Mahlased ricotta pannkoogid

Imeliselt pehmed ja õhulised pannkoogid, mis on nii maitsvaks alternatiiviks tavapärastele, et võib sootuks vanade isu kaduda.

250 g ricottat

2 muna

3 sl suhkrut

100 g jahu

1 tl küpsetuspulbrit

näpuotsatäis soola

125 ml piima

võid või õli praadimiseks

Sega ricotta ja munakollastega. Lisa suhkur, jahu, küpsetuspulber, sool, ning sega ühtlaseks. Lisa vähehaaval ka piim.

Teises kausis klopi munavalged kergelt vahule (selleks piisab täiesti visplist ja minimaalsest käemootorist). Sega munavalged õrnade tõstvate liigutustega ülejäänud taignale hulka.
Aja pann keskmisest kuumemaks ning vala sinna kas ainult õli või siis sulata tilgas õlis killuke võid. Pane pannile iga koogi jaoks u supilusika jagu tainast ning prae ühelt poolt u 2 minutit *, kuni kook on sealt ilusasti kuldne. Keera ümber, ning veidi vähema ajaga peaks ka teine pool sama kaunis olema. Esimesed valminud koogid kata taldrikul fooliumiga, et nad vahepeal ära ei jahtuks.

Kõrvale sobib oivaliselt mõni kergem toormoos, näiteks maasikatest või mustikatest.

* Originaalretsept ütleb, et koogid peaksid pruunistuma vaid 1 minutiga. Minu elektripliidil on aga kujunenud 2 minutit just sobivaks ajaks. Eks igaüks saab ise katsetada, kuid peamine on, et väga rahulikul tulel neid küpsetada ka ei maksa.

***

Ei teagi, kust alustada. "Tere taas," oleks vist kohane öelda.
Poleks uskunudki, et mu blogimisse nii pikk paus tuleb. Ootamatult on juba 10 kuud mu viimasest postitusest möödunud.
Asi sai alguse väga lihtsast faktorist - ajapuudus. Sügissemester oli koolis pehmelt öeldes kiire. Sellele loomulikult järgnes toibumisperiood. Kui siis lõpuks ööpäevane rütm ka enam-vähem taastunud oli, avastasin ma end aga müstiliselt inspiratsioonipuuduses.

Esiteks ei tundunud köögis vaaritamine enam üldse nii ahvatlev. Kuid kui vahel siiski tuli taas tahtmine katsetada, ei õnnestunud pildid üldse nii, kuis loodetud. Või kui ka pildid said tehtud, siis ei tahtnud kirjutamine kuidagi edeneda. Ning lõpuks oli vahe viimasest postitusest nii pikaks veninud, et tundus kohatu lihtsalt jälle üks retsept kirjutada. Ilusat "sissejuhatust" tagasitulekuks ma aga mõelda ei suutnud.

Lõpuks otsustasin, et ega ei peagi olema ilus. Olen robustne ja kirjutan nii, nagu oli. Ja siin ma siis olen taas. Lõpuks suviselt täiesti lõõgastunud, paraja portsu kogunenud retseptide-piltidega, valmis jälle aktiivsemalt kirjutama hakata. Ma loodan, et mu pisike, aga armas lugejaskond andestab mulle selle pika pausi ja pole seda lehte veel päris maha kandnud. Luban, et üritan edaspidi taas tublim olla. :)

Kookide lugu ma pikemalt kirjutama ei hakkagi, kuna nüüdseks on nad juba praktiliselt mu põhi-repertuaari kinnistunud, mis tõttu pole nende avastamislugu enam kuigi oluline. Tänu ricotta-lisandile on need ka tavapärastest pannkookidest veidi tervislikumad, mis on kindlasti omamoodi boonus. Seda muidugi vaid hetkeni, kui sa pole üritanud kogu suurt kuhja üksi hävitada. :)

Retsept on pärit Nigella Lawsoni raamatust "Forever Summer"

Kerge ja mahlane kohupiimakook õuntega - tervitus koolile

Väga mahlane ja maitsev õuntega kohupiimakook, mis sisaldab ootamatult vaid killukese võid ning on ka imelihtne valmistada.

450 g (1 pakk) Vilma Juubeli tordipulbrit
800 g kohupiima pastat
4 muna
1 dl suhkrut
500 g (u 6 tk) õunu
1 tl kaneeli
20-30 g võid

Puhasta õunad ja viiluta. Klopi munad suhkruga kergelt lahti ning sega hulka kohupiim. Vooderda 28-cm'se* läbimõõduga koogivormi põhi küpsetuspaberiga ning määri servad võiga. Puista põhja neljandik (silmaga, see pole täppisteadus :)) tordipulbrist. Sellele vala peale pool kohupiimasegust. Kohupiimale puista taaskord neljandik tordipulbrist ning peale laota kõik õunad. Õunadele raputa kaneeli ning sellele neljandik tordipulbrist. Vala peale allesjäänud pool kohupiimast ning kõige lõppu puista viimane osa tordipulbrist. Peale laota väikeste kildudena või. (Ehk lühidalt: pulber-kohupiim-pulber-õunad-pulber-kohupiim-pulber.) Küpseta 200-kraadises ahjus ca 40 minutit, kuni kook on kuldne.

* Mina tegin tegelikult pool portsu ja küpsetasin 22-cm'ses vormis.

***

Täna taas, üle pika aja, oli äratus kell 6:50. See täiuseni timmitud aeg, mis lubab mul võimalikult kaua magada nõnda, et jõuaksin veel ka normaalses tempos 8:15 algavasse praktikumi. Jah, kool on alanud.
Istusin hommikul mõtiskledes elutoas tükikese eelmisel õhtul valmis küpsetatud koogiga. Hing oli täis nõutust - hirmu ja ootusärevust. Nüüd ongi siis käes see kardetud semester, mis saabus ootamatult nagu sügistuulgi. Raske saab see semester olema kahel põhjusel. Esiteks, on käes see semester. See, mida nooremad tudengid kardavad ning vanemad õudusega meenutavad. See, mis pidi olema proovikiviks, omamoodi isegi sõelaks. See, mille tudengeid suudab eristada spetsiifilise halli nahatooni ning tumedate silmaaluste poolest.
See.

