Jõulu kuskuss

Väga maitsev ja kiirelt valmiv roog, mille vürtsikas ja kergelt magus maitse sobib ideaalselt kõiksugu klassikaliste jõulutoitude juurde.

500 g kuskussi
75 g sultana rosinaid
0,5 tl kaneeli
0,5 tl paprikapulbrit
0,5 tl jahvatatud vürtsköömneid
0,5 tl jahvatatud kuivatatud koriandrit
2 tl soola
pipart
800 ml keevat vett
killuke (10 g) võid
1 granaatõuna seemned

Sega maitseained, rosinad ja kuskuss kuumakindlas kausis omavahel. Vala peale äsja keenud vesi ja kata kauss kähku kas toidukile või parajalt suure taldrikuga. Lase vedelikul u 10 minutit imenduda ning eemalda kate. Suska sinna keskele tükike võid ja sega kahvliga kuskussi, et terasid teineteisest veidike eraldada. Puista peale granaatõuna seemned ja serveeri.

Retseptist saab korralikud portsud kuuele sööjale.

***

Ütlen ausalt, et mulle keedetud kartul ei meeldi (või kui siis ehk suvel maalt toodud esimesed värsked kartulid koos killukese või, värske salati ja tilliga). Minuarust on ta maitsetu, kuiv ja igav. Kui igapäevaselt suudan teda ka päris edukalt vältida, siis meie (nagu ka iga teise Eesti pere) jõululaual on ta kindlasti kohustuslik. Võib-olla on asi selles, et taimetoitlasena pole mulle kunagi olnud kartulile sobivat kaaslast...? Taldrikul, mis on täidetud hapukapsa, hapukurgi ja marineeritud kõrvitsaga, mõjub kartul kui võõrkeha. Seepärast olingi see talv eriti aldis katsetama seda uut jõulust lisandit.

Tegu oli tõsiselt maitsva lisandiga. Rosinad ja granaatõun sobis soolase kuskussiga ideaalselt. Kui vürtsid on kõik käepärast ja jahvatatud, sobib see roog ka detsembrikuu argipäevaõhtuks (ja ma ei räägi kellelegi, et kapsas sinna kõrvale on võetud purgist ;)). Nigella, kes on selle geniaalsuse autor, tegi sinna kõrvale hoopis samuti kiiresti valmivaid linnukesi (poussin eesti keeles, keegi?). Mis iganes viisil ja ajal seda ka ei sööda, on maitsev ja huvitav tulemus garanteeritud.
Pean küll saladuskatte all tõdema, et ma siiski ei suutnud nii kardinaalset muudatust meie jõululauda sisse viia ning uuendusena seisavad laual keedetud kartulite asemel ahjukartulid.

Retsepti nägin esmalt ühest Nigella's Christmas Kitchen telesaatest. Peale kiiret guugeldamist leidsin retsepti siit.

Arancello - parim kaaslane kakaole

Kergelt vürtsikas, väga magus apelsinine liköör. Sobib juua külmalt või segatuna lemmik sooja talvise joogiga.

3 apelsini
1 lühike kaneelikoor
1 vaniljekaun
1 kardemonikupar
0,5 l viina
250 ml vett
250 g suhkrut

1. nädal: Eemalda apelsinilt kartulikoorijaga pikkade ribadena koore pealmine (oraanž) kiht. Ürita seda teha nii, et külge jääks võimalikult vähe seda kurja kibedat valget osa. Pane koored koos kaneeli, vanilje ja kardemoniga ühte u liitrisesse purki. Vala peale viin. Pane purgile kaas peale ning vii ta pimedasse kohta nädalaks ootele. Võimalusel käi kord päevas seda õrnalt raputamas.

2. nädal: Sega kokku siirup. Selleks pane suhkur kuumakindlasse anumasse ja vala peale keev vesi. Sega, kuni suhkur lahustunud. (Lase veidike jahtuda ning) vala siirup purki viina ja vürtside juurde. Sega, ning jäta taaskord nädalaks seisma.

3. nädal: Eemalda purgist vürtsid. Soovikorral kurna jook ka läbi marli. Vala kahte 0,5 liitrisesse pudelisse.

***

Pean tõdema, et esimene hetk seda jooki maitstes olin siiralt pettunud. Liiga magus, liiga kaneeline ja lihtsalt mitte õige... Paar päeva hiljem aga oma igapäevast tassi kakaod juues (ma olen kerges kakao-sõltuvuses praegu) mõtlesin, et tegelikult võiks see apelsini-liköör siia väga hästi sobida. Ja oi, kui õigus mul oli! Võin ausalt öelda, et parimat tormiaegset soojendajat, kui kakao arancelloga, on raske leida (veel enam, kui su tore elukaaslane on parasjagu teinud ahju tule, mille ilus leek paitab pehmelt nii su varbaid kui hinge :)). Edasi hakkasin sellele joogile juba veelgi loomingulisemalt lähenema: valasin seda peale jäätisele, mustale teele ja üks kord isegi kohupiimakreemile. Ja enam ausalt öeldes ei kujuta ettegi talve ilma pudeli arancellota. :)

Retsepti leidsin blogist heatoit.com

Ideaalne rakendus hapudele mandariinidele: Tangerine curd ehk Mandariini kreem-võie

Imeliselt maitsev siidine kreem, mille rakendusel pole piire. Sobib nii röstsaia peale, tordi vahele kui ka niisama lusikaga maiustamiseks.

u 1 dl värsket mandariini mahla*
1 mandariini koored peenelt riivitud (ilma valge osata)**
0,75 dl suhkrut
3 muna
50 g võid

Klopi munad suhkru ning mandariini mahla ja -koortega kergelt läbi. Pane nad kas potti ja otse pliidile väga-väga madalal kuumusel või kuumakindlasse kaussi veevanni kohale. Pidevalt segades lase segul (ilma keetmata!) paksemaks muutuda. Kui kreem on juba umbes vedelama hapukoore paksune, tõsta ta tulelt ning jäta jahtuma. Kui õnnetul kombel oli sul kuumus liiga suur ning kreemi sisse tekkisid väikesed hüübinud muna täpikesed, siis kurna ta läbi sõela.
Peale u 10 minutit jahtumist sega kreemile hulka ka tükeldatud või. Lase jahtuda (mille jooksul kreem pakseneb veelgi) ning vala purki(desse).

