Kerge ja mahlane kohupiimakook õuntega - tervitus koolile

Väga mahlane ja maitsev õuntega kohupiimakook, mis sisaldab ootamatult vaid killukese võid ning on ka imelihtne valmistada.

450 g (1 pakk) Vilma Juubeli tordipulbrit
800 g kohupiima pastat
4 muna
1 dl suhkrut
500 g (u 6 tk) õunu
1 tl kaneeli
20-30 g võid

Puhasta õunad ja viiluta. Klopi munad suhkruga kergelt lahti ning sega hulka kohupiim. Vooderda 28-cm'se* läbimõõduga koogivormi põhi küpsetuspaberiga ning määri servad võiga. Puista põhja neljandik (silmaga, see pole täppisteadus :)) tordipulbrist. Sellele vala peale pool kohupiimasegust. Kohupiimale puista taaskord neljandik tordipulbrist ning peale laota kõik õunad. Õunadele raputa kaneeli ning sellele neljandik tordipulbrist. Vala peale allesjäänud pool kohupiimast ning kõige lõppu puista viimane osa tordipulbrist. Peale laota väikeste kildudena või. (Ehk lühidalt: pulber-kohupiim-pulber-õunad-pulber-kohupiim-pulber.) Küpseta 200-kraadises ahjus ca 40 minutit, kuni kook on kuldne.

* Mina tegin tegelikult pool portsu ja küpsetasin 22-cm'ses vormis.

***

Täna taas, üle pika aja, oli äratus kell 6:50. See täiuseni timmitud aeg, mis lubab mul võimalikult kaua magada nõnda, et jõuaksin veel ka normaalses tempos 8:15 algavasse praktikumi. Jah, kool on alanud.
Istusin hommikul mõtiskledes elutoas tükikese eelmisel õhtul valmis küpsetatud koogiga. Hing oli täis nõutust - hirmu ja ootusärevust. Nüüd ongi siis käes see kardetud semester, mis saabus ootamatult nagu sügistuulgi. Raske saab see semester olema kahel põhjusel. Esiteks, on käes see semester. See, mida nooremad tudengid kardavad ning vanemad õudusega meenutavad. See, mis pidi olema proovikiviks, omamoodi isegi sõelaks. See, mille tudengeid suudab eristada spetsiifilise halli nahatooni ning tumedate silmaaluste poolest.
See.

Sobivalt melanhoolne kaader tänasest vihmast

Teiseks, läheb nüüdseks vaid natuke rohkem kui kuu aja pärast minu kallis I kaheksaks kuuks täitma oma kohustust riigi ees. Püss õlal ja muster seljas, nagu noortel meestel ikka kombeks. Minu tugi, kes nii loomulikult koos ülikooliga mu ellu ilmus ja kellega koos me seda teed senini läbinud oleme, läheb just nüüd minema. Sõin oma maitsvat õunakooki ja mõtisklesin, et palju ma üldse jõuan see aasta enam kooke küpsetada? Viitsin ma üldse üksinda endale korralikke eineid teha? Ja kui nii, siis kas ma ka jõuan neist blogida...?
Ega mul tegelikult kaua aega mõelda polnudki. Valasin oma kohvi termostassi ja tõttasin välja. Ühele järeldusele ma siiski jõudsin: olukorrast väljudes saan ma olla vaid tugevam ja targem, kui alustades.

Koogi-inspiratsioon heatoit.com'st.

Gelato al cioccolato e. Sitsiilia-stiilis šokolaadijäätis

Vaatamata oma kergusele, on tegu üllatavalt maitseka ja rikkaliku jäätisega.

700 ml 3,5 %-list piima *
115 g tumedat šokolaadi
2 sl kartulitärklist
1,75 dl suhkrut
(2 tl lahustuvat kohvipulbrit)

Tükelda šokolaad. Vala ca 500 ml piima kastrulisse ja aja (aeg-ajalt segades) keema. Samal ajal sega ülejäänud ca 200 ml piima tärklise, suhkru ja (soovi korral) kohvipulbriga. Keema läinud piim eemalda tulelt ning vala sinna šokolaadi tükid. Sega, kuni šokolaad on sulanud, ning lisa seejärel ülejäänud piim. Tõsta pott korra kuumusele tagasi, aja ta pea-aegu keema (et ilmuksid esimesed mullid) ning eemalda siis tulelt. Ära ehmata, kui esialgne tulemus hirmsasti magus tundub, jahtudes ja jäätudes muutub ta oluliselt mahedamaks. Lase segul täielikult jahtuda ning aseta seejärel külmkappi. Ideaalis võiksid maitsed seal "küpseda" üleöö, aga kui muud moodi ei saa, piisab ka paarist tunnist.
Edasi valmista, nagu jäätist ikka. Vala jäätisemasinasse ja töötle, kuni segu on külmunud. Konkreetne jäätis tuleb natuke pehmem kui tavaline, seega ei tasu seda liiga kauaks toatemperatuurile jätta.