Sobivalt melanhoolne kaader tänasest vihmast

Teiseks, läheb nüüdseks vaid natuke rohkem kui kuu aja pärast minu kallis I kaheksaks kuuks täitma oma kohustust riigi ees. Püss õlal ja muster seljas, nagu noortel meestel ikka kombeks. Minu tugi, kes nii loomulikult koos ülikooliga mu ellu ilmus ja kellega koos me seda teed senini läbinud oleme, läheb just nüüd minema. Sõin oma maitsvat õunakooki ja mõtisklesin, et palju ma üldse jõuan see aasta enam kooke küpsetada? Viitsin ma üldse üksinda endale korralikke eineid teha? Ja kui nii, siis kas ma ka jõuan neist blogida...?
Ega mul tegelikult kaua aega mõelda polnudki. Valasin oma kohvi termostassi ja tõttasin välja. Ühele järeldusele ma siiski jõudsin: olukorrast väljudes saan ma olla vaid tugevam ja targem, kui alustades.

Koogi-inspiratsioon heatoit.com'st.

Tagurpidi rabarbrikook

Kerge kardemoni hõnguga mõnusalt mahlane rabarbrikook.

25 g võid
1 dl fariinisuhkrut
300 g tükeldatud rabarbrit

100 g võid
1,5 dl suhkrut
2 muna
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
0,5 tl kardemoni

Määri ühe 22 cm'se koogivormi või mitme väikese vormi küljed kergelt võiga ning jaota ülejäänud sellest 25 g'st ühtlaselt põhjale. Puista peale fariinisuhkur ning sellele omakorda tükeldatud rabarber.
Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval ka munad. Sega kuivained eelnevalt omavahel ning lisa nad muna-või segule. Sega võimalikult väheste liigutustega tainas läbi. Tõsta see vormi(desse), silu kergelt pealt ja küpseta 175-kraadise ahju alumises osas ca 30-35 min (või 10-15 min, kui teed väikestes vormides), kuni pealt kuldne ja keskelt väljub hambaork puhtana. Lase koogil veidi jahtuda ning keera ta (tagurpidi) taldrikule. Parim soojalt!

***

Meelespead pildil vist isegi ei anna mulle võimalustgi valetada, et tegin seda kooki eile. Ega ta nii polnudki, sest tegelikult on sellest möödunud nüüdseks rohkem kui kaks nädalat. Vahepeal aga saabus suur kuri sess, paar nädalat sai veedetud täieliku õppimisloomana (see ei olnud ilus vaatepilt, ausalt ka) ning viimasele eksamile lendas kohe otsa ka sünnipäev. Seega, kuna mina magasin rabarbrihooaja täiesti maha siis ma loodan, et keegi ei pahanda, et ma seda siin ühe postituse võrra pikendan. Järgmised tulevad juba suvisemad. :)

Kook oli täpselt see, mis ta paistab. Pealmise mahlase ja hapuka rabarbrite kihi alla jäi mõnusalt pehme keeks. Eriti hästi oleks ta sobinud vanillijäätisega, aga kuna minul seda kodus polnud, julgen kinnitada, et ta oli maitsev ka ilma selleta. Võib-olla mitte just mu uus lemmik, aga vääriline vaheldus küll. :) Ja kuna mul on igavane obsessioon mini-versioonis asjadega, tegin ka selle koogi hoopis muffinivormides (nende kätte saamine oli küll veidike raskendatud, aga mitte võimatu!).

Tundub, et kook pakkus huvi ka teistele isenditele, kuna pildistamise vältel käis seda mitmel korral uurimas kass Kusti. Kusti oli ühe õnnetu trauma järel pidanud käima väikesel operatsioonil, mis tõttu oli ta viimased päevad väga hädine olnud. Ei olnud mul südant teda sealt laualt alla ajada, kui ta oli ennast nii vaevaliselt sinna vedanud (tol hetkel olin õnnelik, et kass üldse midagi peale magamise teeb). Tegin siis ühe nö behind the scenes foto ka, mis küll ei sisalda kooki, aga läks mulle südamesse. :)

Retsept nami-namist.

Kreemise rabarbritäidise ja beseekattega kook

Kook, milles on kõike - parajalt krõmpsuv põhi, mahlased-hapukad rabarberid ning pehme ja magus besee.

200 g jahu
50 g suhkrut
näpuotsatäis soola
100 g võid
1 munakollane
1 spl meelepärast jogurtit

u 600-700 g tükeldatud-puhastatud rabarberit
100 g (40 + 60) suhkrut
1 muna
200 ml vahukoort
vaniljesuhkrut

3 munavalget
1 tl sidrunimahla
150 g suhkrut

Esmalt valmista muretainas. Selleks sega omavahel jahu, suhkur (50 g) ja sool ning suru kahvli juurde külmad võitükid, kuni saad enam-vähem ühtlase puru. Sega juurde munakollane ja jogurt ning sõtku tainast paar korda, et oleks ühtlane. Keera tainas toidukile sisse ning lase tal 30 minutit külmkapis seista.
Puista rabarbritükkidele 40 g suhkrut ning lase neilgi 10-20 min seista, et natukene vett välja tuleks.
Võta tainas külmkapist välja ning rulli kergelt jahusel laual õhukeseks ringiks. Vooderda sellega koogivormi põhi ja küljed. Kurna rabarberid (tekkinud magusa mahlaga saab väikese klaasitäie morssi) ning puista taignale. Küpsetada neid 180-kraadises ahjus ca 15 minutit, kuni taigna servad kergelt kuldsed (kui nad seda aga juba esimesel minutil ähvardavad teha, kata servad õrnalt fooliumiga).
Klopi muna kergelt 60 g suhkruga lahti ning vispelda hulka vahukoor ja vanilli. Vala segu rabarberitele ning küpseta veel ca 20 minutit, kuni pealt enam-vähem hüübinud.
Vahusta munavalged sidrunimahla ja 150 g suhkruga jäigaks vahuks (nõnda, et kaussi peapeale keerates ei kavatsegi vaht alla kukkuda). Määri vaht koogile ning küpseta taas, seekord vaid mõned minutid, kuni besee on pealt kergelt kuldne.
Lase koogil täielikult jahtuda enne lahti lõikamist.

