Chocolate chip cookies

Imehea versioon Ameerika klassikalistest šokolaaditükkidega küpsistest. Servadelt krõbe, keskelt kergelt nätske, just nagu peab.

110 g võid
1 dl suhkrut
1 dl fariinisuhkrut
1 muna
1 tl vanilli suhkrut
3,5 dl jahu
0,5 tl söögisoodat
1 tl kuuma vett kraanist
natuke soola
2,5 dl tükeldatud šokolaadi (u 175 g)
1 dl veidike purustatud india pähkleid

Kuumuta ahi 175-kraadini. Vahusta omavahel toasoe või ja suhkrud, kuni saad ühtlase heleda vahu. Mikserda hulka ka muna ning sega juurde vanilli. Lahusta söögisooda kuumas vees ja lisa taignale koos soolaga. Sega või-muna segule juurde jahu, kuni tainas ühtlane - üpriski tihke ja kleepuv. Viimasena lisa šokolaad ja pähklid.

Tõsta ahjuplaadile supilusikaga pätsikesed ja vajuta nad märja teelusikaga veidike lapikumaks. Arvesta ka sellega, et nad vajuvad laiemaks ja lapikumaks.

Küpseta u 10 min, kuni pealt kuldsed. Tõsta nad ettevaatlikult pannilabidaga restile jahtuma. Alguses on nad pehmed, kuid seistes tahenevad ilusasti.

***

Mainin kohe ära, et tegu on sama retseptiga, kui see siin. See on üks mu vanimaid ja enim katsetatud retsepte. Nendel küpsistel on lausa oma fännklubi (olgu, õigemini on seal vaid üks, aga see-eest väga häälekas sõber). Võib-olla suhtlen ma vaid väga viisakate inimestega, kuid seni on need küpsised alati kõigile maitsenud. Ega ma isegi "massist" erine, kuid arvestades nende suurt suhkru-või-šokolaadi sisaldust, ei ole ma neid just igapäevaselt valmistanud. Ja usun, et nii ongi õige, sest mõni roog võikski eriliseks preemiaks jääda. :)

Ma üldiselt ei tee retseptidest topelt-postitusi. Kuna aga eelmine postitus oli üpriski vana (veel ajast, kui juurdepääs blogile oli piiratud) leidsin, et võiks siiski erandina selle retsepti uuendada. Kui enamikke oma vanu retsepte pole ma aastaid katsetanud, siis see on mul endiselt aktiivses kasutuses. Kunagi said nendest küpsistest ka uued pildid tehtud ning tundus kohatu neid vana retsepti ja teksti juurde riputada. Nõnda teengi siis uue postituse, kuna tõenäoliselt on see retsept teenimatult niikuinii enamikele kahe silma vahele jäänud. Pildid on korrast, mil küpsetasin neid oma onule sünnipäevakingiks.

Ei salli küll seda ütlust, aga kuna ei oska ka täpsustada, siis "retsept internetist" (tobe, nagu "tsitaat raamatust"). Kunagi ammu välja prinditud inglisekeelne retsept, milles olen komponente ja koguseid nüüdseks ka veidi muutud.

Banana bread e. Mahlane banaanikeeks

Imemaitsev ja külluslik küpsetis, mis on salakavalalt peitunud igava saia rüüsse. Banaanid aitavad hoida teda pehmena päevi ning alkoholis leotatud rosinad lisavad veidike kelmikust.

100 g rosinaid
75 g rummi*
4 väiksemat küpset banaani
175 g (u 3 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
100 g võid
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
u 60g kreekapähkleid, hakitud

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala neile rumm. Lase rosinatel natuke aega (u 1 tund) imbuda.
Püreesta pudrunuiaga banaanid, segu võib jääda veidike tükiline (st, päris beebitoiduks pole neid vaja teha :)). Keskmises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, söögisooda ja sool.
Sulata pliidil/mikrolaine ahjus või. Suures kausis sega esmalt omavahel või ja suhkur ning seejärel klopi ükshaaval juurde munad. Vala hulka ka banaanipüree, rosinad, pähklid ja vanilli suhkur ning sega ühtlaseks. Lisa taignale kuivained, jaokaupa, segades peale igat lisamist. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud saiavormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 60-75 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana. Kui ta hakkab pealt liiga kärmelt pruunistuma (mis juhtub minu ahjus väga tihti), kata kook fooliumiga.
Lase koogil esmalt vormis jahtuda ning seejärel kalluta ta sealt välja. Serveeri viilutatuna. Keeks säilis mul külmkapis ligi 5 päeva (vaid tänu suuurele enese-distsipliinile). Eriti maitsvaks muutus ta taas peale röstimist.

