajalt oma lemmik talve"kokteili" - kakaod Minttuga - teha) ning ka I ei ole just suurim piima-joodik. Küll aga haaran ma praktiliselt iga nädal ühe koti seda ka meie ostukorvi. Niimoodi siis peangi iga nädal mõne uue retsepti leidma, kuhu teda rakendada. (Minu viimane "avastus" oli klassikaline piimakaste - ema sai mõnusalt muiata kui talle Stockholmi helistasin, et selle valmistamisjuhendeid küsida)

Üldiselt on viimasel ajal üpriski kiire olnud, nii et kokata pole eriti jõudnudki. Väga-väga ootan ka pühade ja sessi lõppu, et saaks lõpuks ära teha kaneelisaiad ja uue nami-nami kooskokkamise Karjala pirukate teemal (mis mõlemad nõuavad piima!). :(

Jõulune apelsini-jõhvikakeeks

2009-12-09T07:43:00.000-08:00

Mõnus sai, millele lisavad vaheldust hapukad jõhvikad ja krõmpsud pähklid.

Koostis:

5 dl nisujahu
2 dl + 3 sl suhkrut
1.5 tl küpsetuspulbrit
0.75 tl soola
0.5 tl söögisoodat
1 tl kaneeli
75 g pehmet võid
1 suur muna
2 dl kvaliteetset viljalihaga apelsinimahla
2.5 dl jõhvikaid
1.25 dl purustatud pähkleid (mandlid ja kreekapähklid)

Valmistamine:

Sega kuivained ja 2 dl suhkrut omavähel, suru kahvliga juurde pehme või. Lisa apelsinimahl - mina kasutasin tavalist mahla, millele olin apelsinist natuke viljaliha lisanud - ja lahtiklopitud muna, sega tainas ühtlaseks. Viimasena lisa hakitud pähklid ja (soovi korral poolitatud) jõhvikad. Kalla tainas keskmise suurusega keeksi- või saiavormi. Raputa peale ülejäänud suhkur.

Küpseta 180-kraadises ahjus 50-60 minutit, kuni keeksi keskele torgatud tikk puhtaks jääb. Kui kipub pealt natuke ära kõrbema, kata fooliumiga. Lase enne vormist välja keeramist tal veidi jahtuda.

***

Minu esimene selleaastane jõuluküpsetis. Jäin sellega üpriski rahule. Mõnusalt mitte-liiga-magus ja kergelt vürtsikas sai (keeksi konsistentsiga ta päris polnud siiski). Lisaboonusena oli ta pehme veel ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Ideeni teda röstida ja või/toorjuustuga süüa ei jõudnudki - väga maitsev oli ta ka niisama. Tekkis isegi küsimus, et miks üldse pärmitaignaga mässata, kui lihtsast muna-küpsetuspulbri kooslusest saab juba nii mõnusa magusa suupiste.

Retsepti leidsin nami-nami'st. Mida ma küll teeks ilma selle leheta?

Lisaks ei suutnud minusugune jõulude-fänn kiusatusele vastu panna ka muutsin ka siinsed värvid natuke pühade meeleoluliseks. :) Ärge pange mulle pahaks.

Minu uus mänguasi...

2009-12-09T06:56:00.000-08:00

Peale piinlikult pikka ootamist postkontoris jõudis minuni lõpuks mu esimene (isiklikuks kasutuseks) ebay ost ja tulevane kasulik tööriist. Inglise keeles oli talle nimeks antud pastry blender ja tõenäoliselt pole mul vaja seda siin tõlkima ka hakata. Vidin on siis mõeldud eelkõige muretaina lihtsaks ja kiiremaks valmistamiseks.
Suurest ootusõhinas sai ta siis eile õhtul kohe ära ka katsetatud. Ning tõepoolest, mu tavapärane kohupiima-muretainas valmis topeltkiirelt ning või segunes väga ühtlaselt.

Neile, keda huvitab, siis täidiseks sai basiiliku ja ohtra küüslauguga (mehele) praetud kana (ja mulle) ning seente-suvikõrvitsa segu. Täidise vahele pistsin 100 g jagu sinihallitusjuustu tükke ja pool väikest anannassikonservi. Peale valasin muna-piima segu ja riivjuustu. Tulemus jäi imehea.

Algab uus ajastu pirukate küpsetamises. :)

Kookose-banaani kohupiimakook

2009-12-04T06:39:00.000-08:00

Uudse ja väga mõnusa maitsega kohupiimakook. Meenutab õige natuke šokolaadita Bounty kommi.

Koostis:

200 g küpsiseid
75 g võid
400 g kohupiimapastat
2 muna
1 dl suhkrut

1-2 tl vanillisuhkrut
2 + 0,5 dl kookoshelbeid
1 küps banaan

Valmistamine:

Tee küpsistest (mina kasutasin Selga kondentspiima ja Digestive segu) ühtlane puru. Sulata või, sega küpsistesse ja suru segu väikese koogivormi põhja.

Suru banaan ühtlaseks massiks. Vala peale suhkur, vanilli ja munad ning klopi ühtlaseks. Kui tahad natuke mahedamat kooki, võid esialgu ka vaid poole suhkrust panna ning lõpus maitse järgi juurde lisada. Kalla segule peale ka kohupiim ja 2 dl kookoseid ning sega ühtlaseks. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-40 minutit. Vahetult peale väljavõtmist raputa koogile ülejäänud kookoshelbed.

***

Nähes seda retsepti olin veendunud, et sellest tuleb imehea kook - kohupiim, banaan ja kookos - what's not to like? Seega sain eriti suure üllatuse osaliseks kui see kook tuli välja veelgi parem, kui ma oodata oskasin! Maheda kohupiima sees oli tunda kerget banaanimaitset ning mõnusalt krõbedaid kookostükke. Lisaboonusena, ei sisalda kook ka meeletutes kogustes rasvu. Tänu oma lihtsusele hakkab ta tõsiselt konkureerima sidruni-beseekoogiga mu lemmiku kohale. :) Originaal retseptis oli küll soovitatud põhja eelküpsetada, kuid kuna mul kõrbes ta selle tulemusena lõpuks ära, jätsin selle punkti siia kirjutamata.

Retsepti leidsin Kokkama blogist (kes omakorda sai inspiratsiooni kolmandalt isikult). Minu maitsemeel küll eelistas natuke magusamat kooki (tegin siia ka vastavad muudatused), kuid suured tänud talle siiski maitsva leiutise eest.

Õunakook aprikoosi glasuuriga

2009-11-30T00:07:00.000-08:00

Mõnusalt mahlane ja magus. Ja teine tükk ronib lausa iseenesest su taldrikule.

Koostis:

3 dl jahu
0,5 tl soola
130 g võid
2 sl hapukoort
4 sl suhkrut

7 hapukat õuna
4 munakollast
3,5 dl hapukoort
2 dl suhkrut
2 tl vanillsuhkrut
1 dl jahu
1 spl sidrunimahla

1 dl aprikoosimoosi
1 spl apelsinimahla

Valmistamine:

Suru jahu, sool, suhkur ja või ühtlaseks taignaks. Lisa ka hapukoor ning suru tekkinud tainas suure koogivormi (26 - 28 cm'ne) põhja. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 min.

Koori ja puhasta õunad, viiluta ja lao eelküpsetatud põhjale. Mikserda munakollased, hapukoor, suhkur, vanillsuhkur, sidrunimahla ja jahu ühtlaseks seguks ja vala õuntele. Küpseta kooki 175-kraadises ahjus 45 min, kuni pealt helebeežikas ja seest enam-vähem settinud. Sega aprikoosimoos apelsinimahlaga ja pintselda sooja kooki pealt glasuuri ga.

