Tuunikala lasanje

Üks maitsev ja mõnusalt kreemine alternatiiv klassikalisele lasanjele.

1 sibul
2 küünt küüslauku
2 x 400 g tomatikonservi
1 kalapuljongi kuubik
1 sl punet
2 x 200 g tuunikala tükke konservist
peotäis värsket/külmutatud tilli
pipart

75 g võid
75 g jahu (u 1,2 dl)
1 l piima
1 tl soola
150 g riivitud juustu

lasanjeplaate*

Valmista tomatikaste. Selleks tükelda sibul ja küüslauk ning nõruta veest või õlist tuunikalakonservid. Prae sibul kuumal pannil klaasjaks, lisa küüslauk ning minuti pärast ka tomatikonservid, puljongikuubik ja pune. Keera tuli vaiksemaks ning lase kastmel tasapisi keedes pakseneda 15-20 minutit. Valmis kastmele sega hulka tuunikala tükid, till ning maitsemeelele vastav kogus pipart. Kuumuta kergelt läbi ning tõsta kõrvale.
Valmista piimakaste. Paksupõhjalises potis sulata või ning lisa sellele jahu. Kuumuta neid koos paar minutit ja seejärel vala peale vähehaaval ja pidevalt segades piim. Keeda kastet paar minutit, kuni paksenenud. Lisa sool ning u pool juustust.
Lasanje kokkupanekuks tõsta vormi põhja esiteks õhuke kiht tomati-tuunikala kastet (et pastal oleks kuskile "haakuda"). Lao sinna 1. kiht lasanje-plaate. Peale tõsta kolmandik allesjäänud tomatikastmest ning sellele kolmandik piimakastmest. Lao samas järjekorras ka 2. ja 3. kiht. Viimasele (piima-)kihile puista peale ülejäänud juust. Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni lasanje on pealt ilusasti kuldne, külgedelt mullitav ning kahvliga torgitav.

* Hulk vastavalt oma vormi suurusele. Minul kulus 9 (3 x 3) plaati.

***

Olen juba mõnda aega otsinud-mõtisklenud lasanje retseptist, mis sobiks nii mulle kui I'le. Nimelt on I tohutu klassikalise lasanje fänn, mina aga taime-ja-kalatoidulisena eelistan kergemaid, kodujuustu ja köögiviljaga versioone. Nõnda olingi seda retsepti nähes üpriski elevil - oma loomuselt meenutab ta küll klassikalist lasanjet, kuid ei sisalda seejuures liha. Õnneks ei pidanud ka pettuma, kuna tulemus oli tõesti väga maitsev. Seega leidsingi lõpuks ideaalse "kompromissiga" meie kahe eelistustele. :)

Tegelikult tahaksin ka "vabandada" piltide pärast. Mitte, et neil midagi väga viga oleks... Aga ma lihtsalt ei oska pildistada kõiksugu vormi- ja pajaroogi! :P Värskelt ahjust tulnuna oli see roog imeliselt pehme ja kreemine, lausa nõnda, et tahtis taldrikul vaevu oma kuju hoida. Aga ütlen ausalt, et pildil nägi see välja nagu miski, mis oleks just mööda söögitoru tagasi ülesse tulnud... Ja nõnda mul ei jäänudki üle, kui et kaotada suur osa autentsusest ja teha pilt hommikul (parema valgusega!) külmkapikülmast (paremini kuju hoidev!) lasanjest. Seega ma loodan, et keegi ei pahanda, kui tema esialgne lõpptulemus pole päris sama, mis pildil. :)

Retsept nami-namist.

