Sinepine tomatipirukas

Lihtsalt valmiv kuid äärmiselt maitsekas pirukas. Ei vaja vist mainimist ka asjaolu, et parimad on siin suvised Eesti tomatid.

200 g jahu

100 g võid

ca 0,75 tl soola

1 muna

3 sl hapu- või vahukoort

3 sl Dijoni või muud mahedamaitselist sinepit

6 keskmise suurusega tomatit

soola ja pipart

värsket basiilikut või tüümiani

Valmista muretaina põhi - haki omavahel kokku jahu või ja soolaga. Kui tainas on moodustanud ühtlase puru, sega juurde ka muna ning sõtku tainas kergelt läbi. Suru põhi 26-28 cm'se pirukapõhja vormi ja pista 30 minutiks külmkappi.

Küpseta põhja 200-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni kergelt-kergelt kuldne ja lõhnav. Sega omavahel koor ja sinep ning vala segu pirukapõhjale.* Kui tomatid on väga mahlased, võiks neist eelnevalt vedela sisu eemaldada - selleks pole vaja midagi keerulisemat teha kui et lõigata nö ristipidi (et ühele poole jääb ots ja teisele poole põhi) pooleks ning kergelt väikese kausi kohal pigistada. Mingit peenemat urgitsemist pole tarvis! Viiluta seejäral tomatid 0,5-1 cm paksuseks ning laota pirukapõhjale. Puista peale soola ja pipart. Küpseta ikka 200-kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni tomatid peal küpsed. Vahetult pärast ahjust eemaldamist puista peale värsked hakitud ürdid. Serveeri soojalt või külmalt.

* Tõttöelda meenus mulle see sinepi-koore segu alles peale seda, kui olin tomatid uhkelt pirukale ladunud. Niristasin selle siis lihtsalt sinna peale ning ainuke kaotus oli ehk esteetilist laadi.

***

Päris ausalt on mu teine lemmik kodumaine suvesaak tomatid (seda maasikate järel). Pole paremat pala augustikuise päikese käes nautimiseks kui kasvuhoonesoe vanaema tomat. Kõige mõnusam on võtta tomat kätte nagu õun, ning hammustada-lurtsutada seda murul, seljas maakodule sobilikud riided, millele mõni tomatipritse ka eriti halba ei tee. Üldiselt suudan niimoodi tomateid vägagi edumeelselt hävitada, et tihti jagub neid erinevatesse roogadesse vaid hooaja lõpu poole. Seekordne piruka-katsetus oli aga niivõrd mõnus, et tõenäoliselt kaalun järgmine aasta juba natuke varem mõne punapõse loovutamist.

Koos tomati-hooajaga saabub mul aga alati ka kerge kurbus. Kui varem oli suve lõpp vaid aimatav kergelt jahedama tuule ning pikema ööga, siis nüüd on asi kindel. Ees on veel vaid õunad, oad ja kõrvitsad ning külmad sügisilmad. Ning algamas on kool. Tõttöelda suutsin viimased puhkusepäevad erinevate projektidega nii edukalt sisustada, et järjekordne kooliaasta ei suutnudki minus enamat muljet jätta, kui et vaid koduste kohustuste asemel ootavad hommikuti mind taas kooli-kohustused. Eks käivitus ka 7. ametlik õppesemester (ja juurde ka aastake peale 1. kursust, mille järele mõtlemiseks võtsin), seega midagi uudset tudeng olemises enam pole. Aga nagu ikka, on hinges kerge elevus uute ja põnevate ainete ees ning kerge nukrus, et ega need kontrolltööd-eksamid unetute öödega ka enam kaugel pole. Õnneks jagub mul praegu veel vanaema maitsvaid tomateid, mis mõtteid eriti kurvaks ei lase. :)

Retsept on pärit nami-nami'st.

Küüslaugune kana ja köögivilja vokk

Tõeline maiuspala küüslaugu sõpradele. Idamaise päritoluga roog, millele taolist leiab ka kohalikes Hiina restoranides. Valmistamiseks on hea vokkpanni olemasolu, kuid hakkama saab ka lihtsa kaanega sügavama panniga. 

6 küüslauguküünt
1 tl värsket riivitud/tükeldatud ingverit
väike kimp rohelist sibulat
1 tl soola
400 g kanafileed, tükeldatud
2 sibulat
(köögivilju võtta vastavalt maitsele, aga mina kasutasin: )
1 väike pea brokkolit
1 paprika
veerand väiksemast värskest kapsapeast
230 ml kanapuljongit
2 sl sojakastet
2 sl suhkrut
2 sl tärklist

Haki peeneks eraldi 2 ja 4 küünt küüslauku. Lõigu sibulad esmalt veeranditeks ning viiluta peenelt. Haki ka roheline sibul ja ülejäänud köögiviljad.
Aja vokkpann korralikult kuumaks ning viska sinna 2 küüne jagu tükeldatud küüslauku, ingver ja roheline sibul. Segades kuumuta umbes minut. Lisa sinna kana ja peenelt viilutatud sibulad ning prae neid paar minutit, kuni kana on kergelt kuldne. Lisa ülejäänud küüslauk, sega kergelt läbi ning kohemaid sega juurde ka köögiviljad * ning u. 130 ml puljongist (või siis minu puhul 130 ml vett ja pool puljongikuubikust :)). Kata pann kaanega.
Samal ajal sega väikses kausis kokku ülejäänud 100 ml puljongit tärklise, sojakastme ning suhkruga. Kui köögiviljad paistavad valmis, sega kaste vokpanni. Serveeri kohe, koos riisi või nuudlitega.