***

Kuidas ma armastan kevadet! Minu igapäevane koolitee hõlmab pooletunnist tempokat (sest ma olen alati hilinemas) jalutuskäiku läbi ühe Tartu ilusaima linnaosa. Kui mõnel märjemal ja jahedamal aastaajal ei jõua ma end piisavalt kiruda, et elame I'ga oma õppehoonest nii kaugel, siis kevadel muutub see pigem igahommikuseks boonuseks. Iga päev saan ärgata koos loodusega, näha muutust, tervitada uusi äsja tärganud taimi. Iga päev on mul mõni kiht riideid vähem ning õues mõni kiht rohelust juures. Kevad on nagu mõni ilus klassikaline teos, mis algab vaikse viiulipartiiga ja kulmineerub uhke orkestriseadega, kus on välja toodud igast pillist kõige kaunimad noodid (peas ümiseb miski Grieg'i "Hommiku"-laadset). Ja ma pakuks, et umbes eelmine nädal oligi see uhke finaal - kõik õitses, linnud laulsid ja maailm lõhnas hästi. Selle auks saigi valmistatud see uhke ja igati vääriline kook.

See on vist esimene kord, kui ma teen postituse koogist, mis mul endal untsu läks (ja veel fotosüüdistusega!). Õnneks ma siiski tean, kus mu käsi vääratas ning isegi vaatamata sellele (khm, nendele) apsaka(te)le oli kook tõsiselt maitsev. No lausa suus-sulav. Ma ütleks, et kodumaine versioon tarte citron meringue'st (e. sidruni-beseekook, mille olen ammu oma lemmikuks kuulutanud), kus on koonerdamata ning kõige uhkemal ja maitsvamal moel kasutatud meie kevadist imetaime rabarberit. Ei tasu ka lasta end eksitada veidike pikemast retseptist, sest kui välja arvata pidev vajadus hoida koogil ahjus silm peal, ei olnud selle valmistamises mitte midagi keerulist või aeganõudvat.

Olen ka varem siia postitanud ühe beseekattega rabarberikoogi. Võrdluseks ütleks ma, et kui vanem versioon oli pigem selline igapäevane, sobilik ka hommikusöögiks, siis käesolev kook on ehk veidikene uhkem - igati paslik serveerida ka mõnel sünnipäeval või muul pidulikul söömingul. See muidugi ei tähenda, et ei võiks end sellega premeerida kas nädalavahetuse või niisama ilusa ilma puhul. :)

Retsept blogist "What a wonderful world!".

Banana bread e. Mahlane banaanikeeks

Imemaitsev ja külluslik küpsetis, mis on salakavalalt peitunud igava saia rüüsse. Banaanid aitavad hoida teda pehmena päevi ning alkoholis leotatud rosinad lisavad veidike kelmikust.

100 g rosinaid
75 g rummi*
4 väiksemat küpset banaani
175 g (u 3 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
100 g võid
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
u 60g kreekapähkleid, hakitud

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala neile rumm. Lase rosinatel natuke aega (u 1 tund) imbuda.
Püreesta pudrunuiaga banaanid, segu võib jääda veidike tükiline (st, päris beebitoiduks pole neid vaja teha :)). Keskmises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, söögisooda ja sool.
Sulata pliidil/mikrolaine ahjus või. Suures kausis sega esmalt omavahel või ja suhkur ning seejärel klopi ükshaaval juurde munad. Vala hulka ka banaanipüree, rosinad, pähklid ja vanilli suhkur ning sega ühtlaseks. Lisa taignale kuivained, jaokaupa, segades peale igat lisamist. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud saiavormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 60-75 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana. Kui ta hakkab pealt liiga kärmelt pruunistuma (mis juhtub minu ahjus väga tihti), kata kook fooliumiga.
Lase koogil esmalt vormis jahtuda ning seejärel kalluta ta sealt välja. Serveeri viilutatuna. Keeks säilis mul külmkapis ligi 5 päeva (vaid tänu suuurele enese-distsipliinile). Eriti maitsvaks muutus ta taas peale röstimist.

* Mina kasutasin rummi asemel juba aastaid seisnud Vana Tallinnat ning vähendasin veidi suhkru kogust.

***

Selle koogi valmistamiseks võtsin küll pikalt-pikalt hoogu. Esimesel korral ostsin omaarust komponendid valmis ning hakkasin kooki valmistada, et avastada, et I oli vahepeal 2 banaani nahka pistnud. Siis järgmine kord, kui mul oli piisavalt banaane, ei tekkinud mul enam küpsetamiseks sobivat hetke ja banaanid rändasid sügavkülma. Kolmandal katsel jõudsin juba rosinad ligunema panna kui äkki plaanid muutusid ning rosinadki sügavkülma banaanidele seltsi rändasid. Kui ma lõpuks valmistamiseni jõudsin, pani muidugi muigama küll, et nii lihtne asi nii kaua aega võttis. Aga vähemalt oli ootamine asja väärt ja kook-keeks-sai (nimetagu, kuidas meeldib) oli väga maitsev.

