Banana bread e. Mahlane banaanikeeks

Imemaitsev ja külluslik küpsetis, mis on salakavalalt peitunud igava saia rüüsse. Banaanid aitavad hoida teda pehmena päevi ning alkoholis leotatud rosinad lisavad veidike kelmikust.

100 g rosinaid
75 g rummi*
4 väiksemat küpset banaani
175 g (u 3 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
100 g võid
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
u 60g kreekapähkleid, hakitud

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala neile rumm. Lase rosinatel natuke aega (u 1 tund) imbuda.
Püreesta pudrunuiaga banaanid, segu võib jääda veidike tükiline (st, päris beebitoiduks pole neid vaja teha :)). Keskmises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, söögisooda ja sool.
Sulata pliidil/mikrolaine ahjus või. Suures kausis sega esmalt omavahel või ja suhkur ning seejärel klopi ükshaaval juurde munad. Vala hulka ka banaanipüree, rosinad, pähklid ja vanilli suhkur ning sega ühtlaseks. Lisa taignale kuivained, jaokaupa, segades peale igat lisamist. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud saiavormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 60-75 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana. Kui ta hakkab pealt liiga kärmelt pruunistuma (mis juhtub minu ahjus väga tihti), kata kook fooliumiga.
Lase koogil esmalt vormis jahtuda ning seejärel kalluta ta sealt välja. Serveeri viilutatuna. Keeks säilis mul külmkapis ligi 5 päeva (vaid tänu suuurele enese-distsipliinile). Eriti maitsvaks muutus ta taas peale röstimist.

* Mina kasutasin rummi asemel juba aastaid seisnud Vana Tallinnat ning vähendasin veidi suhkru kogust.

***

Selle koogi valmistamiseks võtsin küll pikalt-pikalt hoogu. Esimesel korral ostsin omaarust komponendid valmis ning hakkasin kooki valmistada, et avastada, et I oli vahepeal 2 banaani nahka pistnud. Siis järgmine kord, kui mul oli piisavalt banaane, ei tekkinud mul enam küpsetamiseks sobivat hetke ja banaanid rändasid sügavkülma. Kolmandal katsel jõudsin juba rosinad ligunema panna kui äkki plaanid muutusid ning rosinadki sügavkülma banaanidele seltsi rändasid. Kui ma lõpuks valmistamiseni jõudsin, pani muidugi muigama küll, et nii lihtne asi nii kaua aega võttis. Aga vähemalt oli ootamine asja väärt ja kook-keeks-sai (nimetagu, kuidas meeldib) oli väga maitsev.

Irooniliselt, pean tõdema, et viimasel ajal näevad ka mu blogi-postitused välja samasugused, nagu see viimane küpsetamine. 1. päeval valin-töötlen pildid, 2. päeval kirjutan retsepti, 3. päeval lisan ülejäänud "teemavälise" jutu ja vahel alles 4. päeval laen ülesse ja lisan pildid. Eriti piinlikuks kipub olukord, kui vahe nende päevade vahel venib omakorda mitme päeva- või koguni nädalapikkuseks. Aga eks peab leppima sellega ning tundam rõõmu, et niigi palju vaba aega on. Ma loodan, et ka mu tilluke lugejaskond pole minust veel loobunud, kuna hindan väga igasugust tagasisidet, mis Teilt saanud olen! :) (Aga tegelikult on see blogi siiski mu enda tarbeks ja lõbuks ning ma kavatsen siia postitada veel ka siis, kui kõik teised ammu läinud. :P)

On vist aimata, et antud postitus on ka üks neist, mille valmimine võttis mitu päeva aega. Kuna olgem ausad, kõige selle tärkava rohelisega tundub narr hakata nö igihaljastest banaanidest kooki küpsetada. Aga kuna veel nädalaid hiljem mäletan ma, et tegu oli ühe tõesti-tõesti maitsva küpsetisega, ei saanud ma teda ka jagmata jätta. Nii et kui kellegil peaks rabarber juba ära tüütama (ei tasu oblikhappega ka liialdada), siis vahelduseks võib juu, nii talve-nostalgias, pöörduda tagasi vana hea banaani poole.

Retsepti autor on geniaalne Nigella Lawson, mina aga sain ta nami-namist.

Pärmitainas soolastele pirukatele

Mõnusa maitsega ja pehme tainas, mis kõlbab nii klassikaliste Eesti pirukate kui ka erinevate keeru- ja plaadisaiade jaoks.

