Sinepine tomatipirukas

Lihtsalt valmiv kuid äärmiselt maitsekas pirukas. Ei vaja vist mainimist ka asjaolu, et parimad on siin suvised Eesti tomatid.

200 g jahu

100 g võid

ca 0,75 tl soola

1 muna

3 sl hapu- või vahukoort

3 sl Dijoni või muud mahedamaitselist sinepit

6 keskmise suurusega tomatit

soola ja pipart

värsket basiilikut või tüümiani

Valmista muretaina põhi - haki omavahel kokku jahu või ja soolaga. Kui tainas on moodustanud ühtlase puru, sega juurde ka muna ning sõtku tainas kergelt läbi. Suru põhi 26-28 cm'se pirukapõhja vormi ja pista 30 minutiks külmkappi.

Küpseta põhja 200-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni kergelt-kergelt kuldne ja lõhnav. Sega omavahel koor ja sinep ning vala segu pirukapõhjale.* Kui tomatid on väga mahlased, võiks neist eelnevalt vedela sisu eemaldada - selleks pole vaja midagi keerulisemat teha kui et lõigata nö ristipidi (et ühele poole jääb ots ja teisele poole põhi) pooleks ning kergelt väikese kausi kohal pigistada. Mingit peenemat urgitsemist pole tarvis! Viiluta seejäral tomatid 0,5-1 cm paksuseks ning laota pirukapõhjale. Puista peale soola ja pipart. Küpseta ikka 200-kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni tomatid peal küpsed. Vahetult pärast ahjust eemaldamist puista peale värsked hakitud ürdid. Serveeri soojalt või külmalt.

* Tõttöelda meenus mulle see sinepi-koore segu alles peale seda, kui olin tomatid uhkelt pirukale ladunud. Niristasin selle siis lihtsalt sinna peale ning ainuke kaotus oli ehk esteetilist laadi.

***

Päris ausalt on mu teine lemmik kodumaine suvesaak tomatid (seda maasikate järel). Pole paremat pala augustikuise päikese käes nautimiseks kui kasvuhoonesoe vanaema tomat. Kõige mõnusam on võtta tomat kätte nagu õun, ning hammustada-lurtsutada seda murul, seljas maakodule sobilikud riided, millele mõni tomatipritse ka eriti halba ei tee. Üldiselt suudan niimoodi tomateid vägagi edumeelselt hävitada, et tihti jagub neid erinevatesse roogadesse vaid hooaja lõpu poole. Seekordne piruka-katsetus oli aga niivõrd mõnus, et tõenäoliselt kaalun järgmine aasta juba natuke varem mõne punapõse loovutamist.

Koos tomati-hooajaga saabub mul aga alati ka kerge kurbus. Kui varem oli suve lõpp vaid aimatav kergelt jahedama tuule ning pikema ööga, siis nüüd on asi kindel. Ees on veel vaid õunad, oad ja kõrvitsad ning külmad sügisilmad. Ning algamas on kool. Tõttöelda suutsin viimased puhkusepäevad erinevate projektidega nii edukalt sisustada, et järjekordne kooliaasta ei suutnudki minus enamat muljet jätta, kui et vaid koduste kohustuste asemel ootavad hommikuti mind taas kooli-kohustused. Eks käivitus ka 7. ametlik õppesemester (ja juurde ka aastake peale 1. kursust, mille järele mõtlemiseks võtsin), seega midagi uudset tudeng olemises enam pole. Aga nagu ikka, on hinges kerge elevus uute ja põnevate ainete ees ning kerge nukrus, et ega need kontrolltööd-eksamid unetute öödega ka enam kaugel pole. Õnneks jagub mul praegu veel vanaema maitsvaid tomateid, mis mõtteid eriti kurvaks ei lase. :)

Retsept on pärit nami-nami'st.

Chilli con carne

Üks kerge eksootilise kiiksuga aga väga koduse maitsega roog, mis on tänu oma üpriski pikale valmimisajale ka mõnusalt maitseküllane.