* Minul kulus selleks u 3 mandariini. Kui mahla peaks natuke rohkem saama, pole ka hullu.
** Mulle tegelikult meeldib teha koorest pikad ribad ning need siis enne või sisse segamist kreemist välja võtta (ja puhtaks limpsida :)).

***

Ma arvan, et kõigil on seda vähemalt korra iga talve jooksul juhtunud. Tuled poest koju, õhinat täis nende ilusate mahlaste mandariinide pärast, mis just ostsid. Koorid esimese ära - tuba täitub mõnusa lõhnaga. Murrad endale kerast tükikese ja lööd hambad sisse.... Ning avastad jubedusega, et need mandariinid on HAPUD! Minul igal-juhul juhtus nii :). Lisaks hapukale maitsele olid tükke ümbritsevad kestad ka nii nätsked, et neid võiski närima jääda. Kuna ei tahtnud ka ilusaid vilju niisama ära visata, hakkasin oma ajurakke ragistama uue lahenduse jaoks.

Selle retsepti järgi olin tegelikult juba korra sidruniga analoogi valmistanud (ainult või koguse vähendasin... Ma ei mõista, miks peab seda siin 100 g olema?!). Pähe tuligi mõte, et ka mandariiniga versioon võiks olla päris mõnus. Mõeldud-tehtud. Ja õnneks ta oligi mõnus! Mandariini maitse ei jäänud küll kahjuks nii tugev, kui ma oleksin soovinud, aga tuntav oli ta kindasti.

Peale seda, kui olin kaks päeva seda kreemi niisama limpsinud, otsustasin katsetada seda ka tordi vahel. Nõnda siis valmiski minu 2. advendi piparkoogi-mandariini tort. Retsepti polnud, tegin peast. Kirjeldan ka lühidalt torditegu, nii endale mälestuseks kui ka teistele ehk inspiratsiooniks:
Küpsetasin biskviidi, mille olin õrnalt piparkoogimaitseainega maitsestanud, ja lõikasin kaheks kihiks. Täidiseks tegin segu toorjuustust, kohupiimapastast, piparkoogimaitseainest ja kaneelist. Tort tuli kolme kihiga: 1 kiht biskviiti, keskel 1 kiht õhukesi piparkooke ning peal taas biskviit. Kihte immutasin mandariini mahlaga, igale kihile panin esimesena natuke käesolevat mandariinikreemi ning selle peale paksema kihi kohupiima-segu. Tort tuli imehea! Parajalt hapukas, vürtsikas ja magus. :)

Lemon curd'i retsept pärit nami-nami'st.

Ürdid

Kogu maa on nüüdseks kaetud paksu lumevaibaga. Täpsustus! Esmalt ülimalt salakavala jääkihiga, mille peale on mõnusa irooniaga laotunud pehme valge lumi.
Ja olgugi, et mulle üldse ei meeldi sombune sügis ning talve saabumine koos jõulude ja tulede ja uue aastaga, on alati tore... Siis miski pärast tuletab see minu katuseaknaid kattev lumekiht mulle hetkel vaid meelde seda, et läheb veel tükk aega enne, kui taas värsket kevadist rohelust näen.
Seega ma riputan siia ühed viimased pildid suve saakidest. Nii hüvastijätuks. Ja ma luban, et järgmine postitus on juba igati aastaaja-kohane (ja sisaldab ka retsepti).

Pildid sellest, kuidas vanaema esimeste öökülmade saabudes oma kasvuhoone "jäägid" mulle tõi, ja mida ma nendega peale hakkasin:








Huvilistele:
Nagu näha, on tegu ürtide sügavkülmutamisega. Tilli tükeldasin peeneks ja panin koos paari tilga veega jääkuubiku vormidesse. Poole basiilikust laotasin tervikute lehtedena piklikutesse jäävormidesse ja katsin taas törtsu veega. Teise poole aga hakkisin peeneks, segasin ühtlaseks massiks oliivõliga ja panin jäävormidesse. Mõni nädal hiljem, kui kogu kupatus juba ammu külmunud oli, võlsin kuubikud (õigemini ringid-tähed-südamed) vormist välja ja valasin väikestesse kilekottidesse.
Loodetavasti piisab sellest, et tuua natukenegi päikest külma talve. :)

Apelsini-kardemoni cantuccinid

Mõnusad kerged küpsised, mida on hea kasta kohvi või tee sisse, aga mõnus ka niisama krõbistada.

30 g võid
1,3 dl suhkrut
1 apelsin
1 muna
3,3 dl (200 g) jahu
0,75 tl küpsetuspulbrit
noaotsatäis soola
1,5 tl kardemoni
75 g mandleid

Riiv apelsini koor peene riiviga ja pigista viljalihast välja u 2 spl jagu mahla. Vahusta toasoe või ja suhkur, lisa muna ja apelsinikoored ning vahusta ühtlaseks. Sõelu juurde jahu, küpsetuspulber, sool, kardemon ning sega koos mahlaga ühtlaseks tainaks. Viimasena lisa mandlid ja sega nemadki hulka.
Vormi tainast korralikult jahutatud pinnal 2 võrdset umbes 5 cm laiust ja 1-2 cm kõrgust pikka pätsi. Küpseta neid 180-kraadises ahjus u 20 minutit, kuni pealt ilusad kuldsed. Võta pätsid ahjust välja ja lase neil jahtuda, kuni suudad käega katsuda. Seejärel lõika pätsidest hea (sakilise) noaga ettevaatlikult (saiad on üpriski muredad) u 1,5 cm laiused viilud. Laota nad ahjuplaadile ja tõsta uuesti u 7 minutiks ahju, kuni pealt kerglt kuldsed. Kui küpsised tunduvad teiselt poolt endiselt veidi niisked, siis keera nad ümber ja küpseta ka teiselt poolt u 5 minutit. Lase neil täielikult jahtuda enne söömist (kui suudad =)) ja säilita õhukindlas karbis.

