Banana bread e. Mahlane banaanikeeks

Imemaitsev ja külluslik küpsetis, mis on salakavalalt peitunud igava saia rüüsse. Banaanid aitavad hoida teda pehmena päevi ning alkoholis leotatud rosinad lisavad veidike kelmikust.

100 g rosinaid
75 g rummi*
4 väiksemat küpset banaani
175 g (u 3 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
100 g võid
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
u 60g kreekapähkleid, hakitud

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala neile rumm. Lase rosinatel natuke aega (u 1 tund) imbuda.
Püreesta pudrunuiaga banaanid, segu võib jääda veidike tükiline (st, päris beebitoiduks pole neid vaja teha :)). Keskmises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, söögisooda ja sool.
Sulata pliidil/mikrolaine ahjus või. Suures kausis sega esmalt omavahel või ja suhkur ning seejärel klopi ükshaaval juurde munad. Vala hulka ka banaanipüree, rosinad, pähklid ja vanilli suhkur ning sega ühtlaseks. Lisa taignale kuivained, jaokaupa, segades peale igat lisamist. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud saiavormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 60-75 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana. Kui ta hakkab pealt liiga kärmelt pruunistuma (mis juhtub minu ahjus väga tihti), kata kook fooliumiga.
Lase koogil esmalt vormis jahtuda ning seejärel kalluta ta sealt välja. Serveeri viilutatuna. Keeks säilis mul külmkapis ligi 5 päeva (vaid tänu suuurele enese-distsipliinile). Eriti maitsvaks muutus ta taas peale röstimist.

* Mina kasutasin rummi asemel juba aastaid seisnud Vana Tallinnat ning vähendasin veidi suhkru kogust.

***

Selle koogi valmistamiseks võtsin küll pikalt-pikalt hoogu. Esimesel korral ostsin omaarust komponendid valmis ning hakkasin kooki valmistada, et avastada, et I oli vahepeal 2 banaani nahka pistnud. Siis järgmine kord, kui mul oli piisavalt banaane, ei tekkinud mul enam küpsetamiseks sobivat hetke ja banaanid rändasid sügavkülma. Kolmandal katsel jõudsin juba rosinad ligunema panna kui äkki plaanid muutusid ning rosinadki sügavkülma banaanidele seltsi rändasid. Kui ma lõpuks valmistamiseni jõudsin, pani muidugi muigama küll, et nii lihtne asi nii kaua aega võttis. Aga vähemalt oli ootamine asja väärt ja kook-keeks-sai (nimetagu, kuidas meeldib) oli väga maitsev.

Irooniliselt, pean tõdema, et viimasel ajal näevad ka mu blogi-postitused välja samasugused, nagu see viimane küpsetamine. 1. päeval valin-töötlen pildid, 2. päeval kirjutan retsepti, 3. päeval lisan ülejäänud "teemavälise" jutu ja vahel alles 4. päeval laen ülesse ja lisan pildid. Eriti piinlikuks kipub olukord, kui vahe nende päevade vahel venib omakorda mitme päeva- või koguni nädalapikkuseks. Aga eks peab leppima sellega ning tundam rõõmu, et niigi palju vaba aega on. Ma loodan, et ka mu tilluke lugejaskond pole minust veel loobunud, kuna hindan väga igasugust tagasisidet, mis Teilt saanud olen! :) (Aga tegelikult on see blogi siiski mu enda tarbeks ja lõbuks ning ma kavatsen siia postitada veel ka siis, kui kõik teised ammu läinud. :P)

On vist aimata, et antud postitus on ka üks neist, mille valmimine võttis mitu päeva aega. Kuna olgem ausad, kõige selle tärkava rohelisega tundub narr hakata nö igihaljastest banaanidest kooki küpsetada. Aga kuna veel nädalaid hiljem mäletan ma, et tegu oli ühe tõesti-tõesti maitsva küpsetisega, ei saanud ma teda ka jagmata jätta. Nii et kui kellegil peaks rabarber juba ära tüütama (ei tasu oblikhappega ka liialdada), siis vahelduseks võib juu, nii talve-nostalgias, pöörduda tagasi vana hea banaani poole.

Retsepti autor on geniaalne Nigella Lawson, mina aga sain ta nami-namist.

"Esimene muru" e pasha-moodi kohupiimatort

Mõnus klassikaline kohupiimakook, mis oma lisandite poolest meenutab veidike kevadist pashat. Minu kook sai lihavõtete puhul endale ka martsipanist lõbusa tärkava murukatte.

muretainas
70 g rosinaid
2-3 spl rummi
5 muna
250 g hapukoort
3 x 200g pakki vanilli maitselist kohupiima
350 g vanilli kohupiimakreemi
suhkrut vastavalt maitsele
peotäis sukaadi (juhend allpool)