***

Veider olukord on mul parasjagu. Kui tavaliselt olen pidanud pingsalt korraldama uusi köögi-katsetusi, et saaks siinseid veerge millegagi täita, siis praegu on mul hoopis vastupidine olukord. Mustandites ootab mitu imehead läbiproovitud retsepti kommenteerimist ja kaameras paar pilti arvutisse laadimist. Lisaks koguneb iga päev uusi ideid-plaane. Neid kõiki kroonimas muidugi mõte valmistada croissante - mille ajaloost ma hetkel prantsuse keele arvestuseks ettekannet valmistan (või peaksin...). Kuidas see küll juhtus?

Aga koogist kah siis natuke. Veetsime mõni nädal tagasi nädalavahetuse I vanemate kodus loomi valvates, kuna nemad olid linnast ära sõitnud. Ühtäkki meenus, et tegu juu isadepäevaga, ning sobilik oleks vast ka mõni kingitus hankida. I oleks kohe autosse istunud ja poodi tormanud, kuid mina tegin ettepaneku küpsetada koogi. Olukord oleks juu ideaalne ka - mina segaks ja mõõdaks samal ajal kui I tükeldaks ja koristaks :D Ja kas ma ka mainisin, et mei oli Pavlovast külmkapis 6 munakollast üle? Igal-juhul kiire guugeldamisega leidsin paar retseptivarianti ja I valis välja just selle.

Ja oh-my-god kui mõnus ta sai. Ka viimane koogitükk ei jõudnud täies mõõdus pildile, kuna ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, millal saaks hambad talle sisse lüüa. Kuna ka komponendid on mõnusalt odavad valmistaksin teda tihemini, kui ta vaid nii rammus poleks. Aga eks mõnel pidupäeval või niisama-toredal-teisipäeval võib vahest ikka. :)

Retsepti leidsin Liiz17 blogist. Suurendasin retsepti kogust ning muutsin asja oluliselt vähem magusaks.

Üllatav sidrunipasta

2009-11-27T00:05:00.000-08:00

Kärmelt valmiv ning väga üllatava maitsekombinatsiooniga pasta. Muudab halli argipäeva õhtusöögi natuke erilisemaks. Rahulolu garanteeritud!

Koostis:

250 g spaghettisid või linguinesid

1 munakollane

4 spl riivitud parmesani

0,5 - 1 dl koort

0,5 sidrunit

1 tl võid

värsket basiilikut

Valmistamine:

Keeda makaronid vastavalt juhenditele, jäta nad natuke al dente'ks. Samal ajal pane munakollane väiksesse kaussi ja klopi kahvliga lahti. Lisa parmesan, koor, riivitud sidrunikoor ja pigistatud mahl.

Kurna valminud makaronid hoolikalt sõelal ja pane keskmise suurusega kaussi. Sega sisse võitükk ja kalla peale kaste (kuumade makaronide vahel küpseb ka munakollane läbi). Puista peale basiilik (kui on...) ja sega enne serveerimist veelkord läbi. Võta lauda kaasa ka kamakas parmesani, et soovijad saaks seda peale riivida.

Retsept on paras kahele.

***

Vat see oli üks hea avastus! Retsept seisis mul pikka aega "to do" nimekirjas. Võimalus avanes aga alles siis, kui peale koogitegu jäi nukralt seisma üks munakollane. Ja kui lihtne ning mõnus oli tulemus! Ka mina, kes ma üldiselt võtan igasugu makarone vaid lusikatäie (ei innusta mind kuidagi need maitsetud jupid - pigem kuhjan endale juurde köögivilju ja kastet), sõin ära korraliku kuhja seda rooga. Ka vähesed ülejäägid said täiesti märkamatult järgmisel päeval otsa. Nii et kui te seda juba aru ei saanud, siis kindlasti soovitan soojalt. :)

Retsepti leidsin nami-nami'st. Originaalautor on briti staarkokk Nigella Lawson.

* Oi kuidas ma igatsen oma õiget fotokat, mis hetkel emaga hoopis Indias rändab

Õnnelikud tuuletaskud

2009-11-26T12:39:00.000-08:00

Oma esimese nami-nami kooskokkamise jaoks võtsin ka mina keedutaigna tegemise käsile. Neist tulid mõnusalt õhulised ning üllatavalt vähese vaevaga valminud õhulised pallikesed - kindlasti tegemist väärt!

Koostis:

1,5 dl vett

50 g võid

0,25 tl soola

1,5 dl jahu

2 muna

Valmistamine:

Kuumuta vesi, või ja sool potis keemiseni. Eemalda pott hetkeks tulelt, sega hulka jahu, ning pane ta pliidile tagasi. Ole mureta, kui tainas üpriski tihke välja näeb - nõnda peabki olema. Kuumuta tainast, pidevalt segades, pliidil keskmisel kuumusel u 5-10 minutit, et osa vedelikust jõuaks välja aurustuda. Lõpptulemus peab olema ühtlane ja püsima ilusa pallina.

Lase segul mõned minutid jahtuda, kuni ta käega enam-vähem katsutav. Klopi kahvliga ükshaaval hulka ka munad ning tõsta tainas kas koogipritsi või väiksesse kilekotti, millele raatsid nurka auku lõigata. Pigista ahjuplaadile väikesed taignapätsikesed ning küpseta neid 220-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel alanda temperatuuri 200-kraadini ja küpseta veel 10-15 minutit. Enne välja võtmist lase taskutel pool-avatud uksega (kinni keeratud) ahjus jahtuda. Lõika keskelt pooleks ja täida meelepärase magusa või soolase seguga.

Täidise variandid:

Singi-ananassi: Mikserda omavahel maitsestamata toorjuust ja ananassitükid. Lisa peeneks tükeldatud sink ning võimalusel lase maitsetel paar tundi külmkapis imenduda.

Sinihallitusjuustu-kreekapähkli: Mikserda sinihallitusjuust ja toorjuust koos törtsu piimaga. Raputa peale ka natuke kuivatatud basiilikut ja seda hulka väikesed kreekapähkli tükid.

***

Veider, et olgugi, et kohupiimataskud on ühed mu lemmikud kohalikest küpsetistest, pole mulle siiani pähe tulnud neid ise teha. Eks see seest õõnes ja magusa kreemiga täidetud pallike tundus olevat paras võlukunstitrikk. Tegelikult polnud aga üldse nii! Seekord küll sain katsetada vaid soolaste täidistega (sinihallitusjuustu omad kadusid laualt silmapilguga), kuid kindlasti plaanin varsti teha ka kohupiimataskuid.

Nagu mul ikka kombeks, suutsin ma ka neid küpsetades ühe mõnusa äparduse teha. Tegelikult sujuski kokkamine liiga hästi - tainas tundus mõnus, munad segunesid ilusasti. Meisterdasin siis pallid valmis ja pistsin nad suures ootusõhinas ahju. Ununes aga üks detail - nimelt olin enne küpsetanud ka porgandikoogi. Peale selle valmimist hakkas mu "roheline" mõtlemine aga jälle tööle ja käskis ahju mõneks ajaks madalale temperatuurile keerata. LOOMULIKULT unustasin ma teda hiljem tagasi keerata, ning seega said mu tuuletaskud 10-minutilise 220-kraadise asemel hoopis pooletunnise 100-kraadise kuumutamise. Kui lõpuks oma viga märkasin oli muidugi pettumus suur. Ega ma siis neist enam suurt midagi oodanudki, kuid otsustasin siiski katsetada ka õigeid kuumusi. Ja minu õnneks hakkasid nad selle peale mõnusa tempoga kerkima ja lõpptulemust kiitsid kõik :) Sealt ka nimi - "õnnelikud" tuuletaskud.

