Pärmitainas soolastele pirukatele

Mõnusa maitsega ja pehme tainas, mis kõlbab nii klassikaliste Eesti pirukate kui ka erinevate keeru- ja plaadisaiade jaoks.

5 dl käesooja piima
25 g värsket pärmi
1 tl suhkrut
1 tl soola
3 sl õli
12 - 15 dl jahu

Pudista pärm väiksesse kausi ja raputa peal suhkur - lase tal seal vedelduda. Samal ajal soojenda piim. Sega suures kausis kokku umbes kolmveerand jahust, piim, suhkur, pärm ja õli. Sõtku tainast, lisades vähehaaval vastavalt vajadusele jahu, kuni see sile ja moodustab palli, mis ei hoia enam kausi servadest kinni. Jäta ta rätikuga kaetuna sooja kohta tunniks kerkima.
Kui tainas enam-vähem kahekordseks kerkinud, rulli ta suure jahuga või küpsetuspaberiga kaetud pinna peal paari millimeetri paksuseks. Lõika sobivad kujud ja aseta peale meelepärane täidis. Pintselda valmis vormitud pirukad ka munaga üle, ming küpseta 200-kraadises ahjus, kuni pealt ilusasti kuld-pruunikad.

***

Nüüd olen järjest mitu-mitu postitust rabarberist teinud. Kuna mul endal ei hakka tüdimus veel absoluutselt peale tulema ja ka ideid on varnast võtta, panen siia tasakaaluks siiski ühe soolase retsepti. Pealegi on vaja vanad pildid kähku ülesse riputada, kuna algamas on uue ja uhkema objektiivi aeg :)

Seda tainast valmistasin nii paar nädalat tagasi, peale seda, kui I mulle juba mitmendat korda rääkis igatsevalt oma ema vorsti-pirukatest. Kuna teatavasti ei luba ma kedagi teist enda kööki (võinoh, ei taha lubada, kui tegu millegi uue ja huvitavaga :D), asusin kähku soolast pärmitaigna retsepti otsima. Leidsin ühed paljukiidetud seene-pirukad, mille tainas tundus täpselt sobivat. Egas siis muud midagi, kui mina tainast sõtkuma ja I hiljem vorsti tükeldama ja ribasid sinna ümber keerama. Paraku olid meil ülejäägid nõnda korralikud (olgugi, et tegin pool retseptist), et sain ka katsetada erinevate maitsetega. Väga head tulid nii klassikalised pesto-juustu rullid, kui ka (minu suureks üllatuseks) marineeritud seente-merevaigu täidisega pirukad. Ja lõppküpsetised olid tõesti maitsvad! Tainas oli mahlane ja mõnusalt nostalgiline. :)

Taignaretsept sai nami-nami seenepirukatelt näpatud.

Õnnelikud tuuletaskud

Oma esimese nami-nami kooskokkamise jaoks võtsin ka mina keedutaigna tegemise käsile. Neist tulid mõnusalt õhulised ning üllatavalt vähese vaevaga valminud õhulised pallikesed - kindlasti tegemist väärt!

Koostis:

1,5 dl vett

50 g võid

0,25 tl soola

1,5 dl jahu

2 muna

Valmistamine:

Kuumuta vesi, või ja sool potis keemiseni. Eemalda pott hetkeks tulelt, sega hulka jahu, ning pane ta pliidile tagasi. Ole mureta, kui tainas üpriski tihke välja näeb - nõnda peabki olema. Kuumuta tainast, pidevalt segades, pliidil keskmisel kuumusel u 5-10 minutit, et osa vedelikust jõuaks välja aurustuda. Lõpptulemus peab olema ühtlane ja püsima ilusa pallina.

Lase segul mõned minutid jahtuda, kuni ta käega enam-vähem katsutav. Klopi kahvliga ükshaaval hulka ka munad ning tõsta tainas kas koogipritsi või väiksesse kilekotti, millele raatsid nurka auku lõigata. Pigista ahjuplaadile väikesed taignapätsikesed ning küpseta neid 220-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel alanda temperatuuri 200-kraadini ja küpseta veel 10-15 minutit. Enne välja võtmist lase taskutel pool-avatud uksega (kinni keeratud) ahjus jahtuda. Lõika keskelt pooleks ja täida meelepärase magusa või soolase seguga.