5 dl käesooja piima
25 g värsket pärmi
1 tl suhkrut
1 tl soola
3 sl õli
12 - 15 dl jahu

Pudista pärm väiksesse kausi ja raputa peal suhkur - lase tal seal vedelduda. Samal ajal soojenda piim. Sega suures kausis kokku umbes kolmveerand jahust, piim, suhkur, pärm ja õli. Sõtku tainast, lisades vähehaaval vastavalt vajadusele jahu, kuni see sile ja moodustab palli, mis ei hoia enam kausi servadest kinni. Jäta ta rätikuga kaetuna sooja kohta tunniks kerkima.
Kui tainas enam-vähem kahekordseks kerkinud, rulli ta suure jahuga või küpsetuspaberiga kaetud pinna peal paari millimeetri paksuseks. Lõika sobivad kujud ja aseta peale meelepärane täidis. Pintselda valmis vormitud pirukad ka munaga üle, ming küpseta 200-kraadises ahjus, kuni pealt ilusasti kuld-pruunikad.

***

Nüüd olen järjest mitu-mitu postitust rabarberist teinud. Kuna mul endal ei hakka tüdimus veel absoluutselt peale tulema ja ka ideid on varnast võtta, panen siia tasakaaluks siiski ühe soolase retsepti. Pealegi on vaja vanad pildid kähku ülesse riputada, kuna algamas on uue ja uhkema objektiivi aeg :)

Seda tainast valmistasin nii paar nädalat tagasi, peale seda, kui I mulle juba mitmendat korda rääkis igatsevalt oma ema vorsti-pirukatest. Kuna teatavasti ei luba ma kedagi teist enda kööki (võinoh, ei taha lubada, kui tegu millegi uue ja huvitavaga :D), asusin kähku soolast pärmitaigna retsepti otsima. Leidsin ühed paljukiidetud seene-pirukad, mille tainas tundus täpselt sobivat. Egas siis muud midagi, kui mina tainast sõtkuma ja I hiljem vorsti tükeldama ja ribasid sinna ümber keerama. Paraku olid meil ülejäägid nõnda korralikud (olgugi, et tegin pool retseptist), et sain ka katsetada erinevate maitsetega. Väga head tulid nii klassikalised pesto-juustu rullid, kui ka (minu suureks üllatuseks) marineeritud seente-merevaigu täidisega pirukad. Ja lõppküpsetised olid tõesti maitsvad! Tainas oli mahlane ja mõnusalt nostalgiline. :)

Taignaretsept sai nami-nami seenepirukatelt näpatud.

Maailma parimad kaneelisaiad

Parajalt pehmed, kaneelised, magusad ja kleepuvad. Täpselt nii parajalt kõike, et paremat tahta ei oskakski.

1,2 dl piima
100 g võid
1,2 dl u. 40-kraadist vett
2,5 tl kuivpärmi
0,75 dl suhkrut
1 suur muna ja
2 munakollast
1,5 tl soola
2 tl kardemoni
8-10 dl jahu

