Ajalehepaberis põlenud kala

Mitte ainult äärmiselt efektne, vaid ka üks maitsvamaid viise kala grillida. Kala jääb seest imeliselt mahlane, kuid omandab seejuures mõnusa suitsuse maitse.

1 tükk küpsetuspaberit
10 suurt ajalehe paberit
1 kg lõhe või forelli
meelepäraseid maitseaineid

Puhasta kala soomustest ja sisikonnast ning maitsesta vastavalt soovile (mina puistasin peale soola ja pipart, määrisin soola ka kõhtu ning täitsin selle meelepäraste ürtide ja sidruniviiludega). Tee küpsetuspaber kraani all märjaks ning mässi see ümber kala. Küpsetuspaberi tükk peab olema piisavalt suur, et saaksid sellega mugavalt kala ümbritsetud. Ka mõned ürdi-oksad ja sidruniviilud võib kalale seltsi pakkida. Järgmisena keera kala ükshaaval ajalehepaberitesse, nõnda et ka saba ja pea jääksid sisse.

(Ema hellalt kala pakkimas)

Aseta kala kuumale grillile ning lase paberil rahulikult suitseda-põleda. Aeg-ajalt võib paber seal ümber ka eriti uhke leegiga põlema minna ning paar korda tasub seda pakki ka ettevaatlikult keerata.

Kalal tuleb lasta seal grillil rahulikult tossata, kuni kõik ajalehepaberid ümbert ära põlenud (peaks minema ca 20 min).

Serveerimiseks koori õrnalt kalal nahk maha ning tõsta taldrikutele parajad portsud.

"Retseptis" antud koguseid saab muidugi muuta vastavalt kala suurusele, arvestada tasub siis umbes 1 ajalehe leht 100 g kala kohta.

***

Ma ütleks, et tegu on vist selle suve parima avastusega. Kuskil (tõeäoliselt blogis, kust retsepti avastasin) oli seda humoorikalt ja õigustatult nimetatud "vaese mehe suitsukalaks". Tegelikult ei ole lõpptulemus siiski mitte mingit pidi "vaene". Kala on seest täpselt parajalt küpsenud ja pehme. Suitsu-maitse on selgelt tunda, kuid ta ei valluta liigselt. Kasutamiseks kõlbavad tõenäoliselt kõik kalad, kuid ma usun, et maitsvaim on siiski punase kalaga. Selline kala figureeris esmakordselt minu sünnipäevamenüüs, kuid olen kindel, et valmistan seda veel kordi.

Juhendite eest võlgnen suure tänu blogile "Ise tehtud. Hästi tehtud". Piltide eest tänu Mikule.

Sünnipäevast vol 2011 ning maasikatort šokolaadi ja kohupiimaga

Kuna kogemus näitab, et sellised asjad kipuvad ununema, teen lühikese kokkuvõtte peo menüüst. Järgneb ka ühe mahlase ja maitsva maasikatordi retsept.

Üldiselt ma pole suur sünnipäeva tähistaja. Olen sündinud üpriski "halval" ajal, sest täpselt sellele ajale satuvad kõiksugu lõpetamised ja muidu koolilõpu-pidustused. Õnneks pole ma end selle pärast kunagi väga kehvalt tundnud, kuna eelistangi seda päeva veeta rahulikult mõne kalli sõbraga ilusat varasuvist päeva nautides. Pidutseda jõuab ka muul ajal, muudel põhjustel. :)

See aasta aga oli sess eriti kurnav ning tundsin tõsist vajadust üheks rõõmsameelseks seltskondlikuks päevaks. Kuna mitmed sõbrad on mul taaskord lõpetamas või mööda riiki/-e laiali, otsustasin teha ürituse puhtalt perekondliku. Ja ka ainuüksi oma lähematest-noorematest sugulastest sain kokku suurepärase ligi 20-liikmelise seltskonna (not bad, arvestades seda, et olen kasvanud ainsa lapsena), kes tõid sellesse päeva kuhjaga rõõmu, just nagu soovinud olin!

(Mina säramas oma veidike vildaka tordi taga)

Tagasi toiduteemale liikudes, teen siia mälestuseks ka loetelu roogadest, mida pakkusin. Kuna tahtsin kostitada oma lähedasi nii vanade lemmikutaga kui ka katsetada uusi retsepte, tuli lõplik nimekiri üllatavalt pikk. Kahjuks olin kogu päeva nii ametis, et ei jõudnud sööke eriti pildistada, aga eks midagi peab ka järgmiseks korraks jääma. ;) Nendel retseptidel, millel on allikas internetis, on ka nime küljes link:

• Lehtaigna mini-"quiche"id sibulaga
• Peedi-sinihallitusjuustu pirukad
• Ahju-lavašš vürtskiludega ("Sepamaa talu köök 2")
• Caesari salat
• Kerge coleslaw salat
• Arbuusi-feta salat ("Nigella Summer")
• Rukola-parmesani salat palsamiäädikaga
• Tomat basiilikuga (lihtne, aga alati hea)
• Ajalehes grillitud forell
• Oskari grill-lihad
• Toorjuustu-ürdivõie (inspiratsioon)
• Kuklid ja Heily tehtud leib
• Jäätee
• Tort...

