Kreemise rabarbritäidise ja beseekattega kook

Kook, milles on kõike - parajalt krõmpsuv põhi, mahlased-hapukad rabarberid ning pehme ja magus besee.

200 g jahu
50 g suhkrut
näpuotsatäis soola
100 g võid
1 munakollane
1 spl meelepärast jogurtit

u 600-700 g tükeldatud-puhastatud rabarberit
100 g (40 + 60) suhkrut
1 muna
200 ml vahukoort
vaniljesuhkrut

3 munavalget
1 tl sidrunimahla
150 g suhkrut

Esmalt valmista muretainas. Selleks sega omavahel jahu, suhkur (50 g) ja sool ning suru kahvli juurde külmad võitükid, kuni saad enam-vähem ühtlase puru. Sega juurde munakollane ja jogurt ning sõtku tainast paar korda, et oleks ühtlane. Keera tainas toidukile sisse ning lase tal 30 minutit külmkapis seista.
Puista rabarbritükkidele 40 g suhkrut ning lase neilgi 10-20 min seista, et natukene vett välja tuleks.
Võta tainas külmkapist välja ning rulli kergelt jahusel laual õhukeseks ringiks. Vooderda sellega koogivormi põhi ja küljed. Kurna rabarberid (tekkinud magusa mahlaga saab väikese klaasitäie morssi) ning puista taignale. Küpsetada neid 180-kraadises ahjus ca 15 minutit, kuni taigna servad kergelt kuldsed (kui nad seda aga juba esimesel minutil ähvardavad teha, kata servad õrnalt fooliumiga).
Klopi muna kergelt 60 g suhkruga lahti ning vispelda hulka vahukoor ja vanilli. Vala segu rabarberitele ning küpseta veel ca 20 minutit, kuni pealt enam-vähem hüübinud.
Vahusta munavalged sidrunimahla ja 150 g suhkruga jäigaks vahuks (nõnda, et kaussi peapeale keerates ei kavatsegi vaht alla kukkuda). Määri vaht koogile ning küpseta taas, seekord vaid mõned minutid, kuni besee on pealt kergelt kuldne.
Lase koogil täielikult jahtuda enne lahti lõikamist.

***

Kuidas ma armastan kevadet! Minu igapäevane koolitee hõlmab pooletunnist tempokat (sest ma olen alati hilinemas) jalutuskäiku läbi ühe Tartu ilusaima linnaosa. Kui mõnel märjemal ja jahedamal aastaajal ei jõua ma end piisavalt kiruda, et elame I'ga oma õppehoonest nii kaugel, siis kevadel muutub see pigem igahommikuseks boonuseks. Iga päev saan ärgata koos loodusega, näha muutust, tervitada uusi äsja tärganud taimi. Iga päev on mul mõni kiht riideid vähem ning õues mõni kiht rohelust juures. Kevad on nagu mõni ilus klassikaline teos, mis algab vaikse viiulipartiiga ja kulmineerub uhke orkestriseadega, kus on välja toodud igast pillist kõige kaunimad noodid (peas ümiseb miski Grieg'i "Hommiku"-laadset). Ja ma pakuks, et umbes eelmine nädal oligi see uhke finaal - kõik õitses, linnud laulsid ja maailm lõhnas hästi. Selle auks saigi valmistatud see uhke ja igati vääriline kook.

See on vist esimene kord, kui ma teen postituse koogist, mis mul endal untsu läks (ja veel fotosüüdistusega!). Õnneks ma siiski tean, kus mu käsi vääratas ning isegi vaatamata sellele (khm, nendele) apsaka(te)le oli kook tõsiselt maitsev. No lausa suus-sulav. Ma ütleks, et kodumaine versioon tarte citron meringue'st (e. sidruni-beseekook, mille olen ammu oma lemmikuks kuulutanud), kus on koonerdamata ning kõige uhkemal ja maitsvamal moel kasutatud meie kevadist imetaime rabarberit. Ei tasu ka lasta end eksitada veidike pikemast retseptist, sest kui välja arvata pidev vajadus hoida koogil ahjus silm peal, ei olnud selle valmistamises mitte midagi keerulist või aeganõudvat.

Olen ka varem siia postitanud ühe beseekattega rabarberikoogi. Võrdluseks ütleks ma, et kui vanem versioon oli pigem selline igapäevane, sobilik ka hommikusöögiks, siis käesolev kook on ehk veidikene uhkem - igati paslik serveerida ka mõnel sünnipäeval või muul pidulikul söömingul. See muidugi ei tähenda, et ei võiks end sellega premeerida kas nädalavahetuse või niisama ilusa ilma puhul. :)

Retsept blogist "What a wonderful world!".

