Sinepine tomatipirukas

Lihtsalt valmiv kuid äärmiselt maitsekas pirukas. Ei vaja vist mainimist ka asjaolu, et parimad on siin suvised Eesti tomatid.

200 g jahu

100 g võid

ca 0,75 tl soola

1 muna

3 sl hapu- või vahukoort

3 sl Dijoni või muud mahedamaitselist sinepit

6 keskmise suurusega tomatit

soola ja pipart

värsket basiilikut või tüümiani

Valmista muretaina põhi - haki omavahel kokku jahu või ja soolaga. Kui tainas on moodustanud ühtlase puru, sega juurde ka muna ning sõtku tainas kergelt läbi. Suru põhi 26-28 cm'se pirukapõhja vormi ja pista 30 minutiks külmkappi.

Küpseta põhja 200-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni kergelt-kergelt kuldne ja lõhnav. Sega omavahel koor ja sinep ning vala segu pirukapõhjale.* Kui tomatid on väga mahlased, võiks neist eelnevalt vedela sisu eemaldada - selleks pole vaja midagi keerulisemat teha kui et lõigata nö ristipidi (et ühele poole jääb ots ja teisele poole põhi) pooleks ning kergelt väikese kausi kohal pigistada. Mingit peenemat urgitsemist pole tarvis! Viiluta seejäral tomatid 0,5-1 cm paksuseks ning laota pirukapõhjale. Puista peale soola ja pipart. Küpseta ikka 200-kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni tomatid peal küpsed. Vahetult pärast ahjust eemaldamist puista peale värsked hakitud ürdid. Serveeri soojalt või külmalt.

* Tõttöelda meenus mulle see sinepi-koore segu alles peale seda, kui olin tomatid uhkelt pirukale ladunud. Niristasin selle siis lihtsalt sinna peale ning ainuke kaotus oli ehk esteetilist laadi.

***

Päris ausalt on mu teine lemmik kodumaine suvesaak tomatid (seda maasikate järel). Pole paremat pala augustikuise päikese käes nautimiseks kui kasvuhoonesoe vanaema tomat. Kõige mõnusam on võtta tomat kätte nagu õun, ning hammustada-lurtsutada seda murul, seljas maakodule sobilikud riided, millele mõni tomatipritse ka eriti halba ei tee. Üldiselt suudan niimoodi tomateid vägagi edumeelselt hävitada, et tihti jagub neid erinevatesse roogadesse vaid hooaja lõpu poole. Seekordne piruka-katsetus oli aga niivõrd mõnus, et tõenäoliselt kaalun järgmine aasta juba natuke varem mõne punapõse loovutamist.

Koos tomati-hooajaga saabub mul aga alati ka kerge kurbus. Kui varem oli suve lõpp vaid aimatav kergelt jahedama tuule ning pikema ööga, siis nüüd on asi kindel. Ees on veel vaid õunad, oad ja kõrvitsad ning külmad sügisilmad. Ning algamas on kool. Tõttöelda suutsin viimased puhkusepäevad erinevate projektidega nii edukalt sisustada, et järjekordne kooliaasta ei suutnudki minus enamat muljet jätta, kui et vaid koduste kohustuste asemel ootavad hommikuti mind taas kooli-kohustused. Eks käivitus ka 7. ametlik õppesemester (ja juurde ka aastake peale 1. kursust, mille järele mõtlemiseks võtsin), seega midagi uudset tudeng olemises enam pole. Aga nagu ikka, on hinges kerge elevus uute ja põnevate ainete ees ning kerge nukrus, et ega need kontrolltööd-eksamid unetute öödega ka enam kaugel pole. Õnneks jagub mul praegu veel vanaema maitsvaid tomateid, mis mõtteid eriti kurvaks ei lase. :)

Retsept on pärit nami-nami'st.

Suvikõrvitsa-feta pirukas

Pirukas, mis küll ei hiilga geniaalse kombinatsiooniga, kuid on siiski võrratult maitsev.

