Kerge ja mahlane kohupiimakook õuntega - tervitus koolile

Väga mahlane ja maitsev õuntega kohupiimakook, mis sisaldab ootamatult vaid killukese võid ning on ka imelihtne valmistada.

450 g (1 pakk) Vilma Juubeli tordipulbrit
800 g kohupiima pastat
4 muna
1 dl suhkrut
500 g (u 6 tk) õunu
1 tl kaneeli
20-30 g võid

Puhasta õunad ja viiluta. Klopi munad suhkruga kergelt lahti ning sega hulka kohupiim. Vooderda 28-cm'se* läbimõõduga koogivormi põhi küpsetuspaberiga ning määri servad võiga. Puista põhja neljandik (silmaga, see pole täppisteadus :)) tordipulbrist. Sellele vala peale pool kohupiimasegust. Kohupiimale puista taaskord neljandik tordipulbrist ning peale laota kõik õunad. Õunadele raputa kaneeli ning sellele neljandik tordipulbrist. Vala peale allesjäänud pool kohupiimast ning kõige lõppu puista viimane osa tordipulbrist. Peale laota väikeste kildudena või. (Ehk lühidalt: pulber-kohupiim-pulber-õunad-pulber-kohupiim-pulber.) Küpseta 200-kraadises ahjus ca 40 minutit, kuni kook on kuldne.

* Mina tegin tegelikult pool portsu ja küpsetasin 22-cm'ses vormis.

***

Täna taas, üle pika aja, oli äratus kell 6:50. See täiuseni timmitud aeg, mis lubab mul võimalikult kaua magada nõnda, et jõuaksin veel ka normaalses tempos 8:15 algavasse praktikumi. Jah, kool on alanud.
Istusin hommikul mõtiskledes elutoas tükikese eelmisel õhtul valmis küpsetatud koogiga. Hing oli täis nõutust - hirmu ja ootusärevust. Nüüd ongi siis käes see kardetud semester, mis saabus ootamatult nagu sügistuulgi. Raske saab see semester olema kahel põhjusel. Esiteks, on käes see semester. See, mida nooremad tudengid kardavad ning vanemad õudusega meenutavad. See, mis pidi olema proovikiviks, omamoodi isegi sõelaks. See, mille tudengeid suudab eristada spetsiifilise halli nahatooni ning tumedate silmaaluste poolest.
See.

Sobivalt melanhoolne kaader tänasest vihmast

Teiseks, läheb nüüdseks vaid natuke rohkem kui kuu aja pärast minu kallis I kaheksaks kuuks täitma oma kohustust riigi ees. Püss õlal ja muster seljas, nagu noortel meestel ikka kombeks. Minu tugi, kes nii loomulikult koos ülikooliga mu ellu ilmus ja kellega koos me seda teed senini läbinud oleme, läheb just nüüd minema. Sõin oma maitsvat õunakooki ja mõtisklesin, et palju ma üldse jõuan see aasta enam kooke küpsetada? Viitsin ma üldse üksinda endale korralikke eineid teha? Ja kui nii, siis kas ma ka jõuan neist blogida...?
Ega mul tegelikult kaua aega mõelda polnudki. Valasin oma kohvi termostassi ja tõttasin välja. Ühele järeldusele ma siiski jõudsin: olukorrast väljudes saan ma olla vaid tugevam ja targem, kui alustades.

Koogi-inspiratsioon heatoit.com'st.

Õunamoosi pannkoogid e. "Kuidas ühe söögikorraga terve purk õunamoosi hävitada"

Paksud ja pehmed pannkoogid, mis üllatavad oma õunase maitsega.

