Kinoa-tabbouleh salat

Natuke erinev traditsioonilisest bulgurist valmistatud tabbouleh-versioonist, kuid siiski üks väga maitsev ja tervislik suvine salat.

2 dl kuivatatud kinoat (quinoa)
3-4 dl vett
0,5 tl soola
u. 3 tomatit
1 suur kurk
suur kimp peterselli
peotäis piparmündilehti
3 vart rohelist sibulat
2 küüslauguküünt
200 g fetat
2,5 sl sidrunimahla
törts oliivõli
soola/pipart

Loputa kinoad sõelas külma vee all. Pane ta koos vee ja soolaga potti. Kuumuta neid tugeval kuumusel kuni keemiseni, seejärel alanda temperatuuri ja keeda tasasel tulel kaanega kaetuna u 15 min. Kinoa peab jääma kergelt läbipaistev ning hamba all ainult veidike krõmps. Vala laia põhjaga kaussi jahtuma.
Tükelda tomatid ja kurgid mugavalt suupärasteks. Haki läbi ka petersell, piparmünt ja roheline sibul ning lõika väga peeneks küüslauguküüned. Murenda kätevahel feta. Puista kõik see jahtunud kinoa peale ning sega hoolikalt läbi. Maitsesta sidrunimahla, oliivõli ja vähese soola ja pipraga. Maitse ka vahepeal, et korrigeerida happe-soolasuse tasakaalu!

Lihasema ampsu jaoks serveeri koos Liibanoni laimikanaga.

***

Antud salat oli minu esimene kodune kokkupuude kinoaga. Olles töötanud mitu suve ühes Tallinna ökopoes, tundus piinlik, et ma ise polnudki valmistanud seda tera, mille kasulikke omadusi nii mitmel korral kiitnud olin. Kes pole varem sellest imeviljast kuulnud, võin rääkida, et tegu on Lõuna-Ameerikast pärit taimega. Ta on kasulik eelkõige oma kõrge ja täisväärtusliku proteiinisisalduse tõttu (sisaldades parajas koguses praktiliselt kõiki asendamatuid aminohappeid), lisaks leidub seal taime koha rohkelt rauda, fosforit ja magneesiumi. Maitselt on ta mahe ja kergelt pähkline - lisaks tervislikkusele on ta ka täiesti söödav. :) Seega, nähes seda retsepti jäin vaid ootama eestimaiste tomatite saabumist (sest magusad tomatid olid siiski salatile väga olulised).

Minu üllatuseks oli salat tõesti maitsev. Isegi I, kellele valmistasin igaks-juhuks kõrvale ka retsepti lõpus mainitud kana, sõi suure isuga. Toiteväärtuse poolest ideaalne nii taimetoitlastele kui ka gluteenitalumatutele, maitselt aga sobib kõigile.

Retsepti kodu: The Way the Cookie Crumbles.

Jamie suvikõrvitsa carbonara

Kiirelt valmiv toitev ja ülimaitsev pasta. Hea rakendus praegu uputavatele suvikõrvitsatele.

u 200 g meelepärast pastat
1 suvikõrvits
70 g toorsuitsupeekonit (nt Oskar)
1-2 sl värskeid tüümianilehti
soola
pipart
1 muna
0,5 dl vahukoort
2 peotäit riivitud parmesani

Tükelda suvikõrvits u 0,5 cm jämedusteks sektoriteks. Lõika peekon ka umbes pöidlajämedusteks juppideks ning viska ta eelnevalt kuumutatud pannile. Kui peekon minutikese kuumenenud, lisa ka suvikõrvitsad ja tüümian. Maitsesta soola ja pipraga ning sega läbi.
Samal ajal aja potis keema kergelt soolatud vesi ning keeda selles pasta.
Sel ajal, kui pasta keeb ning suvikõrvitsad pannil pehmenevad, sega kokku kaste. Selleks klopi läbi muna, lisa vahukoor ja pool parmesanist. Jäta ta hetkeks ootele, sest varsti läheb teda kähku vaja.
Kui pasta valmis, siis kurna, kuid jäta alles törtsuke keeduvett. Nüüd talitle kiiresti: pane pasta pannile suvikõrvitsate juurde ja sega läbi. Tõsta pann tulelt ning kähku vala pasta peale alles hoitud keeduvesi ja vahukoore-kaste. Sega hoolikalt läbi, puista peale parmesan ning veel heldelt pipart (et oleks ikka "vurtsu" ka :)). Serveeri kohe.

***

Toidu teevad eriliseks (nagu Jamie Oliveri retsepte ikka) just kvaliteetsete ja värskete komponentide lihtsuses peituv võlu. Üks järjekordne retsept, mis suutis ka järjekorras ette trügida. Olgugi, et kogunenud on juba paar maitsvat rooga, mis ootavad jagamist (kähku kähku enne kooli algust), pidin meie eilse õhtusöögi siia ebaausalt kohe täna postitama. Lohutuseks põhjendasin endale, et ehk on kellegil teisel ka mõni üleliigne kabatšokk, mis rakendust ootab.