Irooniliselt, pean tõdema, et viimasel ajal näevad ka mu blogi-postitused välja samasugused, nagu see viimane küpsetamine. 1. päeval valin-töötlen pildid, 2. päeval kirjutan retsepti, 3. päeval lisan ülejäänud "teemavälise" jutu ja vahel alles 4. päeval laen ülesse ja lisan pildid. Eriti piinlikuks kipub olukord, kui vahe nende päevade vahel venib omakorda mitme päeva- või koguni nädalapikkuseks. Aga eks peab leppima sellega ning tundam rõõmu, et niigi palju vaba aega on. Ma loodan, et ka mu tilluke lugejaskond pole minust veel loobunud, kuna hindan väga igasugust tagasisidet, mis Teilt saanud olen! :) (Aga tegelikult on see blogi siiski mu enda tarbeks ja lõbuks ning ma kavatsen siia postitada veel ka siis, kui kõik teised ammu läinud. :P)

On vist aimata, et antud postitus on ka üks neist, mille valmimine võttis mitu päeva aega. Kuna olgem ausad, kõige selle tärkava rohelisega tundub narr hakata nö igihaljastest banaanidest kooki küpsetada. Aga kuna veel nädalaid hiljem mäletan ma, et tegu oli ühe tõesti-tõesti maitsva küpsetisega, ei saanud ma teda ka jagmata jätta. Nii et kui kellegil peaks rabarber juba ära tüütama (ei tasu oblikhappega ka liialdada), siis vahelduseks võib juu, nii talve-nostalgias, pöörduda tagasi vana hea banaani poole.

Retsepti autor on geniaalne Nigella Lawson, mina aga sain ta nami-namist.

"Esimene muru" e pasha-moodi kohupiimatort

Mõnus klassikaline kohupiimakook, mis oma lisandite poolest meenutab veidike kevadist pashat. Minu kook sai lihavõtete puhul endale ka martsipanist lõbusa tärkava murukatte.

muretainas
70 g rosinaid
2-3 spl rummi
5 muna
250 g hapukoort
3 x 200g pakki vanilli maitselist kohupiima
350 g vanilli kohupiimakreemi
suhkrut vastavalt maitsele
peotäis sukaadi (juhend allpool)

ca 250 g martsipani
Matcha tee pulbrit
1 pakk söetablette
kakaod

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala peale rumm. Aeg-ajalt segades, lase neil seal mõnda aega (muude tegevuste ajal) imbuda.
Vooderda 26-cm'se koogivormi põhi muretainaga ja küpseta 180-kraadises ahjus, kuni kuldne ja aromaatne. Välja võttes keera ahju kuumus 160 kraadi peale.
Klopi munad vähese suhkruga lahti, ning lisa järgemööda piimatooted. Sega kõik hoolikalt läbi ning maitsesta, vastavalt oma eelistustele, suhkruga. Sega hulka rosinad ja sukaad ning vala koogivormi eelküpsetatud põhjale. Küpseta 160-kraadises ahjus ligi 1,5 tundi (aga ega ma ajas ka väga kindel pole), kuni kook on servadest kerkinud ning keskelt settinud. Enne kaunistamist lase täielikult jahtuda.
Kaunistamiseks jaga martsipan enam-vähem poleks. Ühele poolele sõtku juurde uhmriga purustatud söetabletid (lisades martsipanile vajadusel mõni tilk vett) ning ülejäänule sõtku hulka Macha pulber. Külgede "mullaga" vooderdamiseks rulli mustast martsipanist kakaoga üle puistatud pinnal 7-10 cm laiad piklikud ribad, ning aseta need ringis koogi külgedele. "Muru"katte jaoks võta appi küüslaugupress. Pressi sealt vähehaaval läbi rohelist martsipani, lõigates terava noaga poole-sentimeetriseid ribasid. Puista need ühtlaselt koogile.

NB! "Muru" panna peale alles söömise päeval, vastasel juhul hakkab ta sulama.

Sukaad:

Koori ja lõigu apelsini koor parajateks tükkideks. Aseta koored köögikaalule ning teise kaussi mõõda koortega (massilt!) võrdses koguses suhkrut. Tõsta koored piisava veega täidetud kastrulisse ning aja keema. Kurna nad sõelal ja jahuta hetkeks külma veega. Nüüd panna koored taas potti, juurde lisa eelnevalt mõõdetud suhkur ja peale piisavalt vett, et kõik napi-napilt kaetud oleks. Keeda tasasel tulel, kuni vett enam põhjas pole ning koored on ilusad oraanžikalt läbikumavad. Enne kasutamist lase täielikult jahtuda.
Konkreetse retsepti jaoks kulus umbes ühe suure apelsini jagu sukaadi, aga seda head kraami tasub ikka varuga teha. :)

***

Olen küll oma postitusega väga hilinenud, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Selline kook siis kaunistas meie lauda lihavõtetel. Tegemise käigus juhtus mul küll palju apsakaid (alustades sellest, kuidas ma unustasin põhja eelküpsetada kuni selleni, et sukaadi lisamine meenus hetk peale seda, kui olin koogi rahulolevalt ahju pistnud), kuid lõpptulemusega jäin siiski väga rahule. Koogile oleks kaunistuseks veel imehästi sobinud mõned kollased lillekesed, aga pildistamise hetkel polnud mul neid küll kuskilt võtta. Igal-juhul oli tegu veidike kergema, aga samas maitsva alternatiivga pashale. :)

Pehmed kohupiimaküpsised

Väga mahedad ja pehmed prääniku moodi küpsised, mis ahjusoojana eriti kiirelt kaduma kipuvad.