* Mina kasutasin rummi asemel juba aastaid seisnud Vana Tallinnat ning vähendasin veidi suhkru kogust.

***

Selle koogi valmistamiseks võtsin küll pikalt-pikalt hoogu. Esimesel korral ostsin omaarust komponendid valmis ning hakkasin kooki valmistada, et avastada, et I oli vahepeal 2 banaani nahka pistnud. Siis järgmine kord, kui mul oli piisavalt banaane, ei tekkinud mul enam küpsetamiseks sobivat hetke ja banaanid rändasid sügavkülma. Kolmandal katsel jõudsin juba rosinad ligunema panna kui äkki plaanid muutusid ning rosinadki sügavkülma banaanidele seltsi rändasid. Kui ma lõpuks valmistamiseni jõudsin, pani muidugi muigama küll, et nii lihtne asi nii kaua aega võttis. Aga vähemalt oli ootamine asja väärt ja kook-keeks-sai (nimetagu, kuidas meeldib) oli väga maitsev.

Irooniliselt, pean tõdema, et viimasel ajal näevad ka mu blogi-postitused välja samasugused, nagu see viimane küpsetamine. 1. päeval valin-töötlen pildid, 2. päeval kirjutan retsepti, 3. päeval lisan ülejäänud "teemavälise" jutu ja vahel alles 4. päeval laen ülesse ja lisan pildid. Eriti piinlikuks kipub olukord, kui vahe nende päevade vahel venib omakorda mitme päeva- või koguni nädalapikkuseks. Aga eks peab leppima sellega ning tundam rõõmu, et niigi palju vaba aega on. Ma loodan, et ka mu tilluke lugejaskond pole minust veel loobunud, kuna hindan väga igasugust tagasisidet, mis Teilt saanud olen! :) (Aga tegelikult on see blogi siiski mu enda tarbeks ja lõbuks ning ma kavatsen siia postitada veel ka siis, kui kõik teised ammu läinud. :P)

On vist aimata, et antud postitus on ka üks neist, mille valmimine võttis mitu päeva aega. Kuna olgem ausad, kõige selle tärkava rohelisega tundub narr hakata nö igihaljastest banaanidest kooki küpsetada. Aga kuna veel nädalaid hiljem mäletan ma, et tegu oli ühe tõesti-tõesti maitsva küpsetisega, ei saanud ma teda ka jagmata jätta. Nii et kui kellegil peaks rabarber juba ära tüütama (ei tasu oblikhappega ka liialdada), siis vahelduseks võib juu, nii talve-nostalgias, pöörduda tagasi vana hea banaani poole.

Retsepti autor on geniaalne Nigella Lawson, mina aga sain ta nami-namist.

Apelsini-kardemoni cantuccinid

Mõnusad kerged küpsised, mida on hea kasta kohvi või tee sisse, aga mõnus ka niisama krõbistada.

30 g võid
1,3 dl suhkrut
1 apelsin
1 muna
3,3 dl (200 g) jahu
0,75 tl küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
1,5 tl kardemoni
75 g mandleid

