Manhattani toorjuustukook

Imemaitsev, siidine ja kergelt hapukas juustukook. Klassika - selle sõna parimas tähenduses.

110g (8-9 tk) Digestive-küpsiseid

2 sl suhkrut

50 g sulatatud võid

400 g toorjuustu

75 g suhkrut

2 muna

0.5 tl vanilliekstrakti

Kate:

250 g hapukoort

2 sl suhkrut

0.5 tl vanilliekstrakti

Sega purustatud küpsised, suhkur ja sulatatud või. Suru küpsisepuru 20-23 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane külmikusse.

Valmista täidis. Sega kõik ained omavahel, soovi korral vahusta kergelt mikseriga. Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 180kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud.

Lase 20 minutit jahtuda.

Sega hapukoor, suhkur ja vanill, vala ettevaatlikult jahtunud koogile. Küpseta 230kraadises ahjus 5-7 minutit, kuni on näha, et hapukoorekiht on pealt veidi kuivemaks muutunud.

Lase enne serveerimist põhjalikult jahtuda ning võimalusel paku kõrvale värskeid marju (või hapukat toormoosi).

NB! Veendu, et toorjuust oleks kvaliteetne. Sobivad nt Philadelphia ja Exuisa ja vast ka Crem Bonjour. Rama Crem Bonjour on aga kohupiimamääre!

***

Elu esimene kook, mille valmistasin, oli (šokolaadi) juustukook. Retsepti leidsin raamatust "Low-fat desserts" ning teadmatuses kasutasin toorjuustu asemel väherasvast merevaiku. Katteks sai lihtsalt sulatatud šokolaad, mis, nagu aimata, muutus koogi peal kivikõvaks. Kook ise tuli kergelt soolase maitsega ning kahtlase konsistentsiga. Sõin ta üksinda ära. :P

Pean piinlikkusega tõdema, et sellest ajast saati ei olnud julgenud juustukooki valmistada. Pealegi on nad alati väga rammusad ning retseptid nõuavad ligikaudu kilo toorjuustu! Pigem teen siis kohupiimakooki... (odavam ja tervislikum!) Tulid aga soolaleivaks külla Indreku vanemad. Kuna teadsin, et Indreku isa on suur maiasmokk ning kahjuks Indreku peal mul juu võimalust magusaid küpsetisi katsetada pole, tahtsin valmistada midagi erilist. Poisi vanematele mulje avaldamiseks tundus kõige parem olevat üks rammus aga siidine ja elegantne juustukook!

Retsepti otsides jõudsin taas otsapidi nami-nami.ee'sse, mille foorumis parasjagu ka juustukookidest jutt oli. Järjest tulid kiidusõnad just sellele koogile ning minu üllatuseks nõudis ta ka tavapärasest poole vähem toorjuustu! Polnud küsimustki, millist retsepti valida. Ja pean tõdema, et liitun nende kiidulauluga. Minu põlgamine juustukookide suhtes on igavesti kadunud ja kui vaid südametunnistus lubaks, sööks seda tiheminigi!

Rabarberi-Kohupiima pool-plaadikook

Mõnus hapukas kreemja täidise ning krõbeda koorikuga kook. Plaadikoogi kohta üllatavalt peene maitsega! Retsept on natuke aeganõudev, kuid lõpptulemu on kindlasti seda väärt!