Mina tegin endale taimse versiooni muide nii, et tõstsin oma taldrikust kõik peekonitükid I'le ja segasin juurde veidike (üleeilsest külmikus oodanud) praetud kukeseeni. Tõelised taimetoitlased muidugi pahandaksid ka selle üle, et kogu toit siiski searasvaga kaetud (ja maitsestatud), kuid mina olen vist selleks lihtsalt liiga laisaks muutunud... Igal juhul, kui keegi siiski soovib teha täis-taimset versiooni, siis usun, et kasutades peekoni asemel võiga praetud kukeseeni, jääb tulemus ka väga hea. :)

Retsept pärit raamatust "Jamie at Home"

Soome marjakook e Kuningannakook

Väga maitsev ja siidine kook, mida süües tundub uskumatu, et ta ka nõnda tervislik on.

100 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

300 g vaarika-mustika segu
(2 tl tärklist)
250 g maitsestamata jogurtit
1 muna
0.5 dl suhkrut
1 tl vanillit

Vahusta omavahel või ja (1dl) suhkur. Klopi juurde ka muna ning sega hulka kuivained. Vooderda taignaga koogivormi põhi ja ääred.
Puista põhjale marjad - kui kasutad külmutatuid, siis sega neile eelnevalt juurde 2 tl tärklist. Sega omavahel ka lahtiklopitud muna, jogurt, suhkur ja vanilli ning vala marjadele. Küpseta kooki 180-kraadises* (originaalretseptis temperatuur 200) ahjus u 30 min.

* Minul ei tahtnud kook 200-kraadi juures korralikult läbi küpseda, seega alandand järgmine kord 180'ni (ja pikendan aega). Kui aga oled veendunud oma ahju korrektsuses, kasuta ikka originaali.

***

Minu kunagises Soome kooli puhvetis müüdi kolme, täpselt 1 euro maksvat magstoitu: suurt šokolaaditükkidega küpsist, šokolaadi-piimašokolaadi tükkidega muffinit ja marjakooki valge kattega. Kõik olid ühtemoodi imehead ning Eestisse naastes igatsesin neid kõiki võrdselt.

Kui küpsise ja muffini olemuse ja ka teoreetilise valmistusviisi olen juba ammu enda jaoks selgeks suutnud mõelda, siis marjakook jäi mulle alati müstikaks - mis oli see valge mass seal peal? Nüüd siis lõpuks, ootamatult saingi oma vastuse - jogurt! Tundub uskumatu, et kõik need aastad (ja ehk siiani?) ostsid lapsed puhvetist pahaaimamatult imelihtsat jogurtikooki. Koolis müüdud kook oli küll natuke magusam ja marjavaesem ning serveeriti madalate kandiliste tükikestena, kuid siiski hämmastavalt sarnane käesolevale. Seega soovitan proovida kõigil, ka neil, keda tervislikkus koogi puhul ei huvita.

Retsept nami-namist.

Maisi ja sinihallitusjuustuga täidetud suvikõrvitsad

Veidike teistmoodi maitsekombinatsiooniga lihtne suvine roog. Sobib nii liha kõrvale kui ka selle asemele.

1 suur/2 väiksemat suvikõrvitsat
1 dl maisi, sügavkülmast või konservist
1 küüs küüslauku
1 šallot-sibul
peotäis basiilikut
100 g sinihallitusjuustu
pipart
paar viilu juustu

Poolita suvikõrvits(ad) pikupidi ja uurista neist välja sisu, jättes umbes 0,5 cm servi. Tükelda see sisu ja sega ühes kausis maisiga kokku. Lisa sinna ka peenelt tükeldatud küüslauk ja sibul, hakitud basiilik ja murendatud sinihallitusjuust. Maitsesta pipraga. Jaota segu võrdselt kõrvitsapoolikute vahel ära ning kata pealt juustuviiludega. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni suvikõrvitsa koor on pehmenenud ning juust pealt kuldne.

***

Blogimisele on pikk-pikk paus sisse tulnud. Eks selle suvega ole nii, et kord oled lennus ja ei jõua korralikult süüa teha, kord jälle on nii palav, et ei taha sooja pliiti nähagi. Viimased 3 nädalat veetsime I'ga hoopis mööda Euroopat rännates, seega pidi see vahetult enne reisi valmistatud roog ka nõnda kaua ootama.

Olles saanud enne reisi oma vanaemalt ühe hooaja esimese suvikõrvitsa, oli nami-nami kooskokkamine täidetud köögiviljadele vägagi teemakohane. Leidsin sealt ka inspiratsiooniks ühe retsepti, mida tugevalt kohandasin ja lihtsustasin. Igal-juhul oli tulemus tõesti-tõesti maitsev (ka I sõi nurisemata olgugi, et enne kahtlustaval pilgul seda rohelist "paati" vaatas). Minu jaoks igal-juhul avanes täiesti uus maailm täidetud köögiviljade näol, mille avastusi loodan edaspidi ka siia postitada.