Riiv apelsini koor peene riiviga ja pigista viljalihast välja u 2 spl jagu mahla. Vahusta toasoe või ja suhkur, lisa muna ja apelsinikoored ning vahusta ühtlaseks. Sõelu juurde jahu, küpsetuspulber, sool, kardemon ning sega koos mahlaga ühtlaseks tainaks. Viimasena lisa mandlid ja sega nemadki hulka.
Vormi tainast korralikult jahutatud pinnal 2 võrdset umbes 5 cm laiust ja 1-2 cm kõrgust pikka pätsi. Küpseta neid 180-kraadises ahjus u 20 minutit, kuni pealt ilusad kuldsed. Võta pätsid ahjust välja ja lase neil jahtuda, kuni suudad käega katsuda. Seejärel lõika pätsidest hea (sakilise) noaga ettevaatlikult (saiad on üpriski muredad) u 1,5 cm laiused viilud. Laota nad ahjuplaadile ja tõsta uuesti u 7 minutiks ahju, kuni pealt kerglt kuldsed. Kui küpsised tunduvad teiselt poolt endiselt veidi niisked, siis keera nad ümber ja küpseta ka teiselt poolt u 5 minutit. Lase neil täielikult jahtuda enne söömist (kui suudad =)) ja säilita õhukindlas karbis.

***

Iga aasta, viimased 5 aastat, olen oma emale mitmel korral valmistanud korduval eritellimusel tema lemmikküpsiseid - cantuccinisid. Esimeses retseptis, mille järgi neid pikka aega valmistasin, oli nende nimetuseks tegelikult "biscottid". Seega kutsusime ka meie neid pahaaimamatult aastaid nõnda. Alles hiljem sain teada, et "biscotti" pidavat itaalia keeles (mis on nened päritolumaa) tähendama lihtsalt "küpsis". Olgugi, et vanad harjumused on aeglased kaduma ning meie kutsume neid endiselt nii, siis üritan vähemalt internetikeskkonnas oma korrektsuse säilitada ja nimetada neid õige nimega.

Eelmine aasta aga otsustasin teha riski, murda välja rutiinist ja katsetada uue, käesoleva retseptiga. Ja õnneks tasus minu katsetus ära 100 %. Kui varem olid need ema suured lemmikud mind (tema õnneks) üpriski külmaks jätnud, siis nüüd esmakordselt hakkasid ka mulle need küpsised maitsma! Ka ema kiitis muudatuse heaks, ning nüüdsest olen neid küpsiseid valmistanud ka täiesti teemavälistele inimestele (seades muidugi "praagitud" biscottid ema jaoks kõrvale). :)

Pildid saidki tehtud, kui küpsetasin neid oma onutütre poja 1. sünnipäevaks. Kuna osalesin ka (pigem küll moraalselt, kui materiaalselt) ühes teises kingituse projektis, otsustasin viia peole lihtsalt tsellofaani mässitud küpsiseid koos paki teega ning kinkida need sõnumiga: "Midagi ka kosutuseks väsinud emale" (mis peale mu uskumatult tubli ja tore onutütar kostis naerusui: "Mis väsinud ema!?" :D). Suur oli mu üllatus, kui sain paar päeva hiljem sõnumi, milles selgus, et kingitus oli läinud peale nii suurele kui väiksele asjaosalisele. Teades, et lapsed, erinevalt aeg-ajalt lapsevanematest, ei valeta, olin muidugi väga meelitatud sellest teatest. =)

Ühtlasi lisaks siia lõppu ka väikese vabanduse (ka endale), et viimasel ajal postitused nii harvaks jäänud. Uskuge, süüa teen ma ikka, isegi pildistan! Aga kuna aastaaeg on nii pime (mis mõjutab nii mind kui ka mu pilte) ning kool pikk ja väsitav, jäävad enamik retsepte määramatut aega ootama. Ehk suudan end lähenevas jõulu-entusiasmis taas kokku võtta. :)

Retsept pärit nami-nami'st.

Olde Hansalikud vürtsikad mandlid

Vähese vaevaga valmivad natuke vürtsikad suupisted. Eriti head on nad panni-soojalt.

Koostis:

1 dl suhkrut
2 tl kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl jahvatatud nelki
0,5 tl kardemoni
1 munavalge
2 spl vett
300 g mandleid
1 tl võid

Valmistamine:

Sega maitseained ja suhkur. Klopi munavalge koos veega kergelt lahti ning lisa suhkru-segule. Lõpuks kalla peale ka mandlid ning sega nii, et kõik mandlid oleks seguga kaetud.
Soojenda suur pann keskmisest natuke madalamale kuumusele. Sulata või ja kalla peale mandlid. Kuumuta pannil 10-15 minutit, kuni mandlid enam ei kleepu kokku ja näivad tahked. Tõsta pann pliidilt ja jäta mandlid pannile jahtuma.