***

Iga aasta, viimased 5 aastat, olen oma emale mitmel korral valmistanud korduval eritellimusel tema lemmikküpsiseid - cantuccinisid. Esimeses retseptis, mille järgi neid pikka aega valmistasin, oli nende nimetuseks tegelikult "biscottid". Seega kutsusime ka meie neid pahaaimamatult aastaid nõnda. Alles hiljem sain teada, et "biscotti" pidavat itaalia keeles (mis on nened päritolumaa) tähendama lihtsalt "küpsis". Olgugi, et vanad harjumused on aeglased kaduma ning meie kutsume neid endiselt nii, siis üritan vähemalt internetikeskkonnas oma korrektsuse säilitada ja nimetada neid õige nimega.

Eelmine aasta aga otsustasin teha riski, murda välja rutiinist ja katsetada uue, käesoleva retseptiga. Ja õnneks tasus minu katsetus ära 100 %. Kui varem olid need ema suured lemmikud mind (tema õnneks) üpriski külmaks jätnud, siis nüüd esmakordselt hakkasid ka mulle need küpsised maitsma! Ka ema kiitis muudatuse heaks, ning nüüdsest olen neid küpsiseid valmistanud ka täiesti teemavälistele inimestele (seades muidugi "praagitud" biscottid ema jaoks kõrvale). :)

Pildid saidki tehtud, kui küpsetasin neid oma onutütre poja 1. sünnipäevaks. Kuna osalesin ka (pigem küll moraalselt, kui materiaalselt) ühes teises kingituse projektis, otsustasin viia peole lihtsalt tsellofaani mässitud küpsiseid koos paki teega ning kinkida need sõnumiga: "Midagi ka kosutuseks väsinud emale" (mis peale mu uskumatult tubli ja tore onutütar kostis naerusui: "Mis väsinud ema!?" :D). Suur oli mu üllatus, kui sain paar päeva hiljem sõnumi, milles selgus, et kingitus oli läinud peale nii suurele kui väiksele asjaosalisele. Teades, et lapsed, erinevalt aeg-ajalt lapsevanematest, ei valeta, olin muidugi väga meelitatud sellest teatest. =)

Ühtlasi lisaks siia lõppu ka väikese vabanduse (ka endale), et viimasel ajal postitused nii harvaks jäänud. Uskuge, süüa teen ma ikka, isegi pildistan! Aga kuna aastaaeg on nii pime (mis mõjutab nii mind kui ka mu pilte) ning kool pikk ja väsitav, jäävad enamik retsepte määramatut aega ootama. Ehk suudan end lähenevas jõulu-entusiasmis taas kokku võtta. :)

Retsept pärit nami-nami'st.

Kerge laimi ja sinepiga lõhe

Veidike teistsugune kate lõhele, mis on siiski piisavalt mahe, et ei tapa kala enda head maitset.

500 g lõhefileed
pool laimi
Dijoni vms sinepit

Eemalda lõhefileelt pinsetidega suuremad luud. Riivi laimi pealt koor õhukese riiviga. Tõsta lõhe fooliumile, määri teda ühtlase sinepi-kihiga (nõnda, et kala sealt alt ikka välja paistaks, aga et oleks ka sinepit piisavalt), puisa peale laimikoored ja pigista peale laimist mahl.* Voldi ettevaatlikult fooliumi servad ülesse, kata lõhe ja pista 200-kraadisesse ahju umbes 15 minutiks.

* Siinkohal pidi originaalretseptis peale puistama ka riivsaia, mina unustasin seda teha. Ja ausalt öeldes ei tundnud ma ka sellest süües puudus. Kui on aga soovi, võib seda teha, sel juhul tasuks viimasel paaril küpsemisminutil foolium pealt eemaldada ja pruunistada.

***

Mulle see kala maitses. Meespoole jättis ta ükskõikseks. Kuna see on aga minu blogi, siis postitan selle retsepti ikka siia. :) Hämmastavalt maheda maitsega, arvestades peale läinud sinepi hukla. See kord kasutasin täistera sinepit, järgmine kord proovin ka kindlasti tavalist. Vaatamata soola puudumisest ei olnud see kala ka üldse "mage".

Tegelikult neile, kes mind juba pikemalt tunnevad, võib see postitus väike šokk olla. Aastaid (umbes-täpselt 7) ei ole ma söönud absoluutselt mingit liha. Punast ja kanaliha ei söö ma siiani aga vaikselt olen hakanud end taas kala sööma harjutama.
Arvan, et kui lehma-, sea- ja kanalihast loobimine tuli mul eetilistel põhjustel, siis kalast loobusin vist pigem selle pärast, et mul aastaid lihtsalt ei valmistatud seda kodus (kuna elasime ühe kala vihkava inimesega). Ei teagi kust see järsku tuli, aga ühtäkki avastasin, et pool perekondlikust suvisest puhkusreisist olime emaga söönud kahe suupoolega kõiksuguseid karpe ja molluskeid. Praegu olen igal-juhul oma otsusega taas kala sööma hakata rahul (teeb asju oi-kui-palju lihtsamaks ja huvitavamaks restoranides) ja plaanin kindlasti ka edaspidi katsetada kõiksugu kalatoitudega. See siin oli alles esimene meeldejäävam eksemplar. :)

Retsept nami-nami'st.

Suvikõrvitsa-feta pirukas

Pirukas, mis küll ei hiilga geniaalse kombinatsiooniga, kuid on siiski võrratult maitsev.