2 muna
0,5 tl soola
2 dl õunamoosi
(paar tl suhkrut*)
0,5 tl soodat
175 g jahu
1 dl piima
0,5-1 tl kaneeli
võid praadimiseks

Klopi munad soolaga kergelt läbi. Lisa õunamoos, sooda ja jahu. Kui moos pole väga magus, võid lisada ka suhkrut. Vala juurde piim ning vastavalt maitsele ka kaneeli. Kuumuta pann keskmisele kuumusele.
Vala pannile törts õli ning sulata selles killuke võid (õli on selleks, et või kärssama ei läheks). Tõsta tainas supilusikaga pannile. Prae kooke, kuni peale tekivad kerged mullid ning alt paistab ilus kuldne. Pööra koogid ümber ning prae ka sealt poolt kuldkollaseks. Korda ülejäänud taignaga, kuni su ees laiutab ilus kuhi pannkooke.

Parim kaaslane neile on õunamoos ning soovil ka törts hapukoort.

***

Tegelikult ootab praegu 2 soolast ja imemaitsvat retsepti postitamist. Aga täpselt nagu mul tekkis eilsel ülikiirel pühapäevahommikul isu neid süüa, tekkis mul nüüd isu nad siia postitada. Lõpuks ometi saan ma seda viimast ka teha, kuna täna on tõesti esimene hingetõmbe hetk kodumaa sünnipäevast saati. Ülikool, see pole naljaasi. :)

Aga kui pannkookidele tagasi, siis väikese positiivsuse-laksu andsid nad kiirele ajale küll. Õuna-kaneeli maitse pannkoogis oli mõnusalt üllatav. Õunamoos sobis sinna juurde ka nagu rusikas silmaauku (Loogika: ega küll küllale liiga tee :)) ning nõnda tühjeneski, täiesti märkamatult, üks moosipurk, mis juba ligi 2 aastat oma aega oodanud oli. Lisaboonusena sain nende pannkookidega osaledaka seekordsel (pannkoogiteemalisel) nami-nami kooskokkamisel.

Retsepti leidsin Köögitoimkonnast.

Juustu-õuna scone'id

Ülimõnusad seest pehmed ja pealt krõbedad kuklikesed. Juustu maitse on selgelt tunda, ning õunatükid lisavad neile nii mahlasust kui ka kerget huvitavat magusust.

Koostis:
1 muna
1,2 dl keefiri
0,5 dl õunasiidrit või naturaalset mahla
1 spl sinepit*
4 dl jahu
0,8 dl maisitange või polentat
1 spl suhkrut
1+ spl soola*
1 spl küpsetuspulbrit
1/4 tl küpsetussoodat
100 g (8 spl) võid
2 dl riivitud tugevamaitselist juustu
1,2 dl väikseid õunakuubikuid

Valmistamine:
Klopi omavahel läbi munad, keefir, sinep ja õunamahl. Teises kausis sega kokku kõik kuivained ning laota peale viilutatud külm või. Kombineeri nad kahvli või sõrmedega, et jääks alles teraline segu - mõnes kohas võivad olla suuremad, teise väiksemad tükikesed, peaasi, et kogu või oleks ühtlaselt jaotunud. Kalla munasegu kuivainetele peale ja sega kergelt kahvliga läbi. Lisa juurde ka õunatükid ja riivjuust. Ürita selleks kõigeks tainast võimalikult vähe segada - nõnda jääb lõpptulemus õhulisem.
Endiselt tainast kausis hoides sõtku teda umbes 10 korda kas käte (ta on üpriski vedel ja kleepuv!) või mõne suurema lusikaga. Tõsta ahjuplaadile u 12 võrdse suurusega taignapätsikest ning küpseta 200-kraadises ahjus, kuni pealt kuldsed. Lase neil enne serveerimist 10 minutit restil jahtuda. Süüa sobib neid hästi kas maitsestamata toorjuustu või võiga (aga mina näksisin neid ka niisama :)).



* Alles peale maitsmist mõistsin, et lisasool ja väike sinepinüanss sobiks neile hästi. Soola kogusel tasub kindlasti arvestada ka juustu enda soolasusega, kuid kuna retsept sisaldab palju magusaid-mahedaid komponente, ei maksa sellega ka koonerdada.