Täidise variandid:

Singi-ananassi: Mikserda omavahel maitsestamata toorjuust ja ananassitükid. Lisa peeneks tükeldatud sink ning võimalusel lase maitsetel paar tundi külmkapis imenduda.

Sinihallitusjuustu-kreekapähkli: Mikserda sinihallitusjuust ja toorjuust koos törtsu piimaga. Raputa peale ka natuke kuivatatud basiilikut ja seda hulka väikesed kreekapähkli tükid.

***

Veider, et olgugi, et kohupiimataskud on ühed mu lemmikud kohalikest küpsetistest, pole mulle siiani pähe tulnud neid ise teha. Eks see seest õõnes ja magusa kreemiga täidetud pallike tundus olevat paras võlukunstitrikk. Tegelikult polnud aga üldse nii! Seekord küll sain katsetada vaid soolaste täidistega (sinihallitusjuustu omad kadusid laualt silmapilguga), kuid kindlasti plaanin varsti teha ka kohupiimataskuid.

Nagu mul ikka kombeks, suutsin ma ka neid küpsetades ühe mõnusa äparduse teha. Tegelikult sujuski kokkamine liiga hästi - tainas tundus mõnus, munad segunesid ilusasti. Meisterdasin siis pallid valmis ja pistsin nad suures ootusõhinas ahju. Ununes aga üks detail - nimelt olin enne küpsetanud ka porgandikoogi. Peale selle valmimist hakkas mu "roheline" mõtlemine aga jälle tööle ja käskis ahju mõneks ajaks madalale temperatuurile keerata. LOOMULIKULT unustasin ma teda hiljem tagasi keerata, ning seega said mu tuuletaskud 10-minutilise 220-kraadise asemel hoopis pooletunnise 100-kraadise kuumutamise. Kui lõpuks oma viga märkasin oli muidugi pettumus suur. Ega ma siis neist enam suurt midagi oodanudki, kuid otsustasin siiski katsetada ka õigeid kuumusi. Ja minu õnneks hakkasid nad selle peale mõnusa tempoga kerkima ja lõpptulemust kiitsid kõik :) Sealt ka nimi - "õnnelikud" tuuletaskud.

Tuuletaskute retsepti leidsin samuti nami-nami'st, täidised aga "Suure küpsetamisraamatu" 2. osast.

Kohupiima-muretainas

Mõnusalt krõbe aga hoopis vähem rasvane kui tavaline muretainas.

Koostis:

2,5 dl jahu
75 g võid
100 g teralist kohupiima
1 sl vett
1 tl aroomisoola

Valmistamine:

Kalla jahu laia kausi põhja. Laota talle peale võiviilud ning raputa ka natuke aroomisoola juurde. Suru segu kahvliga ühtlaseks puruks. Lisa kohupiim ja vesi (kui vaja) ning vajuta ta kätega ühtlaseks tainaks. Vooderda taignaga pirukavorm (piisab väiksema - u 22 cm'se jaoks) ning pista pooleks tunnik külmkappi. Eelküpseta põhja 200-kraadises ahjus 10 minutit.

***

Kuna pikka aega on kõiksugu soolased pirukad olnud mu põhilised küpsetised, olen saanud katsetada mitmete muretainastega. Ning märkamatult pöördusin aina enam ja enam just selle poole tagasi. Mulle meeldib tema krõbe konsistents, mis samas ei pudise kõikjale mööda taldrikut laiali. Lisaks sisaldab see oluliselt vähem rasva kui kõik teised taignad ning on ka natuke toitainerikkam tänu sellele kohupiimalisandile. Eks ta saigi siia omaks kasutuseks arhiveeritud (et saaks ka nt külas seda vadata... kui miskipärast see imelihtne retsept täpselt ei meenu), kuid kui ka kellegil teisel on sellest mingi kasu, siis seda parem. =)

Kunagi tahan katsetada seda põhja ka mõnes magusas küpsetises (lisades siis soola asemel suhkrut). Kui aga keegi teist peaks ette jõudma, andke märku!

Retsepti leidsin ühest oma enimkasutatud kokaraamatust "Pirukad 2". Seal oli ta toodud ühe meie lemmikpiruka (Kana-juustu või siis Lillkapsa-juustu) põhjana.