400 g lehttainast
1 suvikõrvits
1 paprika
1 tl oreganot
1 tl tüümiani
soola, pipart
150g peekonit
0,5 dl riivitud parmesani
2 dl piima
2 muna
0,5 tl muskaati
200 g feta juustu

Vooderda lahttaignaga suur ja madal vorm (minu vorm on umbes pool klassikalisest ahjuplaadist. Terve plaadi täitmiseks tee topeltkogus). Tükelda suvikõrvits ja paprika ja viska törtsu oliivõliga kuumale pannile. Lisa ka ürdid, maitsesta soola-pipraga ja kuumuta enam-vähem pehmeks. Laota köögiviljad lehttaignale.
Samal pannil prae suupärasteks tükkideks lõigatud peekon kergelt kuldseks. Praadimise ajal klopi lahti munad ning sega piima, parmesani ja muskaadiga. Tõsta peekon pirukale, vala peale muna-piima segu. Viimasena puista peale murendatud feta tükid ja küpseta 200-kraadises ahjus u 30 minutit, kuni muna on hüübinud ja pirukas kergelt kuldse tooniga.

Variatsioonid:
Taimse osa/versiooni jaoks prae peekoni asemel (kuke-)seeni. Jääb ka väga maitsev. :)

***

Jäin mõtlema, et see on vist üks väheseid siinseid soolaseid retsepte, kus pole küüslauku. Sel lihtsal põhjusel, et ma lihtsalt ei viitsinud seda tookord tükeldada! Ja polnud vajagi. Tänu sellele valmis ka pirukas veidike kiiremini ja esile said tungida pehmemad maitsed. Suvikõrvits ja paprika laotatud krõbedale lehttaignale ja kaetud maheda juustuga - tõeline sügise unelm. Ka minu meespool, kes muidu väga "taimsete" pirukate peale nina krimpsutab, sõi isuga. Nüüdseks on meil muidugi esimene lumi juba maas (ja sulanud ka), kuid tänu 21. sajandi hüvedele, võib seda hetke looduse naljadest hoolimata pikendada. Piltidel on järgmise hommiku üksikud ellujääjad.

Pärmitainas soolastele pirukatele

Mõnusa maitsega ja pehme tainas, mis kõlbab nii klassikaliste Eesti pirukate kui ka erinevate keeru- ja plaadisaiade jaoks.

5 dl käesooja piima
25 g värsket pärmi
1 tl suhkrut
1 tl soola
3 sl õli
12 - 15 dl jahu

Pudista pärm väiksesse kausi ja raputa peal suhkur - lase tal seal vedelduda. Samal ajal soojenda piim. Sega suures kausis kokku umbes kolmveerand jahust, piim, suhkur, pärm ja õli. Sõtku tainast, lisades vähehaaval vastavalt vajadusele jahu, kuni see sile ja moodustab palli, mis ei hoia enam kausi servadest kinni. Jäta ta rätikuga kaetuna sooja kohta tunniks kerkima.
Kui tainas enam-vähem kahekordseks kerkinud, rulli ta suure jahuga või küpsetuspaberiga kaetud pinna peal paari millimeetri paksuseks. Lõika sobivad kujud ja aseta peale meelepärane täidis. Pintselda valmis vormitud pirukad ka munaga üle, ming küpseta 200-kraadises ahjus, kuni pealt ilusasti kuld-pruunikad.

***

Nüüd olen järjest mitu-mitu postitust rabarberist teinud. Kuna mul endal ei hakka tüdimus veel absoluutselt peale tulema ja ka ideid on varnast võtta, panen siia tasakaaluks siiski ühe soolase retsepti. Pealegi on vaja vanad pildid kähku ülesse riputada, kuna algamas on uue ja uhkema objektiivi aeg :)