1 suur sibul
1 paprika
2 küüslauguküünt
1 tl tšillipulbrit
1 tl kuivatatud paprikat
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
500 g (veise) hakkliha*
1 veiseliha-puljongi maitseaine kuubik
400 g tükeldatud tomateid konservist
0,5 tl kuivatatud oreganot
1 ruut tumedat šokolaadi
(2 sl tomatipüreed)
400 g punaseid "kidney"-ube konservist

Tükelda sibul, küüslauk ja paprika. Kuumuta suur pann, lisa sinna törts õli ja sibulad ning kuumuta segades u 5 minutit, kuni sibul pehmenenud ja kergelt läbipaistev. Lisa paprika, küüslauk, tšilli, paprika-pulber ja vürtsköömned ning kuumuta aeg-ajalt segades veel 5 minutit. Seejärel pruunista pannil hakkliha (tõstes vajadusel veidike ka pliidi kuumust).
Kui liha pruunistunud purusta panni kohal puljongi-kuubik ning vala peale 3 dl sooja vett koos tomati-konservi, oregano, šokolaadi ja tomatipüreega (mul loetelust viimane ununes). Aja kogu segu keema, sega läbi ning kata pann kaanega. Alanda kuumust nõnda, et segu keeks õrnalt (vaikselt mulisedes) ning lase tal seal 20 minutit rahulikult olla (paar korda võib seda igaks-juhuks ka segamas käia).
Kui kaste on juba paksenenud eemalda kaas ning vala hukla eelnevalt nõrutatud ja loputatud oad. Maitsesta ka soola ja pipraga. Sega läbi ning lase roal 10 minutit ilma kaaneta keeda. Kui ta peaks selle ajaga muutuma liiga kuivaks, võib lisada veidike vett. Enne serveerimist lase chillil veel 10 minutit kaane all ilma kuumutamata "seista", et maitsed imbuksid.
Serveeri kas riisi või tortillaga. Peale sobib väga hästi hapu koor, aga ka riivitud juust võib seal mõnus olla.

* Variatsioonid: Asendades hakkliha sama koguse puljongis keedetud soja hakk-massiga, saab väga maitsva taimse alternatiivi (pilt allpool!).

***

Ma ei hakka üldse mitte valetama ja ütlen kohe välja, et idee teha chilli con carnet tuli joonisfilmist Simpsonid. Veetes I'ga üht õndsat talvise vaheaja õhtupoolikut telekat klõpsides ning selle saate peale sattudes avastasime mõlemad, et me kumbki ei tea absoluutselt midagi sellest Ameerikas ülipopulaarsest roast. Peale kiiret guugeldamist jõudsime ka selguseni selles, et antud roog väärib kindlasti proovimist.

Tegu oli tõsiselt AUSA roaga. Igast komponendist on välja pigistatud maksimum-maitset, lisatud on täpselt parajalt vurtsu ning kelmikust. Šokolaad hakkliha-hautises tundus esialgu üllatav, kuid usun, et ta täitis selles ilusas tervikus kindlasti oma rolli. Ning üks julge törts hapukooret sinna peale on lausa kohustuslik! Sattusin sellest roast lausa nii entusiasmi, et esmakordselt arvestasin retseptile lisatud näpunäiteid ning väga Ameerika-päraselt pistsin ülejäägid sügavkülma mustadeks (e koolisteks) päevadeks (olgu mainitud, et midagi kodus tehtud, peale toormooside ja jäätiste, ma varem sügavkülmutaud pole).

Endale tegin taimse versiooni roast, mis oli ka väga hea (kuid väidetavalt jäi loomsele variandile siiski kõvasti alla) :

Retsept BBC Good Food'st.

Kinoa-tabbouleh salat

Natuke erinev traditsioonilisest bulgurist valmistatud tabbouleh-versioonist, kuid siiski üks väga maitsev ja tervislik suvine salat.