Jamie suvikõrvitsa carbonara

Kiirelt valmiv toitev ja ülimaitsev pasta. Hea rakendus praegu uputavatele suvikõrvitsatele.

u 200 g meelepärast pastat
1 suvikõrvits
70 g toorsuitsupeekonit (nt Oskar)
1-2 sl värskeid tüümianilehti
soola
pipart
1 muna
0,5 dl vahukoort
2 peotäit riivitud parmesani

Tükelda suvikõrvits u 0,5 cm jämedusteks sektoriteks. Lõika peekon ka umbes pöidlajämedusteks juppideks ning viska ta eelnevalt kuumutatud pannile. Kui peekon minutikese kuumenenud, lisa ka suvikõrvitsad ja tüümian. Maitsesta soola ja pipraga ning sega läbi.
Samal ajal aja potis keema kergelt soolatud vesi ning keeda selles pasta.
Sel ajal, kui pasta keeb ning suvikõrvitsad pannil pehmenevad, sega kokku kaste. Selleks klopi läbi muna, lisa vahukoor ja pool parmesanist. Jäta ta hetkeks ootele, sest varsti läheb teda kähku vaja.
Kui pasta valmis, siis kurna, kuid jäta alles törtsuke keeduvett. Nüüd talitle kiiresti: pane pasta pannile suvikõrvitsate juurde ja sega läbi. Tõsta pann tulelt ning kähku vala pasta peale alles hoitud keeduvesi ja vahukoore-kaste. Sega hoolikalt läbi, puista peale parmesan ning veel heldelt pipart (et oleks ikka "vurtsu" ka :)). Serveeri kohe.

***

Toidu teevad eriliseks (nagu Jamie Oliveri retsepte ikka) just kvaliteetsete ja värskete komponentide lihtsuses peituv võlu. Üks järjekordne retsept, mis suutis ka järjekorras ette trügida. Olgugi, et kogunenud on juba paar maitsvat rooga, mis ootavad jagamist (kähku kähku enne kooli algust), pidin meie eilse õhtusöögi siia ebaausalt kohe täna postitama. Lohutuseks põhjendasin endale, et ehk on kellegil teisel ka mõni üleliigne kabatšokk, mis rakendust ootab.

Mina tegin endale taimse versiooni muide nii, et tõstsin oma taldrikust kõik peekonitükid I'le ja segasin juurde veidike (üleeilsest külmikus oodanud) praetud kukeseeni. Tõelised taimetoitlased muidugi pahandaksid ka selle üle, et kogu toit siiski searasvaga kaetud (ja maitsestatud), kuid mina olen vist selleks lihtsalt liiga laisaks muutunud... Igal juhul, kui keegi siiski soovib teha täis-taimset versiooni, siis usun, et kasutades peekoni asemel võiga praetud kukeseeni, jääb tulemus ka väga hea. :)

Retsept pärit raamatust "Jamie at Home"

Malfatti e. Spinati-riccota gnocchid e. Paljad raviolid

Heal lapsel mitu nime. Pehmed ja maitsekad "klimbikesed", mis on üllatavalt toitvad ja sobivad söömiseks kasvõi niisama - sulavõi või õliga.

Koostis:
225 g külmutatud spinatit
1 šallot-sibul
250 g ricottat
2 muna
6 sl riivitud parmesani
2-3 dl jahu + rullimiseks veel
1 tl soola
0,5 tl kuivatatud tüümiani
0,25 tl muskaatpähklit


Valmistamine:
Prae tükeldatud sibulat kergelt õlis, lisa ka spinat ning kuumuta, kuni sulanud ja vesi aurustunud. Eraldi kausis klopi lahti munad ning sega neile hulka ricotta. Lisa kergelt jahtunud spinati-segu, parmesan ja maitseaned. Vähehaaval sega hulka nii palju jahu, et segu oleks vormitav, kuid endiselt veidike kleepuv.

Aja suures potis kergelt soolatud vesi keema ning kata tööpind paksu jahukihiga. Vormi seal taignast umbes 2 cm'se diameetriga pallid/jupid - seda võid teha kas ükshaaval, või meisterdades esmalt piklik toru, millest tükke lõigata ja jahus keerutada. Keeda neid vähehaaval (sõltuvalt poti suurusest 10-15 tk korraga) ning tõsta vahukulbi või sõelaga välja, kui nad on vee pinnale tõusnud, nii 2-3 min pärast. Serveeri kas tomatikastme või sulavõi/oliivõli ja parmesaniga.

NB! Valmis vormitud pallikesi ei maksa niimoodi üksteise peale kuhjata. Muidu võid potti kallates avastada, et alumine kiht ühtlaseks massiks kokku kleepunud.