Seda tainast valmistasin nii paar nädalat tagasi, peale seda, kui I mulle juba mitmendat korda rääkis igatsevalt oma ema vorsti-pirukatest. Kuna teatavasti ei luba ma kedagi teist enda kööki (võinoh, ei taha lubada, kui tegu millegi uue ja huvitavaga :D), asusin kähku soolast pärmitaigna retsepti otsima. Leidsin ühed paljukiidetud seene-pirukad, mille tainas tundus täpselt sobivat. Egas siis muud midagi, kui mina tainast sõtkuma ja I hiljem vorsti tükeldama ja ribasid sinna ümber keerama. Paraku olid meil ülejäägid nõnda korralikud (olgugi, et tegin pool retseptist), et sain ka katsetada erinevate maitsetega. Väga head tulid nii klassikalised pesto-juustu rullid, kui ka (minu suureks üllatuseks) marineeritud seente-merevaigu täidisega pirukad. Ja lõppküpsetised olid tõesti maitsvad! Tainas oli mahlane ja mõnusalt nostalgiline. :)

Taignaretsept sai nami-nami seenepirukatelt näpatud.

Calzone

Imemaitsev ja mahlane täidetud pitsa. Mõnus valmistada ja lihtne kaasa võtta.

Koostis:
1 x pitsapõhja
300 g kodujuustu
200 g riivitud juustu
50 g riivitud parmesani
400 g tükeldatud sinki
200 g kerge soolaga hautatud köögivilju
2 tl pitsamaitseainet
2 x tomatikastet (soovi korral)

Valmistamine:
Valmista pitsapõhi juhendite järgi ja rulli ta kaheks õhukeseks ringiks (õigemini esialgu rulli üks ja jäta teine taignapätsike külmkappi seisma). Puista ühele poolele põhjast (jättes serva 1-2 cm ruumi) kõigepealt pool singist, sellele pooled köögiviljad, 1 tl maitseainet ning edasi pool kodu-, tavalisest ja parmesani juustust. Voldi puhas taignapool täidisele peale ning näpista poolringi servad kokku. Korda sama ülejäänud komponentidega.

Küpseta calzonesid 220-kraadise ahju alumises osas 10-20 min, kuni pätsid pealt kuldpruunid. Lase enne lahti lõikamist natuke jahtuda, muidu võib täidisest natuke vett välja valguda. Serveeri koos tomatikastmega, seda kas peale valades või pirukat sisse kastes.



***

Calzonesid valmistades tutvusingi esimest korda pärmitaignaga. Olime siis just äsja kolinud Lossi tänavale (õigemini siis polnud veel selgegi, kas I kolis sinna minuga või mitte - aga ära ta ei läinud ja nii me sinna jäimegi :)) ning tahtsin vahelduseks midagi erilist õhtusöögiks valmistada. Olgugi, et jäime mõlemad tulemusega rahule, ei olnud ta tookord just ideaalne - tainas ümber muutus ahjus praktiliselt kivikõvaks ning täidis (miski brokkoli-kodujuustu segu ta oli vist) jäi meile mõlemale natuke lahjaks ja kuivaks. Kuid sellest ajast saati olin haudunud plaani neid kunagi veel valmistada.

Oma teiseks katseks valmistusin üpriski põhjalikult. Guugeldasin eelnevalt nii taina kui ka täidise-ideid. Vaatasin ka oma uue uhke Jamie at Home raamatu retsepti, kuid selle täidis osutus meie tudengieelarvele natuke liiga uhkeks. Siiski sain targemaks nii palju, et teadsin, et täidist ei maksa liiga vedelat teha (muidu võib ahjus katki minna) ning teda tasub küpsetada nagu pitsat ikka - ahju alumises osas kõrgel kuumusel. Lõpuks siis valisin ühe põhja-retsepti (mis alles hiljem selgus, et oli praktiliselt identne mu tavapärase pitsapõhjaga) ning otsustasin täidisega improviseerida. Ja tulemus oli suurepärane. :) Juust ja kodujuust sulasid kokku üheks pehmeks ja juustuseks kihiks, tainas jäi pealt täpselt parajalt krõbe ning teda tomatikastmesse kastes, moodustasid kõik need maitsed ühtse mõnusa terviku (minu maitsebuketist muidugi puudus sink). Kes siiani proovinud pole, soovitan kindlasti!

Kana ja tilliga liba-quiche

Mõnusalt kerge ja kiiresti valmiv. Õrna kuid puhaste maitsetega.

