Mõnus hapukas kreemja täidise ning krõbeda koorikuga kook. Plaadikoogi kohta üllatavalt peene maitsega! Retsept on natuke aeganõudev, kuid lõpptulemu on kindlasti seda väärt!
Põhi:175 g võid
1,5 dl suhkrut
1 munakollane
5 dl jahu
3 tl küpsetuspulbrit
3 tl vanillisuhkrut
1 sl vett
Rabarberikate:
500 g rabarbereid
0,5 dl vett
1 dl suhkrut
Kohupiimatäidis:
400 g kohupiimapastat
200g hapukoort
3 muna
1 munavalge
1 sl vanillisuhkrut
2 dl suhkrut
0.5 dl kartulitärklist
0,5 dl rabarberimahla kastrulist
Valmistamine:
Vahusta toasoe või suhkruga, lisa munakollane. Sega kuivained omavahel ja suru kahvliga vahu hulka, kuni moodustub ühtlane pudi. Pane 1/3 tainast kõrvale ning sega ülejäänule hulka 1 sl vett. Suru see 20x30 cm koogivormi põhja.
Puhasta ja tükelda rabarberid ning pane kastrulisse vee ja suhkruga. Kuumuta keemiseni, keera pliit välja ja lase 15 min kaane all haududa. Kata tainas nõrutatud rabarberikattega. (NB! Hoia vedelik alles)
Vahusta munakollased suhkru ja vanilliga. Sega või vahusta hulka kohupiim, hapukoor ja tärklis. Suures kausis vahusta munavalged kõvaks vahuks ja sega koos jahtunud rabarberimahlaga kohupiimapasta hulka.
Vala täidis rabarperitele ning puista peale ülejäänud tainas. Küpseta 175-kraadises ahjus 50-60 min.
Pilt ainsast jäägist järgmiseks hommikuks, servatükist
***
Miks selline nimi? Sest ausaltöeldes ajab mind närvi, kui tihti on retsepti nimetuses öeldud "plaadikook" (mis minu eelduste kohaselt peaks olema täpselt ühe standartse ahjuplaadi jagu) kuid retsepti käibus selgub, et sult oodatakse hoopis mingeid perversseid mõõtmeid! Hakka siis paaniliselt vorme kombineerima...
Aga retseptist! Siiani olin kõik kohupiima-purukoogid teinud omaloomingulise retsepti järgi (tavaliselt paksust kohupiimat). Kui aga tuli rühma grillipidu ning mul suur soov seltskonnale midagi küpsetada, otustasin minna "turvalist" teed pidi ja teha retsepti järgi. Rabarbereid oli aias hulgi ning vastav retseptiraamatki käepärast.
Pean tõdema, et esimesel hetkel kirusin end küll. Jamamist (õigemini mõnusat nokitsemist - tagantjärgi) sellega oli piisavalt ning kook tundus olevat liiga vedel ja laialivalguv enne ahjuminekut. Minu suureks õnneks suutis kuumus temaga imesid teha, lõpptulemus oli kerge, õhuline ja maitsev! Kindlasti teen oma klassikalisse kohupiima-purukooki muudatused just selle retsepti põhjal.
Lisaks oli see väärt kogemus, mis tuletas meelde, et alati tasub ka "klassikatega" katsetada - isegi siis kui arvad, et oled selle valmistamises juba meistriks saanud.
%20%E2%80%93%20koopia.jpg)
muide mina ei salli seda kooki. siiralt ja südamepõhjast. tegin seda eelmisel aastal kaks korda, esimene kord pusserdasin ise midagi ja korraliku täidise asemel sain lahjendatud möksi+hea hulga rabarberimorssi:) mõtlesin siiski, et ei anna alla, proovisin veelkord ja tulemus oli peaaegu sama: tükk aega jändamist ja täiesti mitte millegi poolest vaimustav tulemus. ei head kohupiimakooki ega head rabarberikooki, rääkimata siis kahe hea koosmõjul potentsiaalselt tekkivast 1+1=3 olukorrast. kui nii kaua peab jändama, siis tulemus olgu kosmiline maitseelamus.
ReplyDeleteminu go-to rabarberikook on hoopis see http://nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=1701. superlihtne ja tõeliselt hõrk.
Oi kui üllatav, et sul sellised kogemused! Ise olen seda kooki nüüdseks vist juba 3 korda valmistanud ning kordki pole pettunud. Päris mõnus jäi ta ka siis, kui tegin põhjast kolmandiku, katet täisretsepti ja küpsetasin ümmarguses vormis. Aga eks muidugi maitsed ongi erinevad. :) Ja samas ka mul on paar retsepti, mis kohe üldse ei taha õnnestuda. Üks üllatavamiad neist on klassikaline Pavlova, mis mul enam-vähem õnnestus alles 3. katsel. Esimestel kordadel küll ei tahtnud munad vahtu minna, jäi ahjus täiesti pehmeks või siis alternatiivina kleepus küpsetuspaberile kui lakk.
ReplyDeleteSeda nami-nami retsepti olen muide ise ka silmitsenud. Kuna aga rabarberi hooaeg nii lühike ja eksamid nii lähedal, seisab ta praegu veel ootejärjekorras.