Variatsioonid:
Alles siis, kui hakkasin asju tagasi külmkappi tõstma, avastasin, et kasutamata oli jäänud värske basiilik, mille ekstra nende jaoks ostnud olin. Ja olgugi, et ka tüümian sobis sinna väga hästi, tahan kindlasti kunagi proovida versiooni, mis on maitsestatud basiiliku ja praetud küüslauguga.

***

Itaalia keeles pidavat nende nimi Malfatti tähendama "halvasti tehtud". Sellise nime on nad tõenöoliselt oma kergelt lohaka (st hoolega käsitsi tehtud) kuju pärast. Maitse poolest meenutavad nad paljuski pastast ümbriseta spinati-ricotta raviolisid, mistõttu pidavat nende nimi Toscanas (kust nad väidetavalt ka pärit) olema hoopis Gnudi ehk "paljas". Oma teguviisilt ja vähemal määral konsistentsilt meenutavad nad aga Gnocchisid, tõlkes lihtsalt "tükke, klompe". Ürita siis otsustada, kuidas neid kutsuda. Mulle endale tundub Malfatti kõige suupärasem, olgugi, et "halba" polnud neis miski.

See retsept oli üks neid, mis mu huvi juba ammu äratas, kuid pikalt tegemist pidi ootama. Lõpuks oli nami-nami kooskokkamine see, mis mind ajendas neid tegema (suures elevuses sai ka piltidega vist üle pingutatud). Ja ma olen väga õnnelik, et nii läks. :)

Maitselt olid nad ootuspäraselt väga mõnusad. Eriti pehmed ja gnocchidele omaselt kergelt nätsked. Kuna tahtsin, et nad oleks ka ilma kastmeta piisavalt maitsekad, lisasin retseptile kapis leidunud šallotsibula ja tegemise käigus pähe torganud tüümiani. Tegelikult oleks pidanud neid veel koos kastmega ahjus ka küpsetama, kuid ajapuuduses (ei aidanud ka see, et meil ainuüksi kahe pliidi-plaadi peale lülitusid korgid TAAS välja - ahjule ei julgenud ma mõeldagi) jäi see mul tegemata ning tomatikastet sai lihtsalt peale tõstetud. Ja ausaltöeldes ei tundnud ma sellest lisakuumutamisest üldse puudust. Sest pallikesed ise olid vees juba korralikult läbi küpsenud ning lauas otsustasin ma - kes muidu kõik pastalised ohtra kastmega katan - neid lausa paljalt, vaid kerge soola ja õliga, süüa. Tundub, et ka meespoolele nad maitsesid (kogus oli täpselt paras kahe korraliku portsu jaoks) ning lähiajal üritan neid kindlasti uuesti teha.

Retsepti leidsin mingeid müstilisi teid pidi Citron & Vanille blogist.

Üllatav sidrunipasta

Kärmelt valmiv ning väga üllatava maitsekombinatsiooniga pasta. Muudab halli argipäeva õhtusöögi natuke erilisemaks. Rahulolu garanteeritud!

Koostis:

250 g spaghettisid või linguinesid

1 munakollane

4 spl riivitud parmesani

0,5 - 1 dl koort

0,5 sidrunit

1 tl võid

värsket basiilikut

Valmistamine:

Keeda makaronid vastavalt juhenditele, jäta nad natuke al dente'ks. Samal ajal pane munakollane väiksesse kaussi ja klopi kahvliga lahti. Lisa parmesan, koor, riivitud sidrunikoor ja pigistatud mahl.

Kurna valminud makaronid hoolikalt sõelal ja pane keskmise suurusega kaussi. Sega sisse võitükk ja kalla peale kaste (kuumade makaronide vahel küpseb ka munakollane läbi). Puista peale basiilik (kui on...) ja sega enne serveerimist veelkord läbi. Võta lauda kaasa ka kamakas parmesani, et soovijad saaks seda peale riivida.

Retsept on paras kahele.