***

Neile, kes ei tea, scone'id on Šoti päritolu saiakesed, mis on hommikusöögiks või kella-viie-teeks ülipopulaarsed ka Inglismaal. Neid tehakse soolaste ja magusatena, täidiste-lisanditega või ilma. Üldjuhul serveeritakse clotted-cream'i ja moosiga. Välimuselt võivad meenutada kõrgemaid küpsiseid, kuid konsistentsilt on nad pigem saialised. Mina igal-juhul armusin neisse juba oma esimesel Londoni-reisil ja imestan siiani, miks mul võttis nii kaua aega, et ise nende tegemiseni jõuda.

Retsepti-idee avastasin ühest inglise-keelsest toidublogist "The Way the Cookie Crumbles" , mille paari päevaga otsast-otsani lugesin. Lisaks sellele, et suutsin jutu autoriga väga mitmel tasemel sümpatiseerida (tekib kiusatus jälgida tema eeskuju ja osta endale lõpuks korralik köögikaal, et teha ka kolmandik või neljandik koguseid retseptidest) olid seal ka imeilusad pildid. Mis mind kõige enam hämmastab on, et sain taaskord kinnitust, et toidublogide maailmas on hämmastavalt palju "intellektuaale". Vastupidiselt minu endagi eelarvamustele, et toidublogijate seltskond koosneb vaid igavlevatest ameerika kodupeenaiste, on seal hulgas ka palju töötavaid ning (teadusliku) (doktori-)kraadiga inimesi. Mitte, et ma inimest nende hariduse põhjal hindaks, vaid lihtsalt tore teada, et ma pole ainuke, kes aeg-ajalt laborites või *piinlikkusega* prepareerimisruumides salaja oma "koduperenaise" rollist pliiditaga unistab.

Tagasi retsepti juurde - valmistasin neid juba mõni nädal tagasi. Umbes sama kaua, kui mul võttis nende siia kirjutamiseks aega, läks mul ka nende planeerimisega. Sest kui ka lõpuks leidsin sobiva aja ja meeleolu, avastasin, et mul puudub corn meal - peale pikka guugeldamist ja käiku Selverisse, leidsin ainsa sobiva asenduse maisitangude näol. Aga lõpp hea, kõik hea. Olgugi, et nad jäid natuke magedad, olid nad endiselt ülimaitsvad ning kadusid laualt ülikiirelt. Juust oli mõnusalt sulanud ning üunatükid andsid aeg-ajalt väikse magusa "särtsu". Lisaboonusena, sisaldas see retsept ka vaid umbes poole tavapärasest scone'ide võikogusest. I, kes oli parasjagu suviseid reisiplaane suure-suure Skandinaavia kaardi taga tegemas (mis kattis kogu meie väikese söögilaua - nagu pildilgi näha), sõi neid võileivana - toorjuustu ja singiga, mina aga näksisin niisama.

Retsepti leidsin viitelt eelpool mainitud blogist, The Foured Apron'i juurest.

Õunakook aprikoosi glasuuriga

Mõnusalt mahlane ja magus. Ja teine tükk ronib lausa iseenesest su taldrikule.

Koostis:

3 dl jahu
0,5 tl soola
130 g võid
2 sl hapukoort
4 sl suhkrut

7 hapukat õuna
4 munakollast
3,5 dl hapukoort
2 dl suhkrut
2 tl vanillsuhkrut
1 dl jahu
1 spl sidrunimahla

1 dl aprikoosimoosi
1 spl apelsinimahla

Valmistamine:

Suru jahu, sool, suhkur ja või ühtlaseks taignaks. Lisa ka hapukoor ning suru tekkinud tainas suure koogivormi (26 - 28 cm'ne) põhja. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 min.

Koori ja puhasta õunad, viiluta ja lao eelküpsetatud põhjale. Mikserda munakollased, hapukoor, suhkur, vanillsuhkur, sidrunimahla ja jahu ühtlaseks seguks ja vala õuntele. Küpseta kooki 175-kraadises ahjus 45 min, kuni pealt helebeežikas ja seest enam-vähem settinud. Sega aprikoosimoos apelsinimahlaga ja pintselda sooja kooki pealt glasuuri ga.

