Ideaalne rakendus hapudele mandariinidele: Tangerine curd ehk Mandariini kreem-võie

Imeliselt maitsev siidine kreem, mille rakendusel pole piire. Sobib nii röstsaia peale, tordi vahele kui ka niisama lusikaga maiustamiseks.

u 1 dl värsket mandariini mahla*
1 mandariini koored peenelt riivitud (ilma valge osata)**
0,75 dl suhkrut
3 muna
50 g võid

Klopi munad suhkru ning mandariini mahla ja -koortega kergelt läbi. Pane nad kas potti ja otse pliidile väga-väga madalal kuumusel või kuumakindlasse kaussi veevanni kohale. Pidevalt segades lase segul (ilma keetmata!) paksemaks muutuda. Kui kreem on juba umbes vedelama hapukoore paksune, tõsta ta tulelt ning jäta jahtuma. Kui õnnetul kombel oli sul kuumus liiga suur ning kreemi sisse tekkisid väikesed hüübinud muna täpikesed, siis kurna ta läbi sõela.
Peale u 10 minutit jahtumist sega kreemile hulka ka tükeldatud või. Lase jahtuda (mille jooksul kreem pakseneb veelgi) ning vala purki(desse).

* Minul kulus selleks u 3 mandariini. Kui mahla peaks natuke rohkem saama, pole ka hullu.
** Mulle tegelikult meeldib teha koorest pikad ribad ning need siis enne või sisse segamist kreemist välja võtta (ja puhtaks limpsida :)).

***

Ma arvan, et kõigil on seda vähemalt korra iga talve jooksul juhtunud. Tuled poest koju, õhinat täis nende ilusate mahlaste mandariinide pärast, mis just ostsid. Koorid esimese ära - tuba täitub mõnusa lõhnaga. Murrad endale kerast tükikese ja lööd hambad sisse.... Ning avastad jubedusega, et need mandariinid on HAPUD! Minul igal-juhul juhtus nii :). Lisaks hapukale maitsele olid tükke ümbritsevad kestad ka nii nätsked, et neid võiski närima jääda. Kuna ei tahtnud ka ilusaid vilju niisama ära visata, hakkasin oma ajurakke ragistama uue lahenduse jaoks.

Selle retsepti järgi olin tegelikult juba korra sidruniga analoogi valmistanud (ainult või koguse vähendasin... Ma ei mõista, miks peab seda siin 100 g olema?!). Pähe tuligi mõte, et ka mandariiniga versioon võiks olla päris mõnus. Mõeldud-tehtud. Ja õnneks ta oligi mõnus! Mandariini maitse ei jäänud küll kahjuks nii tugev, kui ma oleksin soovinud, aga tuntav oli ta kindasti.

Peale seda, kui olin kaks päeva seda kreemi niisama limpsinud, otsustasin katsetada seda ka tordi vahel. Nõnda siis valmiski minu 2. advendi piparkoogi-mandariini tort. Retsepti polnud, tegin peast. Kirjeldan ka lühidalt torditegu, nii endale mälestuseks kui ka teistele ehk inspiratsiooniks:
Küpsetasin biskviidi, mille olin õrnalt piparkoogimaitseainega maitsestanud, ja lõikasin kaheks kihiks. Täidiseks tegin segu toorjuustust, kohupiimapastast, piparkoogimaitseainest ja kaneelist. Tort tuli kolme kihiga: 1 kiht biskviiti, keskel 1 kiht õhukesi piparkooke ning peal taas biskviit. Kihte immutasin mandariini mahlaga, igale kihile panin esimesena natuke käesolevat mandariinikreemi ning selle peale paksema kihi kohupiima-segu. Tort tuli imehea! Parajalt hapukas, vürtsikas ja magus. :)

Lemon curd'i retsept pärit nami-nami'st.

Tomatikaste

Üks minu ema firmatoite, mille talt sujuvalt üle võtnud olen. Vähese vaevaga valmiv kaste sobib söömiseks koos pastaga, pitsa kattena või siis mõne huvitava roa sees.

Koostis:

1 küüslauguküüs
(1 väike punane sibul)
400 g tomatikonservi
1 tl suhkrut
1 tl balsami äädikat
(võimalusel 0,5 dl punast veini)
0,5 tl soola
1 spl pitsa maitseainet vms ürtide segu

Valmistamine:

Tükelda sibul ja küüslauk ning prae kergelt kuumal pannil (kuni küüslauk hakkab kergelt kuldseks muutuma). Vala peale tomatikonserv ning tee tomati tükid vajadusel väiksemaks. Lase segul keema tõusta ning sega hulka ülejäänud koostisosad. Keeda tasasel tulel 10-15 min, kuni kaste mõnusalt paksenenud.