Tuuletaskute retsepti leidsin samuti nami-nami'st, täidised aga "Suure küpsetamisraamatu" 2. osast.

Kolisin!

2009-11-26T03:38:00.000-08:00

Tegin lõpuks ära selle, millele ammu-ammu mõelnud. Kolisin Wordpressist siia Blogspoti. Tõenäoliselt sellest muutusest midagi eriti hullu ei juhtu, kuna minu lugejaskond on niigi

üpriski minimaalne (eks see retseptikogu pigem oma tarbeks ja lõbuks ongi). Lisaks said tänu kalli I usinale tööle ka kõik mu vanad postitused siia toodud. Kolimise käigus kadusid küll kahjuks kõik kommentaarid. :( Esialgu võivad mu vanad postitused ka natuke "vormist ära" küll olla, kuid eks ma ürita neid jõudumööda kohendada.

Igal-juhul jätkan postitamist uue hooga, nüüd siis (omaarust) paremate võimaluste ning suurema vabadusega. Hõissaa!

Kookosekommid porgandiga

2009-11-19T06:29:00.000-08:00

Mõnusad, kergelt eksootilise maitse ja välimusega kommid. Mahlane porgand aitab neil säilitada krõbeda kooriku all mõnusa nätskuse. Natuke "süütum" nauding, kui muidu. :)

Koostis:

5 dl peenelt riivitud porgandit

3 dl suhkrut, võimalusel toor-roosuhkur

2 dl kookoshelbeid

0,5 sidruni mahl

1 tl kaneeli või vanillit

Valmistamine:

Pane kõik komponendid potti ning kuumuta segades umbes 20 min (kuni mass hakkab natuke kokku hoidma ning kergelt pruunistuma). Lase massil paar minutit jahtuda ning vormi sellest teelusikaga väikesed pallid. Soovi korral võid valmis kerasid ka kookoses veeretada. Pane nad kõlmkappi tahenema.

***

Mõnusad magusaisu rahuldajad. Minul said nad võib-olla et isegi liiga magusad (siia panin juba "parandatud" - väiksema suhkrusisaldusega retsepti), kuid tänu mõnusale mahedale kookosele said nad ikka söödud. Kuna nende tegemine oli ka häbitult lihtne, tasub neid kindlasti korrata.

Suurim eelis nendel kommidel oli aga see, et nad ei sisaldanud ei jahu ega piimatooteid. Seega olid nad koos kaerahelbeküpsistega ideaalsed isadepäevakingid mu isale.

Retsepti leidsin Sille blogist.

Kana ja tilliga liba-quiche

2009-11-16T14:43:00.000-08:00

Mõnusalt kerge ja kiiresti valmiv. Õrna kuid puhaste maitsetega.

Koostis:

300 g lehttainast
300 g jogurti-tilli marinaadis kana (Tallegg)
3 dl väikseks tükeldatud lillkapsast
3 spl maitsestamata jogurtit
1 tl kuivatatud tilli
maitse järgi aroomisoola
2 muna
2 dl piima
soola ja pipart
peale riivjuustu

Valmistamine:

Rulli lehttainas võimalikult ringikujuliseks ja vooderda sellega 22-cm'ne koogivorm.

Tükelda kana väikesteks tükkideks ja prae kuldseks. Auruta/keeda lillkapsast, kuni see on natuke pehmenenud, kuid endiselt krõmpsuv. Sega lillkapsa tükikestele juurde jogurt, till ja sool. Pane kana taignaga vooderdatud vormi põhja, puista sellele lillkapsas. Soovi korral võid ka kahe kihi vahele natuke riivjuustu panna. Klopi lahti 2 muna piimaga, maitsesta soola-pipraga, ning kalla vormi. Raputa peale riivjuustu ja küpseta 180-kraadises ahjus kuni juust pealt kuldpruun (u 30-40 min).

Variatsioonid:

Kui seltskonnas on ka mõni taimetoitlane, võib teha sektori, kus on ainult lillkapsas ning selle arvelt siis kanale teda vähem raputada.

***

Tõesti, mõnusalt kerge ja mahlane. Meenutas mulle natuke seda quiche'i mida kunagi ammu-ammu Tallinnas Bonaparte'i kohvikus sain. Kuna vaikselt on muretainas hakanud ka üle viskama, oli lehttaigen väga mõnus vaheldus. Lisaks sobis ta selle piruka pehme tekstuuriga isegi natuke paremini. Kui siiani olen ka muna-vedeliku segus alati kasutanud koort, siis sain üllatuda, kui mõnus lihtne piim jäi. :) Ning juba ma kahetsen, et tegin lihavaba versioonina vaid veerandi pirukast.

Kuna lehttainast müüakse enamasti 500 g'stes pakkides, sain üle jäänud tainajupist meisterdada juusturulle. Puistasin selleks lahtirullitud tainale ohtralt riivitud juustu, pitsamaitseainet ja natuke ka canneloone'de teost üle jäänud praetud hakkliha. Keerasin ta rulli ning pistsin ahju (eelnevalt pintseldades natuke munaga) Mõnusad ampsata, ning kui neid järgmine päev mikrolaineahjus soojendada, muutuvad nad kui värskelt ahjus tulnuks.

Kaerahelbesed kaerahelbeküpsised

2009-11-05T23:41:00.000-08:00

Mahlased küpsised suurte kaerahelvestega. Täpselt nagu vanasti!

Koostis:

500 g röstitud kaerahelbeid
4 muna
2 dl suhkrut (võib olla valge ja fariinisuhkru segu)
150 g sulatatud võid
1 tl vanillit
1 tl kaneeli
100 g rosinaid

Valmistamine:

Vahusta munad ja suhkur tugevaks heledaks vahuks. Lisa aeglaselt ka sulavõi koos maitseainetega. Sega hulka kaerahelbed ja rosinad. Pane ahjuplaadile supilusika-suurused pätsikesed ning vajuta nad kergelt lamedaks (ole mureta, esialgu ei pruugi nad eriti koos püsida - küpsedes see viga paraneb). Küpseta 180-kraadises ahjus 10 minutit ja tõsta nad pannilabidaga restile jahtuma. Enne söömist lase neil kindlasti jahtuda, sest alles siis hakkavad nad kõige paremini koos püsima.

***

Olin pikka aega unistanud taolistest küpsistest. Vihkan südamest neid ülesuhkrustatud ja liigrasvaseid rattaid, mida Eesti tootjad kutsuvad kaerahelbeküpsisteks. Kus maitse ja tekstuuri poolest võid ainult loota, et sinna tainasse ka mõni helves kukkunud on. Nõnda õnnelik olingi siis, kui avastasin selle retsepti, kus figureerisid SUURED kaerahelbed ja mahlased rosinad.

Õnnelik võimalus neid küpsiseid valmistada avanes aga isadepäeva eel. Nimelt järgib mu isa toitumisplaani, millega on tal keelatud tarbida nisujahu ja igasugu piimatooteid (ja irooniliselt on just tema mulle alati kõige rohkem survet mu taimetoitluse osas avaldanud...). Kuna tahtsin talle siiski jubedasti midagi isadepäevaks valmistada, hakkasin pingsalt otsima kõiksugusest lactose and gluten free saitidest. Oma suureks rõõmuks leidsin aga parima retsepti juba siit samast, mustandite seast. Juurde tegin veel peotäie porgandi-kookose komme ning pakkisin küpsised tsellofaani ja kommid kõpsetuspaberisse. Igati ilus kingitus sai, ja minu suureks komplimendiks sõi isa praktiliselt kõik küpsised (tegin pool kogust) juba meie lühikese istumise käigus ära. =)

Retsept nami-nami'st.

Kohupiima-muretainas

2009-11-05T22:59:00.000-08:00

Mõnusalt krõbe aga hoopis vähem rasvane kui tavaline muretainas.