***

Veider olukord on mul parasjagu. Kui tavaliselt olen pidanud pingsalt korraldama uusi köögi-katsetusi, et saaks siinseid veerge millegagi täita, siis praegu on mul hoopis vastupidine olukord. Mustandites ootab mitu imehead läbiproovitud retsepti kommenteerimist ja kaameras paar pilti arvutisse laadimist. Lisaks koguneb iga päev uusi ideid-plaane. Neid kõiki kroonimas muidugi mõte valmistada croissante - mille ajaloost ma hetkel prantsuse keele arvestuseks ettekannet valmistan (või peaksin...). Kuidas see küll juhtus?

Aga koogist kah siis natuke. Veetsime mõni nädal tagasi nädalavahetuse I vanemate kodus loomi valvates, kuna nemad olid linnast ära sõitnud. Ühtäkki meenus, et tegu juu isadepäevaga, ning sobilik oleks vast ka mõni kingitus hankida. I oleks kohe autosse istunud ja poodi tormanud, kuid mina tegin ettepaneku küpsetada koogi. Olukord oleks juu ideaalne ka - mina segaks ja mõõdaks samal ajal kui I tükeldaks ja koristaks :D Ja kas ma ka mainisin, et mei oli Pavlovast külmkapis 6 munakollast üle? Igal-juhul kiire guugeldamisega leidsin paar retseptivarianti ja I valis välja just selle.

Ja oh-my-god kui mõnus ta sai. Ka viimane koogitükk ei jõudnud täies mõõdus pildile, kuna ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, millal saaks hambad talle sisse lüüa. Kuna ka komponendid on mõnusalt odavad valmistaksin teda tihemini, kui ta vaid nii rammus poleks. Aga eks mõnel pidupäeval või niisama-toredal-teisipäeval võib vahest ikka. :)

Retsepti leidsin Liiz17 blogist. Suurendasin retsepti kogust ning muutsin asja oluliselt vähem magusaks.

Õuna-martsipani minimuffinid

Ohtra õuna ning mõnusa martsipani maitsega imehead muffinid.

Koostis:

1 spl fariinisuhkrut
2 spl suhkrut
25 g toasooja võid
1 muna
1,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit (pigem väiksem lusikatäis)
noaotsatäis soodat
0,5 tl kaneeli
0,5 dl (20-30 g?) tükeldatud martsipanimassi
1-2 dl tükeldatud õunu

Valmistamine:

Tükelda õunad väga väikesteks tükkideks. Riivi jämeda riiviga (või tükelda hoolikalt) martsipan.

Suuremas kausis vahusta miksriga omavahel või ja suhkrud. Kui segu ühtlane, löö hulka ka muna ja mikserda, kuni natuke paksenenud. Raputa peale martsipan ning lase tal miksriga ühtlaselt seguneda. Raputa peale õunad ning sega kergelt lusikaga läbi.

Eraldi kausis kombineeri omavahel jahu, küpsetuspulber, sooda ja kaneel. Kalla jahu suurde kaussi peale ja sega kergelt - minimaalselt, et jahu enam-vähem laiali läheks. Pane tainas teelusikaga paberist mini-muffinivormidesse ja hoia 180-kraadises ahjus, kuni pealt kuldpruunid (5-7 minutit).

Retseptist saab 15 mini-muffinit. Kui tahad teha aga tavapäraseid, peaks tainast jaguma umbes kuuele koogikesele.

***

Vaatamata praktiliselt olematule rasvakogusele, jäid muffinid seest mõnusalt mahlased. Peale aga tekkis krõbe koorik, mis sobis eriti hästi pehme ja magusa martsipaniga. Minu plaan võtta vaid 1 muffin kukkus haledalt läbi. =P Ausaltöeldes meeldisid mulle need isegi rohkem, kui mu tavapärased muffinid (retsepti link natuke allpool).