Koostis:

300 g lehttainast
300 g jogurti-tilli marinaadis kana (Tallegg)
3 dl väikseks tükeldatud lillkapsast
3 spl maitsestamata jogurtit
1 tl kuivatatud tilli
maitse järgi aroomisoola
2 muna
2 dl piima
soola ja pipart
peale riivjuustu

Valmistamine:

Rulli lehttainas võimalikult ringikujuliseks ja vooderda sellega 22-cm'ne koogivorm.

Tükelda kana väikesteks tükkideks ja prae kuldseks. Auruta/keeda lillkapsast, kuni see on natuke pehmenenud, kuid endiselt krõmpsuv. Sega lillkapsa tükikestele juurde jogurt, till ja sool. Pane kana taignaga vooderdatud vormi põhja, puista sellele lillkapsas. Soovi korral võid ka kahe kihi vahele natuke riivjuustu panna. Klopi lahti 2 muna piimaga, maitsesta soola-pipraga, ning kalla vormi. Raputa peale riivjuustu ja küpseta 180-kraadises ahjus kuni juust pealt kuldpruun (u 30-40 min).

Variatsioonid:

Kui seltskonnas on ka mõni taimetoitlane, võib teha sektori, kus on ainult lillkapsas ning selle arvelt siis kanale teda vähem raputada.

***

Tõesti, mõnusalt kerge ja mahlane. Meenutas mulle natuke seda quiche'i mida kunagi ammu-ammu Tallinnas Bonaparte'i kohvikus sain. Kuna vaikselt on muretainas hakanud ka üle viskama, oli lehttaigen väga mõnus vaheldus. Lisaks sobis ta selle piruka pehme tekstuuriga isegi natuke paremini. Kui siiani olen ka muna-vedeliku segus alati kasutanud koort, siis sain üllatuda, kui mõnus lihtne piim jäi. :) Ning juba ma kahetsen, et tegin lihavaba versioonina vaid veerandi pirukast.

Kuna lehttainast müüakse enamasti 500 g'stes pakkides, sain üle jäänud tainajupist meisterdada juusturulle. Puistasin selleks lahtirullitud tainale ohtralt riivitud juustu, pitsamaitseainet ja natuke ka canneloone'de teost üle jäänud praetud hakkliha. Keerasin ta rulli ning pistsin ahju (eelnevalt pintseldades natuke munaga) Mõnusad ampsata, ning kui neid järgmine päev mikrolaineahjus soojendada, muutuvad nad kui värskelt ahjus tulnuks.

Kodujuustuga tomati-sibula pirukas

Imemaitsev ja mahlane pirukas. Parajalt soolane ning veidike magus.

Koostis:
Tainas:

120 g ehk 2dl nisujahu
60 g ehk 1dl täisteranisujahu
0.5 tl meresoola
100 g võid
2 sl külma vett

Täidis:
300 g ehk 3 keskmist sibulat, hakitud
25 g võid
350 g ehk 4-5 tomatit
2 muna
200 g kodujuustu
1 tl kuivatatud tüümiani
1.5 tl soola
100 g riivitud juustu
musta pipart

Valmistamine:

Valmista tainas - suru kahvliga kokku jahud ja või, lisa vesi ja sool. Vooderda sellega 22 cm läbimõõduga pirukavorm ja hoia veidi aega külmkapis. Küpseta põhja 200-kraadises ahjus 15 minutit.

Täidise valmistamiseks kuumuta sibulad võis kuldseks (kui sul on, võid törtsukese valget veini või hoopis konjakit ka lisada). Tükelda tomatid, eemalda neist ka suurem osa vedelikust - selleks lõika tomat neljaks ning võta vedel sisu ja seemned lihtsalt teelusikaga välja. Laota eelküpsetatud põhjale tomativiiliud, sellele sibulad (mul läks tegelikult vastupidi - oli ikka väga hea).

Sega munad, kodujuust, tüümian, sool ja pipar. Vala pirukale. Puista peale riivitud juust ja küpseta 200-kraadise ahju keskel umbes 30 minutit.