400 g lehttainast
1 suvikõrvits
1 paprika
1 tl oreganot
1 tl tüümiani
soola, pipart
150g peekonit
0,5 dl riivitud parmesani
2 dl piima
2 muna
0,5 tl muskaati
200 g feta juustu

Vooderda lahttaignaga suur ja madal vorm (minu vorm on umbes pool klassikalisest ahjuplaadist. Terve plaadi täitmiseks tee topeltkogus). Tükelda suvikõrvits ja paprika ja viska törtsu oliivõliga kuumale pannile. Lisa ka ürdid, maitsesta soola-pipraga ja kuumuta enam-vähem pehmeks. Laota köögiviljad lehttaignale.
Samal pannil prae suupärasteks tükkideks lõigatud peekon kergelt kuldseks. Praadimise ajal klopi lahti munad ning sega piima, parmesani ja muskaadiga. Tõsta peekon pirukale, vala peale muna-piima segu. Viimasena puista peale murendatud feta tükid ja küpseta 200-kraadises ahjus u 30 minutit, kuni muna on hüübinud ja pirukas kergelt kuldse tooniga.

Variatsioonid:
Taimse osa/versiooni jaoks prae peekoni asemel (kuke-)seeni. Jääb ka väga maitsev. :)

***

Jäin mõtlema, et see on vist üks väheseid siinseid soolaseid retsepte, kus pole küüslauku. Sel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt ei viitsinud seda tookord tükeldada! Ja polnud vajagi. Tänu sellele valmis ka pirukas veidike kiiremini ja esile said tungida pehmemad maitsed. Suvikõrvits ja paprika laotatud krõbedale lehttaignale ja kaetud maheda juustuga - tõeline sügise unelm. Ka minu meespool, kes muidu väga "taimsete" pirukate peale nina krimpsutab, sõi isuga. Nüüdseks on meil muidugi esimene lumi juba maas (ja sulanud ka), kuid tänu 21. sajandi hüvedele, võib seda hetke looduse naljadest hoolimata pikendada. Piltidel on järgmise hommiku üksikud ellujääjad.

Martsipani ja kardemoniga ploomikeeks

Veidike tihke aga siiski mahlane kook. Hapud ploomid on mõnusaks kontrastiks magusale keeksile.

40 g martsipani
2 dl suhkrut
75 g võid
2 muna
4 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
2 tl kardemoni
1 tl vanillit
350 g (kaal kivideta) ploome
1 sl suhkrut
1 tl kaneeli


Riivi või lõigu martsipan väikesteks tükkideks, tee ka ploomid pooleks/neljandikeks. Vahusta toasoe või esmalt suhkruga ühtlaseks, seejärel vahusta ükshaaval juurde munad. Sega hulka martsipanitükid ja jogurt. Puista peale ka jahu, küpsetuspulber, kardemon ja vanilli ning sega tainas ühtlaseks. Vala kogu kupatus 22-cm'sse koogivormi, silu ja aseta sinna peale ploomid. Puista peale ka suhkur ja kaneel ning küpseta 175-kraadises ahjus u. 60 min (kuigi mina kella ei jälginud), kuni ploomid peal enam ei mulise ja keskele torgatud hambaork väljub puhtana.

***

Minu järjekordne ploomiuputuse vili, kuid alles teine neist, mis ka siia jõuab. Erinevalt esimesest, oli selle koogi lõpptulemus hoopis erinev sellest, mida ootasin. Õnneks oli muutus positiivne ja kook siiski tõesti hea. Minu esialgne hirm, et kook jäi kuivaks, ei saanud ka kinnitust. Koogi edu tagas tõenäoliselt ka mu üks viimase aja suuri lemmikuid - Farmi martsipani mooni jogurt (ei, mulle ei makstud selle eest :(), mis jättis ka ülejäänud koogile, kuhu ei jagunud martipani tükke, ka maheda martsipani maitse.

Laimi ja rohelise teega muffinid

Ootamatu, aga väga mõnusa maitsekombinatsiooniga. Glasuur on rangelt vabatahtlik.

150 g sulatatud võid
2 dl suhkrut
0,5 dl mett (vedelalt)
2 muna
4,5 dl jahu
4 tl peeneks jahvatatud rohelise tee lehti
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
1 laimi riivitud koor
2 spl laimi mahla
2 dl hapukoort

Sega omavahel või, suhkur, mesi ja munad. Eraldi suuremas kausis sega omavahel kõik kuivained ja laimikoored. Tee keskele õõnsus ja sega seal omavahel hapukoor ja laimimahl ning vala sinna peale või-muna segu. Sega taimas läbi võimalikult väheste liigutustega ja tõsta portsud muffinivormidesse. Küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 min, kuni pealt kuldsed. Soovi korral valmista küpsemise ajal ka lihtne glasuur (retsept allpool):

1 dl (/3 dl)* tuhsuhkrut
100 g toorjuustu
(soovi korral veidike laimi koort)

Sega ained puulusikaga omavahel ühtlaseks ja määri või suru läbi kondiitripritsi jahtunud muffinitele.
* Originaalretsept nõudis 3 dl suhkrut, mina panin aga oluliselt vähem ja sai ikka natuke liiga magus. Tappis muffini enda huvitava maitse ära. :)

***

No nende muffinite teost on tegelikult juba lausa kuu aega möödas. Kuna retsept ei olnud mitte ainult paberkandjal vaid ka soome keeles, tundus tema ümber toksimine lihtsalt ületamatu vaev olevat. :D Õnneks ma aga võtsin end kokku ja lõpuks jõudsid need väärt muffinid ka siia!

Maitsekombinatsioon oli tõepoolest üllatav. Heas mõttes üllatav. :) Selline "maine" (otsin vastet ingl. kl sõnale earthly) ja mahe roheline tee ning särtsakas laim sobisid kokku imehästi. Muidugi on ka kõik klassikalised marja või šokolaadi muffinid maitsvad, aga need olid väga mõnusaks vahelduseks. Lisaks olid muffinid muidu ka konsistentsilt pehmed ja mahlased.