Põhi:
175 g võid
1,5 dl suhkrut
1 munakollane
5 dl jahu
3 tl küpsetuspulbrit
3 tl vanillisuhkrut
1 sl vett

Rabarberikate:
500 g rabarbereid
0,5 dl vett
1 dl suhkrut

Kohupiimatäidis:
400 g kohupiimapastat
200g hapukoort
3 muna
1 munavalge
1 sl vanillisuhkrut
2 dl suhkrut
0.5 dl kartulitärklist
0,5 dl rabarberimahla kastrulist

Valmistamine:
Vahusta toasoe või suhkruga, lisa munakollane. Sega kuivained omavahel ja suru kahvliga vahu hulka, kuni moodustub ühtlane pudi. Pane 1/3 tainast kõrvale ning sega ülejäänule hulka 1 sl vett. Suru see 20x30 cm koogivormi põhja.
Puhasta ja tükelda rabarberid ning pane kastrulisse vee ja suhkruga. Kuumuta keemiseni, keera pliit välja ja lase 15 min kaane all haududa. Kata tainas nõrutatud rabarberikattega. (NB! Hoia vedelik alles)
Vahusta munakollased suhkru ja vanilliga. Sega või vahusta hulka kohupiim, hapukoor ja tärklis. Suures kausis vahusta munavalged kõvaks vahuks ja sega koos jahtunud rabarberimahlaga kohupiimapasta hulka.
Vala täidis rabarperitele ning puista peale ülejäänud tainas. Küpseta 175-kraadises ahjus 50-60 min.


Pilt ainsast jäägist järgmiseks hommikuks, servatükist

***

Miks selline nimi? Sest ausaltöeldes ajab mind närvi, kui tihti on retsepti nimetuses öeldud "plaadikook" (mis minu eelduste kohaselt peaks olema täpselt ühe standartse ahjuplaadi jagu) kuid retsepti käibus selgub, et sult oodatakse hoopis mingeid perversseid mõõtmeid! Hakka siis paaniliselt vorme kombineerima...

Aga retseptist! Siiani olin kõik kohupiima-purukoogid teinud omaloomingulise retsepti järgi (tavaliselt paksust kohupiimat). Kui aga tuli rühma grillipidu ning mul suur soov seltskonnale midagi küpsetada, otustasin minna "turvalist" teed pidi ja teha retsepti järgi. Rabarbereid oli aias hulgi ning vastav retseptiraamatki käepärast.

Pean tõdema, et esimesel hetkel kirusin end küll. Jamamist (õigemini mõnusat nokitsemist - tagantjärgi) sellega oli piisavalt ning kook tundus olevat liiga vedel ja laialivalguv enne ahjuminekut. Minu suureks õnneks suutis kuumus temaga imesid teha, lõpptulemus oli kerge, õhuline ja maitsev! Kindlasti teen oma klassikalisse kohupiima-purukooki muudatused just selle retsepti põhjal.

Lisaks oli see väärt kogemus, mis tuletas meelde, et alati tasub ka "klassikatega" katsetada - isegi siis kui arvad, et oled selle valmistamises juba meistriks saanud.

Sinihallitusjuustu-tomati muffinid

3 muna
150 g hapukoort
50 ml õli
1 sl küpsetuspulbrit
5 dl nisujahu
100g sinihallitusjuustu
0.75 dl hakitud päikesekuivatatud tomateid
0.5 dl hakitud basiilikut
soovi korral soola ja pipart

Klopi munad hapukoorega ühtlaseks, lisa ka õli. Sega hulka maitseained, tomatid ja juust. Puista peale küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega kergelt läbi.*
Tõsta tainas võitatud muffinivormidesse, puista peale soovi korral veel veidi sinihallitusjuustu.
Küpseta 200kraadises ahjus umbes 20 minutit.

* Et saada õige konsistentsiga muffineid, tuleb neid võimalikult vähe segada. Tainas peaks olema isegi ebaüthlane. Mõned kohad võivad ka natuke jahuseks jääda - see kaob küpsedes ilusasti ära.



***

Minu esimene katsetus soolaste muffinitega. Maitsesid mõnusalt soojana, või/toorjuustuga. Päikesekuivatatud tomatid ja sinihallitusjuust sobisid üllatavalt hästi kokku.