***

Seda kooki süües imestasin, et miks ma küll varem seda sibulat niiväga põlgasin. Sibulad olid seal mõnusalt mahedad ning maitsekad. Tomat lisas pirukale jälle mõnusalt mahlasust ning kodujuustu-juustu segu maitses kui üks paks juustu kiht. Ainuke etteheide pirukale oli vast, et põhi jäi natuke liigagi mure. Aga sellest hoolimata kavatsen teda kindlasti veel korrata.

Retsept nami-nami'st.

Sinihallitusjuustu-brokkoli pirukas

Pirukapõhi:
u. 4.5 dl nisujahu
150 g hakitud võid
2 kuni 3 sl külma vett

Täidis:
1 spl võid
0.5 dl nisujahu
2 dl piima
2 tl (teralist) sinepit
200 g spargelkapsast (sobib ka külmutatud, kuid siis tuleb eelnevalt sulatada)
150-175 g tugevama maitsega sinihallitusjuustu
200 g kirsstomatit (või natuke vähem)
2 lahtiklopitud muna
musta pipart
soola

Valmistamine:
Suru või ja jahu näppude vahel mõnusaks pudiks, lisa vesi ning sega peaaegu ühtlaseks. Rulli kettaks (kuni Ø 30 cm) ning tõta see ettevaatlikult u. Ø 22-23 cm piru-/koogikavormi kohale ning suru korralikult vormi. Tee äärtele väikese noaga ilulõikus (ausaltöeldes jäi mul lõpuks seda taigent ikka päris korralikult üle, kuna ei tahtnud põhja ka liiga paksusk jätta...) ning pane vorm 15 min'ks külmkappi.
Vooderda tainapõhi küpsetuspaberiga ning kata kuivatatud ubadega. Pimeküpseta (st ilma vahepeal ubade alla piilumata) 200-kraadises ahjus 15 minutit. Siis eemalda küpsetuspaber ja -oad ning küpseta veel 5 minutit.
Pane või, jahu ja piim väikesesse potti ning kuumuta aeglaselt keemiseni. Sega vispliga pidevalt! Kuumuta 2 minutit, kuni mõnusalt paks, siis tõsta pott tulelt ning sega juurde sinep.
Lõika brokkoli väikesteks õisikuteks, ka varrejupid tee õhukesteks viiludeks. Kui kasutad aga värsket brokkolit, keeda teda ka soolaga maitsestatud vees 3 minutit, siis loputa ja jahuta kiiresti külma jooksva vee all. Nõruta hoolega. Kui kasutad külmutatud brokkolit, tuleb neil lasta vaid natuke sõelal nõrguda (keetma ei pea!).
Jaota spargelkapsaõisikud, kirsstomatid ja 2/3 juustust eelküpsetatud tainapõhjale.
Lisa lahtiklopitud munad jahukastmele ning maitsesta soola ja pipraga. Kalla kaste pirukapõhjale ning puista peale ülejäänud juust.
Küpseta 190-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni täidis on kerkinud ja kuldne.
Eemalda pirukas vormist ning libista vaagnale. Serveeri soojalt või külmalt.

***

Soojalt soovitan!

Mõnus ja tervislik quiche'i laadne pirukas (järgmine kord proovin põhjas asendada osa võist nt toorjuustuga, et teda veidikene lahemaks ka saada - kui proovitud, kirjutan kindlalt ka siia!). Ja olgugi, et retsept on pikk, ei olnud ka tema valmistamine üldse keeruline!

Originaalses retseptis oli tegelikult täidises 3 muna ja natuke rohkem seda piima-jahu-või segu. Kuna aga ainuüksi brokkolid ja tomatid tahtsid üle mu pisikese 22 cm vormi äärte ronida, jätsin selle ühe muna ning umbes kolmandiku piimasegust välja. Ning ei ütleks, et tulemus selle tõttu karvavõrdki kehvem oli! Kuid juhuks, kui peaks olema suurem vorm, või äkki soov rammusama ampsu järele, mainisin ka need õiged kogused siin ära.