***

Olles kogu oma gümnaasiumiea veetnud vanalinnas, tekib mul alati selline soe ja kodune tunne kui kuskil on Olde Hansa mandlite lõhn. Irooniliselt aga ei ole ma neid kordagi sealt ostnud ning ka maitsnud olen vaid paaril korral. Juba algusest peale tundus mulle narr maksta ca 40 krooni imepisikese mandlipaki jaoks. Ja mu suureks üllatuseks oli nende valmistamine veelgi lihtsam (ja odavam) kui oleks arvata osanud. Tuleb vist vaid kiita ärigeeniusi Olde Hansas.

Valmistasime neid I'ga jõuludeks vanaemadele. Kink valmis kiirelt, oli imemaitsev (isegi I, kes magusat ei armasta, ütles, et peaksime neid kunagi endale ka tegema) ning hästi vastu võetud. Hea avastus, mida julgen soovitada ka teistele. :)

Retsept nami-namist.

Jõulune apelsini-jõhvikakeeks

Mõnus sai, millele lisavad vaheldust hapukad jõhvikad ja krõmpsud pähklid.

Koostis:

5 dl nisujahu
2 dl + 3 sl suhkrut
1.5 tl küpsetuspulbrit
0.75 tl soola
0.5 tl söögisoodat
1 tl kaneeli
75 g pehmet võid
1 suur muna
2 dl kvaliteetset viljalihaga apelsinimahla
2.5 dl jõhvikaid
1.25 dl purustatud pähkleid (mandlid ja kreekapähklid)

Valmistamine:

Sega kuivained ja 2 dl suhkrut omavähel, suru kahvliga juurde pehme või. Lisa apelsinimahl - mina kasutasin tavalist mahla, millele olin apelsinist natuke viljaliha lisanud - ja lahtiklopitud muna, sega tainas ühtlaseks. Viimasena lisa hakitud pähklid ja (soovi korral poolitatud) jõhvikad. Kalla tainas keskmise suurusega keeksi- või saiavormi. Raputa peale ülejäänud suhkur.

Küpseta 180-kraadises ahjus 50-60 minutit, kuni keeksi keskele torgatud tikk puhtaks jääb. Kui kipub pealt natuke ära kõrbema, kata fooliumiga. Lase enne vormist välja keeramist tal veidi jahtuda.

***

Minu esimene selleaastane jõuluküpsetis. Jäin sellega üpriski rahule. Mõnusalt mitte-liiga-magus ja kergelt vürtsikas sai (keeksi konsistentsiga ta päris polnud siiski). Lisaboonusena oli ta pehme veel ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Ideeni teda röstida ja või/toorjuustuga süüa ei jõudnudki - väga maitsev oli ta ka niisama. Tekkis isegi küsimus, et miks üldse pärmitaignaga mässata, kui lihtsast muna-küpsetuspulbri kooslusest saab juba nii mõnusa magusa suupiste.

Retsepti leidsin nami-nami'st. Mida ma küll teeks ilma selle leheta?

Lisaks ei suutnud minusugune jõulude-fänn kiusatusele vastu panna ka muutsin ka siinsed värvid natuke pühade meeleoluliseks. :) Ärge pange mulle pahaks.

Kookose-banaani kohupiimakook

Uudse ja väga mõnusa maitsega kohupiimakook. Meenutab õige natuke šokolaadita Bounty kommi.

Koostis:

200 g küpsiseid
75 g võid
400 g kohupiimapastat
2 muna
1 dl suhkrut

1-2 tl vanillisuhkrut
2 + 0,5 dl kookoshelbeid
1 küps banaan

Valmistamine:

Tee küpsistest (mina kasutasin Selga kondentspiima ja Digestive segu) ühtlane puru. Sulata või, sega küpsistesse ja suru segu väikese koogivormi põhja.