2 dl kuivatatud kinoat (quinoa)
3-4 dl vett
0,5 tl soola
u. 3 tomatit
1 suur kurk
suur kimp peterselli
peotäis piparmündilehti
3 vart rohelist sibulat
2 küüslauguküünt
200 g fetat
2,5 sl sidrunimahla
törts oliivõli
soola/pipart

Loputa kinoad sõelas külma vee all. Pane ta koos vee ja soolaga potti. Kuumuta neid tugeval kuumusel kuni keemiseni, seejärel alanda temperatuuri ja keeda tasasel tulel kaanega kaetuna u 15 min. Kinoa peab jääma kergelt läbipaistev ning hamba all ainult veidike krõmps. Vala laia põhjaga kaussi jahtuma.
Tükelda tomatid ja kurgid mugavalt suupärasteks. Haki läbi ka petersell, piparmünt ja roheline sibul ning lõika väga peeneks küüslauguküüned. Murenda kätevahel feta. Puista kõik see jahtunud kinoa peale ning sega hoolikalt läbi. Maitsesta sidrunimahla, oliivõli ja vähese soola ja pipraga. Maitse ka vahepeal, et korrigeerida happe-soolasuse tasakaalu!

Lihasema ampsu jaoks serveeri koos Liibanoni laimikanaga.

***

Antud salat oli minu esimene kodune kokkupuude kinoaga. Olles töötanud mitu suve ühes Tallinna ökopoes, tundus piinlik, et ma ise polnudki valmistanud seda tera, mille kasulikke omadusi nii mitmel korral kiitnud olin. Kes pole varem sellest imeviljast kuulnud, võin rääkida, et tegu on Lõuna-Ameerikast pärit taimega. Ta on kasulik eelkõige oma kõrge ja täisväärtusliku proteiinisisalduse tõttu (sisaldades parajas koguses praktiliselt kõiki asendamatuid aminohappeid), lisaks leidub seal taime koha rohkelt rauda, fosforit ja magneesiumi. Maitselt on ta mahe ja kergelt pähkline - lisaks tervislikkusele on ta ka täiesti söödav. :) Seega, nähes seda retsepti jäin vaid ootama eestimaiste tomatite saabumist (sest magusad tomatid olid siiski salatile väga olulised).

Minu üllatuseks oli salat tõesti maitsev. Isegi I, kellele valmistasin igaks-juhuks kõrvale ka retsepti lõpus mainitud kana, sõi suure isuga. Toiteväärtuse poolest ideaalne nii taimetoitlastele kui ka gluteenitalumatutele, maitselt aga sobib kõigile.

Retsepti kodu: The Way the Cookie Crumbles.

Tomatikaste

Üks minu ema firmatoite, mille talt sujuvalt üle võtnud olen. Vähese vaevaga valmiv kaste sobib söömiseks koos pastaga, pitsa kattena või siis mõne huvitava roa sees.

Koostis:

1 küüslauguküüs
(1 väike punane sibul)
400 g tomatikonservi
1 tl suhkrut
1 tl balsami äädikat
(võimalusel 0,5 dl punast veini)
0,5 tl soola
1 spl pitsa maitseainet vms ürtide segu

Valmistamine:

Tükelda sibul ja küüslauk ning prae kergelt kuumal pannil (kuni küüslauk hakkab kergelt kuldseks muutuma). Vala peale tomatikonserv ning tee tomati tükid vajadusel väiksemaks. Lase segul keema tõusta ning sega hulka ülejäänud koostisosad. Keeda tasasel tulel 10-15 min, kuni kaste mõnusalt paksenenud.

***

Hakates siia kirjutama (loodetavasti kohe järgnevat Calzone retsepti) jõudis mulle kohale, et üks mu kõige geniaalsemaid, igapäevane kuid maitsekas, retsept polegi siin. Parandasin selle vea kohe.

Seda kastet olen valmistanud (aidanud valmistada) lugematutel kordadel. Tunnen end sellega lausa nii kindlalt, et valisin just selle esimeseks toiduks, mille oma I'le valmistasin. Armastus käib kõhu kaudu, öeldakse juu. Pealegi on mul selle koostisosad alati kapis olemas ning peale küüslaugu (ja minu ema puhul ka punase sibula) tükeldamise, pole sellega praktiliselt mingit vaeva. Ning kui ka konkreetselt tomatikonservi kodus pole, sobib siia väga hästi ükskõik mis formaadis ja koguses tomati püree.

