Brownie'd

Lihtsalt imelised šokolaadiruudukesed. Pealt krõbedad ja seest mahlased ning suussulavad. Rahuldab kindlalt ka kõige nõudlikuma šokohooliku soovid.

Koostis:

220 g (16 spl) võid
170 g tumedat šokolaadi
4,5 dl suhkrut
1 tl vanillit
4 muna
2,4 dl jahu
1 tl soola


Valmistamine:

Tükelda šokolaad ja või ning sulata nad kas veevannis või potis väga madalal kuumusel. Nii pea kui kõik tükid on sulanud eemalda pott tulelt ja vispelda hulka 2 dl suhkrust ja vanilli.
Suures kausis klopi vispliga ühtlaseks 2 muna ja 2 dl suhkrut. Vähehaaval, pidevalt õrnalt segades, lisa sinna ka või-šokolaadi segu.

Eraldi kausis vahusta miksriga 2 muna ja üle jäänud 0,5 dl suhkrut kohevaks vahuks - umbes, kuni munade ruumala kahekordselt suurenenud. Ettevaatlikult tõsta munavaht ülejäänud taignale hulka, segades vaid nii palju, et ained enam-vähem segunenud. Raputa kõige peale jahu ja sool ning sega tainas ühtlaseks. Vala see umbes 22 x 22 cm'sse kandilisse vormi ning silu pealt ühtlaseks. Küpseta 180-kraadises ahjus 25-30 minutit. Valmiduse testimiseks torka keskele hambaork - kook ei tohi olla täiesti läbi küpsenud, vaid tiku külge peab jääma ka natuke tainast. Enna ruutudeks lõikamist lase tal vormis täielikult jahtuda (või siis lepi maitsva kuid "ebaesteetilise" pool-voolava täidisega).

Tainast annab ka väga edukalt poolitada ning siis on teda täpselt paras küpsetada ühes klassikalises saiavormis.

***

Veidral kombel olen seda kooki (kui teda nii nimetada tohib) nüüdseks juba 2 korda valmistanud. Eks see vist ikka sellepärast, et ta nõnda maitsev on.

Esimesel korral tegin seda oma esimesele ühika toakaaslasele Ly'le. Olin talle ühe šokolaadi koogi juba pikka aega võlgu. Nali seal oli, et meie esmase tutvumisel selgus, et meil on ka üks ühine tuttav, üks mu vana klassiõde. Ly rääkis, et kui ta olevat sellelt tüdrukult (kellega me just eriti palju ei suhelnud) minu kohta uurinud, vastas ta vaid, et ma teen juba head šokolaadikooki. Lubasin siis Ly'e ka midagi taolist kunagi valmistada - seda enam, et ta mind juba pikka aega oma imeilusate isetehtud kõrvarõngastega varustanud. Kook läks talle igal-juhul hästi peale nii et tundub, et suutsin oma hea maine säilitada. :D

Teine kord tuli aga sellele ootamatult otsa. Nimelt olime lubanud I ema 1. sünnipäevapeo ettevalmistustega aidata (tal on neid iga aasta 2, muide!). Sai küll kokku lepitud, et mina küpsetan sünnipäevale koogi, kuid viimasel hetkel otsustas ka I ema ühe magustoidu valmistada - hapukoore tarretis vaarikatega Graham küpsiste purul. Kuna minu plaan oli aga valmistada juustukooki vaarikatega, Gragham küpsistest põhjal, olid meie magustoidud ilmselgelt liiga sarnased. Kuna parasjagu mul suurt inspiratsiooni polnud, valmistasin selle sama koogi, mille alles 2 päeva tagasi tegin. Seekord küll pidin kasutama kodus vedelevat Kalevi piimašokolaadi metsapähklitega. Ja olgugi, et ma tõsiselt kahtlesin selle koogi õnnestumises (olles alati kergelt skeptiline Kalevi "šokolaadide" osas), jäi ta üpriski hea. Keskelt oli ta küll natuke liigagi pehme, ning piimašokolaad omandas sulades kerge karamelli kõrvalmaitse, aga vanillikastmega oli ta päris mõnus.

Retsepti leidsin Chocolatechic blogist, millele oli viidatud taas mu ühelt uuelt lemmikult, The Way the Cookie Crumbles.

Malfatti e. Spinati-riccota gnocchid e. Paljad raviolid

Heal lapsel mitu nime. Pehmed ja maitsekad "klimbikesed", mis on üllatavalt toitvad ja sobivad söömiseks kasvõi niisama - sulavõi või õliga.