*

***

Vat see oli üks hea avastus! Retsept seisis mul pikka aega "to do" nimekirjas. Võimalus avanes aga alles siis, kui peale koogitegu jäi nukralt seisma üks munakollane. Ja kui lihtne ning mõnus oli tulemus! Ka mina, kes ma üldiselt võtan igasugu makarone vaid lusikatäie (ei innusta mind kuidagi need maitsetud jupid - pigem kuhjan endale juurde köögivilju ja kastet), sõin ära korraliku kuhja seda rooga. Ka vähesed ülejäägid said täiesti märkamatult järgmisel päeval otsa. Nii et kui te seda juba aru ei saanud, siis kindlasti soovitan soojalt. :)

Retsepti leidsin nami-nami'st. Originaalautor on briti staarkokk Nigella Lawson.

* Oi kuidas ma igatsen oma õiget fotokat, mis hetkel emaga hoopis Indias rändab

Pasta viinaga

Blogis, kust selle retsepti leidsin, osati asja väga hästi sõnastada: "maitsev ja lihtne ja natuke patune:)"

1 sl oliiviõli
1 hakitud sibul
1 küüs küüslauku
natuke soola
1 konserv purustatud tomateid (400g)
natuke tšillipulbrit
1-2 sl vahukoort või toorjuustu
500 g penne vms lühemaid makarone
4 sl e 60 ml viina
2 sl võid
riivitud parmesani

Kastme valmistamiseks kuumuta suures pannis õli ja hakitud sibul. Kuumuta paar minutit. Lisa ka peenestatud küüslauk, natuke soola ja prae, aeg-ajalt segades, kuni sibul on klaasjas. Seejärel vala pannile purustatud tomatid, maitse järgi tšillihelbeid ning hauta kastet nõrgal tulel 15-20 minutit, aeg-ajalt segades.
Keeda makaronid al dente'ks.
Vahetult enne makaronide valmimist lisa koor tomatikastmele ning tõsta pann tulelt ära. Nõruta makaronid, pane nad suurde kaussi. Lisa viinasorts ja või. Kalla peale tomatikaste ning sega ilusasti läbi. Serveeri koos värskelt riivitud parmesaniga.

***

Tegelikult on juba päris palju aega möödunud sellest, kui seda Indrekuga tegime. Miskipärast ta just täna meenus mulle ning otsustasingi ta ka siia postitada. Tegu oli tegelikult väga laheda roaga. Mõnus alternatiiv meie tavapärasele tomatikastmele. Viin kastmes küll esialgu ehmatas oma lõhnaga, kuid süües oli ta üpriski mahe, andes vaid mõnusa särtsu lõppmaitsele. Soovitan seda valmistada, kui on soov kedagi ootamatu maitsekombinatsiooniga üllatada.

Retsepti leidsin nami-nami'st.

Imelihtne sinihallitusjuustu kaste

Üks minu nö hädaabiretsepte, mis sai loodud kapis olevatest komponentidest juba varajastel hommikutundidel. Paraku kujunes sellest üks meie lemmikkastmeid.

Koostis:

2 küüslauguküünt
2 dl vett*
4-6 spl toorjuusu*
natuke kastmepaksendajat
50 g sinihallitusjuustu
2 spl riivitud parmesani
aroomisoola, pipart, punet/tüümiani/pizza-maiseainet

Valmistamine:

Prae peenikeseks tükeldatud küüslauk õlis kuldpruuniks. Kalla sinna samma pannile peale vesi ning lase keema tõusta. Sega vette toorjuust (täpset kogust ei mäleta - pane teda ikka nii palju, et kaste juba mõnusalt valge oleks), paksenda kastet paraja koguse kastmepaksendajaga (või tärklisega, kui sul selle kasutamine õnnestub :P) ning lase tal minut-paar keeda. Keera kuumus maha ning sega hulka tükeldatud juustud. Kui nad hästi sulada ei taha, võid kastet jälle natuke kuumutada, kuid kindlasti ära enam keeda teda! Muidu jääb alles selline ebameeldiv sültjas mass.

Maitsesta aroomisoola, pipra ning meelepärase (või käepärase) kuivatatud maitsetaimega. Serveeri mõnusa portsu keedetud makaronidega (mis võid eelnevalt killu võiga läbi segada, et oleks lihtsam tõsta ja libiseks paremini alla =)).