1,5 dl suhkrut*
2 spl kaneeli
1-2 spl sulavõid

1 dl tuhksuhkrut
3 spl toorjuustu
0,5 tl vanillit
1-2 spl piima

Sulata piim ja 100 g võid mikrolaine ahjus ja jäta jahtuma.
Suures kausis klopi esmalt munad kergelt lahti, seejärel vispelda juurde vesi, suhkur ja pärm. Lisa ka (käega katsutavaks jahtunud) piima-võisegu, sool, kardemon ja 4 dl jahu ning sega ühtlaseks. Seejärel hakka kas miksri taignakonksudega või kätega tainast sõtkuma, vähehaaval jahu juurde lisades. Tainas on valmis kui ta on pehme, sile, hoiab kuju ja ei jää enam kausi servadele kinni. Määri kausi servadele õhuke õli kiht ja kata see toidukile/rätikuga. Jäta sooja kohta kerkima 1,5-2 tunniks, kuni suurus kahekordistunud. Samal ajal sega väikeses kausis kokku suhkur, kaneel ja või.
Kui tainas kerkinud vajuta ta kergelt alla ja tõsta jahutatud pinnale (või küpsetuspaberile). Rulli sellest u 40 x 30 cm'ne ristkülik, mille laiem serv on sinu poole. Puista täidist ühlaselt taignale, jättes kõige kaugemasse otsa 2 cm vaba ruumi. Alustades enda eest, rulli tainas kahe käega kokku. Tee tagumine serv kergelt veega märjaks ning suru taignarulli külge. Puista "kinnituskohale" ka natuke jahu. Lõika tainas 14-16ks võrdseks jupiks ning laota nad lõikepool üleval sobivale alusele.** Eriti hea on, kui võtad mõne kõrgete äärtega vormi, kus saiad saavad kokku paisuda.*** Kata saiad taas ning lase neil veel 1,5-2 h kerkida, kuni kahekordistunud.
Umbes poole kerkimisaja peal lülita ahi sisse 175-kraadile. Kui saiakesed ilusasti kerkinud küpseta neid ahjus 25-30 min, kuni kuldpruunid. Lase jahtuda 10 minutit. Selle aja jooksul sega kokku vanilli, piim ja toorjuust. Vähehaaval lisa juurde ka tuhksuhkur, kuni saad parajalt paksu ja siidise glasuuri. Nirista seda saiadele ja serveeri. :)
*Parim oli demerara ja valge suhkru segu.
** Kui valmistad saiakesi õhtul, võid nad siinkohal ööks külmkappi pista. Hommikul tasub neil lasta 20-30 min soojeneda ja siis küpsetada nii, nagu muidu.
*** Siis saad sellise eriti mõnusa ja pehme pidusaia moodi küpsetise.

***

Ütlen ausalt, et need on mu lemmik kaneelisaiad. Elasin küll 3 aastat Soomes, kus olin korvapuusti'd iga nurga peal ja ka nüüd külastan tihit ema Rootsis, kust samuti saiakesed populaarsed. Aga need on paremad. Natuke teistmoodi küll (seega ehk pole võrreldavad?) ja jube head! Ahjusoojalt nad lausa sulavad suus, aga ka jahtununa säilitavad oma pehmuse ja maitsekuse. Kaneelitäidises pole ka liialdatud võiga, mis tõttu on ta mõnusalt kleepuv. Saiakesele paneb mõnusa punkti see peale niristatud mahlane ja magus glasuur.
Nagu paar postitust tagasi oli kirjas, olen ka varem kaneelisaiadega katsetanud. Eks ma oma kookide puhul olen alati olnud "10 korda mõõda ja siis lõika" suhtumisega. Peale esimest katsetust uurisin põhjalikult ringi ning otsustasin selle retsepti kasuks. Seekord siis läks õnneks. :) Pealegi on nad ka oluliselt vähem rasvasemad kui enamik Eesti retsepte (mis muidugi ei aita kui pistad pool plaaditäit ise nahka :D). Samuti oli täidis parajalt kaneeline isegi minusugusele fännile.
Neile, kes ei tea seda, siis minuarust on kaneel üldse kõige geniaalsem maitseaine. No sobib praktiliselt kõigega! Tõsi, soolaste toitude puhul peab olema kaas-sööja ikka väga avatud maitsemeelega, kuid magusate puhul pole senini probleemi olnud. Raputan teda tihti kas või niisama õunale, jogurtile, pudrule või siis koogitükile. Ka üks cappuccino pole sama ilma kerge kaneelise lisandita.
Saiade teemale tagasi... Nende esmaesitlus toimus mu kunagise pinginaabri Leena külaskäigu puhul. Pabistasin küll pikalt nende õnnestumise üle (esimene katsetus kuivpärmiga, samuti nõudis tainas rohkem jahu kui retseptis antud), kuid kui saiad lõpuks rulli keeratud said, olin kindel, et tulemus ei saa halb olla. Esmakordselt sain pärmitainast mis (koos suhkrukattega) maitses juba toorena mõnusalt! Kerkimise käigus suutsid nad küll kokku kasvada, aga lõppkokkuvõttes mulle meeldiski niimodi rebides neid rohkem süüa. Teine kord siis julgesin neid valmistada oma emale ja vanaemale emadepäeva hommikusöögiks. See kord läks taignategu palju lihtsamalt ning ka peale ööd külmkapis sain mõnusad ja pehmed saiakesed. Kiitusi sain mõlemalt põlvkonnalt. :)

Retsept blogist The Way the Cookie Crumbles. Uskumatult tragi naine ikka, et nii põhjaliku eeltöö kõik minu jaoks ära teinud!