Suru banaan ühtlaseks massiks. Vala peale suhkur, vanilli ja munad ning klopi ühtlaseks. Kui tahad natuke mahedamat kooki, võid esialgu ka vaid poole suhkrust panna ning lõpus maitse järgi juurde lisada. Kalla segule peale ka kohupiim ja 2 dl kookoseid ning sega ühtlaseks. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-40 minutit. Vahetult peale väljavõtmist raputa koogile ülejäänud kookoshelbed.

***

Nähes seda retsepti olin veendunud, et sellest tuleb imehea kook - kohupiim, banaan ja kookos - what's not to like? Seega sain eriti suure üllatuse osaliseks kui see kook tuli välja veelgi parem, kui ma oodata oskasin! Maheda kohupiima sees oli tunda kerget banaanimaitset ning mõnusalt krõbedaid kookostükke. Lisaboonusena, ei sisalda kook ka meeletutes kogustes rasvu. Tänu oma lihtsusele hakkab ta tõsiselt konkureerima sidruni-beseekoogiga mu lemmiku kohale. :) Originaal retseptis oli küll soovitatud põhja eelküpsetada, kuid kuna mul kõrbes ta selle tulemusena lõpuks ära, jätsin selle punkti siia kirjutamata.

Retsepti leidsin Kokkama blogist (kes omakorda sai inspiratsiooni kolmandalt isikult). Minu maitsemeel küll eelistas natuke magusamat kooki (tegin siia ka vastavad muudatused), kuid suured tänud talle siiski maitsva leiutise eest.

Kookosekommid porgandiga

Mõnusad, kergelt eksootilise maitse ja välimusega kommid. Mahlane porgand aitab neil säilitada krõbeda kooriku all mõnusa nätskuse. Natuke "süütum" nauding, kui muidu. :)

Koostis:

5 dl peenelt riivitud porgandit

3 dl suhkrut, võimalusel toor-roosuhkur

2 dl kookoshelbeid

0,5 sidruni mahl

1 tl kaneeli või vanillit

Valmistamine:

Pane kõik komponendid potti ning kuumuta segades umbes 20 min (kuni mass hakkab natuke kokku hoidma ning kergelt pruunistuma). Lase massil paar minutit jahtuda ning vormi sellest teelusikaga väikesed pallid. Soovi korral võid valmis kerasid ka kookoses veeretada. Pane nad kõlmkappi tahenema.

***

Mõnusad magusaisu rahuldajad. Minul said nad võib-olla et isegi liiga magusad (siia panin juba "parandatud" - väiksema suhkrusisaldusega retsepti), kuid tänu mõnusale mahedale kookosele said nad ikka söödud. Kuna nende tegemine oli ka häbitult lihtne, tasub neid kindlasti korrata.

Suurim eelis nendel kommidel oli aga see, et nad ei sisaldanud ei jahu ega piimatooteid. Seega olid nad koos kaerahelbeküpsistega ideaalsed isadepäevakingid mu isale.

Retsepti leidsin Sille blogist.

Mandli-Apelsini Biscottid Emale

• 2 muna
• 2/3 tassi fariini suhkrut
• 1 ja 3/4 tassi jahu
• 1,5 tl küpsetuspulbrit
• 125g mandleid
• 1 sl riivitud apelsini koort
• 1/4 tl kardemoni

Kuumuta ahi 160-kraadini. Vahusta muna ja suhkur kuni segu on hele ja kreemjas. Sõelu peale jahu ja küpsetuspulbr, sega. Lisa apelsini koor, kardemon ja mandlid. Jahutatud pinnal vormi taignast kaks 5x20 cm piklikku pätsi. Küpseta neid 35-40 min, kuni kergelt kuldset värvi. Lase natuke jahtuda ning seejärel lõika saiadest 1 cm paksused viilud. Laota need ahjuplaadile ning küpseta mõlemalt poolt täpselt 10 min. Lase jahtuda.