Koostis:

2,5 dl jahu
75 g võid
100 g teralist kohupiima
1 sl vett
1 tl aroomisoola

Valmistamine:

Kalla jahu laia kausi põhja. Laota talle peale võiviilud ning raputa ka natuke aroomisoola juurde. Suru segu kahvliga ühtlaseks puruks. Lisa kohupiim ja vesi (kui vaja) ning vajuta ta kätega ühtlaseks tainaks. Vooderda taignaga pirukavorm (piisab väiksema - u 22 cm'se jaoks) ning pista pooleks tunnik külmkappi. Eelküpseta põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit.

***

Kuna pikka aega on kõiksugu soolased pirukad olnud mu põhilised küpsetised, olen saanud katsetada mitmete muretainastega. Ning märkamatult pöördusin aina enam ja enam just selle poole tagasi. Mulle meeldib tema krõbe konsistents, mis samas ei pudise kõikjale mööda taldrikut laiali. Lisaks sisaldab see oluliselt vähem rasva kui kõik teised taignad ning on ka natuke toitainerikkam tänu sellele kohupiimalisandile. Eks ta saigi siia omaks kasutuseks arhiveeritud (et saaks ka nt külas seda vadata... kui miskipärast see imelihtne retsept täpselt ei meenu), kuid kui ka kellegil teisel on sellest mingi kasu, siis seda parem. =)

Kunagi tahan katsetada seda põhja ka mõnes magusas küpsetises (lisades siis soola asemel suhkrut). Kui aga keegi teist peaks ette jõudma, andke märku!

Retsepti leidsin ühest oma enimkasutatud kokaraamatust "Pirukad 2". Seal oli ta toodud ühe meie lemmikpiruka (Kana-juustu või siis Lillkapsa-juustu) põhjana.

Õuna-martsipani minimuffinid

2009-10-27T05:45:00.000-07:00

Ohtra õuna ning mõnusa martsipani maitsega imehead muffinid.

Koostis:

1 spl fariinisuhkrut
2 spl suhkrut
25 g toasooja võid
1 muna
1,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit (pigem väiksem lusikatäis)
noaotsatäis soodat
0,5 tl kaneeli
0,5 dl (20-30 g?) tükeldatud martsipanimassi
1-2 dl tükeldatud õunu

Valmistamine:

Tükelda õunad väga väikesteks tükkideks. Riivi jämeda riiviga (või tükelda hoolikalt) martsipan.

Suuremas kausis vahusta miksriga omavahel või ja suhkrud. Kui segu ühtlane, löö hulka ka muna ja mikserda, kuni natuke paksenenud. Raputa peale martsipan ning lase tal miksriga ühtlaselt seguneda. Raputa peale õunad ning sega kergelt lusikaga läbi.

Eraldi kausis kombineeri omavahel jahu, küpsetuspulber, sooda ja kaneel. Kalla jahu suurde kaussi peale ja sega kergelt - minimaalselt, et jahu enam-vähem laiali läheks. Pane tainas teelusikaga paberist mini-muffinivormidesse ja hoia 180-kraadises ahjus, kuni pealt kuldpruunid (5-7 minutit).

Retseptist saab 15 mini-muffinit. Kui tahad teha aga tavapäraseid, peaks tainast jaguma umbes kuuele koogikesele.

***

Vaatamata praktiliselt olematule rasvakogusele, jäid muffinid seest mõnusalt mahlased. Peale aga tekkis krõbe koorik, mis sobis eriti hästi pehme ja magusa martsipaniga. Minu plaan võtta vaid 1 muffin kukkus haledalt läbi. =P Ausaltöeldes meeldisid mulle need isegi rohkem, kui mu tavapärased muffinid (retsepti link natuke allpool).

Tegelikult oli mul soov muffineid küpsetada juba sellest ajast saati, kui ostsin Osturallilt kotitäie paberist mini-muffinivorme. Mind on tava-muffinite juures alati vaevanud nende suurus - lihtsalt südametunnistus ei luba seda ühte tervet koogikest ära süüa (eriti kui ta järjekorras kolmas või neljas on...). Pealegi läks mini-versioonidesse vaid pool tavapärase taigna kogusest. =)

Retsept sündis kui, otsides siis inspiratsiooni, avastasin sahtlist tüki martsipanimassi, mis eelmisest muffiniteost üle oli jäänud. Põrandal lebavast pool-mädanevast õuntekotist leidsin aga veel mõned küpsetamiskõlbulikud õunad. Juba mõnda aega oli mind ka kummitanud idee õuna-martsipani koogist, kuid kuna ainuke magusasööja siin majas olen mina, oleks terve kook suureks jäänud. Kiire otsing foorumites ning baasretsept leitud. Igal-juhul kordaläinud küpsetis!

Retsepti leidsin siis lõpuks Food Good to Eat blogist (alumine, mustikatega), aga muutsin nii koguseid kui ka komponente.

Singi-juustu saiarullid

2009-10-26T10:28:00.000-07:00

Maitsvad ja pehmed saiakesed.

Koostis:

25 g pärmi
3 dl vett
3 tl + 1 sl suhkrut
1 tl soola
7-8 dl jahu
2 sl õli
200 g riivitud juustu
200 g sinki
1 sibul
võid või õli määrimiseks
muna pintseldamiseks

Valmistamine:

Murenda pärm kruusi ja sega 3 tl suhkruga. Umbes 5 minuti, kui ta pealt natuke vahutav, lisa ta koos ülejäänud suhkru ja soolaga käesoojale veele. Sega kergelt. Vala (võimaluse korral läbi sõela) hulka jahu ning sõtku tainast korralikult, kuni moodustab ilusa palli ja ei taha enam käte või kausi külge kleepuda. Lisa tainale ka õli ning sõtku veel korraks läbi. Kata kauss rätikuga ning jäta sooja kohta kerkima umbes pooleks tunniks - kuni suurus kahekordistunud.

Prae kergelt pannil väikseks tükeldatud sibul ja sink. Kerkinud tainas rulli jahusel pinnal või küpsetuspaberi tükil lahti ristkülikuks. Pintselda taigen pealt rasvainega, raputa peale riivjuust ning singi-sibula segu. Rulli tainas rulli ja lõika 2-3 cm paksused viilud. Pintselda neid kergelt lahtiklopitud munaga ja pista 175-kraadisesse ahju 20'ks minutiks (kuni helepruunid). Soovi korral võid natuke enne valmimist neile veel riivjuustu peale raputada. Ahjust välja võttes pritsi saiu veega ja jäta rätiku alla jahtuma.

Variatsioon:

Prae singi asemel seeni - maitsesta neid õrnalt soolaga.

***

Minu tutvus pärmitaignaga jätkub. Seekord siis võtsin endale juba natuke suurema ülesande ja õnneks ei pidanud pettuma. :) Saiad said seest mõnusalt pehmed ja pealt parajalt krõbedad ning mis kõige parem - ei mõjunud ka eriti rammusalt (olgugi et, peab siiski tõdema, lehttaigan rullid on veidike mahlasemad). Tegin küll vaid pool kogust, kuid ikka saime 15 saiakest (ma vist rullisin taigna natuke liiga õhukeseks ka). Õnneks suutsime praktiliselt kõik nad juba esimesel päeval hävitada. Kui nad vaid säiliks pehmena pikemalt, võiks järgmine kord suuremagi koguse teha. Aga igal-juhul jätkan oma katsetusi nende seenepoistega (varsti juba loodetavasti magusates kaneelirullides).

Retsepti leidsin kokkama blogist. Soovitus seeni vahele panna jäi mulle silma nami-nami foorumis.