ca 250 g martsipani
Matcha tee pulbrit
1 pakk söetablette
kakaod

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala peale rumm. Aeg-ajalt segades, lase neil seal mõnda aega (muude tegevuste ajal) imbuda.
Vooderda 26-cm'se koogivormi põhi muretainaga ja küpseta 180-kraadises ahjus, kuni kuldne ja aromaatne. Välja võttes keera ahju kuumus 160 kraadi peale.
Klopi munad vähese suhkruga lahti, ning lisa järgemööda piimatooted. Sega kõik hoolikalt läbi ning maitsesta, vastavalt oma eelistustele, suhkruga. Sega hulka rosinad ja sukaad ning vala koogivormi eelküpsetatud põhjale. Küpseta 160-kraadises ahjus ligi 1,5 tundi (aga ega ma ajas ka väga kindel pole), kuni kook on servadest kerkinud ning keskelt settinud. Enne kaunistamist lase täielikult jahtuda.
Kaunistamiseks jaga martsipan enam-vähem poleks. Ühele poolele sõtku juurde uhmriga purustatud söetabletid (lisades martsipanile vajadusel mõni tilk vett) ning ülejäänule sõtku hulka Macha pulber. Külgede "mullaga" vooderdamiseks rulli mustast martsipanist kakaoga üle puistatud pinnal 7-10 cm laiad piklikud ribad, ning aseta need ringis koogi külgedele. "Muru"katte jaoks võta appi küüslaugupress. Pressi sealt vähehaaval läbi rohelist martsipani, lõigates terava noaga poole-sentimeetriseid ribasid. Puista need ühtlaselt koogile.

NB! "Muru" panna peale alles söömise päeval, vastasel juhul hakkab ta sulama.

Sukaad:

Koori ja lõigu apelsini koor parajateks tükkideks. Aseta koored köögikaalule ning teise kaussi mõõda koortega (massilt!) võrdses koguses suhkrut. Tõsta koored piisava veega täidetud kastrulisse ning aja keema. Kurna nad sõelal ja jahuta hetkeks külma veega. Nüüd panna koored taas potti, juurde lisa eelnevalt mõõdetud suhkur ja peale piisavalt vett, et kõik napi-napilt kaetud oleks. Keeda tasasel tulel, kuni vett enam põhjas pole ning koored on ilusad oraanžikalt läbikumavad. Enne kasutamist lase täielikult jahtuda.
Konkreetse retsepti jaoks kulus umbes ühe suure apelsini jagu sukaadi, aga seda head kraami tasub ikka varuga teha. :)

***

Olen küll oma postitusega väga hilinenud, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Selline kook siis kaunistas meie lauda lihavõtetel. Tegemise käigus juhtus mul küll palju apsakaid (alustades sellest, kuidas ma unustasin põhja eelküpsetada kuni selleni, et sukaadi lisamine meenus hetk peale seda, kui olin koogi rahulolevalt ahju pistnud), kuid lõpptulemusega jäin siiski väga rahule. Koogile oleks kaunistuseks veel imehästi sobinud mõned kollased lillekesed, aga pildistamise hetkel polnud mul neid küll kuskilt võtta. Igal-juhul oli tegu veidike kergema, aga samas maitsva alternatiivga pashale. :)

Jõulu kuskuss

Väga maitsev ja kiirelt valmiv roog, mille vürtsikas ja kergelt magus maitse sobib ideaalselt kõiksugu klassikaliste jõulutoitude juurde.

500 g kuskussi
75 g sultana rosinaid
0,5 tl kaneeli
0,5 tl paprikapulbrit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
0,5 tl jahvatatud kuivatatud koriandrit
2 tl soola
pipart
800 ml keevat vett
killuke (10 g) võid
1 granaatõuna seemned

Sega maitseained, rosinad ja kuskuss kuumakindlas kausis omavahel. Vala peale äsja keenud vesi ja kata kauss kähku kas toidukile või parajalt suure taldrikuga. Lase vedelikul u 10 minutit imenduda ning eemalda kate. Suska sinna keskele tükike võid ja sega kahvliga kuskussi, et terasid teineteisest veidike eraldada. Puista peale granaatõuna seemned ja serveeri.

Retseptist saab korralikud portsud kuuele sööjale.

***

Ütlen ausalt, et mulle keedetud kartul ei meeldi (või kui siis ehk suvel maalt toodud esimesed värsked kartulid koos killukese või, värske salati ja tilliga). Minuarust on ta maitsetu, kuiv ja igav. Kui igapäevaselt suudan teda ka päris edukalt vältida, siis meie (nagu ka iga teise Eesti pere) jõululaual on ta kindlasti kohustuslik. Võib-olla on asi selles, et taimetoitlasena pole mulle kunagi olnud kartulile sobivat kaaslast...? Taldrikul, mis on täidetud hapukapsa, hapukurgi ja marineeritud kõrvitsaga, mõjub kartul kui võõrkeha. Seepärast olingi see talv eriti aldis katsetama seda uut jõulust lisandit.

Tegu oli tõsiselt maitsva lisandiga. Rosinad ja granaatõun sobis soolase kuskussiga ideaalselt. Kui vürtsid on kõik käepärast ja jahvatatud, sobib see roog ka detsembrikuu argipäevaõhtuks (ja ma ei räägi kellelegi, et kapsas sinna kõrvale on võetud purgist ;)). Nigella, kes on selle geniaalsuse autor, tegi sinna kõrvale hoopis samuti kiiresti valmivaid linnukesi (poussin eesti keeles, keegi?). Mis iganes viisil ja ajal seda ka ei sööda, on maitsev ja huvitav tulemus garanteeritud.
Pean küll saladuskatte all tõdema, et ma siiski ei suutnud nii kardinaalset muudatust meie jõululauda sisse viia ning uuendusena seisavad laual keedetud kartulite asemel ahjukartulid.

Retsepti nägin esmalt ühest Nigella's Christmas Kitchen telesaatest. Peale kiiret guugeldamist leidsin retsepti siit.