***

Ema vaieldamatud lemmikud. Iga emadepäev/ema sünnipäev/jõulud/... olen neid emale küpsetanud (või lubanud lähipäevil küpsetada). Mõnes mõttes on neist saanud ka minu "lihtne väljapääs" - kui midagi muud ei suuda välja mõelda siis need küpsised karbi šokolaadi, ilusa kruusi, omatehtud kaardi või kimbu lilledega lähevad ikka kaubaks.

Küpsised on mõnusad, kuid ausalt öeldes endale ma neis arvatavasti küpsetada ei viitsiks. Olgugi, et apelsiini-kardemoni maitsekombinatsioon on põnev, on nad minu jaoks ikka liiga igavad. (See muidugi ei tähenda seda, et ma ema kuhjast neid aeg-ajalt näpanud pole) Aga maitsed on erinevad ning mõnele tervisliku toidu austajale võivad need kindlasti väga tere tulnud olla. Pealegi säilivad nad kaua ning näevad ilusad välja ka.

"Firmaküpsis" - šokolaadi tükkidega küpsised

• 110 g võid
• 1 dl suhkrut
• 1 dl fariinisuhkrut
• 1 muna
• 1 tl vanilli suhkrut
  
• 3,5 dl jahu
• 0,5 tl söögisoodat
• 1 tl kuuma vett kraanist
  
• natuke soola
• 2,5 dl tükeldatud šokolaadi (u 175 g)
  
• 1 dl veidike purustatud india pähkleid

Kuumuta ahi 175-kraadini. Vahusta omavahel toasoe või ja suhkrud, kuni segu ühtlane. Vahusta hulka ka muna ning sega juurde vanilli. Lahusta söögisooda kuumas vees ja lisa taignale koos soolaga. Sega või-muna segule juurde jahu, kuni tainas ühtlane - üpriski tihke ja kleepuv. Viimasena lisa šokolaad ja pähklid. Tõsta ahjuplaadile supilusikaga pätsikesed ja vajuta nad märja teelusikaga veidike lapikumaks. Arvesta ka sellega, et nad vajuvad laiemaks ja lapikumaks. Küpseta u 10 min, kuni pealt kuldsed. Tõsta nad ettevaatlikult pannilabidaga restile jahtuma. Alguses on nad väga pehmed, kuid seistes tahenevad ilusasti.

***

Neid küpsiseid olen juba lugematu arv kordi teinud. Aga alati olen saanud kuhjaga kiitusi. =) Varem, kui käisime veel jõulude ajal Kanadas, sai sealt lausa nende küpsiste tarvis chocolate chip'e (neid õigeid tilga kujulisi) toodud. Õnneks aga saab neid ka väga edukalt niisama tükeldatud šokolaadist teha.

Kõige elavam mälestus nende küpsistega on selest korrast, kui küpsetasin neid ema tööle, tema sünnipäeva jaoks. Tegin vist umbes kuuekordse (kui mitte rohkem!) koguse neid. Poole ööni sai köögis pallikesi vormitud. Aga vaadates lõpus minu ees laiuvat küpsiste hunnikut, oli tunne uhke.

Retsept sai kirja pandud siis, kui küpsetasin neid ühele oma sõbrale (mitteametlikuks) soolaleivaks ja hilinenud sõbrapäeva kingituseks. Esialgu plaanisin teha talle ilusa suure purgitäie pestot. Paraku aga vääratas mingil hetkel vist mu käsi ning kogu mõnus kreemjas pesto maitse oli julmalt tapetud tugeva küüslaugu poolt. Oleks pidanud seda ette aimama, arvestades enda eelnevaid kogemusi soolase toiduga (kaneeli-basiiliku tomatikaste, anybody? =D). Nõnda siis kell 10 õhtul otsustasin joosta 24h poodi, osta pähkleid ja šokolaadi ning minna turvalist teed pidi. Hommikul ostsin Kaubamajast ühe armsa odava kollase taldriku, ladusin küpsised sellele, puistasin peale ka mõned vaarikad ning pakkisin tsellofaani sisse. Ning kiidusõnad ei jäänud ka seekord tulemata!

Muudetud: 10.07.2010