Tordi valik oli minusugusele maiasmokale kõige keerulisem. Teadsin, et soovin torti, kus pole koonerdatud maasikatega, mis koosneb peamiselt kohupiimast ning kus on veel kas šokolaadi või martsipani. Õnneks leidsin üpriski ideaalse lahenduse blogist "Sööme silmadega". Retseptis pidin asendama vaid vaarikad maasikatega. Minu versioon ei tulnud muu sagina tõttu küll pooltki nii kaunis, kui original, aga maitses see-eest imeliselt.
Kirjutan siia "normaalse" retsepti 24 cm'se vormi jaoks. Mina tegin kahekordse koguse ahjuplaadil, mis tõttu oli tulemus umbes 15 cm kõrge ning andis mugavalt üle 20 portsu.

100 g võid
140 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
45 g kakaod
0,75 tl küpsetuspulbrit
0,75 tl soodat
näpuotsatäis soola
170 g jahu
160 ml piima

400 ml vahukoort
1 tl vanillisuhkrut
0,5 dl suhkrut
600 g vanillimaitselist kohupiimakreemi
u 400 g maasikaid

100 g tükeldatud šokolaadi
250-500 g maasikaid

Vahusta toasoe või suhkruga kohevaks. Vahusta ükshaaval hulka ka munad ning edasi juba rahulikumal kiirusel vanilli, kakao, küpsetuspulber, sooda ja sool. Sega hulka pool jahust, järgmisena kogu piim ning lõpuks ülejäänud jahu. Vala tainas lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus ca 30 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana.
Lase põhjal natuke jahtuda ning lõika ta siis kaheks kihiks. Puhasta koogivorm ning vooderda toidukilega. Aseta üks jahtunud koogi-ketas vormi põhja ning laota peale u 400 g tükeldatud maasikaid. Vahusta vahukoor suhkru ja vanilliga tugevaks vahuks. Mikserda hulka ka kohupiim ning vala umbes pool kreemist tordipõhjale. Tõsta peale teine koogi-ketas ning kata ülejäänud kreemiga. Jäta kook jahedasse üleöö seisma.
Järgmisel päeval eemalda ettevaatlikult vormi servad. Suru servadele šokolaadipuru ning kaunista pealt tükeldatud maasikatega.

Tagurpidi rabarbrikook

Kerge kardemoni hõnguga mõnusalt mahlane rabarbrikook.

25 g võid
1 dl fariinisuhkrut
300 g tükeldatud rabarbrit

100 g võid
1,5 dl suhkrut
2 muna
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
0,5 tl kardemoni

Määri ühe 22 cm'se koogivormi või mitme väikese vormi küljed kergelt võiga ning jaota ülejäänud sellest 25 g'st ühtlaselt põhjale. Puista peale fariinisuhkur ning sellele omakorda tükeldatud rabarber.
Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval ka munad. Sega kuivained eelnevalt omavahel ning lisa nad muna-või segule. Sega võimalikult väheste liigutustega tainas läbi. Tõsta see vormi(desse), silu kergelt pealt ja küpseta 175-kraadise ahju alumises osas ca 30-35 min (või 10-15 min, kui teed väikestes vormides), kuni pealt kuldne ja keskelt väljub hambaork puhtana. Lase koogil veidi jahtuda ning keera ta (tagurpidi) taldrikule. Parim soojalt!

***

Meelespead pildil vist isegi ei anna mulle võimalustgi valetada, et tegin seda kooki eile. Ega ta nii polnudki, sest tegelikult on sellest möödunud nüüdseks rohkem kui kaks nädalat. Vahepeal aga saabus suur kuri sess, paar nädalat sai veedetud täieliku õppimisloomana (see ei olnud ilus vaatepilt, ausalt ka) ning viimasele eksamile lendas kohe otsa ka sünnipäev. Seega, kuna mina magasin rabarbrihooaja täiesti maha siis ma loodan, et keegi ei pahanda, et ma seda siin ühe postituse võrra pikendan. Järgmised tulevad juba suvisemad. :)

Kook oli täpselt see, mis ta paistab. Pealmise mahlase ja hapuka rabarbrite kihi alla jäi mõnusalt pehme keeks. Eriti hästi oleks ta sobinud vanillijäätisega, aga kuna minul seda kodus polnud, julgen kinnitada, et ta oli maitsev ka ilma selleta. Võib-olla mitte just mu uus lemmik, aga vääriline vaheldus küll. :) Ja kuna mul on igavane obsessioon mini-versioonis asjadega, tegin ka selle koogi hoopis muffinivormides (nende kätte saamine oli küll veidike raskendatud, aga mitte võimatu!).