Kodujuustuga tomati-sibula pirukas

2009-10-26T01:12:00.000-07:00

Imemaitsev ja mahlane pirukas. Parajalt soolane ning veidike magus.

Koostis:
Tainas:

120 g ehk 2dl nisujahu
60 g ehk 1dl täisteranisujahu
0.5 tl meresoola
100 g võid
2 sl külma vett

Täidis:
300 g ehk 3 keskmist sibulat, hakitud
25 g võid
350 g ehk 4-5 tomatit
2 muna
200 g kodujuustu
1 tl kuivatatud tüümiani
1.5 tl soola
100 g riivitud juustu
musta pipart

Valmistamine:

Valmista tainas - suru kahvliga kokku jahud ja või, lisa vesi ja sool. Vooderda sellega 22 cm läbimõõduga pirukavorm ja hoia veidi aega külmkapis. Küpseta põhja 200-kraadises ahjus 15 minutit.

Täidise valmistamiseks kuumuta sibulad võis kuldseks (kui sul on, võid törtsukese valget veini või hoopis konjakit ka lisada). Tükelda tomatid, eemalda neist ka suurem osa vedelikust - selleks lõika tomat neljaks ning võta vedel sisu ja seemned lihtsalt teelusikaga välja. Laota eelküpsetatud põhjale tomativiiliud, sellele sibulad (mul läks tegelikult vastupidi - oli ikka väga hea).

Sega munad, kodujuust, tüümian, sool ja pipar. Vala pirukale. Puista peale riivitud juust ja küpseta 200-kraadise ahju keskel umbes 30 minutit.

***

Seda kooki süües imestasin, et miks ma küll varem seda sibulat niiväga põlgasin. Sibulad olid seal mõnusalt mahedad ning maitsekad. Tomat lisas pirukale jälle mõnusalt mahlasust ning kodujuustu-juustu segu maitses kui üks paks juustu kiht. Ainuke etteheide pirukale oli vast, et põhi jäi natuke liigagi mure. Aga sellest hoolimata kavatsen teda kindlasti veel korrata.

Retsept nami-nami'st.

Kaetud kartulipoolikud

2009-10-25T14:11:00.000-07:00

Hämmastavalt maitsev ja lihtsasti valmiv õhtusöök. Lisaks jääb parajalt ruumi improviseerimiseks.

Koori kartulid ja lõika pooleks. Aseta nad, ümar pool all, õlitatud ahjuvormi - kui nad korralikult püsida ei taha, võid põhja natuke sirgemaks lõigata. Küpseta 225-kraadises ahjus, kuni on pehmed ja kergelt pruunistunud (15-30 min). Sega kõik täidisekomponendid omavahel läbi. Pane igale kartulile supilusikatäis katet ning kuumuta neid ahju ülemises osas, kuni juust sulanud.

Katte variante:

riivitud juustu
peenikeseks tükeldatud sinki või küpset kana
törts hapukoort, ainete sidumiseks

sibulat
küüslauku
suvikõrvitsat (kõik kolm peeneks tükeldatud ja pannil kergelt praetud)
tilli
kodujuustu
peale raputamiseks natuke riivjuustu

***

No tõesti. Lihtsamat ja maitsvamat õhtusööki annab otsida. Koorid kartulid, viskad ahju ning samal ajal kui nad valmivad, meisterdad kähku katte(d - nagu meie majas kombeks). Ka minusugusele kartuli-pelgurile oli ta mõnus suutäs. Usun, et sellest saab nüüdsest üks meie põhilisi õhtusöögi-retsepte. Ja kui üle viskama hakkab, võib alati mõne uue ja põneva maitsekombinatsiooni neile peale leiutada!

(Tundub, et masu on ka meie majas. Suures näljas ununes taaskord pilditegemine sootuks =D)

Retsepti leidsin Sille blogist.

Mõnus pitsapõhi

2009-10-22T23:08:00.000-07:00

Miski pole parem, kui ahjusoe krõbe-pehme pitsa. Ja olgugi, et maitse loovad peamiselt kvaliteetsed kattematerjalid, paneb pitsa i'le täpi justnimelt see kodutehtud põhi.

2.5 dl käeleiget vett
50 g pärmi või pakk kuivpärmi
6-7 dl nisujahu
(2 sl oliivõli)
0.5 tl soola
0.5 tl suhkrut

Pärm lahustada käesoojas vees suhkru ja soolaga (lase tal paar minutit selleks seista). Lisa jahu ja sõtku kergelt läbi. Soovi korral võid tainasse lisada ka lusikatäie pitsamaitseainet. Nirista peale õli ja sõtku 6-7 minutit, kuni tainas lööb käe ja kausi küljest lahti (vahepeal tasub tainaseks saanud näppe puhastada ja jahusse pista).
Kata kauss puhta käterätiga ja lasta tal mõnusalt soojas kohas kahekordseks kerkida, umbes 45 minutit. Jaga tainas kaheks palliks ja kergita räti all veel 15 minutit.
Kerkinud taina võid otse küpsetuspaberile panna ja tainarulliga laiali rullida. Jäta ta üpriski õhuke - nii pannkoogi paksune - sest ahjus ta veel kerkib. Pane peale tomaitkaste, juust ja kõik muu meelepärane ning pista ta 225-250-kraadise ahju alumisse ossa (mida kuumem, seda parem. Aga ka minu 225-kraadises ahjus küpses ta ilusasti ära!). Pitsa on valmis umbes 10 minuti pärast, kui juust ilusasti sulanud ja servad kergelt pruunikad.

Retseptist saab 2 suurt pitsat. Kui tahad vaid ühte, siis tee lihtsalt pool kogust. =)

***

Minu teine ja edukam kokkupuude pärmitaignaga. Peale seda, kui olin mitmes toidublogis näinud isethtud pitsataina retsepti ning lugenud häid muljeid, tekkis tendalgi kiusatus see asi ikka järele proovida. Kuna mul on alati olnud pärmitaina ees kerge aukartus (pirtsakad seened, noh), hoiatasin ka Indrekut ette, et täna õhtul me võib-olla ei söögi. =D Õnneks läks kõik väga hästi ning polnud üldse eriti keeruline valmistada. Pitsa aga valmis mõnus õhuline ning püsis sellisena ka järgmisel hommikul. Igal-juhul parem kui meie senine favoriit Vilma pitsapõhjapulber. =P Läheb kindlasti kordamisele!

Retsepti leidsin Thredahlia blogist.

Imelihtne biskviit

2009-10-20T14:54:00.000-07:00

Mõnusalt pehme ja õhuline. Suurepärane igasugu tordipõhjade jaoks.

Koostis:

1 muna 1 spl suhkrut 1 spl jahu

Valmistamine:

Vahusta munad ja suhkur miksriga kõige suuremal kiirusel mõnusaks tugevaks vahuks. Supilusikad olgu kuhjaga! Sõelu peale jahu ja sega-tõsta tainas ettevaatlikult läbi. Kalla segu vormi ja küpseta 225-kraadises ahjus kuni pealt kergelt beežikas ja sõrmega katsudes mõnusalt vetruv (ta ei ole eriti kuum). Minu väikeses vormis läks selleks umbes 6 minutit.

NB! Suurenda kindlasti retsepti kogust vastavalt vajadusele! Minu 22 cm'sse koogivormi läheb 3-4 muna jagu, mõnda suuremasse võib rohkem minna.

Variatsioonid:

Kakao-biskviidi jaoks sõelu iga 3e muna kohta koos jahuga ka 1-2 spl kakaod.