Mõnus pitsapõhi

Miski pole parem, kui ahjusoe krõbe-pehme pitsa. Ja olgugi, et maitse loovad peamiselt kvaliteetsed kattematerjalid, paneb pitsa i'le täpi justnimelt see kodutehtud põhi.

2.5 dl käeleiget vett
50 g pärmi või pakk kuivpärmi
6-7 dl nisujahu
(2 sl oliivõli)
0.5 tl soola
0.5 tl suhkrut

Pärm lahustada käesoojas vees suhkru ja soolaga (lase tal paar minutit selleks seista). Lisa jahu ja sõtku kergelt läbi. Soovi korral võid tainasse lisada ka lusikatäie pitsamaitseainet. Nirista peale õli ja sõtku 6-7 minutit, kuni tainas lööb käe ja kausi küljest lahti (vahepeal tasub tainaseks saanud näppe puhastada ja jahusse pista).
Kata kauss puhta käterätiga ja lasta tal mõnusalt soojas kohas kahekordseks kerkida, umbes 45 minutit. Jaga tainas kaheks palliks ja kergita räti all veel 15 minutit.
Kerkinud taina võid otse küpsetuspaberile panna ja tainarulliga laiali rullida. Jäta ta üpriski õhuke - nii pannkoogi paksune - sest ahjus ta veel kerkib. Pane peale tomaitkaste, juust ja kõik muu meelepärane ning pista ta 225-250-kraadise ahju alumisse ossa (mida kuumem, seda parem. Aga ka minu 225-kraadises ahjus küpses ta ilusasti ära!). Pitsa on valmis umbes 10 minuti pärast, kui juust ilusasti sulanud ja servad kergelt pruunikad.

Retseptist saab 2 suurt pitsat. Kui tahad vaid ühte, siis tee lihtsalt pool kogust. =)

***

Minu teine ja edukam kokkupuude pärmitaignaga. Peale seda, kui olin mitmes toidublogis näinud isethtud pitsataina retsepti ning lugenud häid muljeid, tekkis tendalgi kiusatus see asi ikka järele proovida. Kuna mul on alati olnud pärmitaina ees kerge aukartus (pirtsakad seened, noh), hoiatasin ka Indrekut ette, et täna õhtul me võib-olla ei söögi. =D Õnneks läks kõik väga hästi ning polnud üldse eriti keeruline valmistada. Pitsa aga valmis mõnus õhuline ning püsis sellisena ka järgmisel hommikul. Igal-juhul parem kui meie senine favoriit Vilma pitsapõhjapulber. =P Läheb kindlasti kordamisele!

Retsepti leidsin Thredahlia blogist.

Imelihtne biskviit

Mõnusalt pehme ja õhuline. Suurepärane igasugu tordipõhjade jaoks.

Koostis:

1 muna 1 spl suhkrut 1 spl jahu

Valmistamine:

Vahusta munad ja suhkur miksriga kõige suuremal kiirusel mõnusaks tugevaks vahuks. Supilusikad olgu kuhjaga! Sõelu peale jahu ja sega-tõsta tainas ettevaatlikult läbi. Kalla segu vormi ja küpseta 225-kraadises ahjus kuni pealt kergelt beežikas ja sõrmega katsudes mõnusalt vetruv (ta ei ole eriti kuum). Minu väikeses vormis läks selleks umbes 6 minutit.

NB! Suurenda kindlasti retsepti kogust vastavalt vajadusele! Minu 22 cm'sse koogivormi läheb 3-4 muna jagu, mõnda suuremasse võib rohkem minna.

Variatsioonid:

Kakao-biskviidi jaoks sõelu iga 3e muna kohta koos jahuga ka 1-2 spl kakaod.

***

Meespoole sünnipäev on õudsa tempoga lähenemas ning mina usinasti tordiotsinguil. See aasta siis otsustasin võtta endale tõsise katsumuse (uudishimust ja kulude kokkuhoiuks) küpsetada ise sünnipäevatort tema 50-inimeselisele peole. Eks see, kas olen õnneseen või lihtsalt loll, selgub hiljem. =P Konkreetse retsepti leidsin ühest toidu-foorumist. Mini-versioonina (2-munaga, lõikasin taina lihtsalt pooleks ja sain poolkuu-kujulise tordi) toimis ta väga hästi ning seepärast arhiveeringi teda siin.