Lihtsalt imelised šokolaadiruudukesed. Pealt krõbedad ja seest mahlased ning suussulavad. Rahuldab kindlalt ka kõige nõudlikuma šokohooliku soovid.
Koostis:220 g (16 spl) võid
170 g tumedat šokolaadi
4,5 dl suhkrut
1 tl vanillit
4 muna
2,4 dl jahu
1 tl soola
Valmistamine:
Tükelda šokolaad ja või ning sulata nad kas veevannis või potis väga madalal kuumusel. Nii pea kui kõik tükid on sulanud eemalda pott tulelt ja vispelda hulka 2 dl suhkrust ja vanilli.
Suures kausis klopi vispliga ühtlaseks 2 muna ja 2 dl suhkrut. Vähehaaval, pidevalt õrnalt segades, lisa sinna ka või-šokolaadi segu.
Eraldi kausis vahusta miksriga 2 muna ja üle jäänud 0,5 dl suhkrut kohevaks vahuks - umbes, kuni munade ruumala kahekordselt suurenenud. Ettevaatlikult tõsta munavaht ülejäänud taignale hulka, segades vaid nii palju, et ained enam-vähem segunenud. Raputa kõige peale jahu ja sool ning sega tainas ühtlaseks. Vala see umbes 22 x 22 cm'sse kandilisse vormi ning silu pealt ühtlaseks. Küpseta 180-kraadises ahjus 25-30 minutit. Valmiduse testimiseks torka keskele hambaork - kook ei tohi olla täiesti läbi küpsenud, vaid tiku külge peab jääma ka natuke tainast. Enna ruutudeks lõikamist lase tal vormis täielikult jahtuda (või siis lepi maitsva kuid "ebaesteetilise" pool-voolava täidisega).
Tainast annab ka väga edukalt poolitada ning siis on teda täpselt paras küpsetada ühes klassikalises saiavormis.
***
Veidral kombel olen seda kooki (kui teda nii nimetada tohib) nüüdseks juba 2 korda valmistanud. Eks see vist ikka sellepärast, et ta nõnda maitsev on.
Esimesel korral tegin seda oma esimesele ühika toakaaslasele Ly'le. Olin talle ühe šokolaadi koogi juba pikka aega võlgu. Nali seal oli, et meie esmase tutvumisel selgus, et meil on ka üks ühine tuttav, üks mu vana klassiõde. Ly rääkis, et kui ta olevat sellelt tüdrukult (kellega me just eriti palju ei suhelnud) minu kohta uurinud, vastas ta vaid, et ma teen juba head šokolaadikooki. Lubasin siis Ly'e ka midagi taolist kunagi valmistada - seda enam, et ta mind juba pikka aega oma imeilusate isetehtud kõrvarõngastega varustanud. Kook läks talle igal-juhul hästi peale nii et tundub, et suutsin oma hea maine säilitada. :D
Teine kord tuli aga sellele ootamatult otsa. Nimelt olime lubanud I ema 1. sünnipäevapeo ettevalmistustega aidata (tal on neid iga aasta 2, muide!). Sai küll kokku lepitud, et mina küpsetan sünnipäevale koogi, kuid viimasel hetkel otsustas ka I ema ühe magustoidu valmistada - hapukoore tarretis vaarikatega Graham küpsiste purul. Kuna minu plaan oli aga valmistada juustukooki vaarikatega, Gragham küpsistest põhjal, olid meie magustoidud ilmselgelt liiga sarnased. Kuna parasjagu mul suurt inspiratsiooni polnud, valmistasin selle sama koogi, mille alles 2 päeva tagasi tegin. Seekord küll pidin kasutama kodus vedelevat Kalevi piimašokolaadi metsapähklitega. Ja olgugi, et ma tõsiselt kahtlesin selle koogi õnnestumises (olles alati kergelt skeptiline Kalevi "šokolaadide" osas), jäi ta üpriski hea. Keskelt oli ta küll natuke liigagi pehme, ning piimašokolaad omandas sulades kerge karamelli kõrvalmaitse, aga vanillikastmega oli ta päris mõnus.
Retsepti leidsin Chocolatechic blogist, millele oli viidatud taas mu ühelt uuelt lemmikult, The Way the Cookie Crumbles.

väga head tunduvad, proovin täna kindlasti järgi! :)
ReplyDelete