***

Meespoole sünnipäev on õudsa tempoga lähenemas ning mina usinasti tordiotsinguil. See aasta siis otsustasin võtta endale tõsise katsumuse (uudishimust ja kulude kokkuhoiuks) küpsetada ise sünnipäevatort tema 50-inimeselisele peole. Eks see, kas olen õnneseen või lihtsalt loll, selgub hiljem. =P Konkreetse retsepti leidsin ühest toidu-foorumist. Mini-versioonina (2-munaga, lõikasin taina lihtsalt pooleks ja sain poolkuu-kujulise tordi) toimis ta väga hästi ning seepärast arhiveeringi teda siin.

Pitsahõngulised juustuküpsised

2009-09-29T09:35:00.000-07:00

Mõnusalt krõbedad kerge oregano-aroomiga küpsised.

Koostis:

2 dl jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
50 g võid
u 1, 5 dl peenelt riivitud juustu
1 tl sinepit
1 tl kuivatatud oreganot
soovi korral natuke pipart

Valmistamine:

Sega madala kausi põhjas jahu, küpsetuspulber, oregano ja pipar. Laota õhukeste viiludena peale või ning suru kahvliga kuni moodustub ühtlane puru. Puista peale riivjuust ja sinep ning suru see käega kokku ühtlaseks palliks. Vormi tainast õhukesed (u 0,5 cm kõrgused) pätsikesed ning pista 175-kraadisesse ahju umbes 10ks minutiks (kuni ilusad kuldpruunid). Enne ahju panemist võid neile peale raputada ka riivjuustu või seesamiseemneid.
Retseptist saab pool plaaditäit, umbes väikese kausitäie, 25 küpsist.

***

Tuli üks päev suur himu midagi küpsetada. Kuna kodus meil magusasööjaid vähe, otsustasin, et teen midagi soolast. Kiikasin meie üpriski tühja külmkappi ning sündiski idee - juustuküpsised! Kord olin neid juba retsepti järgi teinud, kuid siis pidin lõpptulemuses pettuma. Pealegi polnud meil sel hetkel veel internet ka taastunud. Eks siis nõnda hakkasingi ratast taasleiutama - ja lõpetasin millegi hoopis mõnusamaga! Maitseained toimisid koos üllatavalt hästi ja küpsised jäid parajalt juustused ning (arvatavasti tänu oreganole) kergelt pitsa-maitselised. Igal-juhul julgen neid soovitada ning plaanin ka ise korrata.

Üllatusmunad vutimunadega

2009-09-29T08:12:00.000-07:00

Mõnus nikerdamine hea tulemuse nimel.

Koostis:

12 vutimuna
450 g kanahakkliha
soola
küüslauguga pipart
0.5 tl cayenne pipart
2 lahtiklopitud muna
paneerimiseks nisujahu ja riivsaia
frittimiseks õli

Valmistamine:

Keeda vutimune 2 minutit ja jahuta kiiresti külma vee all. Koori ning lase neil natuke kuivada. Veereta jahus.
Sega hakkliha ja maitseained ühtlaseks massiks ning jaota kaheteistkümneks võrdseks osaks. Klopi kanamunad väikeses kausis lahti. Võta jahusse kastetud keedetud vutimuna ja mässi ta oma jahuste sõrmedega hakkliha sisse. Veereta seejärel palli jahus, kasta lahtiklopitud munasse ning seejärel riivsaia.

Kuumuta väikeses potis umbes 2-5 cm õli keskmisele-pigem madalamale kuumusele, ning prae hakklihapalle seal u 7 minutit, kuni need on kuldpruunid ja läbinisti küpsed (esimene pallike tasub vast selle kontrollimiseks ohverdada). Kui pall ei ole täienisti õli sees (nagu mul, kui mul ootamatult õli otsa sai :P), pole ka hullu - tuleb neid vaid aeg-ajalt keerutada.
Lase neil enne serveerimist natuke köögipaberil nõrguda.

***

Pean tõdema, et nende maitse kohta ei oska ma midagi öelda. :P Lihtsalt, peale nende imearmsate pallikeste pildi nägemist teadsin, et pean neid kunagi tegema. Ning minu katsealune Indrek ei pahandanud üldse! Sõi hoopis tublisti õhtusöögiks 4 palli ära (tegin pool portsu), kiitis ning vajus mõnusa ohkega magama. :)

Eks proovige ka ise. Ning andke teada, kuidas teie katsealused reageerivad.

Retsepti leidsin nami-nami'st.

Pasta viinaga

2009-09-01T00:38:00.000-07:00

Blogis, kust selle retsepti leidsin, osati asja väga hästi sõnastada: "maitsev ja lihtne ja natuke patune:)"

1 sl oliiviõli
1 hakitud sibul
1 küüs küüslauku
natuke soola
1 konserv purustatud tomateid (400g)
natuke tšillipulbrit
1-2 sl vahukoort või toorjuustu
500 g penne vms lühemaid makarone
4 sl e 60 ml viina
2 sl võid
riivitud parmesani

Kastme valmistamiseks kuumuta suures pannis õli ja hakitud sibul. Kuumuta paar minutit. Lisa ka peenestatud küüslauk, natuke soola ja prae, aeg-ajalt segades, kuni sibul on klaasjas. Seejärel vala pannile purustatud tomatid, maitse järgi tšillihelbeid ning hauta kastet nõrgal tulel 15-20 minutit, aeg-ajalt segades.
Keeda makaronid al dente'ks.
Vahetult enne makaronide valmimist lisa koor tomatikastmele ning tõsta pann tulelt ära. Nõruta makaronid, pane nad suurde kaussi. Lisa viinasorts ja või. Kalla peale tomatikaste ning sega ilusasti läbi. Serveeri koos värskelt riivitud parmesaniga.

***

Tegelikult on juba päris palju aega möödunud sellest, kui seda Indrekuga tegime. Miskipärast ta just täna meenus mulle ning otsustasingi ta ka siia postitada. Tegu oli tegelikult väga laheda roaga. Mõnus alternatiiv meie tavapärasele tomatikastmele. Viin kastmes küll esialgu ehmatas oma lõhnaga, kuid süües oli ta üpriski mahe, andes vaid mõnusa särtsu lõppmaitsele. Soovitan seda valmistada, kui on soov kedagi ootamatu maitsekombinatsiooniga üllatada.

Retsepti leidsin nami-nami'st.

Tarte Citron Meringue

2009-07-30T22:05:00.000-07:00

Minu lemmik kook üldse. Punkt.

Koostis:

175 g jahu (u. 4 dl)
0,5 dl suhkrut
125 g võid
1 muna
3 dl suhkrut (0,5 + 2,5)
4 spl maisitärklist
3 spl jahu
natuke soola
2 spl võid
2 sidruni mahl ja osa koorest pikkade õhukeste ribadena
3 muna, eraldatud

Valmistamine:

Kuumuta ahi 200-kraadini. Haki jahu, suhkur ja või kahvliga saiapurutaoliseks (soovi korral raputa hulka ka natuke vanillit). Lisa sellele üks kergelt lahtiklopitud muna ning piisavalt vett, et tuleks jäik tainas (1-2 tl). Vajuta see õrnalt kokku. Rulli tainas jahuga kaetud pinnal suureks ringiks ning kata sellega u. 22cm laiune vorm ja lõika servad ühtlaseks. Kata tainas küpsetuspaberiga ja täida see kuivatatud ubade või hernestega. Küpseta ubadega 15 min, eemalda need ning küpseta veel 5 min. Võta põhi välja ja keera ahi 180-kraadiseks.

Samal ajal kuumuta potis segades 50g suhkrut, sidruni koore ribad, tärklis, jahu, sool ja 300 ml vett kuni keemiseni. Lisa sidruni mahl ja lase tal sellel kuumal pliidiplaadil, endiselt pidevalt segades, taheneda (u. 5 min). Kui ta tundub paraja konsistentsiga (enam otseselt ei voola, natuke pasta moodi), siis eemalda sidrunikoored, klopi muna kollased kausis kergelt läbi ning lisa neile vähehaaval sidruni-segu samal ajal pidevalt vispeldades. Kalla kausi sisu tagasi potti, lisa ka või tükid, ning kuumuta ilma keetmata, pidevalt segades, 2 min. Lase kreemil besee tegemise ajal jahtuda.