* Kuna kasutasin brokkolit, siis lisasin selle u 2 minutit varem kui ülejäänud köögiviljad. Sama tasub teha ka näiteks lillakpsaga.

***

Jube lihtne oleks öelda, et küüslaugukana on üks mu vanu Hiina restoranide lemmikroogi. Tegelikult pole ma taolist toitu vist kunagi seal tellinud. Miskipärast küüslauk tundub mulle nii igapäevane ja kodune, et restoranis eelistan alati tellida uudsemaid maitsekombinatsioone. Hämmastav (ning nukker) on aga, et ma polnud varem tulnud selle peale, et üritada seda rooga siis ise kodus valmistada!

Öeldakse, et parem hilja kui mitte kunagi ning tulemusega jäime me mõlemad väga rahule. Mõnusalt küüslaugune, kuid mitte niivõrd, et järgmised 2 päeva peab avalikke kohti vältima. Retsept on ka väga paindlik ning nõnda leiab sealt suurest potitäiest toidust endale kõhutäie nii lihalembeline kui ka jänes-toiduline (vanaisa terminit kasutades :)). Seda ma ei oska öelda, kas ta on võrreldav ka kohalikes hiinakates pakutavatega, kuid kahtlustan, et kodune versioon on isegi maitsvam. Retseptist peaks ametlikult jaguma 4le, kuid meil kahekesi süües jäi sellest piinlikult vähe alles.

Eriti maitsev on roog (ilmselt viimasel) ilusal suveõhtul õues koos hea seltskonna ja klaasikese valge veiniga. :)

Retsept pärit Allrecipes lehelt.

Mahlased ricotta pannkoogid

Imeliselt pehmed ja õhulised pannkoogid, mis on nii maitsvaks alternatiiviks tavapärastele, et võib sootuks vanade isu kaduda.

250 g ricottat

2 muna

3 sl suhkrut

100 g jahu

1 tl küpsetuspulbrit

näpuotsatäis soola

125 ml piima

võid või õli praadimiseks

Sega ricotta ja munakollastega. Lisa suhkur, jahu, küpsetuspulber, sool, ning sega ühtlaseks. Lisa vähehaaval ka piim.

Teises kausis klopi munavalged kergelt vahule (selleks piisab täiesti visplist ja minimaalsest käemootorist). Sega munavalged õrnade tõstvate liigutustega ülejäänud taignale hulka.
Aja pann keskmisest kuumemaks ning vala sinna kas ainult õli või siis sulata tilgas õlis killuke võid. Pane pannile iga koogi jaoks u supilusika jagu tainast ning prae ühelt poolt u 2 minutit *, kuni kook on sealt ilusasti kuldne. Keera ümber, ning veidi vähema ajaga peaks ka teine pool sama kaunis olema. Esimesed valminud koogid kata taldrikul fooliumiga, et nad vahepeal ära ei jahtuks.

Kõrvale sobib oivaliselt mõni kergem toormoos, näiteks maasikatest või mustikatest.

* Originaalretsept ütleb, et koogid peaksid pruunistuma vaid 1 minutiga. Minu elektripliidil on aga kujunenud 2 minutit just sobivaks ajaks. Eks igaüks saab ise katsetada, kuid peamine on, et väga rahulikul tulel neid küpsetada ka ei maksa.

***

Ei teagi, kust alustada. "Tere taas," oleks vist kohane öelda.
Poleks uskunudki, et mu blogimisse nii pikk paus tuleb. Ootamatult on juba 10 kuud mu viimasest postitusest möödunud.
Asi sai alguse väga lihtsast faktorist - ajapuudus. Sügissemester oli koolis pehmelt öeldes kiire. Sellele loomulikult järgnes toibumisperiood. Kui siis lõpuks ööpäevane rütm ka enam-vähem taastunud oli, avastasin ma end aga müstiliselt inspiratsioonipuuduses.

Esiteks ei tundunud köögis vaaritamine enam üldse nii ahvatlev. Kuid kui vahel siiski tuli taas tahtmine katsetada, ei õnnestunud pildid üldse nii, kuis loodetud. Või kui ka pildid said tehtud, siis ei tahtnud kirjutamine kuidagi edeneda. Ning lõpuks oli vahe viimasest postitusest nii pikaks veninud, et tundus kohatu lihtsalt jälle üks retsept kirjutada. Ilusat "sissejuhatust" tagasitulekuks ma aga mõelda ei suutnud.

Lõpuks otsustasin, et ega ei peagi olema ilus. Olen robustne ja kirjutan nii, nagu oli. Ja siin ma siis olen taas. Lõpuks suviselt täiesti lõõgastunud, paraja portsu kogunenud retseptide-piltidega, valmis jälle aktiivsemalt kirjutama hakata. Ma loodan, et mu pisike, aga armas lugejaskond andestab mulle selle pika pausi ja pole seda lehte veel päris maha kandnud. Luban, et üritan edaspidi taas tublim olla. :)

Kookide lugu ma pikemalt kirjutama ei hakkagi, kuna nüüdseks on nad juba praktiliselt mu põhi-repertuaari kinnistunud, mis tõttu pole nende avastamislugu enam kuigi oluline. Tänu ricotta-lisandile on need ka tavapärastest pannkookidest veidi tervislikumad, mis on kindlasti omamoodi boonus. Seda muidugi vaid hetkeni, kui sa pole üritanud kogu suurt kuhja üksi hävitada. :)

Retsept on pärit Nigella Lawsoni raamatust "Forever Summer"