200 g teralist kuiva kohupiima
100 g võid
100 g suhkrut
5 dl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
näpuotsatäis soola
1 muna
kattematerjale*

Köögikombainis või kahvlite abiga sega kõikidest komponentidest peale muna ja kattematerjali kokku ühtlane puru, ning suru see käega ühtlaseks tainaks. Võta tainast väikesed jupid ja vormi meelepärasteks kujudeks (mina vormisin esmalt ühe u 1,5 cm laiuse vorsti, millest lõikasin u 3 cm pikkused jupid). Pintselda ahjuplaadile asetatud küpsiseid kergelt lahti klopitud munaga ning puista peale meelepärane kate*. Küpseta 200-kraadises ahjus u 15 min ja küpseta, kuni nad on pealt ilusad kuldsed.
* Katte puhul võib lasta fantaasial lennata. Mina kasutasin nii kookoshelbeid, purustatud mandlilaaste, värvilisi suhkrukaunistusi kui ka demerara suhkrut törtsu kaneeliga. Lemmikud olid viimased.

***

Tegu on täiesti ideaalset laupäeva-pärastlõuna küpsistega. Valmivad kiirelt, maitsevad mõnusalt mahedad. Erinevalt Ameerika-pärastest küpsistest, millega tekib juba ühest ampsust suhkru üledoos, on neid just paras ahjusoojana raamatu ja tassi tee kõrval näksida. Minu puhul kahjuks küll asendas romaani õpik, kuid ühe külma pärastlõuna suutsid nad kraadi võrra soojemaks teha küll. :)

Retsept pärit nami-nami'st.

Tissitort!

Inspireerituna nami-nami foorumist oli mul juba mõnda aega mõte teha üks selline veidike siivutum tort. Suurepärane võimalus selleks avanes siis, kui I (koos kunsti õppiva sõbraga) otsis kingi-ideed ühe sõbra sünnipäevaks. Minu väikesest ideest sattus I sõber ülltavalt vaimustusse ning juba varsti oli mulle saadetud isegi kaks joonist kujunduse ideedest. :D Kokkulepe jäi, et mina korraldan teostuse ning nemad maksavad kinni materjalid.


(Ei tea küll, mitmendat sünnipäeva tähistati? :D)

Kuna ma pole kunagi eriti suur biskviit-tortide fänn olnud, siis otsustasin täidiseks teha hoopis porgandikoogi. Eelnevalt mainitud retseptist tegin 1,5-kordse koguse. Enamiku tainast valasin ristküliku-kujulisse vormi (klassikaline lasagne vms. küpsetiste oma).
Umbes 1 cm paksune kiht tainast läks aga 16 cm'se diameetriga koogivormi, mille hiljem lõikasin kaheks kihiks, et "tisse" vooderdada.
Naha värvi kreemi sain tilgutades (retsepti juures antud) kreemi keedetud peedist pigistatud mahla (idee siit) ja veega pastaks segatud kakaod, kuni värv oli parajalt "nahane".


(Nibude vormimise ma jätsin kunstniku ülesandeks...)

"Tisside" jaoks vooderdasin esmalt 2 ümarat tee-tassi toidukilega. Sinna surusin eelpool mainitud porgandikoogi kettad (mis lõikasin tassi jaoks väiksemaks). Sisse valasin kreemi. Kreemi retsept siis vastavalt:

1 tl želatiini
1 sl vett
pool tuubi Alma vanilli kohupiimakreemi (u 150 g)
pool pakki Farmi toorjuustu (u. 75 g)
maitse järgi suhkrut
1 apelsini peenelt riivitud koor
u 2 sl apelsinist pigistatud mahla

Lasin želatiinil külma vee sees u 10 min paisuda. Segasin kokku kohupiima, toorjuustu, suhkru ja apelsini koore. Valasin želatiinile juurde apelsini mahla ning kuumutasin segu mikrolaine-ahjus paar sekundit, kuni želatiin täielikult lahustunud. Vispliga segades lisasin kreemile želatiini-segu. Kogu segu valasin porgandikoogiga vooderdatud vormidesse ning lasin neil u 3 tundi külmkapis taheneda. (NB! Kreemi võib veidike üle jääda)

Tarretunud "tissid" asetasin porgandikoogi ristkülikule. Tissid lõikasin veidike madalamaks ning ristküliku (väga eba-realistliku) naise-kujuliseks. Kleidi jaoks rullisin martsipani õhukeseks, asetasin (kreemita!) koogile, ning lõikasin kleidi-kujuliseks. Eemaldasin martsipani, katsin koogi kreemiga (siludes ja "vormides" =)). Viimasena asetasin koogile "kleidi", mille värvisin pintsliga roosaks peedist pigistatud mahlaga. Mustad detailid sain, kui sõtkusin martsipanile juurde purustatud söetablette (idee siit).



Eks lõpptulemuses esines ka väikeseid vigu ning erines veidike mu esmasest ettekujutusest... Samas kokkuvõtvalt julgen väita, et oma 1. katsetuse kohta (nii martsipani, täidetud "tisside" kui ka toidu värvimisega) olen tulemusega väga rahul. Ka sünnipäevalaps näis kingi üle õnnelik olevat ning kahemõttelisi nalju jagus kogu õhtuks.


(Suur dilemma - kust ja kuidas lõigata?)

Martsipani ja kardemoniga ploomikeeks

Veidike tihke aga siiski mahlane kook. Hapud ploomid on mõnusaks kontrastiks magusale keeksile.

40 g martsipani
2 dl suhkrut
75 g võid
2 muna
4 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
2 tl kardemoni
1 tl vanillit
350 g (kaal kivideta) ploome
1 sl suhkrut
1 tl kaneeli


Riivi või lõigu martsipan väikesteks tükkideks, tee ka ploomid pooleks/neljandikeks. Vahusta toasoe või esmalt suhkruga ühtlaseks, seejärel vahusta ükshaaval juurde munad. Sega hulka martsipanitükid ja jogurt. Puista peale ka jahu, küpsetuspulber, kardemon ja vanilli ning sega tainas ühtlaseks. Vala kogu kupatus 22-cm'sse koogivormi, silu ja aseta sinna peale ploomid. Puista peale ka suhkur ja kaneel ning küpseta 175-kraadises ahjus u. 60 min (kuigi mina kella ei jälginud), kuni ploomid peal enam ei mulise ja keskele torgatud hambaork väljub puhtana.

