- 110 g võid
- 1 dl suhkrut
- 1 dl fariinisuhkrut
- 1 muna
- 1 tl vanilli suhkrut
- 3,5 dl jahu
- 0,5 tl söögisoodat
- 1 tl kuuma vett kraanist
- natuke soola
- 2,5 dl tükeldatud šokolaadi (u 175 g)
- 1 dl veidike purustatud india pähkleid
Kuumuta ahi 175-kraadini. Vahusta omavahel toasoe või ja suhkrud, kuni segu ühtlane. Vahusta hulka ka muna ning sega juurde vanilli. Lahusta söögisooda kuumas vees ja lisa taignale koos soolaga. Sega või-muna segule juurde jahu, kuni tainas ühtlane - üpriski tihke ja kleepuv. Viimasena lisa šokolaad ja pähklid. Tõsta ahjuplaadile supilusikaga pätsikesed ja vajuta nad märja teelusikaga veidike lapikumaks. Arvesta ka sellega, et nad vajuvad laiemaks ja lapikumaks. Küpseta u 10 min, kuni pealt kuldsed. Tõsta nad ettevaatlikult pannilabidaga restile jahtuma. Alguses on nad väga pehmed, kuid seistes tahenevad ilusasti.
***
Neid küpsiseid olen juba lugematu arv kordi teinud. Aga alati olen saanud kuhjaga kiitusi.
=) Varem, kui käisime veel jõulude ajal Kanadas, sai sealt lausa nende küpsiste tarvis chocolate chip'e (neid õigeid tilga kujulisi) toodud. Õnneks aga saab neid ka väga edukalt niisama tükeldatud šokolaadist teha.
Kõige elavam mälestus nende küpsistega on selest korrast, kui küpsetasin neid ema tööle, tema sünnipäeva jaoks. Tegin vist umbes kuuekordse (kui mitte rohkem!) koguse neid. Poole ööni sai köögis pallikesi vormitud. Aga vaadates lõpus minu ees laiuvat küpsiste hunnikut, oli tunne uhke.
Retsept sai kirja pandud siis, kui küpsetasin neid ühele oma sõbrale (mitteametlikuks) soolaleivaks ja hilinenud sõbrapäeva kingituseks. Esialgu plaanisin teha talle ilusa suure purgitäie pestot. Paraku aga vääratas mingil hetkel vist mu käsi ning kogu mõnus kreemjas pesto maitse oli julmalt tapetud tugeva küüslaugu poolt. Oleks pidanud seda ette aimama, arvestades enda eelnevaid kogemusi soolase toiduga (kaneeli-basiiliku tomatikaste,
anybody? =D). Nõnda siis kell 10 õhtul otsustasin joosta 24h poodi, osta pähkleid ja šokolaadi ning minna turvalist teed pidi. Hommikul ostsin Kaubamajast ühe armsa odava kollase taldriku, ladusin küpsised sellele, puistasin peale ka mõned vaarikad ning pakkisin tsellofaani sisse. Ning kiidusõnad ei jäänud ka seekord tulemata!
Muudetud: 10.07.2010