Retsepti rebisin välja ühest ema soomekeelsest sisustusajakirjast. Kui mu mälu ei peta, siis ajakiri oli Divaani.

Rummine ploomikook

Pehme ja mahlane kook, millele lisab salakavalust väike rummi-nüanss.

6 sl rummi
12 keskmist ploomi
1 sl fariinisuhkrut

100 g võid
1,5-2 dl suhkrut (fariini ja tavalise segu)
2 muna
1 tl vanillit
1 dl piima
1 tl küpsetuspulbrit
4 dl jahu
1 sl suhkrut

Eemalda ploomidelt südamikud ja lõika neljandikeks. Väikeses kausis vala ploomidele rumm ja fariinisuhkur. Pane nad esialgu kõrvale, kuid sega neid ka ülejäänud toimingute jooksul iga natukese aja tagant (et kõik ploomitükid saaksid rummis imbuda).
Eraldi kausis vahusta toasoe või suhkruga ühtlaseks kreemiks. Ükshaaval vahusta juurde ka munad nind viimaks sega hulka ka vanilli ning piim. Eraldi kausis kombineeri kõigepealt omavahel jahu ja küpsetuspulber ja siis lisa ülejäänud taignale. Kurna ploomid rummist, valades rummi taignasse. Sega ühtlaseks ja vala 16-cm'se koogivormi põhja. Peale laota ploomiviilud ja puista üle 1 sl suhkruga. Küpseta 175-kraadises ahjus u 40 min, või kuni keskelt väljub tikk puhtana ja peal on ilus kuldne koorik.

***

Sügis on alanud. Kool on taas täies hoos. Ja mind on tabanud täielik ploomiuputus.

Ausalt öeldes poleks ma tõenäoliselt lähiajal ahju juurde astunudki, kui poleks saabunud I isa järjekordse pangetäie ploomidega. Ja olgu siinkohal mainitud, et ma olen väga tänulik, et ta mind nende (ja paljude teiste) koduste viljadega kostitab. Paraku on mind ploomid alati vägagi külmaks jätnud... Seda enam, kui hävitamist ootavad 2 väiksemat pangetäit! Seega ainuke loogiline lahendus, kui käsi ei tõuse neid muidu sööma ja süda ei luba neil rikneda, on nad katta mõnusa suhkru-jahu-või seguga ja manustada koogi vormis. ;) Ja nõnda ma avastasingi enda jaoks ploomide võlu!

Oleks ma ploomidega suurem sõber, oleks ma tõenäoliselt juba ammu teadnud, kuidas nad küpsedes käituvad. Seda, kuidas nad küpsevad veel magusamaks, kui enne. Ja kuidas nad muutuvad sametiseks ja pehmeks, lisades ka koogile endale mõnusat niiskust. Ja et koogi peale ladudes ei vaju nad kiuslikult põhja, nagu mitmed teised marjad, vaid jäävad püsima täpselt sinna keskele, kus neist kõige rohkem puudust tuntakse. Kui keegi oleks mulle neid asju varem rääkinud, oleks ma juba ammu ploomidega Sina-sõber...

Käesolev retsept on täiesti omalooming, hommikul enne loengut väike inspiratsiooni-laine. Olles läbi sirvinud mitu(-kümmend) ploomikoogi retsepti, ei leidnud ma endiselt ühtegi meelepärast. Kuskilt oli mulle aga meelde jäänud maitsekombinatsioon ploomid ja rumm. Tahtsin kooki, kus oleks tunda nii mahlaseid ploome kui rummi tummisust. Lõpptulemus tuli täpselt selline, kui mitte paremgi, kui lootsin. Kook kuulub küll kindlasti "täiskasvanutele" kategooriasse, kuid on siiski endiselt vägagi nauditav ka neile, kes muidu kanget alkoholi väga ei armasta. Kook oli pehme ka järgmisel päeval ning ülejärgmist ta enam ei näinudki. :)

Kinoa-tabbouleh salat

Natuke erinev traditsioonilisest bulgurist valmistatud tabbouleh-versioonist, kuid siiski üks väga maitsev ja tervislik suvine salat.

2 dl kuivatatud kinoat (quinoa)
3-4 dl vett
0,5 tl soola
u. 3 tomatit
1 suur kurk
suur kimp peterselli
peotäis piparmündilehti
3 vart rohelist sibulat
2 küüslauguküünt
200 g fetat
2,5 sl sidrunimahla
törts oliivõli
soola/pipart

Loputa kinoad sõelas külma vee all. Pane ta koos vee ja soolaga potti. Kuumuta neid tugeval kuumusel kuni keemiseni, seejärel alanda temperatuuri ja keeda tasasel tulel kaanega kaetuna u 15 min. Kinoa peab jääma kergelt läbipaistev ning hamba all ainult veidike krõmps. Vala laia põhjaga kaussi jahtuma.
Tükelda tomatid ja kurgid mugavalt suupärasteks. Haki läbi ka petersell, piparmünt ja roheline sibul ning lõika väga peeneks küüslauguküüned. Murenda kätevahel feta. Puista kõik see jahtunud kinoa peale ning sega hoolikalt läbi. Maitsesta sidrunimahla, oliivõli ja vähese soola ja pipraga. Maitse ka vahepeal, et korrigeerida happe-soolasuse tasakaalu!

Lihasema ampsu jaoks serveeri koos Liibanoni laimikanaga.