***

Minu järjekordne ploomiuputuse vili, kuid alles teine neist, mis ka siia jõuab. Erinevalt esimesest, oli selle koogi lõpptulemus hoopis erinev sellest, mida ootasin. Õnneks oli muutus positiivne ja kook siiski tõesti hea. Minu esialgne hirm, et kook jäi kuivaks, ei saanud ka kinnitust. Koogi edu tagas tõenäoliselt ka mu üks viimase aja suuri lemmikuid - Farmi martsipani mooni jogurt (ei, mulle ei makstud selle eest :(), mis jättis ka ülejäänud koogile, kuhu ei jagunud martipani tükke, ka maheda martsipani maitse.

Laimi ja rohelise teega muffinid

Ootamatu, aga väga mõnusa maitsekombinatsiooniga. Glasuur on rangelt vabatahtlik.

150 g sulatatud võid
2 dl suhkrut
0,5 dl mett (vedelalt)
2 muna
4,5 dl jahu
4 tl peeneks jahvatatud rohelise tee lehti
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
1 laimi riivitud koor
2 spl laimi mahla
2 dl hapukoort

Sega omavahel või, suhkur, mesi ja munad. Eraldi suuremas kausis sega omavahel kõik kuivained ja laimikoored. Tee keskele õõnsus ja sega seal omavahel hapukoor ja laimimahl ning vala sinna peale või-muna segu. Sega taimas läbi võimalikult väheste liigutustega ja tõsta portsud muffinivormidesse. Küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 min, kuni pealt kuldsed. Soovi korral valmista küpsemise ajal ka lihtne glasuur (retsept allpool):

1 dl (/3 dl)* tuhsuhkrut
100 g toorjuustu
(soovi korral veidike laimi koort)

Sega ained puulusikaga omavahel ühtlaseks ja määri või suru läbi kondiitripritsi jahtunud muffinitele.
* Originaalretsept nõudis 3 dl suhkrut, mina panin aga oluliselt vähem ja sai ikka natuke liiga magus. Tappis muffini enda huvitava maitse ära. :)

***

No nende muffinite teost on tegelikult juba lausa kuu aega möödas. Kuna retsept ei olnud mitte ainult paberkandjal vaid ka soome keeles, tundus tema ümber toksimine lihtsalt ületamatu vaev olevat. :D Õnneks ma aga võtsin end kokku ja lõpuks jõudsid need väärt muffinid ka siia!

Maitsekombinatsioon oli tõepoolest üllatav. Heas mõttes üllatav. :) Selline "maine" (otsin vastet ingl. kl sõnale earthly) ja mahe roheline tee ning särtsakas laim sobisid kokku imehästi. Muidugi on ka kõik klassikalised marja või šokolaadi muffinid maitsvad, aga need olid väga mõnusaks vahelduseks. Lisaks olid muffinid muidu ka konsistentsilt pehmed ja mahlased.

Retsepti rebisin välja ühest ema soomekeelsest sisustusajakirjast. Kui mu mälu ei peta, siis ajakiri oli Divaani.

Rummine ploomikook

Pehme ja mahlane kook, millele lisab salakavalust väike rummi-nüanss.

6 sl rummi
12 keskmist ploomi
1 sl fariinisuhkrut

100 g võid
1,5-2 dl suhkrut (fariini ja tavalise segu)
2 muna
1 tl vanillit
1 dl piima
1 tl küpsetuspulbrit
4 dl jahu
1 sl suhkrut

Eemalda ploomidelt südamikud ja lõika neljandikeks. Väikeses kausis vala ploomidele rumm ja fariinisuhkur. Pane nad esialgu kõrvale, kuid sega neid ka ülejäänud toimingute jooksul iga natukese aja tagant (et kõik ploomitükid saaksid rummis imbuda).
Eraldi kausis vahusta toasoe või suhkruga ühtlaseks kreemiks. Ükshaaval vahusta juurde ka munad nind viimaks sega hulka ka vanilli ning piim. Eraldi kausis kombineeri kõigepealt omavahel jahu ja küpsetuspulber ja siis lisa ülejäänud taignale. Kurna ploomid rummist, valades rummi taignasse. Sega ühtlaseks ja vala 16-cm'se koogivormi põhja. Peale laota ploomiviilud ja puista üle 1 sl suhkruga. Küpseta 175-kraadises ahjus u 40 min, või kuni keskelt väljub tikk puhtana ja peal on ilus kuldne koorik.

***

Sügis on alanud. Kool on taas täies hoos. Ja mind on tabanud täielik ploomiuputus.

Ausalt öeldes poleks ma tõenäoliselt lähiajal ahju juurde astunudki, kui poleks saabunud I isa järjekordse pangetäie ploomidega. Ja olgu siinkohal mainitud, et ma olen väga tänulik, et ta mind nende (ja paljude teiste) koduste viljadega kostitab. Paraku on mind ploomid alati vägagi külmaks jätnud... Seda enam, kui hävitamist ootavad 2 väiksemat pangetäit! Seega ainuke loogiline lahendus, kui käsi ei tõuse neid muidu sööma ja süda ei luba neil rikneda, on nad katta mõnusa suhkru-jahu-või seguga ja manustada koogi vormis. ;) Ja nõnda ma avastasingi enda jaoks ploomide võlu!

Oleks ma ploomidega suurem sõber, oleks ma tõenäoliselt juba ammu teadnud, kuidas nad küpsedes käituvad. Seda, kuidas nad küpsevad veel magusamaks, kui enne. Ja kuidas nad muutuvad sametiseks ja pehmeks, lisades ka koogile endale mõnusat niiskust. Ja et koogi peale ladudes ei vaju nad kiuslikult põhja, nagu mitmed teised marjad, vaid jäävad püsima täpselt sinna keskele, kus neist kõige rohkem puudust tuntakse. Kui keegi oleks mulle neid asju varem rääkinud, oleks ma juba ammu ploomidega Sina-sõber...

