Üks vägagi külluslik tort, milles leidub natuke kõigest heast - mahlane keeks, õhuline besee ja suvised magusad maasikad.
***
Ühel ilusal suvepäeval tuli isu küpsetada üks uhke maasikatort. Turult hooaja viimased kodumaised maasikad toodud, asusin tegutsema. Mõned sammud protsessist said ka kaameraga jäädvustatud...



..., kuid kõige mõnusamad on ikka pildid tulemusest:




***
***
Ühel ilusal suvepäeval tuli isu küpsetada üks uhke maasikatort. Turult hooaja viimased kodumaised maasikad toodud, asusin tegutsema. Mõned sammud protsessist said ka kaameraga jäädvustatud...



..., kuid kõige mõnusamad on ikka pildid tulemusest:




***
Erandlikult ei hakka ma tordiretsepti siia postitama. Seda sel lihtsal põhjusel, et soojalt soovitan osta teil raamatu, kust selle võtsin. * :) Maru maitsev maailm on üks imeilus raamat, mis ei hiilga mitte ainult oma retseptide originaalsuse poolest vaid ka suurepärase jutu ja kõnepruugi poolest. Retseptiraamat, mida saaks lugeda kui juturaamatut. Lisaboonusena on raamatu esilehtedel tänatud ka mu kunagist toredat pinginaabrit, ning tuttavad mustrid vaatavad vastu nii mõnelgi pildil.
Koogi maitseomadusi pole aga vist vaja hakata kiitmagi. Keeksine põhi, millel hõljub pehme-krõbe besee ja ohtralt maasikaid. Väikeste muudatustena lasin mina põhjal üleöö imbuda (laiskusest õhtul) ja kasutasin retseptis nõutud jogurti ja kohati ka vahukoore asemel hoopis kohupiimakreemi (hajameelsusest poes).
Postituses mainitud "õnnetu lõpu" sai aga kook minu rumalusest jätta ta jahedasse, aga niiskesse keldrisse seisma. Tema teise elupäeva õhtul valmistusin parasjagu võtma oma kolmandat tükikest koogist, kui avastasin, et kogu pealmine maasikakiht oli kaetud kerge karvase kihiga. Paaniliselt üritasin veel mõned maasika-vabad ampsud võtta, kuid ka ümbritsev kreem oli muutunud juba vastikult hapukaks. Kuna suuremad koogisõbrad olid saabumas alles järgmise päeva hommikul, olin mina olnud ainuke, kes kooki maitsta jõudis. :( Pisike pisar silmis viisin ta siis kompostikastini ja jätsin temaga hüvasti. Kahju, et nii tore tort nii väheseid rõõmustada sai... Aga vähemalt on mul jäänud sellest toredad pilt-mälestused. :)
* Kui ilusasti paluda, olen nõus raamatut ka laenama.
Koogi maitseomadusi pole aga vist vaja hakata kiitmagi. Keeksine põhi, millel hõljub pehme-krõbe besee ja ohtralt maasikaid. Väikeste muudatustena lasin mina põhjal üleöö imbuda (laiskusest õhtul) ja kasutasin retseptis nõutud jogurti ja kohati ka vahukoore asemel hoopis kohupiimakreemi (hajameelsusest poes).
Postituses mainitud "õnnetu lõpu" sai aga kook minu rumalusest jätta ta jahedasse, aga niiskesse keldrisse seisma. Tema teise elupäeva õhtul valmistusin parasjagu võtma oma kolmandat tükikest koogist, kui avastasin, et kogu pealmine maasikakiht oli kaetud kerge karvase kihiga. Paaniliselt üritasin veel mõned maasika-vabad ampsud võtta, kuid ka ümbritsev kreem oli muutunud juba vastikult hapukaks. Kuna suuremad koogisõbrad olid saabumas alles järgmise päeva hommikul, olin mina olnud ainuke, kes kooki maitsta jõudis. :( Pisike pisar silmis viisin ta siis kompostikastini ja jätsin temaga hüvasti. Kahju, et nii tore tort nii väheseid rõõmustada sai... Aga vähemalt on mul jäänud sellest toredad pilt-mälestused. :)
* Kui ilusasti paluda, olen nõus raamatut ka laenama.