Kodujuustuga tomati-sibula pirukas

Imemaitsev ja mahlane pirukas. Parajalt soolane ning veidike magus.

Koostis:
Tainas:

120 g ehk 2dl nisujahu
60 g ehk 1dl täisteranisujahu
0.5 tl meresoola
100 g võid
2 sl külma vett

Täidis:
300 g ehk 3 keskmist sibulat, hakitud
25 g võid
350 g ehk 4-5 tomatit
2 muna
200 g kodujuustu
1 tl kuivatatud tüümiani
1.5 tl soola
100 g riivitud juustu
musta pipart

Valmistamine:

Valmista tainas - suru kahvliga kokku jahud ja või, lisa vesi ja sool. Vooderda sellega 22 cm läbimõõduga pirukavorm ja hoia veidi aega külmkapis. Küpseta põhja 200-kraadises ahjus 15 minutit.

Täidise valmistamiseks kuumuta sibulad võis kuldseks (kui sul on, võid törtsukese valget veini või hoopis konjakit ka lisada). Tükelda tomatid, eemalda neist ka suurem osa vedelikust - selleks lõika tomat neljaks ning võta vedel sisu ja seemned lihtsalt teelusikaga välja. Laota eelküpsetatud põhjale tomativiiliud, sellele sibulad (mul läks tegelikult vastupidi - oli ikka väga hea).

Sega munad, kodujuust, tüümian, sool ja pipar. Vala pirukale. Puista peale riivitud juust ja küpseta 200-kraadise ahju keskel umbes 30 minutit.

***

Seda kooki süües imestasin, et miks ma küll varem seda sibulat niiväga põlgasin. Sibulad olid seal mõnusalt mahedad ning maitsekad. Tomat lisas pirukale jälle mõnusalt mahlasust ning kodujuustu-juustu segu maitses kui üks paks juustu kiht. Ainuke etteheide pirukale oli vast, et põhi jäi natuke liigagi mure. Aga sellest hoolimata kavatsen teda kindlasti veel korrata.

Retsept nami-nami'st.

Pasta viinaga

Blogis, kust selle retsepti leidsin, osati asja väga hästi sõnastada: "maitsev ja lihtne ja natuke patune:)"

1 sl oliiviõli
1 hakitud sibul
1 küüs küüslauku
natuke soola
1 konserv purustatud tomateid (400g)
natuke tšillipulbrit
1-2 sl vahukoort või toorjuustu
500 g penne vms lühemaid makarone
4 sl e 60 ml viina
2 sl võid
riivitud parmesani

Kastme valmistamiseks kuumuta suures pannis õli ja hakitud sibul. Kuumuta paar minutit. Lisa ka peenestatud küüslauk, natuke soola ja prae, aeg-ajalt segades, kuni sibul on klaasjas. Seejärel vala pannile purustatud tomatid, maitse järgi tšillihelbeid ning hauta kastet nõrgal tulel 15-20 minutit, aeg-ajalt segades.
Keeda makaronid al dente'ks.
Vahetult enne makaronide valmimist lisa koor tomatikastmele ning tõsta pann tulelt ära. Nõruta makaronid, pane nad suurde kaussi. Lisa viinasorts ja või. Kalla peale tomatikaste ning sega ilusasti läbi. Serveeri koos värskelt riivitud parmesaniga.

***

Tegelikult on juba päris palju aega möödunud sellest, kui seda Indrekuga tegime. Miskipärast ta just täna meenus mulle ning otsustasingi ta ka siia postitada. Tegu oli tegelikult väga laheda roaga. Mõnus alternatiiv meie tavapärasele tomatikastmele. Viin kastmes küll esialgu ehmatas oma lõhnaga, kuid süües oli ta üpriski mahe, andes vaid mõnusa särtsu lõppmaitsele. Soovitan seda valmistada, kui on soov kedagi ootamatu maitsekombinatsiooniga üllatada.

Retsepti leidsin nami-nami'st.