Käesolev retsept on täiesti omalooming, hommikul enne loengut väike inspiratsiooni-laine. Olles läbi sirvinud mitu(-kümmend) ploomikoogi retsepti, ei leidnud ma endiselt ühtegi meelepärast. Kuskilt oli mulle aga meelde jäänud maitsekombinatsioon ploomid ja rumm. Tahtsin kooki, kus oleks tunda nii mahlaseid ploome kui rummi tummisust. Lõpptulemus tuli täpselt selline, kui mitte paremgi, kui lootsin. Kook kuulub küll kindlasti "täiskasvanutele" kategooriasse, kuid on siiski endiselt vägagi nauditav ka neile, kes muidu kanget alkoholi väga ei armasta. Kook oli pehme ka järgmisel päeval ning ülejärgmist ta enam ei näinudki. :)

Soome marjakook e Kuningannakook

Väga maitsev ja siidine kook, mida süües tundub uskumatu, et ta ka nõnda tervislik on.

100 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

300 g vaarika-mustika segu
(2 tl tärklist)
250 g maitsestamata jogurtit
1 muna
0.5 dl suhkrut
1 tl vanillit

Vahusta omavahel või ja (1dl) suhkur. Klopi juurde ka muna ning sega hulka kuivained. Vooderda taignaga koogivormi põhi ja ääred.
Puista põhjale marjad - kui kasutad külmutatuid, siis sega neile eelnevalt juurde 2 tl tärklist. Sega omavahel ka lahtiklopitud muna, jogurt, suhkur ja vanilli ning vala marjadele. Küpseta kooki 180-kraadises* (originaalretseptis temperatuur 200) ahjus u 30 min.

* Minul ei tahtnud kook 200-kraadi juures korralikult läbi küpseda, seega alandand järgmine kord 180'ni (ja pikendan aega). Kui aga oled veendunud oma ahju korrektsuses, kasuta ikka originaali.

***

Minu kunagises Soome kooli puhvetis müüdi kolme, täpselt 1 euro maksvat magstoitu: suurt šokolaaditükkidega küpsist, šokolaadi-piimašokolaadi tükkidega muffinit ja marjakooki valge kattega. Kõik olid ühtemoodi imehead ning Eestisse naastes igatsesin neid kõiki võrdselt.

Kui küpsise ja muffini olemuse ja ka teoreetilise valmistusviisi olen juba ammu enda jaoks selgeks suutnud mõelda, siis marjakook jäi mulle alati müstikaks - mis oli see valge mass seal peal? Nüüd siis lõpuks, ootamatult saingi oma vastuse - jogurt! Tundub uskumatu, et kõik need aastad (ja ehk siiani?) ostsid lapsed puhvetist pahaaimamatult imelihtsat jogurtikooki. Koolis müüdud kook oli küll natuke magusam ja marjavaesem ning serveeriti madalate kandiliste tükikestena, kuid siiski hämmastavalt sarnane käesolevale. Seega soovitan proovida kõigil, ka neil, keda tervislikkus koogi puhul ei huvita.

Retsept nami-namist.

Õnnetu lõpuga Maru maitsev maasikatort

Üks vägagi külluslik tort, milles leidub natuke kõigest heast - mahlane keeks, õhuline besee ja suvised magusad maasikad.

***

Ühel ilusal suvepäeval tuli isu küpsetada üks uhke maasikatort. Turult hooaja viimased kodumaised maasikad toodud, asusin tegutsema. Mõned sammud protsessist said ka kaameraga jäädvustatud...







..., kuid kõige mõnusamad on ikka pildid tulemusest:








***

Erandlikult ei hakka ma tordiretsepti siia postitama. Seda sel lihtsal põhjusel, et soojalt soovitan osta teil raamatu, kust selle võtsin. * :) Maru maitsev maailm on üks imeilus raamat, mis ei hiilga mitte ainult oma retseptide originaalsuse poolest vaid ka suurepärase jutu ja kõnepruugi poolest. Retseptiraamat, mida saaks lugeda kui juturaamatut. Lisaboonusena on raamatu esilehtedel tänatud ka mu kunagist toredat pinginaabrit, ning tuttavad mustrid vaatavad vastu nii mõnelgi pildil.

Koogi maitseomadusi pole aga vist vaja hakata kiitmagi. Keeksine põhi, millel hõljub pehme-krõbe besee ja ohtralt maasikaid. Väikeste muudatustena lasin mina põhjal üleöö imbuda (laiskusest õhtul) ja kasutasin retseptis nõutud jogurti ja kohati ka vahukoore asemel hoopis kohupiimakreemi (hajameelsusest poes).

Postituses mainitud "õnnetu lõpu" sai aga kook minu rumalusest jätta ta jahedasse, aga niiskesse keldrisse seisma. Tema teise elupäeva õhtul valmistusin parasjagu võtma oma kolmandat tükikest koogist, kui avastasin, et kogu pealmine maasikakiht oli kaetud kerge karvase kihiga. Paaniliselt üritasin veel mõned maasika-vabad ampsud võtta, kuid ka ümbritsev kreem oli muutunud juba vastikult hapukaks. Kuna suuremad koogisõbrad olid saabumas alles järgmise päeva hommikul, olin mina olnud ainuke, kes kooki maitsta jõudis. :( Pisike pisar silmis viisin ta siis kompostikastini ja jätsin temaga hüvasti. Kahju, et nii tore tort nii väheseid rõõmustada sai... Aga vähemalt on mul jäänud sellest toredad pilt-mälestused. :)

* Kui ilusasti paluda, olen nõus raamatut ka laenama.