Vahusta munavalged ja suhkur, kuni jäik. Kalla sidruni kreem vormi ning kata pealt munavalgetega, veendudes, et auke ei jää. Küpseta 20 minutit või kuni pealt hele-hele pruunikas. Enne serveerimist ja lahti lõikamist peab kook täielikult jahtuma, muidu voolab sidrunikreem välja!

***

Kiidusõnadel sellele koogile pole lõppu. Särtsakalt haput sidrunikreemi tasakaalustab mõnusalt magus ja õhuline beseekuhi. Kogu selle suus-sulava pehme kombinatsiooni võtab kokku täpselt parajalt krõbe põhi. Mis seal muud öelda, kui et vastandid tõmbuvad! Iga kord Prantsusmaal olles söön end sellest koogist ogaraks. Seal muidugi müüakse neid ka mõnusate pisikeste ühe-kaheinimese tartlette'dena, mida hea pargipingil näksida. Seekord valmistasin selle koogi meie väikeseks soolaleiva ja parents-meet-parents ürituse jaoks. :) Ning kook läks taas niivõrd hästi peale, et pilditegemiseni ei jõudnudki.

See oli siis minu kolmas katse seda kooki teha. Ja peab tõdema, et iga kord (kasutades erinevaid retsepte) on ta mul ka õnnestunud. Eks ta natuke palju pusimist ole, kuid mina usun, et lõpptulemus on seda igati väärt. Pealegi näeb kook-tort külaliste kohvilaual ikka väga uhke välja. Ning tema koostiseski on vaid väga lihtsad maitsed, mis moodustavad väga elegantse terviku. Ohh, kui kahju, et kook juba nüüdseks söödud...

Kiired-kerged sarvesaiad

2009-07-24T14:01:00.000-07:00

Nimi ütleb kõik. Jäävad maitsvad ja õhulised. Samuti on nendega palju katsetamisvõimalusi, erinevate maitsete-täidistega.

Koostis:

4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
250 g kohupiimapastat (u. 2 dl)
0,5 dl sulatatud võid või õli
määrimiseks lahtiklopitud muna

Valmisamine:

Sega omavahel kuivained, lisa neile kohupiimapasta ja õli. Kuit teed magusaid saiu, sobib sinna eriti hästi Alma vanilli kohupiimapasta. Jaga taigen kaheks osaks (kui jäi liiga jahune ja ei püsi koos, lisa veel törts õli), ning rulli need ümmargusteks ja õhukesteks ketasteks. Jaga kumbki ketas 8-ks sektoriks.

Ühe sektori poole võid enne kokku keeramist kergelt või/õliga üle pintseldada - nii jääb saiake mahlasem. Soovikorral võid ka välimise-laiema osa keskele meelepärase täidise panna. Rulli saiakesed kokku, alustades ikka laiemast otsast. Valmis saiakesed pintselda kergelt munaga üle ning lõpuks pista nad 200-kraadisesse ahju u. 15 minutiks, kuni pealt kuldsed.

Variatsioonid:

Soolased: Peale võib raputada igasugu seemneid aga ka riivjuustu. Täidiste osas võib lasta oma fantaasial lennata, näiteks oleks maitsvad nii klassikalised singi-juustu saiakesed kui ka 0,5 spl jagu ürdi-toorjuustu omad.

Magusad: Kui kasutasid maitsestamata kohupiima, sega taignasse kuivainetega ka 1 spl suhkrut. Lisada võid ka vanillit, kardemoni või mõne tsitrusvilja riivitud koort. Kaneelisaiade tegemiseks raputa (eelnevalt rasvaga pintseldatud) taignasektorile kaneeli-suhkru segu. Toorjuust sobib hästi ka magusate saiade vahele, siis tasub teda muidugi enne kas moosi või suhkruga natuke magusamaks muuta. Aga maitsvad on ka lihtsad saiad, millele vahetult enne ahju minekut suhkrut peale raputatud.

***

Tõepoolest, rasked ajad teevad inimese leidlikuks (või leidjaks - retsepti ma siiski ise ei koostanud). Mõnusalt kohevad saiakesed, mis mitte ainult ei ohusta su vööümbermõõtu eriti, vaid ei puuri ka rahakotti auku. Ja pealegi võttis nende valmistamine vaid 15 min - nii palju just selle pärast, et lõpus ei suutnud otsustada missuguseid täidiseid katsetada. =) Soovitan soojalt (jah, kahetähenduslikult)!

Retsepti leidsin qsti blogist.

Imelihtne sinihallitusjuustu kaste

2009-07-18T22:50:00.000-07:00

Üks minu nö hädaabiretsepte, mis sai loodud kapis olevatest komponentidest juba varajastel hommikutundidel. Paraku kujunes sellest üks meie lemmikkastmeid.

Koostis:

2 küüslauguküünt
2 dl vett*
4-6 spl toorjuusu*
natuke kastmepaksendajat
50 g sinihallitusjuustu
2 spl riivitud parmesani
aroomisoola, pipart, punet/tüümiani/pizza-maiseainet

Valmistamine:

Prae peenikeseks tükeldatud küüslauk õlis kuldpruuniks. Kalla sinna samma pannile peale vesi ning lase keema tõusta. Sega vette toorjuust (täpset kogust ei mäleta - pane teda ikka nii palju, et kaste juba mõnusalt valge oleks), paksenda kastet paraja koguse kastmepaksendajaga (või tärklisega, kui sul selle kasutamine õnnestub :P) ning lase tal minut-paar keeda. Keera kuumus maha ning sega hulka tükeldatud juustud. Kui nad hästi sulada ei taha, võid kastet jälle natuke kuumutada, kuid kindlasti ära enam keeda teda! Muidu jääb alles selline ebameeldiv sültjas mass.

Maitsesta aroomisoola, pipra ning meelepärase (või käepärase) kuivatatud maitsetaimega. Serveeri mõnusa portsu keedetud makaronidega (mis võid eelnevalt killu võiga läbi segada, et oleks lihtsam tõsta ja libiseks paremini alla =)).

* Kui on kodus kohvikoort, võite seda toorjuustu-vee asemel kasutada. Minul üldiselt pole. Seepärast ka selline retsept.

Variatsioonid:

Lihaarmastajatele võib koos küüslaukudega praadida ka tükeldatud singikuubikuid, samamoodi võib käituda ka šampinjonidega. Hästi sobib kastmesse ka lillkapsas, mille võib külmutatud ja tükeldatud kujul visata pannile koos veega, et ta parajalt pehmeks aurata jõuaks.

***

Kuna sinihallitusjuust on meie majas üpriski populaarne ning oma hea maitse ja mõistliku hinna tõttu leiab ta oma tee väga mitmetesse roogadesse. Ise kasutame kõige tavaliemat helesinist Paladini - ostetuna Kaubamaja lahtiste juustu lettidest veel odavamana ja värskemana. Maiustamiseks toob aga ema aeg-ajalt Tallinnast kallist (aga suussulavat!) Saint-Agur'i.