Koostis:
225 g külmutatud spinatit
1 šallot-sibul
250 g ricottat
2 muna
6 sl riivitud parmesani
2-3 dl jahu + rullimiseks veel
1 tl soola
0,5 tl kuivatatud tüümiani
0,25 tl muskaatpähklit


Valmistamine:
Prae tükeldatud sibulat kergelt õlis, lisa ka spinat ning kuumuta, kuni sulanud ja vesi aurustunud. Eraldi kausis klopi lahti munad ning sega neile hulka ricotta. Lisa kergelt jahtunud spinati-segu, parmesan ja maitseaned. Vähehaaval sega hulka nii palju jahu, et segu oleks vormitav, kuid endiselt veidike kleepuv.

Aja suures potis kergelt soolatud vesi keema ning kata tööpind paksu jahukihiga. Vormi seal taignast umbes 2 cm'se diameetriga pallid/jupid - seda võid teha kas ükshaaval, või meisterdades esmalt piklik toru, millest tükke lõigata ja jahus keerutada. Keeda neid vähehaaval (sõltuvalt poti suurusest 10-15 tk korraga) ning tõsta vahukulbi või sõelaga välja, kui nad on vee pinnale tõusnud, nii 2-3 min pärast. Serveeri kas tomatikastme või sulavõi/oliivõli ja parmesaniga.

NB! Valmis vormitud pallikesi ei maksa niimoodi üksteise peale kuhjata. Muidu võid potti kallates avastada, et alumine kiht ühtlaseks massiks kokku kleepunud.


Variatsioonid:
Alles siis, kui hakkasin asju tagasi külmkappi tõstma, avastasin, et kasutamata oli jäänud värske basiilik, mille ekstra nende jaoks ostnud olin. Ja olgugi, et ka tüümian sobis sinna väga hästi, tahan kindlasti kunagi proovida versiooni, mis on maitsestatud basiiliku ja praetud küüslauguga.

***

Itaalia keeles pidavat nende nimi Malfatti tähendama "halvasti tehtud". Sellise nime on nad tõenöoliselt oma kergelt lohaka (st hoolega käsitsi tehtud) kuju pärast. Maitse poolest meenutavad nad paljuski pastast ümbriseta spinati-ricotta raviolisid, mistõttu pidavat nende nimi Toscanas (kust nad väidetavalt ka pärit) olema hoopis Gnudi ehk "paljas". Oma teguviisilt ja vähemal määral konsistentsilt meenutavad nad aga Gnocchisid, tõlkes lihtsalt "tükke, klompe". Ürita siis otsustada, kuidas neid kutsuda. Mulle endale tundub Malfatti kõige suupärasem, olgugi, et "halba" polnud neis miski.

See retsept oli üks neid, mis mu huvi juba ammu äratas, kuid pikalt tegemist pidi ootama. Lõpuks oli nami-nami kooskokkamine see, mis mind ajendas neid tegema (suures elevuses sai ka piltidega vist üle pingutatud). Ja ma olen väga õnnelik, et nii läks. :)

Maitselt olid nad ootuspäraselt väga mõnusad. Eriti pehmed ja gnocchidele omaselt kergelt nätsked. Kuna tahtsin, et nad oleks ka ilma kastmeta piisavalt maitsekad, lisasin retseptile kapis leidunud šallotsibula ja tegemise käigus pähe torganud tüümiani. Tegelikult oleks pidanud neid veel koos kastmega ahjus ka küpsetama, kuid ajapuuduses (ei aidanud ka see, et meil ainuüksi kahe pliidi-plaadi peale lülitusid korgid TAAS välja - ahjule ei julgenud ma mõeldagi) jäi see mul tegemata ning tomatikastet sai lihtsalt peale tõstetud. Ja ausaltöeldes ei tundnud ma sellest lisakuumutamisest üldse puudust. Sest pallikesed ise olid vees juba korralikult läbi küpsenud ning lauas otsustasin ma - kes muidu kõik pastalised ohtra kastmega katan - neid lausa paljalt, vaid kerge soola ja õliga, süüa. Tundub, et ka meespoolele nad maitsesid (kogus oli täpselt paras kahe korraliku portsu jaoks) ning lähiajal üritan neid kindlasti uuesti teha.

Retsepti leidsin mingeid müstilisi teid pidi Citron & Vanille blogist.

Juustu-õuna scone'id

Ülimõnusad seest pehmed ja pealt krõbedad kuklikesed. Juustu maitse on selgelt tunda, ning õunatükid lisavad neile nii mahlasust kui ka kerget huvitavat magusust.