* Kui on kodus kohvikoort, võite seda toorjuustu-vee asemel kasutada. Minul üldiselt pole. Seepärast ka selline retsept.

Variatsioonid:

Lihaarmastajatele võib koos küüslaukudega praadida ka tükeldatud singikuubikuid, samamoodi võib käituda ka šampinjonidega. Hästi sobib kastmesse ka lillkapsas, mille võib külmutatud ja tükeldatud kujul visata pannile koos veega, et ta parajalt pehmeks aurata jõuaks.

***

Kuna sinihallitusjuust on meie majas üpriski populaarne ning oma hea maitse ja mõistliku hinna tõttu leiab ta oma tee väga mitmetesse roogadesse. Ise kasutame kõige tavaliemat helesinist Paladini - ostetuna Kaubamaja lahtiste juustu lettidest veel odavamana ja värskemana. Maiustamiseks toob aga ema aeg-ajalt Tallinnast kallist (aga suussulavat!) Saint-Agur'i.

Selle retsepti lugu on täpselt nii lihtne, nagu tundub. Tuli Indrek hilja õhtul (töölt?) koju, tuju hea, aga küht tühi. Teades, kui vähe ma sallin teiste inimeste korisevaid kõhte, on vist loogiline, et ei suutnud teda saata magama söömata. Pealegi peab päevas ikka vähemalt üks korralik eine olema! Silmitsedes meie imepisikese külmkapi sisu, sündiski see võileivamaterjalidest kaste. Toit läks täiesti õigesse kohta, ning mitmel korral hiljem on ka selle järgi soovi avaldatud. :)

Oh jah. Lõpude-lõpuks vist ongi nii, et võin juu rabeleda nende keeruliste retseptidega, kuid lõpuks kujunevad lemmikuteks ikka kõige lihtsamad asjad. (Kuigi, kui aus olla, siis siiski kana-juustu pirukast kiiremat kadujat, ma vist näinud pole :))

Aedviljavorm makaronidega

Maitsev argipäeva vorm, mida hea soojendada ka järgmisel õhtul.

Koostis:

250 g keetmata makarone
1 sibul, 2 sl õli
500 g hakkliha
2 küüslauguküünt
1 tl kuivatatud punet e. oreganot
1 paprika
1 väike maisi-herne segu konserv (285 g)
2 muna
1 konserv purustatud tomateid (400 g)
120 g tugevama maisega juustu
soola, pipart ja Cayenne't

Valmistamine:

Keeda makaronid soolaga vees peaaegu pehmeks (al dente) ning 'ehmata' neid külma veega. Vahepeal koori ja haki sibul ning hauta teda suurel pannil õlis. Lisa hakkliha ja prae teraliseks. Maitsesta oregano, purustatud küüslaugu, soola, pipra ja Cayenne'ga.

Kuumuta ahi 180-kraadini. Lõika paprika kuubikuteks. Nõruta maisikonserv ning sega suures kausis paprika, nuudlite, hakkliha, kergelt lahti klopitud munade ja poole juustuga. Maitsesta, kui vaja. Pane segu võiga määritud ahjuvormi (hoiatan - vaja on suurt vormi!). Kata segu purustatud tomatitega ning puista peale ülejäänud juust. Küpseta umbes pool tundi.

Taimetoidu variant:

Asenda kas kogu või osa hakklihast tükeldatud seentega. Kõik muu tee samamoodi, nagu teeksid hakklihaga.



***

Arvatavasti saab sellest minu uus firmaroog. Maitsev-maitsev vorm, mis jäi ka üllatavalt mahlane! Lisaks on ta parajalt toitev ning teda jätkub kas suurele seltskonnale või mitmeks päevaks.

Ja olgugi, et ma lihaga varianti ei maitsnud (mida mulle kiideti), oli ka seentega versioon väga hea! Mõni, kes tahab teha toitu natuke tervislikumaks, kuid ei pelga ka liha, võib hakkliha ja seened hoopis näiteks läbi segada. :)