***

Antud salat oli minu esimene kodune kokkupuude kinoaga. Olles töötanud mitu suve ühes Tallinna ökopoes, tundus piinlik, et ma ise polnudki valmistanud seda tera, mille kasulikke omadusi nii mitmel korral kiitnud olin. Kes pole varem sellest imeviljast kuulnud, võin rääkida, et tegu on Lõuna-Ameerikast pärit taimega. Ta on kasulik eelkõige oma kõrge ja täisväärtusliku proteiinisisalduse tõttu (sisaldades parajas koguses praktiliselt kõiki asendamatuid aminohappeid), lisaks leidub seal taime koha rohkelt rauda, fosforit ja magneesiumi. Maitselt on ta mahe ja kergelt pähkline - lisaks tervislikkusele on ta ka täiesti söödav. :) Seega, nähes seda retsepti jäin vaid ootama eestimaiste tomatite saabumist (sest magusad tomatid olid siiski salatile väga olulised).

Minu üllatuseks oli salat tõesti maitsev. Isegi I, kellele valmistasin igaks-juhuks kõrvale ka retsepti lõpus mainitud kana, sõi suure isuga. Toiteväärtuse poolest ideaalne nii taimetoitlastele kui ka gluteenitalumatutele, maitselt aga sobib kõigile.

Retsepti kodu: The Way the Cookie Crumbles.

Jamie suvikõrvitsa carbonara

Kiirelt valmiv toitev ja ülimaitsev pasta. Hea rakendus praegu uputavatele suvikõrvitsatele.

u 200 g meelepärast pastat
1 suvikõrvits
70 g toorsuitsupeekonit (nt Oskar)
1-2 sl värskeid tüümianilehti
soola
pipart
1 muna
0,5 dl vahukoort
2 peotäit riivitud parmesani

Tükelda suvikõrvits u 0,5 cm jämedusteks sektoriteks. Lõika peekon ka umbes pöidlajämedusteks juppideks ning viska ta eelnevalt kuumutatud pannile. Kui peekon minutikese kuumenenud, lisa ka suvikõrvitsad ja tüümian. Maitsesta soola ja pipraga ning sega läbi.
Samal ajal aja potis keema kergelt soolatud vesi ning keeda selles pasta.
Sel ajal, kui pasta keeb ning suvikõrvitsad pannil pehmenevad, sega kokku kaste. Selleks klopi läbi muna, lisa vahukoor ja pool parmesanist. Jäta ta hetkeks ootele, sest varsti läheb teda kähku vaja.
Kui pasta valmis, siis kurna, kuid jäta alles törtsuke keeduvett. Nüüd talitle kiiresti: pane pasta pannile suvikõrvitsate juurde ja sega läbi. Tõsta pann tulelt ning kähku vala pasta peale alles hoitud keeduvesi ja vahukoore-kaste. Sega hoolikalt läbi, puista peale parmesan ning veel heldelt pipart (et oleks ikka "vurtsu" ka :)). Serveeri kohe.

***

Toidu teevad eriliseks (nagu Jamie Oliveri retsepte ikka) just kvaliteetsete ja värskete komponentide lihtsuses peituv võlu. Üks järjekordne retsept, mis suutis ka järjekorras ette trügida. Olgugi, et kogunenud on juba paar maitsvat rooga, mis ootavad jagamist (kähku kähku enne kooli algust), pidin meie eilse õhtusöögi siia ebaausalt kohe täna postitama. Lohutuseks põhjendasin endale, et ehk on kellegil teisel ka mõni üleliigne kabatšokk, mis rakendust ootab.

Mina tegin endale taimse versiooni muide nii, et tõstsin oma taldrikust kõik peekonitükid I'le ja segasin juurde veidike (üleeilsest külmikus oodanud) praetud kukeseeni. Tõelised taimetoitlased muidugi pahandaksid ka selle üle, et kogu toit siiski searasvaga kaetud (ja maitsestatud), kuid mina olen vist selleks lihtsalt liiga laisaks muutunud... Igal juhul, kui keegi siiski soovib teha täis-taimset versiooni, siis usun, et kasutades peekoni asemel võiga praetud kukeseeni, jääb tulemus ka väga hea. :)

Retsept pärit raamatust "Jamie at Home"

Soome marjakook e Kuningannakook

Väga maitsev ja siidine kook, mida süües tundub uskumatu, et ta ka nõnda tervislik on.

100 g võid
1 dl suhkrut
1 muna
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

300 g vaarika-mustika segu
(2 tl tärklist)
250 g maitsestamata jogurtit
1 muna
0.5 dl suhkrut
1 tl vanillit

Vahusta omavahel või ja (1dl) suhkur. Klopi juurde ka muna ning sega hulka kuivained. Vooderda taignaga koogivormi põhi ja ääred.
Puista põhjale marjad - kui kasutad külmutatuid, siis sega neile eelnevalt juurde 2 tl tärklist. Sega omavahel ka lahtiklopitud muna, jogurt, suhkur ja vanilli ning vala marjadele. Küpseta kooki 180-kraadises* (originaalretseptis temperatuur 200) ahjus u 30 min.

* Minul ei tahtnud kook 200-kraadi juures korralikult läbi küpseda, seega alandand järgmine kord 180'ni (ja pikendan aega). Kui aga oled veendunud oma ahju korrektsuses, kasuta ikka originaali.

***

Minu kunagises Soome kooli puhvetis müüdi kolme, täpselt 1 euro maksvat magstoitu: suurt šokolaaditükkidega küpsist, šokolaadi-piimašokolaadi tükkidega muffinit ja marjakooki valge kattega. Kõik olid ühtemoodi imehead ning Eestisse naastes igatsesin neid kõiki võrdselt.

Kui küpsise ja muffini olemuse ja ka teoreetilise valmistusviisi olen juba ammu enda jaoks selgeks suutnud mõelda, siis marjakook jäi mulle alati müstikaks - mis oli see valge mass seal peal? Nüüd siis lõpuks, ootamatult saingi oma vastuse - jogurt! Tundub uskumatu, et kõik need aastad (ja ehk siiani?) ostsid lapsed puhvetist pahaaimamatult imelihtsat jogurtikooki. Koolis müüdud kook oli küll natuke magusam ja marjavaesem ning serveeriti madalate kandiliste tükikestena, kuid siiski hämmastavalt sarnane käesolevale. Seega soovitan proovida kõigil, ka neil, keda tervislikkus koogi puhul ei huvita.

