Malfatti e. Spinati-riccota gnocchid e. Paljad raviolid

Heal lapsel mitu nime. Pehmed ja maitsekad "klimbikesed", mis on üllatavalt toitvad ja sobivad söömiseks kasvõi niisama - sulavõi või õliga.

Koostis:
225 g külmutatud spinatit
1 šallot-sibul
250 g ricottat
2 muna
6 sl riivitud parmesani
2-3 dl jahu + rullimiseks veel
1 tl soola
0,5 tl kuivatatud tüümiani
0,25 tl muskaatpähklit


Valmistamine:
Prae tükeldatud sibulat kergelt õlis, lisa ka spinat ning kuumuta, kuni sulanud ja vesi aurustunud. Eraldi kausis klopi lahti munad ning sega neile hulka ricotta. Lisa kergelt jahtunud spinati-segu, parmesan ja maitseaned. Vähehaaval sega hulka nii palju jahu, et segu oleks vormitav, kuid endiselt veidike kleepuv.

Aja suures potis kergelt soolatud vesi keema ning kata tööpind paksu jahukihiga. Vormi seal taignast umbes 2 cm'se diameetriga pallid/jupid - seda võid teha kas ükshaaval, või meisterdades esmalt piklik toru, millest tükke lõigata ja jahus keerutada. Keeda neid vähehaaval (sõltuvalt poti suurusest 10-15 tk korraga) ning tõsta vahukulbi või sõelaga välja, kui nad on vee pinnale tõusnud, nii 2-3 min pärast. Serveeri kas tomatikastme või sulavõi/oliivõli ja parmesaniga.

NB! Valmis vormitud pallikesi ei maksa niimoodi üksteise peale kuhjata. Muidu võid potti kallates avastada, et alumine kiht ühtlaseks massiks kokku kleepunud.


Variatsioonid:
Alles siis, kui hakkasin asju tagasi külmkappi tõstma, avastasin, et kasutamata oli jäänud värske basiilik, mille ekstra nende jaoks ostnud olin. Ja olgugi, et ka tüümian sobis sinna väga hästi, tahan kindlasti kunagi proovida versiooni, mis on maitsestatud basiiliku ja praetud küüslauguga.

***

Itaalia keeles pidavat nende nimi Malfatti tähendama "halvasti tehtud". Sellise nime on nad tõenöoliselt oma kergelt lohaka (st hoolega käsitsi tehtud) kuju pärast. Maitse poolest meenutavad nad paljuski pastast ümbriseta spinati-ricotta raviolisid, mistõttu pidavat nende nimi Toscanas (kust nad väidetavalt ka pärit) olema hoopis Gnudi ehk "paljas". Oma teguviisilt ja vähemal määral konsistentsilt meenutavad nad aga Gnocchisid, tõlkes lihtsalt "tükke, klompe". Ürita siis otsustada, kuidas neid kutsuda. Mulle endale tundub Malfatti kõige suupärasem, olgugi, et "halba" polnud neis miski.

See retsept oli üks neid, mis mu huvi juba ammu äratas, kuid pikalt tegemist pidi ootama. Lõpuks oli nami-nami kooskokkamine see, mis mind ajendas neid tegema (suures elevuses sai ka piltidega vist üle pingutatud). Ja ma olen väga õnnelik, et nii läks. :)

Maitselt olid nad ootuspäraselt väga mõnusad. Eriti pehmed ja gnocchidele omaselt kergelt nätsked. Kuna tahtsin, et nad oleks ka ilma kastmeta piisavalt maitsekad, lisasin retseptile kapis leidunud šallotsibula ja tegemise käigus pähe torganud tüümiani. Tegelikult oleks pidanud neid veel koos kastmega ahjus ka küpsetama, kuid ajapuuduses (ei aidanud ka see, et meil ainuüksi kahe pliidi-plaadi peale lülitusid korgid TAAS välja - ahjule ei julgenud ma mõeldagi) jäi see mul tegemata ning tomatikastet sai lihtsalt peale tõstetud. Ja ausaltöeldes ei tundnud ma sellest lisakuumutamisest üldse puudust. Sest pallikesed ise olid vees juba korralikult läbi küpsenud ning lauas otsustasin ma - kes muidu kõik pastalised ohtra kastmega katan - neid lausa paljalt, vaid kerge soola ja õliga, süüa. Tundub, et ka meespoolele nad maitsesid (kogus oli täpselt paras kahe korraliku portsu jaoks) ning lähiajal üritan neid kindlasti uuesti teha.

Retsepti leidsin mingeid müstilisi teid pidi Citron & Vanille blogist.