Koostis:
1 muna
1,2 dl keefiri
0,5 dl õunasiidrit või naturaalset mahla
1 spl sinepit*
4 dl jahu
0,8 dl maisitange või polentat
1 spl suhkrut
1+ spl soola*
1 spl küpsetuspulbrit
1/4 tl küpsetussoodat
100 g (8 spl) võid
2 dl riivitud tugevamaitselist juustu
1,2 dl väikseid õunakuubikuid

Valmistamine:
Klopi omavahel läbi munad, keefir, sinep ja õunamahl. Teises kausis sega kokku kõik kuivained ning laota peale viilutatud külm või. Kombineeri nad kahvli või sõrmedega, et jääks alles teraline segu - mõnes kohas võivad olla suuremad, teise väiksemad tükikesed, peaasi, et kogu või oleks ühtlaselt jaotunud. Kalla munasegu kuivainetele peale ja sega kergelt kahvliga läbi. Lisa juurde ka õunatükid ja riivjuust. Ürita selleks kõigeks tainast võimalikult vähe segada - nõnda jääb lõpptulemus õhulisem.
Endiselt tainast kausis hoides sõtku teda umbes 10 korda kas käte (ta on üpriski vedel ja kleepuv!) või mõne suurema lusikaga. Tõsta ahjuplaadile u 12 võrdse suurusega taignapätsikest ning küpseta 200-kraadises ahjus, kuni pealt kuldsed. Lase neil enne serveerimist 10 minutit restil jahtuda. Süüa sobib neid hästi kas maitsestamata toorjuustu või võiga (aga mina näksisin neid ka niisama :)).



* Alles peale maitsmist mõistsin, et lisasool ja väike sinepinüanss sobiks neile hästi. Soola kogusel tasub kindlasti arvestada ka juustu enda soolasusega, kuid kuna retsept sisaldab palju magusaid-mahedaid komponente, ei maksa sellega ka koonerdada.

***

Neile, kes ei tea, scone'id on Šoti päritolu saiakesed, mis on hommikusöögiks või kella-viie-teeks ülipopulaarsed ka Inglismaal. Neid tehakse soolaste ja magusatena, täidiste-lisanditega või ilma. Üldjuhul serveeritakse clotted-cream'i ja moosiga. Välimuselt võivad meenutada kõrgemaid küpsiseid, kuid konsistentsilt on nad pigem saialised. Mina igal-juhul armusin neisse juba oma esimesel Londoni-reisil ja imestan siiani, miks mul võttis nii kaua aega, et ise nende tegemiseni jõuda.

Retsepti-idee avastasin ühest inglise-keelsest toidublogist "The Way the Cookie Crumbles" , mille paari päevaga otsast-otsani lugesin. Lisaks sellele, et suutsin jutu autoriga väga mitmel tasemel sümpatiseerida (tekib kiusatus jälgida tema eeskuju ja osta endale lõpuks korralik köögikaal, et teha ka kolmandik või neljandik koguseid retseptidest) olid seal ka imeilusad pildid. Mis mind kõige enam hämmastab on, et sain taaskord kinnitust, et toidublogide maailmas on hämmastavalt palju "intellektuaale". Vastupidiselt minu endagi eelarvamustele, et toidublogijate seltskond koosneb vaid igavlevatest ameerika kodupeenaiste, on seal hulgas ka palju töötavaid ning (teadusliku) (doktori-)kraadiga inimesi. Mitte, et ma inimest nende hariduse põhjal hindaks, vaid lihtsalt tore teada, et ma pole ainuke, kes aeg-ajalt laborites või *piinlikkusega* prepareerimisruumides salaja oma "koduperenaise" rollist pliiditaga unistab.

Tagasi retsepti juurde - valmistasin neid juba mõni nädal tagasi. Umbes sama kaua, kui mul võttis nende siia kirjutamiseks aega, läks mul ka nende planeerimisega. Sest kui ka lõpuks leidsin sobiva aja ja meeleolu, avastasin, et mul puudub corn meal - peale pikka guugeldamist ja käiku Selverisse, leidsin ainsa sobiva asenduse maisitangude näol. Aga lõpp hea, kõik hea. Olgugi, et nad jäid natuke magedad, olid nad endiselt ülimaitsvad ning kadusid laualt ülikiirelt. Juust oli mõnusalt sulanud ning üunatükid andsid aeg-ajalt väikse magusa "särtsu". Lisaboonusena, sisaldas see retsept ka vaid umbes poole tavapärasest scone'ide võikogusest. I, kes oli parasjagu suviseid reisiplaane suure-suure Skandinaavia kaardi taga tegemas (mis kattis kogu meie väikese söögilaua - nagu pildilgi näha), sõi neid võileivana - toorjuustu ja singiga, mina aga näksisin niisama.

Retsepti leidsin viitelt eelpool mainitud blogist, The Foured Apron'i juurest.