Retsept nami-namist.

Maisi ja sinihallitusjuustuga täidetud suvikõrvitsad

Veidike teistmoodi maitsekombinatsiooniga lihtne suvine roog. Sobib nii liha kõrvale kui ka selle asemele.

1 suur/2 väiksemat suvikõrvitsat
1 dl maisi, sügavkülmast või konservist
1 küüs küüslauku
1 šallot-sibul
peotäis basiilikut
100 g sinihallitusjuustu
pipart
paar viilu juustu

Poolita suvikõrvits(ad) pikupidi ja uurista neist välja sisu, jättes umbes 0,5 cm servi. Tükelda see sisu ja sega ühes kausis maisiga kokku. Lisa sinna ka peenelt tükeldatud küüslauk ja sibul, hakitud basiilik ja murendatud sinihallitusjuust. Maitsesta pipraga. Jaota segu võrdselt kõrvitsapoolikute vahel ära ning kata pealt juustuviiludega. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni suvikõrvitsa koor on pehmenenud ning juust pealt kuldne.

***

Blogimisele on pikk-pikk paus sisse tulnud. Eks selle suvega ole nii, et kord oled lennus ja ei jõua korralikult süüa teha, kord jälle on nii palav, et ei taha sooja pliiti nähagi. Viimased 3 nädalat veetsime I'ga hoopis mööda Euroopat rännates, seega pidi see vahetult enne reisi valmistatud roog ka nõnda kaua ootama.

Olles saanud enne reisi oma vanaemalt ühe hooaja esimese suvikõrvitsa, oli nami-nami kooskokkamine täidetud köögiviljadele vägagi teemakohane. Leidsin sealt ka inspiratsiooniks ühe retsepti, mida tugevalt kohandasin ja lihtsustasin. Igal-juhul oli tulemus tõesti-tõesti maitsev (ka I sõi nurisemata olgugi, et enne kahtlustaval pilgul seda rohelist "paati" vaatas). Minu jaoks igal-juhul avanes täiesti uus maailm täidetud köögiviljade näol, mille avastusi loodan edaspidi ka siia postitada.

Õnnetu lõpuga Maru maitsev maasikatort

Üks vägagi külluslik tort, milles leidub natuke kõigest heast - mahlane keeks, õhuline besee ja suvised magusad maasikad.

***

Ühel ilusal suvepäeval tuli isu küpsetada üks uhke maasikatort. Turult hooaja viimased kodumaised maasikad toodud, asusin tegutsema. Mõned sammud protsessist said ka kaameraga jäädvustatud...







..., kuid kõige mõnusamad on ikka pildid tulemusest:








***

Erandlikult ei hakka ma tordiretsepti siia postitama. Seda sel lihtsal põhjusel, et soojalt soovitan osta teil raamatu, kust selle võtsin. * :) Maru maitsev maailm on üks imeilus raamat, mis ei hiilga mitte ainult oma retseptide originaalsuse poolest vaid ka suurepärase jutu ja kõnepruugi poolest. Retseptiraamat, mida saaks lugeda kui juturaamatut. Lisaboonusena on raamatu esilehtedel tänatud ka mu kunagist toredat pinginaabrit, ning tuttavad mustrid vaatavad vastu nii mõnelgi pildil.

Koogi maitseomadusi pole aga vist vaja hakata kiitmagi. Keeksine põhi, millel hõljub pehme-krõbe besee ja ohtralt maasikaid. Väikeste muudatustena lasin mina põhjal üleöö imbuda (laiskusest õhtul) ja kasutasin retseptis nõutud jogurti ja kohati ka vahukoore asemel hoopis kohupiimakreemi (hajameelsusest poes).

Postituses mainitud "õnnetu lõpu" sai aga kook minu rumalusest jätta ta jahedasse, aga niiskesse keldrisse seisma. Tema teise elupäeva õhtul valmistusin parasjagu võtma oma kolmandat tükikest koogist, kui avastasin, et kogu pealmine maasikakiht oli kaetud kerge karvase kihiga. Paaniliselt üritasin veel mõned maasika-vabad ampsud võtta, kuid ka ümbritsev kreem oli muutunud juba vastikult hapukaks. Kuna suuremad koogisõbrad olid saabumas alles järgmise päeva hommikul, olin mina olnud ainuke, kes kooki maitsta jõudis. :( Pisike pisar silmis viisin ta siis kompostikastini ja jätsin temaga hüvasti. Kahju, et nii tore tort nii väheseid rõõmustada sai... Aga vähemalt on mul jäänud sellest toredad pilt-mälestused. :)

* Kui ilusasti paluda, olen nõus raamatut ka laenama.

Maasikatega Brita tort

Oivaliselt pehme ja hõrk kook. Piisavalt lihtne, et ei tapa maasikate maitset, kuid samas väga huvitav oma kihtide mitmekesisuse poolest.

150 g toasooja võid
1,5 dl suhkrut
3 munakollast
2 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima

3 munavalget
2 dl suhkrut
1 tl vanillit
0,75 dl mandlilaaste

ohtralt maasikaid
300 g vanilli kohupiimakreemi
400 g vahukoort
3-4 sl suhkrut

Vahusta või ja suhkur ühtlaseks. Mikserda hulka ükshaaval ka munakollased. Eraldi kausis sega jahu ja küpsetuspulber. Sega need omakorda järk-järgult, piimaga vaeldumisi, või-segu hulka. Määri see üpriski kleepuv tainas ühele suurele ahjuplaadila ja pane kõrvale.

Suures puhtas kausis vahusta tugevaks vahuks munavalged, suhkur ja vanillisuhkur (nõnda, et peapeale kallutatud kausis nad ei liigu). Tõsta see ettevaatlikult esimese taignakihi peale ning jaota ühtlaselt. Puista peale mandlilaastud ja küpseta 175-kraadises ahjus 20-30 min, kuni besee pealt kergelt kuldne. Lase põhjal täielikult jahtuda.