Banana bread e. Mahlane banaanikeeks

Imemaitsev ja külluslik küpsetis, mis on salakavalalt peitunud igava saia rüüsse. Banaanid aitavad hoida teda pehmena päevi ning alkoholis leotatud rosinad lisavad veidike kelmikust.

100 g rosinaid
75 g rummi*
4 väiksemat küpset banaani
175 g (u 3 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
100 g võid
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
u 60g kreekapähkleid, hakitud

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala neile rumm. Lase rosinatel natuke aega (u 1 tund) imbuda.
Püreesta pudrunuiaga banaanid, segu võib jääda veidike tükiline (st, päris beebitoiduks pole neid vaja teha :)). Keskmises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, söögisooda ja sool.
Sulata pliidil/mikrolaine ahjus või. Suures kausis sega esmalt omavahel või ja suhkur ning seejärel klopi ükshaaval juurde munad. Vala hulka ka banaanipüree, rosinad, pähklid ja vanilli suhkur ning sega ühtlaseks. Lisa taignale kuivained, jaokaupa, segades peale igat lisamist. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud saiavormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 60-75 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana. Kui ta hakkab pealt liiga kärmelt pruunistuma (mis juhtub minu ahjus väga tihti), kata kook fooliumiga.
Lase koogil esmalt vormis jahtuda ning seejärel kalluta ta sealt välja. Serveeri viilutatuna. Keeks säilis mul külmkapis ligi 5 päeva (vaid tänu suuurele enese-distsipliinile). Eriti maitsvaks muutus ta taas peale röstimist.

* Mina kasutasin rummi asemel juba aastaid seisnud Vana Tallinnat ning vähendasin veidi suhkru kogust.

***

Selle koogi valmistamiseks võtsin küll pikalt-pikalt hoogu. Esimesel korral ostsin omaarust komponendid valmis ning hakkasin kooki valmistada, et avastada, et I oli vahepeal 2 banaani nahka pistnud. Siis järgmine kord, kui mul oli piisavalt banaane, ei tekkinud mul enam küpsetamiseks sobivat hetke ja banaanid rändasid sügavkülma. Kolmandal katsel jõudsin juba rosinad ligunema panna kui äkki plaanid muutusid ning rosinadki sügavkülma banaanidele seltsi rändasid. Kui ma lõpuks valmistamiseni jõudsin, pani muidugi muigama küll, et nii lihtne asi nii kaua aega võttis. Aga vähemalt oli ootamine asja väärt ja kook-keeks-sai (nimetagu, kuidas meeldib) oli väga maitsev.

Irooniliselt, pean tõdema, et viimasel ajal näevad ka mu blogi-postitused välja samasugused, nagu see viimane küpsetamine. 1. päeval valin-töötlen pildid, 2. päeval kirjutan retsepti, 3. päeval lisan ülejäänud "teemavälise" jutu ja vahel alles 4. päeval laen ülesse ja lisan pildid. Eriti piinlikuks kipub olukord, kui vahe nende päevade vahel venib omakorda mitme päeva- või koguni nädalapikkuseks. Aga eks peab leppima sellega ning tundam rõõmu, et niigi palju vaba aega on. Ma loodan, et ka mu tilluke lugejaskond pole minust veel loobunud, kuna hindan väga igasugust tagasisidet, mis Teilt saanud olen! :) (Aga tegelikult on see blogi siiski mu enda tarbeks ja lõbuks ning ma kavatsen siia postitada veel ka siis, kui kõik teised ammu läinud. :P)

On vist aimata, et antud postitus on ka üks neist, mille valmimine võttis mitu päeva aega. Kuna olgem ausad, kõige selle tärkava rohelisega tundub narr hakata nö igihaljastest banaanidest kooki küpsetada. Aga kuna veel nädalaid hiljem mäletan ma, et tegu oli ühe tõesti-tõesti maitsva küpsetisega, ei saanud ma teda ka jagmata jätta. Nii et kui kellegil peaks rabarber juba ära tüütama (ei tasu oblikhappega ka liialdada), siis vahelduseks võib juu, nii talve-nostalgias, pöörduda tagasi vana hea banaani poole.

Retsepti autor on geniaalne Nigella Lawson, mina aga sain ta nami-namist.