Maailma parimad kaneelisaiad

Parajalt pehmed, kaneelised, magusad ja kleepuvad. Täpselt nii parajalt kõike, et paremat tahta ei oskakski.

1,2 dl piima
100 g võid
1,2 dl u. 40-kraadist vett
2,5 tl kuivpärmi
0,75 dl suhkrut
1 suur muna ja
2 munakollast
1,5 tl soola
2 tl kardemoni
8-10 dl jahu

1,5 dl suhkrut*
2 spl kaneeli
1-2 spl sulavõid

1 dl tuhksuhkrut
3 spl toorjuustu
0,5 tl vanillit
1-2 spl piima

Sulata piim ja 100 g võid mikrolaine ahjus ja jäta jahtuma.
Suures kausis klopi esmalt munad kergelt lahti, seejärel vispelda juurde vesi, suhkur ja pärm. Lisa ka (käega katsutavaks jahtunud) piima-võisegu, sool, kardemon ja 4 dl jahu ning sega ühtlaseks. Seejärel hakka kas miksri taignakonksudega või kätega tainast sõtkuma, vähehaaval jahu juurde lisades. Tainas on valmis kui ta on pehme, sile, hoiab kuju ja ei jää enam kausi servadele kinni. Määri kausi servadele õhuke õli kiht ja kata see toidukile/rätikuga. Jäta sooja kohta kerkima 1,5-2 tunniks, kuni suurus kahekordistunud. Samal ajal sega väikeses kausis kokku suhkur, kaneel ja või.
Kui tainas kerkinud vajuta ta kergelt alla ja tõsta jahutatud pinnale (või küpsetuspaberile). Rulli sellest u 40 x 30 cm'ne ristkülik, mille laiem serv on sinu poole. Puista täidist ühlaselt taignale, jättes kõige kaugemasse otsa 2 cm vaba ruumi. Alustades enda eest, rulli tainas kahe käega kokku. Tee tagumine serv kergelt veega märjaks ning suru taignarulli külge. Puista "kinnituskohale" ka natuke jahu. Lõika tainas 14-16ks võrdseks jupiks ning laota nad lõikepool üleval sobivale alusele.** Eriti hea on, kui võtad mõne kõrgete äärtega vormi, kus saiad saavad kokku paisuda.*** Kata saiad taas ning lase neil veel 1,5-2 h kerkida, kuni kahekordistunud.
Umbes poole kerkimisaja peal lülita ahi sisse 175-kraadile. Kui saiakesed ilusasti kerkinud küpseta neid ahjus 25-30 min, kuni kuldpruunid. Lase jahtuda 10 minutit. Selle aja jooksul sega kokku vanilli, piim ja toorjuust. Vähehaaval lisa juurde ka tuhksuhkur, kuni saad parajalt paksu ja siidise glasuuri. Nirista seda saiadele ja serveeri. :)
*Parim oli demerara ja valge suhkru segu.
** Kui valmistad saiakesi õhtul, võid nad siinkohal ööks külmkappi pista. Hommikul tasub neil lasta 20-30 min soojeneda ja siis küpsetada nii, nagu muidu.
*** Siis saad sellise eriti mõnusa ja pehme pidusaia moodi küpsetise.

***

Ütlen ausalt, et need on mu lemmik kaneelisaiad. Elasin küll 3 aastat Soomes, kus olin korvapuusti'd iga nurga peal ja ka nüüd külastan tihit ema Rootsis, kust samuti saiakesed populaarsed. Aga need on paremad. Natuke teistmoodi küll (seega ehk pole võrreldavad?) ja jube head! Ahjusoojalt nad lausa sulavad suus, aga ka jahtununa säilitavad oma pehmuse ja maitsekuse. Kaneelitäidises pole ka liialdatud võiga, mis tõttu on ta mõnusalt kleepuv. Saiakesele paneb mõnusa punkti see peale niristatud mahlane ja magus glasuur.
Nagu paar postitust tagasi oli kirjas, olen ka varem kaneelisaiadega katsetanud. Eks ma oma kookide puhul olen alati olnud "10 korda mõõda ja siis lõika" suhtumisega. Peale esimest katsetust uurisin põhjalikult ringi ning otsustasin selle retsepti kasuks. Seekord siis läks õnneks. :) Pealegi on nad ka oluliselt vähem rasvasemad kui enamik Eesti retsepte (mis muidugi ei aita kui pistad pool plaaditäit ise nahka :D). Samuti oli täidis parajalt kaneeline isegi minusugusele fännile.
Neile, kes ei tea seda, siis minuarust on kaneel üldse kõige geniaalsem maitseaine. No sobib praktiliselt kõigega! Tõsi, soolaste toitude puhul peab olema kaas-sööja ikka väga avatud maitsemeelega, kuid magusate puhul pole senini probleemi olnud. Raputan teda tihti kas või niisama õunale, jogurtile, pudrule või siis koogitükile. Ka üks cappuccino pole sama ilma kerge kaneelise lisandita.
Saiade teemale tagasi... Nende esmaesitlus toimus mu kunagise pinginaabri Leena külaskäigu puhul. Pabistasin küll pikalt nende õnnestumise üle (esimene katsetus kuivpärmiga, samuti nõudis tainas rohkem jahu kui retseptis antud), kuid kui saiad lõpuks rulli keeratud said, olin kindel, et tulemus ei saa halb olla. Esmakordselt sain pärmitainast mis (koos suhkrukattega) maitses juba toorena mõnusalt! Kerkimise käigus suutsid nad küll kokku kasvada, aga lõppkokkuvõttes mulle meeldiski niimodi rebides neid rohkem süüa. Teine kord siis julgesin neid valmistada oma emale ja vanaemale emadepäeva hommikusöögiks. See kord läks taignategu palju lihtsamalt ning ka peale ööd külmkapis sain mõnusad ja pehmed saiakesed. Kiitusi sain mõlemalt põlvkonnalt. :)

Retsept blogist The Way the Cookie Crumbles. Uskumatult tragi naine ikka, et nii põhjaliku eeltöö kõik minu jaoks ära teinud!