* Soovitan soojalt kasutada rasvasemat piima. Ise kasutasin 2,5%-list ja olgugi, et tulemus oli väga maitsev, jäid sinna pisikesed jääkristallid.

***

Tegu on Sitsiilia-stiilis jäätisega. Väidetavalt pidavat sealsed jäätised erinema mandri-Itaalia omadest selle poolest, et sisaldavad paksendajana traditsioonilise muna asemel tärklist. Kui aus olla, siis mulle tundus idee tärklise-jäätisest esialgu üpriski õõvastav. Kuna aga retsept oli niivõrd lihtne, komponendid mul kõik kodus olemas ning nami-namis isegi jäätiseteemaline kooskokkamine käimas, pidin eelarvamused kõrvale seadma ning seda retsepti proovima. Tulemusega jäin õnneks väga rahule, ning kui välja arvata see, et jäätis ehk veidi kiiremini sulas, ei jäänud ta mitte mingit pidi alla teistele rammusatele retseptidele.

Retsepti leidsin lehelt "The Italian Chef".

Paneer ehk India kodujuust

Mahedalt maitsev India kodujuustu-taoline piimatoode. Ei tase lasta end eksitada pikast juhendist, kuna selle valmistamine on tõesti lihtne. Lisasin juurde ka pildid protsessist, et asi lihtsam oleks.

1 l 3,5 %-list piima
2-3 sl sidrunimahla

Aja piim potis keema (aeg-ajalt segades, et ta põhja ei keeks). Keera pliidi kuumus madalaks ning lisa vähehaaval sidrunimahl, samal ajal segades, kuni piim on korralikult kalgendunud - eraldunud on läbipaistev vadak ja näha on tahenenud valk kaseiin.

Eemalda pott tulelt ning lase vedelikul veidike jahtuda. Vooderda (metallist) sõel kolmekordse marliga nõnda, et marlit ripuks ka üle servade. Aseta see sügava põhjaga kausi peale. Vala veidike jahtunud piim sõela ning lase seal umbes pool tundi nõrguda.

Tahenenud mass tõsta ettevaatlikult sõelast välja, haarates üle serva rippuvatest marli-otstest. Aseta see päts marlisse mässituna taldrikule ning tõsta sinna peale mõni raskus. Jäta see sinna tunniks või paariks.

(Mina tegin sellise konstruktsiooni. Suurele taldrikule asetasin tagurpidi väiksema, et välja pigistatud vedelik saaks minema voolata.)

Peale pressi alt eemaldamist võid paneeri vastavalt retseptile edasi töödelda. Mina soovitan esmalt kuubikuteks lõigata ja kuumal pannil törtsu õliga servad kuldseks praadida.
Retseptist saab umbes 175 g.

***

Tegu on ühe oivalise taimse (noh, nii taimne kui piim on...) komponendiga India toitudes. Varem olin seda vaid restoranides saanud, kuid kui avastasin, kui lihtne selle valmistamine on, pidin seda kindlasti proovima. Harjutamine teeb küll meistriks, aga juba oma esimese katsega jäin üpriski rahule. Tulemuseks on mahlased-juustused kuubikud. Kuna tegu on ka üpriski rammusa ja valgurikka kraamiga, on ta ka väga toitev.

Üks tõenäoliselt levinumaid roogi, kus seda kasutatakse on spinatiga karri "Saag Paneer" (panin ka oma pildi katsetusest seda valmistada siia, aga kuna olen saanud ka maitsvamat versiooni, ei hakanud retsepti veel siia postitama). Samuti usun, et see võib asendada liha praktiliselt igas roas, mis teeb selle ka oivalise komponendi taimetoitlastele. Ning sisaldades vaid piima ja sidrunimahla, on see ka igati sõbralik tudengi rahakotile.

Juhendid leidsin lehelt about.com.