Selle retsepti lugu on täpselt nii lihtne, nagu tundub. Tuli Indrek hilja õhtul (töölt?) koju, tuju hea, aga küht tühi. Teades, kui vähe ma sallin teiste inimeste korisevaid kõhte, on vist loogiline, et ei suutnud teda saata magama söömata. Pealegi peab päevas ikka vähemalt üks korralik eine olema! Silmitsedes meie imepisikese külmkapi sisu, sündiski see võileivamaterjalidest kaste. Toit läks täiesti õigesse kohta, ning mitmel korral hiljem on ka selle järgi soovi avaldatud. :)

Oh jah. Lõpude-lõpuks vist ongi nii, et võin juu rabeleda nende keeruliste retseptidega, kuid lõpuks kujunevad lemmikuteks ikka kõige lihtsamad asjad. (Kuigi, kui aus olla, siis siiski kana-juustu pirukast kiiremat kadujat, ma vist näinud pole :))

Muffinid (mustikatega)

2009-07-14T05:27:00.000-07:00

Pea-aegu-et ideaalne muffini retsept. See konkreetne on küll koostatud mustikatega, kuid tegelikult saab sellel baseerudes katsetada erinevate täidistega.

Koostis:

2 kanamuna

2 dl suhkrut
100 g võid
1 dl hapukoort
2 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl nisujahu
2 dl mustikaid

Valmistamine:

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa ükshaaval juurde munad ning sega hulka ka hapukoor. Eraldi kausis sega mustikad läbi jahu ja küpsetuspulbri seguga (nõnda, natuke jahuselt, ei vaju nad küpsedes põhja). Kombineeri omavahel vedelad ja kuivad komponendid, segades nii vähe, kui võimalik (tainas peakski jääma natuke 'lumpy'). Jaga muffinivormidesse ja küpseta 200 kraadi juures umbes 20 minutit.

Variatsioonid (pildil):

Imemaitsvad olid ka kirsi-martsipani muffinid. Kuna tegin vaid pool kogust, läks mustikate asemel tainasse 0,75 dl pooleks või neljaks tükeldatud värskeid kirsse ja 3 spl väikesteks kuubikuteks lõigatud marstipanimassi. Kirsid segasin eelnevalt ka kerge tärklisega läbi (et kogu mahl välja ei voolaks), aga ma pole kindel, kas sellest eriti kasu ka oli. :P

***

Ausaltöeldes oli ka mul nendele muffinitele küll raske midagi ette heita. Väga maitsvad olid! Mõnusalt pehmed ja mahlased. Olles otsinud pikalt-pikalt seda nö täiuslikku muffiniretsepti, koperdasin mitmel korral selle otsa. Täidisena oli kasutatud nii erinevaid marju kui ka näiteks šokolaadi ja pähklitükke. Tervisefriigid võivad vastavalt soovile asendada osa võist hapukoorega.

Esmiene kord tegin mõnusat klassikas - mustikatega. Teisel korral katsetasin Leena külaskäigu puhul kirsside ja martsipaniga. See maitsekombinatsioon oli väga mõnus ning muffinid kadusid hämmastava kiirusega.

Aedviljavorm makaronidega

2009-06-30T05:06:00.000-07:00

Maitsev argipäeva vorm, mida hea soojendada ka järgmisel õhtul.

Koostis:

250 g keetmata makarone
1 sibul, 2 sl õli
500 g hakkliha
2 küüslauguküünt
1 tl kuivatatud punet e. oreganot
1 paprika
1 väike maisi-herne segu konserv (285 g)
2 muna
1 konserv purustatud tomateid (400 g)
120 g tugevama maisega juustu
soola, pipart ja Cayenne't

Valmistamine:

Keeda makaronid soolaga vees peaaegu pehmeks (al dente) ning 'ehmata' neid külma veega. Vahepeal koori ja haki sibul ning hauta teda suurel pannil õlis. Lisa hakkliha ja prae teraliseks. Maitsesta oregano, purustatud küüslaugu, soola, pipra ja Cayenne'ga.

Kuumuta ahi 180-kraadini. Lõika paprika kuubikuteks. Nõruta maisikonserv ning sega suures kausis paprika, nuudlite, hakkliha, kergelt lahti klopitud munade ja poole juustuga. Maitsesta, kui vaja. Pane segu võiga määritud ahjuvormi (hoiatan - vaja on suurt vormi!). Kata segu purustatud tomatitega ning puista peale ülejäänud juust. Küpseta umbes pool tundi.

Taimetoidu variant:

Asenda kas kogu või osa hakklihast tükeldatud seentega. Kõik muu tee samamoodi, nagu teeksid hakklihaga.

***

Arvatavasti saab sellest minu uus firmaroog. Maitsev-maitsev vorm, mis jäi ka üllatavalt mahlane! Lisaks on ta parajalt toitev ning teda jätkub kas suurele seltskonnale või mitmeks päevaks.

Ja olgugi, et ma lihaga varianti ei maitsnud (mida mulle kiideti), oli ka seentega versioon väga hea! Mõni, kes tahab teha toitu natuke tervislikumaks, kuid ei pelga ka liha, võib hakkliha ja seened hoopis näiteks läbi segada. :)

Rabarberimuffinid

2009-06-29T14:53:00.000-07:00

Mõnusalt mahlased ja hapukad muffinid. Kevade maitse igas suutäies!

Koostis:

2 muna
1.5 dl suhkrut
2.5 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
150 g paksemat hapukoort
50 g ehk 0.5 dl sulatatud võid
300 kuni 400 g tükeldatud rabarbrit

Valmistamine:

Sega kuivained ja rabarberitükid omavahel. Vahusta munad suhkruga kohevaks. Sega ettevaatlikult munavahu hulka vaheldumisi hapukoor, jahtunud sulavõi ja kuivained. Muffinitele omaselt, ürita tainast võimalikult vähe keerutada!
Jaota tainas paberist muffinivormidesse. Soovi korral puista peale kaneeli ja demerara-suhkrut.
Küpseta 225kraadises ahjus umbes 15 minutit.
Jahtunud muffinitele puista tuhksuhkrut.

***

Küpsetasin neid esmakordselt sõbrannale Ly'le. Kuna mäletasin, et talle väga magusad toidud eriti ei istunud, olid need hapukad muffinid ideaalsed! Olgugi, et mina oleks suhkrut natuke rohkem pannud, olid nad maitselt siiski imehead. Nami-namis oli nende nimi "Maailma parimad rabarberimuffinid" - ei tea, kas julgen nüüd juba sellist väidet teha, aga vastu vaielda ei taha ka kindlasti mitte!

Küll aga pidin neid küpsetades lõpuks tõdema, et minu silikoonist muffinivormid (mille üle kunagi nii uhke olin - lisaks esinduslikule välimusele olid muffinid neist ka väga lihtsasti kätte saadavad!) siiski ei kõlba muffinite-pirukate küpsetamiseks. :( Kuna nad ei lase õhku ega vett läbi, jääb põhi alati kahtlaselt lödi ning vedela sisu tõttu ei saa küpse neile ka korraliku krõbedat mütsi peale. Tundub, et peab tagasi minema vormitute-kinni kiiluvate pabervormide juurde. Ah well!

Lihtsad kartuli-juustu kotletid

2009-06-19T14:00:00.000-07:00

Üks mõnus argipäevane roog

4-5 keskmist kartulit
0,5 sibulat
100g juustu
1 muna
u. 1 dl riivsaia

Sega peenikese riiviga riivitud kartulid (vahepeal võid natuke üleliigset vedelikku välja pigistada), sibul ja juust. Lisada muna, maitsesta soola ja pipraga. Vala juurde nii palju riivsaia, et tainas püsiks enam-vähem koos ning kasta peopesas vormitud pätsid jahusse. Aseta nad rasvainega määritud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadise ahju ülemises osas, kuni pealmine külg on kuldpruun. Seejärel keera ning oota teise külje valmimist. Serveeri soojalt!

***

Mõnusad ja toitvad pätsikesed :) Kõrvale sobivad hästi hapukoor ja värske salat.