Koogi kokkupanekuks lõika suur põhi kaheks võrdseks ristkülikuks. Vahusta vahukoor suhkruga tugevaks vahuks ja sega õrnalt juurde kohupiimakreem. Puista poolele koogipõhjast tükeldatud maasikad ja vala sellele vahukoore-segu. Tõsta kõige selle peale omakorda teine koogipõhja pool. Võialusel lase tordil tunnike-paar ühte sulanduda, aga maitsev on ta ka kohe serveerides.

***

Pean tunnistama, et kui nami-nami kooskokkamisel poleks antud torti jubedasti kiidetud, poleks ma teda tõenäoliselt kunagi proovinud. Õnneks aga seda tehti ja tort oli tõesti kõiki neid häid sõnu väärt. Tõesti mõnusalt pehme ja vahune, Pavlova kõrval üks järjekordne hea kaaslane suvistele Eesti maasikatele. Kuna mina vahukoort puhtalt väga ei salli, asendasin osa retseptis nõutud vahukoorest kohupiimapastaga. Usun, et lõpptulemus selle all ei kannatanud, küll aga jäi tulemus veidi-veidike tervislikum.

Õnnelik võimalus seda torti valmistada (no ei ole just lihte leida suid 12-inimese tordile!) oli mu onu juubelil. Just siis, kui üritasin leida põhjust selle valmistamiseks, helistas mu ema mulle, et paluda, et ma valmistaks sünnipäevale mõne maasikatordi. Lisaboonuseks osutus see, et mu noorima onutütre nime sees on "Brita". Kuna tema pole kunagi meie kõigi kurvastuseks suur tordi-sõber olnud, läks see kindlasti kirja pluss-punktina. Ja tundub, et ka kõik täiskasvanud jäid tordiga rahule, kuna peo lõpuks olid kogu kook söödud.

Retsept ikka nami-nami'st.

Roosa maasika-kohupiimatort

Ohtrate marjadega, maitsev ja värskendav tort. Ideaalne palavale suvepäevale!

100 g Digestive küpsiseid
50 g võid
500 g maasikaid
150 g toorjuustu
600 g Alma vanilli kohupiimakreemi
0,75 dl suhkrut
3-4 sl meelepärast mahla
3,5 tl želatiini*

Vooderda 22 cm läbimõõduga koogivorm toidukilega. Sulata või mikrolaineahjus. Purusta pudrunuiaga küpsised ja vala peale sulavõi. Sega ühtleseks ning vajuta segu koogivormi põhja. Pane külmkappi tahenema.

Jaota maasikad pooleks. Seejärel jaota üks poole veel pooleks (et jääks 250 g ja kaks osa 125 g). Tükelda 250 g maasikaid väikesteks tükkideks. Võta 125 g maasikaid ja tee nad suure kausi põhjas saumiksriga täiesti puruks - see on koogile ilusa roosa värvi andmiseks. Miksriga sega hulka ka toorjuust. Kui segu ühlane vala peale ka kohupiimakreem ja suhkur. Mikserda minutike, et kõik ikka segunenud oleks.
Vahepeal sega želatiin väikese tassi põhjas mahlaga. Kui želatiin paisunud, hakka seda tasapisi soojendama. Pane ta paariks sekundiks mikrolaineahju ja sega, korrates neid samme, kuni puru täielikult lahustunud. Seejärel käivita taas mikser ja vala želatiin peenikese nirena kohupiima-segusse. Lõpuks sega kreemile hulka eelnevalt tükeldatud maasikad (250 g). Vala segu kilega vooderdatud koogivormi ning jäta ta külmkappi vähemalt 4ks tunniks, soovitatavalt üleöö, tahenema. Viimased 30 min võib ta palaval suvepäeval ka sügavkülmas veeta. Alles jäänud neljandiku maasikatega kaunista kook - lõika nad kas viiludeks või sektoriteks ja puista koogile vahetult enne serveerimist.

* Mina kasutasin 2,5 tl želatiini ja tulemus jäi väga pehme. Kokkamine blogis tehtud versioonis oli edukalt suurendatud želatiini kogust, mis tõttu muutsin ka oma retsepti vastavalt. (26.06.11)

***

Paar päeva tagasi käisid mul külas poolõed koos imetoreda 3-aastase õetütrega. Nende tuleku puhul tahtsin kindlasti ka ühe mõnusa tordi valmistada. Kuna just oli saabunud terve hunnik maasikaid vanaemalt, oli maasikatort loogiline valik. Lisaks soovisin ma teha torti ka veidike lõbusamaks ja värvilisemaks, milleks sobisid püreestatutud maasikate roosa värv imehästi. Kuna sobivat retsepti ei leidnud, asusin ise leiutama. Kui tohib nii iseenda kohta öelda, siis minu esimese tarretatud tordi kohta polnud tulemus üldse mitte paha. :)

Tulemus jäi mõnusalt kerge (kuid mitte lahja!) ning pehme maitsega. Kuna ei julgenud želatiiniga liialdada oli ta ka üpriski pehme . Seega palaval suvepäeval seda torti pikalt väljas hoida ei maksa, aga süües on ta eriti mõnus siidine. Lisandeid talle juurde pole vaja, kuna maasika-kohupiima kooslus on juba piisavalt vaheldusrikas. Ühesõnaga, minuarust oli tort väga hea ja võimalusel (ehk siis *nuuks nuuks* järgmise aasta maasikahooajal) kavatsen kindlasti korrata! Seda enam, et esimene pilt sai mul laenatud fotokaga kehvades oludes tehtud. Kindlasti ei kajasta ta adekvaatselt tordi olemust, aga parema puudumisel lisan ta ikka siia lõppu:

Macaronide eelvaade

Paar pilti minu katsetustest. Kuna retsept vajab veel kohandamist, ei postita seda praegu siia.