Tegelikult aga olin natuke pettunud neis muffinites. Mind on alati närvi ajanud, kuidas eestlased kutsuvad igat teist keeksi väikeses vormis muffiniks. Õige muffin peab minu arusaamistmööda olema seest natuke nätske, pealt krõbe, õhuline ja mõnusa "mütsiga" kerkinud. Need olid küll õhulised, kuid natuke kuivad ja tainas natuke liiga tihke. Seega, olgugi, et neil muffinitel polnud häda absoluutselt midagi (sain isegi kiitusi), oleksin oodanud enamat.

Kõik aga pole veel hukas, loodan ma. Kuna maitsekombinatsioon oli tõepoolest mõnus, tegin retsepti mõned muudatused. Kui originaalis oli vaid 200 g hapukoort, siis järgmine kord kavatsen mina osa sellest asendada 50 ml õliga. Ning ka küpsetuspulbriga ei kavatse enam koonerdada (1. korral tundus supilusikas mulle kole suur kogus). Kui proovitud, märgin ka siia!

Jani kapsa-kurgisalat

Lihtsalt ja odavalt valmiv salat natuke erilise maitsega.

Koostis:
1/4 kapsast
1/4 suurest kurgist
0.5 küünt küüslauku
3-4 lehte värsket basiilikut
2 spl õli
2 spl heledat sojakastet
0.5-1 tl soola
2 spl erinevate seemnete segu*
(soovi korral 1/4 punast sibulat või natuke rohelist sibulat)
pipar

Valmistamine:
Pane seemned puhtale pannile ning kuumuta neid madalal kuumusel, kuni on vaid kergelt kuldset tooni - nõnda tuleb maitse paremini esile!
Riivi või tükelda suure noaga kapsas ribadeks. Lõika kurk piki neljaks veerandiks ning viiluta need (ja soovi korral ka sibul) õhukeselt. Haki küüslauk ja basiilik hästi peenikeseks. Viska kõik komponendid suurde kaussi, raputa peale soola ja pipart ning sega korralikult läbi. Lisa ka õli, sojakaste ja seemned ning sega korra veel kergelt läbi.

* Mina olen kasutanud seesami, päevalille ja pinia seemnete segu. Aga eks neid võib vastavalt soovile ja rahakotile verieerida.

***

Tõestus sellele, et lihtsuses tõepoolest peotub võlu! Hämmastavalt maitsekas ja kerge salat. Ja üle pika aja üks retsept, mille ise kirja pannud (st pole mage koopia nami-nami'st)!

Kes on Jan? Miks selline salat? Jan on mu muhe naabrimees, kellele ühtlasi kuulub ka minu korter. Tegelikult polnud mina kunagi Janiga eriti suhelnud, vaid hoopis Indrekul olid temaga soojad suhted. Tänu sellele läks aga nii, et ühel imekaunil kevadhommikul, kui meil sõbrad külas, kutsus Jan meid kõiki oma ilusale terrassile istuma. "Mis te seal toas ikka passite," ütles ta.

Läksime siis kõik rõõmsalt välja, istusime laua taha, ajasime juttu. Kuskil jutu käigus jäi talle vist ka kõrva, et mulle meeldib süüa teha. Ning paar tundi hiljem, kui hakkas õhtuks süüa ette valmistama ütleski ta mulle: "Ma sain aru, et sulle meeldib süüa teha? Aga vat sellist salatit pole sa varem kindlasti saanud!" Põnevusega siis jälgisin silmanurgast (vesteldes samal ajal ka sõpradega) Jani tegevusi. Suur oli pettumus kui nägin, et komponendid kõik nõnda lihtsad - nii palju rännanud mehelt ootasin midagi põnevamat. Üllatuda sain aga, kui ta pakkus mulle seda maitsta. Mõnus, mahlane ning natuke teistmoodi maitsega! Eriliseks tegi asjaolu muidugi ka see, et kogu lauast olin mina ainuke, kes maitsta sai. :)

See retsept siin on muidugi mu omalooming - kõik komponendid ja kogused on tuletatud. Inspireeritud Jani terrassil nähtust, muidugi.