***

Hakates siia kirjutama (loodetavasti kohe järgnevat Calzone retsepti) jõudis mulle kohale, et üks mu kõige geniaalsemaid, igapäevane kuid maitsekas, retsept polegi siin. Parandasin selle vea kohe.

Seda kastet olen valmistanud (aidanud valmistada) lugematutel kordadel. Tunnen end sellega lausa nii kindlalt, et valisin just selle esimeseks toiduks, mille oma I'le valmistasin. Armastus käib kõhu kaudu, öeldakse juu. Pealegi on mul selle koostisosad alati kapis olemas ning peale küüslaugu (ja minu ema puhul ka punase sibula) tükeldamise, pole sellega praktiliselt mingit vaeva. Ning kui ka konkreetselt tomatikonservi kodus pole, sobib siia väga hästi ükskõik mis formaadis ja koguses tomati püree.

Imelihtne sinihallitusjuustu kaste

Üks minu nö hädaabiretsepte, mis sai loodud kapis olevatest komponentidest juba varajastel hommikutundidel. Paraku kujunes sellest üks meie lemmikkastmeid.

Koostis:

2 küüslauguküünt
2 dl vett*
4-6 spl toorjuusu*
natuke kastmepaksendajat
50 g sinihallitusjuustu
2 spl riivitud parmesani
aroomisoola, pipart, punet/tüümiani/pizza-maiseainet

Valmistamine:

Prae peenikeseks tükeldatud küüslauk õlis kuldpruuniks. Kalla sinna samma pannile peale vesi ning lase keema tõusta. Sega vette toorjuust (täpset kogust ei mäleta - pane teda ikka nii palju, et kaste juba mõnusalt valge oleks), paksenda kastet paraja koguse kastmepaksendajaga (või tärklisega, kui sul selle kasutamine õnnestub :P) ning lase tal minut-paar keeda. Keera kuumus maha ning sega hulka tükeldatud juustud. Kui nad hästi sulada ei taha, võid kastet jälle natuke kuumutada, kuid kindlasti ära enam keeda teda! Muidu jääb alles selline ebameeldiv sültjas mass.

Maitsesta aroomisoola, pipra ning meelepärase (või käepärase) kuivatatud maitsetaimega. Serveeri mõnusa portsu keedetud makaronidega (mis võid eelnevalt killu võiga läbi segada, et oleks lihtsam tõsta ja libiseks paremini alla =)).

* Kui on kodus kohvikoort, võite seda toorjuustu-vee asemel kasutada. Minul üldiselt pole. Seepärast ka selline retsept.

Variatsioonid:

Lihaarmastajatele võib koos küüslaukudega praadida ka tükeldatud singikuubikuid, samamoodi võib käituda ka šampinjonidega. Hästi sobib kastmesse ka lillkapsas, mille võib külmutatud ja tükeldatud kujul visata pannile koos veega, et ta parajalt pehmeks aurata jõuaks.

***

Kuna sinihallitusjuust on meie majas üpriski populaarne ning oma hea maitse ja mõistliku hinna tõttu leiab ta oma tee väga mitmetesse roogadesse. Ise kasutame kõige tavaliemat helesinist Paladini - ostetuna Kaubamaja lahtiste juustu lettidest veel odavamana ja värskemana. Maiustamiseks toob aga ema aeg-ajalt Tallinnast kallist (aga suussulavat!) Saint-Agur'i.

Selle retsepti lugu on täpselt nii lihtne, nagu tundub. Tuli Indrek hilja õhtul (töölt?) koju, tuju hea, aga küht tühi. Teades, kui vähe ma sallin teiste inimeste korisevaid kõhte, on vist loogiline, et ei suutnud teda saata magama söömata. Pealegi peab päevas ikka vähemalt üks korralik eine olema! Silmitsedes meie imepisikese külmkapi sisu, sündiski see võileivamaterjalidest kaste. Toit läks täiesti õigesse kohta, ning mitmel korral hiljem on ka selle järgi soovi avaldatud. :)

Oh jah. Lõpude-lõpuks vist ongi nii, et võin juu rabeleda nende keeruliste retseptidega, kuid lõpuks kujunevad lemmikuteks ikka kõige lihtsamad asjad. (Kuigi, kui aus olla, siis siiski kana-juustu pirukast kiiremat kadujat, ma vist näinud pole :))