Tundub, et kook pakkus huvi ka teistele isenditele, kuna pildistamise vältel käis seda mitmel korral uurimas kass Kusti. Kusti oli ühe õnnetu trauma järel pidanud käima väikesel operatsioonil, mis tõttu oli ta viimased päevad väga hädine olnud. Ei olnud mul südant teda sealt laualt alla ajada, kui ta oli ennast nii vaevaliselt sinna vedanud (tol hetkel olin õnnelik, et kass üldse midagi peale magamise teeb). Tegin siis ühe nö behind the scenes foto ka, mis küll ei sisalda kooki, aga läks mulle südamesse. :)

Retsept nami-namist.

Rõdust ja väikesest ürdiaiast

Hoiatus: järgnev postitus ei sisalda mitte ühtegi retsepti. :)

Nagu ma oma kirjelduses olen maininud, siis elan Tartus Supilinnas. Kolmepeale (kassiga siis :)) on meil üks õdus kahetoaline üürikorter. Nagu igal kodul, on ka sellel oma head ja oma vead. Vinguda võiks nii selle üle, et köögis on tööpinda imevähe, puudub ruum korralikuks söögilauaks, dušiall käies kipub põrand üleujutama ning ka täiesti köetud korteris on talviti vannitoas torud ära külmunud. Kõik need pisiasjad aga ununevad kevadel, kui avaneb taas võimalus käia rõdul!*
* (Tegelikult on ka palju enamat, aga ei tulnud neist siia praegu kirjutama :))



Rõdu on meil pisike - täiesti proportsioonis ülejäänud korteriga - ning vaatab ühe ilusa aia peale. Kirjeldamatult mõnus on astuda kevadisel hommikul tassi kuuma kohviga päikeselisele (sest sinna paistab ta just hommikuti) rõdule, kuulata linnulaulu ning nuusutada lavendli-taime. Rõdu piirde ülemist serva ümbritseb üks metallist renn, mis teeb sealse taimekasvatuse eriti lihtsaks. Nüüdseks teist aastat olengi kasutanud seda võimalust, oma hobist lähtuvalt, peamiselt maitsetaimede kasvatamiseks.

See aasta panin sinna kasvama basiiliku, põõsastilli, pune, piparmündi, šokolaadi-piparmündi, tüümiani, apelsini-tüümiani, salvei, koriandri ja lavendli. Juhuslikult sai mulda pistetud ka ühe toidupoest ostetud Rooma salati jäänus, mis vaatamata sellele, et mul eelmine aasta salatikasvatus rõdul täiesti ebaõnnestus, väga jõudsalt kasvab. Silmailuks on seal ka mõned lilled. Kõik taimed ostsin valmiskasvatatuna turult. Ei ole mul kevadeti kahjuks piisavalt aega, jaksamist ega ka sobivat aknalauda nende seemnest kasvatamiseks.

Kui aus olla, siis ega ma täpselt teagi, mida kõigi oma taimedega peale hakata (mõeldes siinkohal neid "eksootilisemaid" isendeid, nagu apelsini-tüümian, šokolaadi-piparmünt ja lavendel), seega kõik soovitused on oodatud! Kui muud neist ei saa, siis nuusutamiseks on nad ikka mõnusad. :) Šokolaadi-piparmündile olen esmase rakenduse leidnud teda kohvi sisse poetades. Lisab kohvile kerge, aga mõnusa aroomi.



Ausalt öeldes olen ma ise üllatund, kui "vanaks" ma oma harrastustega muutunud olen - esmalt kokandus ja nüüd siis see. Põlise linnalapsena polnud ma kunagi mõistnud aiandust hobina. Määrdunud küünealused, valus selg ja kõik need ussid-putukad kohe tõesti ei kutsunud. Noh, ega nad endiselt ei kutsu, aga vaikselt olen hakanud mõtisklema, et kunagi oleks juu tore omada oma aeda, kus kasvatada ilusaid lilli ning maitsvaid köögivilju. Ja olgugi, et see aeg on veel kaugel, siis see nö potipõllundus on selge samm sinnapoole. Praegu küll on mu 6 potti ja 4 kasti rohkemgi kui piisavalt ning kohati jäävad isegi ette meie suvistele maailmaavastus plaanidele (õnneks on I'l väga lahked vanemad!). Aga loobuda ei raatsiks neist siiski ka enam. :)


(Üks eksitav pilt minust - üldiselt võib mind näha lillelistes kleitides ja seelikutes, seekord sai aga laenatud ühte I pusa)