Tegelikult oli mul soov muffineid küpsetada juba sellest ajast saati, kui ostsin Osturallilt kotitäie paberist mini-muffinivorme. Mind on tava-muffinite juures alati vaevanud nende suurus - lihtsalt südametunnistus ei luba seda ühte tervet koogikest ära süüa (eriti kui ta järjekorras kolmas või neljas on...). Pealegi läks mini-versioonidesse vaid pool tavapärase taigna kogusest. =)

Retsept sündis kui, otsides siis inspiratsiooni, avastasin sahtlist tüki martsipanimassi, mis eelmisest muffiniteost üle oli jäänud. Põrandal lebavast pool-mädanevast õuntekotist leidsin aga veel mõned küpsetamiskõlbulikud õunad. Juba mõnda aega oli mind ka kummitanud idee õuna-martsipani koogist, kuid kuna ainuke magusasööja siin majas olen mina, oleks terve kook suureks jäänud. Kiire otsing foorumites ning baasretsept leitud. Igal-juhul kordaläinud küpsetis!


Retsepti leidsin siis lõpuks Food Good to Eat blogist (alumine, mustikatega), aga muutsin nii koguseid kui ka komponente.

Mahlased õunamuffinid e. Hädaabimuffinid

150 g pehmet võid
2 dl suhkrut
2 keskmist muna
4 dl nisujahu
3 tl vanillisuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
0.5 tl kaneeli
1 dl piima või vett
2 dl tükeldatud õuna (umbes 4 keskmist õuna)
demerara pruuni suhkrut pealeraputamiseks

Hõõru pehme või suhkruga vahule, lisa ükshaaval vahustades munad.
Sega kuivained omavahel, sõelu tainakaussi, lisa piim ja õunakuubikud ning sega õrnalt läbi.
Muffinitainast tuleb segada nii vähe, kui võimalik!
Jaota tainas 12 võitatud või pabervormiga vooderdatud muffinivormi sisse.
Küpseta 225kraadises ahjus 15 minutit.

***

Heh. Nende muffinitega on üks lõbus lugu.

Kutsusin oma isa ja õed Tartusse külla, soolaleivatama ning niisama elu-oluga tutvuma. Plaan oli uhke - ärgata kell 9 (kui nad Tallinnast liikuma hakkavad) ülesse, meisterdada valmis pärmitaigen, kerkimise ajal tube koristades, ning vormida neist kaneelisaiakesed. Geniaalne juu, kas pole? Õnnetul kombel olin aga eelmisel õhtul käinud ühel sünnipäeval, kus tühja kõhuga sai selle vägijoogiga nõnda liialdatud, et hommikul olin võimeline vaid peavalu käes oiglemiseks ning vegeteerimiseks. Ei, pärmitaigna vormimine poleks mul mingil juhul õnnestunud. Voodistki välja saamine oli piisavalt suur katsumus.

Piinlik lugu - külalised kaugest linnast tulemas ja pakkuda nagu polegi midagi! Üritasin siis oma üpriski liikumatuid ajurakke veidikenegi ragistada ning üsna pea meenuski seesama õunamuffinite retsept, mida eelmisel õhtul vaadatud sai. Õunad olemas, või olemas ja muud polnudki nagu vaja. Lõpuks, peale mõningast turgutamist, sain end ka voodist välja veetud ning asusin tegema. Ning tagantjärele arvan, et need muffinid oleks olnud ka selges olekuks parem variant! Sest mitte ainult polnud nende valmistamine imelihtne, kuid nad tõesti tulid mõnusad kohevad ja mahlased. Nii et lõpp hea, kõik hea, ütlen ma selle peale. :) (Ning nüüd, 12 tundi hiljem, hakkab peavalu juba ka vaikselt taanduma!)

Kuna muffinid valmisid tormates ning vajusid oma paberist vormides üpriski laiali, ei hakanud pilti tegema. Küll järgmine kord jõuab!