Maasikatega Brita tort

Oivaliselt pehme ja hõrk kook. Piisavalt lihtne, et ei tapa maasikate maitset, kuid samas väga huvitav oma kihtide mitmekesisuse poolest.

150 g toasooja võid
1,5 dl suhkrut
3 munakollast
2 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima

3 munavalget
2 dl suhkrut
1 tl vanillit
0,75 dl mandlilaaste

ohtralt maasikaid
300 g vanilli kohupiimakreemi
400 g vahukoort
3-4 sl suhkrut

Vahusta või ja suhkur ühtlaseks. Mikserda hulka ükshaaval ka munakollased. Eraldi kausis sega jahu ja küpsetuspulber. Sega need omakorda järk-järgult, piimaga vaeldumisi, või-segu hulka. Määri see üpriski kleepuv tainas ühele suurele ahjuplaadila ja pane kõrvale.

Suures puhtas kausis vahusta tugevaks vahuks munavalged, suhkur ja vanillisuhkur (nõnda, et peapeale kallutatud kausis nad ei liigu). Tõsta see ettevaatlikult esimese taignakihi peale ning jaota ühtlaselt. Puista peale mandlilaastud ja küpseta 175-kraadises ahjus 20-30 min, kuni besee pealt kergelt kuldne. Lase põhjal täielikult jahtuda.

Koogi kokkupanekuks lõika suur põhi kaheks võrdseks ristkülikuks. Vahusta vahukoor suhkruga tugevaks vahuks ja sega õrnalt juurde kohupiimakreem. Puista poolele koogipõhjast tükeldatud maasikad ja vala sellele vahukoore-segu. Tõsta kõige selle peale omakorda teine koogipõhja pool. Võialusel lase tordil tunnike-paar ühte sulanduda, aga maitsev on ta ka kohe serveerides.

***

Pean tunnistama, et kui nami-nami kooskokkamisel poleks antud torti jubedasti kiidetud, poleks ma teda tõenäoliselt kunagi proovinud. Õnneks aga seda tehti ja tort oli tõesti kõiki neid häid sõnu väärt. Tõesti mõnusalt pehme ja vahune, Pavlova kõrval üks järjekordne hea kaaslane suvistele Eesti maasikatele. Kuna mina vahukoort puhtalt väga ei salli, asendasin osa retseptis nõutud vahukoorest kohupiimapastaga. Usun, et lõpptulemus selle all ei kannatanud, küll aga jäi tulemus veidi-veidike tervislikum.

Õnnelik võimalus seda torti valmistada (no ei ole just lihte leida suid 12-inimese tordile!) oli mu onu juubelil. Just siis, kui üritasin leida põhjust selle valmistamiseks, helistas mu ema mulle, et paluda, et ma valmistaks sünnipäevale mõne maasikatordi. Lisaboonuseks osutus see, et mu noorima onutütre nime sees on "Brita". Kuna tema pole kunagi meie kõigi kurvastuseks suur tordi-sõber olnud, läks see kindlasti kirja pluss-punktina. Ja tundub, et ka kõik täiskasvanud jäid tordiga rahule, kuna peo lõpuks olid kogu kook söödud.

Retsept ikka nami-nami'st.

Pisike Pavlova maasikatega

Seest pehme ja vahukommine, pealt krõbe ja õhuline. Kook, mis ei jäta kedagi külmaks.

2 munavalget
näpuotsatäis soola
1 dl suhkrut
1 tl maisitärklist
törts vanillit
0,5 tl valget veiniäädikat

0,5 dl vahukoort
2 spl suhkrut
1 dl Alma vanilli kohupiimakreemi
maasikaid

Eelsoojenda ahi 160-kraadini. Vahusta munavalged soolaga ühtlaseks tugevaks vahuks. Lisa vähehaaval (ikka veel miksriga vahustades) suhkur, ning vahusta kuni segu jäik (st kaussi peapeale pöörates ei liigu ta kuskile). Sega kergete liigutustega hulka tärklis, vanilli ja äädikas. Tõsta segu küpsetuspaberile ning vormi sellest ring - jätta servad kõrgemad ning keskelt madalam. Kohe peale koogi ahju pistmist keera temperatuur 110 kraadi peale. Küpseta kooki umbes 45 minutit, kuni pealt katsudes enam ei kleepu ja on natuke krõbe. Keera ahi kinni ning jäta ta sinna jahtuma.

Täidise valmistamiseks vahusta esmalt koor suhkruga. Vahusta hulka ka kohupiimakreem. Tõsta segu jahtunud Pavlova õõnsusesse ning kata tükeldatud maasikatega.

NB! Retsepti saab vastavalt sööjate arvule suurendada. Siis tasub ka küpsemisaega pikendada. Antud koogist piisab 4-6 sööjale.

Variatsioonid:
Talvisel ajal on Pavlova imehea granaatõuna seemnete, riivitud valge šokolaadi ning röstitud mandlilaastudega.

***

Pavlova on tegelikult üks lihtsamaid kooke maailmas. Tuleb vaid osata arvestada munavalgetega ning teada oma ahju eripärasid. Minul kulus selle kõige välja selgitamiseks 3 katset. ;) Tulemus on see-eest aga palju enamat väärt.

Antud retseptiga otsustasin tähistada eestimaiste maasikate hooaja algust. Tegelikult inspireeris mind kooki tegema nami-nami kooskokkamine maasikatortide teemal. Senini olen alati nii ahne maasikasõber olnud, et midagi koogikatteks pole kunagi jätkunud. Nüüd pean aga tõdema, et paremat kaaslast nendele mahlastele marjadele ma ette kujutada ei suuda. Korraliku maasikakatte all moodustasid kohupiim ja besee-põhi eriti hõrgu koosluse. :) Kuigi ka siin mainitud talvine variatsioon on väga maitsev, on minusugusele maasikafännile antud lihtne kombinatsioon vaieldamatu lemmik.

Retsept nami-nami'st.