Banana bread e. Mahlane banaanikeeks

Imemaitsev ja külluslik küpsetis, mis on salakavalalt peitunud igava saia rüüsse. Banaanid aitavad hoida teda pehmena päevi ning alkoholis leotatud rosinad lisavad veidike kelmikust.

100 g rosinaid
75 g rummi*
4 väiksemat küpset banaani
175 g (u 3 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
100 g võid
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
u 60g kreekapähkleid, hakitud

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala neile rumm. Lase rosinatel natuke aega (u 1 tund) imbuda.
Püreesta pudrunuiaga banaanid, segu võib jääda veidike tükiline (st, päris beebitoiduks pole neid vaja teha :)). Keskmises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, söögisooda ja sool.
Sulata pliidil/mikrolaine ahjus või. Suures kausis sega esmalt omavahel või ja suhkur ning seejärel klopi ükshaaval juurde munad. Vala hulka ka banaanipüree, rosinad, pähklid ja vanilli suhkur ning sega ühtlaseks. Lisa taignale kuivained, jaokaupa, segades peale igat lisamist. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud saiavormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 60-75 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana. Kui ta hakkab pealt liiga kärmelt pruunistuma (mis juhtub minu ahjus väga tihti), kata kook fooliumiga.
Lase koogil esmalt vormis jahtuda ning seejärel kalluta ta sealt välja. Serveeri viilutatuna. Keeks säilis mul külmkapis ligi 5 päeva (vaid tänu suuurele enese-distsipliinile). Eriti maitsvaks muutus ta taas peale röstimist.

* Mina kasutasin rummi asemel juba aastaid seisnud Vana Tallinnat ning vähendasin veidi suhkru kogust.

***

Selle koogi valmistamiseks võtsin küll pikalt-pikalt hoogu. Esimesel korral ostsin omaarust komponendid valmis ning hakkasin kooki valmistada, et avastada, et I oli vahepeal 2 banaani nahka pistnud. Siis järgmine kord, kui mul oli piisavalt banaane, ei tekkinud mul enam küpsetamiseks sobivat hetke ja banaanid rändasid sügavkülma. Kolmandal katsel jõudsin juba rosinad ligunema panna kui äkki plaanid muutusid ning rosinadki sügavkülma banaanidele seltsi rändasid. Kui ma lõpuks valmistamiseni jõudsin, pani muidugi muigama küll, et nii lihtne asi nii kaua aega võttis. Aga vähemalt oli ootamine asja väärt ja kook-keeks-sai (nimetagu, kuidas meeldib) oli väga maitsev.

Irooniliselt, pean tõdema, et viimasel ajal näevad ka mu blogi-postitused välja samasugused, nagu see viimane küpsetamine. 1. päeval valin-töötlen pildid, 2. päeval kirjutan retsepti, 3. päeval lisan ülejäänud "teemavälise" jutu ja vahel alles 4. päeval laen ülesse ja lisan pildid. Eriti piinlikuks kipub olukord, kui vahe nende päevade vahel venib omakorda mitme päeva- või koguni nädalapikkuseks. Aga eks peab leppima sellega ning tundam rõõmu, et niigi palju vaba aega on. Ma loodan, et ka mu tilluke lugejaskond pole minust veel loobunud, kuna hindan väga igasugust tagasisidet, mis Teilt saanud olen! :) (Aga tegelikult on see blogi siiski mu enda tarbeks ja lõbuks ning ma kavatsen siia postitada veel ka siis, kui kõik teised ammu läinud. :P)

On vist aimata, et antud postitus on ka üks neist, mille valmimine võttis mitu päeva aega. Kuna olgem ausad, kõige selle tärkava rohelisega tundub narr hakata nö igihaljastest banaanidest kooki küpsetada. Aga kuna veel nädalaid hiljem mäletan ma, et tegu oli ühe tõesti-tõesti maitsva küpsetisega, ei saanud ma teda ka jagmata jätta. Nii et kui kellegil peaks rabarber juba ära tüütama (ei tasu oblikhappega ka liialdada), siis vahelduseks võib juu, nii talve-nostalgias, pöörduda tagasi vana hea banaani poole.

Retsepti autor on geniaalne Nigella Lawson, mina aga sain ta nami-namist.

Arancello - parim kaaslane kakaole

Kergelt vürtsikas, väga magus apelsinine liköör. Sobib juua külmalt või segatuna lemmik sooja talvise joogiga.

3 apelsini
1 lühike kaneelikoor
1 vaniljekaun
1 kardemonikupar
0,5 l viina
250 ml vett
250 g suhkrut

1. nädal: Eemalda apelsinilt kartulikoorijaga pikkade ribadena koore pealmine (oraanž) kiht. Ürita seda teha nii, et külge jääks võimalikult vähe seda kurja kibedat valget osa. Pane koored koos kaneeli, vanilje ja kardemoniga ühte u liitrisesse purki. Vala peale viin. Pane purgile kaas peale ning vii ta pimedasse kohta nädalaks ootele. Võimalusel käi kord päevas seda õrnalt raputamas.

2. nädal: Sega kokku siirup. Selleks pane suhkur kuumakindlasse anumasse ja vala peale keev vesi. Sega, kuni suhkur lahustunud. (Lase veidike jahtuda ning) vala siirup purki viina ja vürtside juurde. Sega, ning jäta taaskord nädalaks seisma.

3. nädal: Eemalda purgist vürtsid. Soovikorral kurna jook ka läbi marli. Vala kahte 0,5 liitrisesse pudelisse.

***

Pean tõdema, et esimene hetk seda jooki maitstes olin siiralt pettunud. Liiga magus, liiga kaneeline ja lihtsalt mitte õige... Paar päeva hiljem aga oma igapäevast tassi kakaod juues (ma olen kerges kakao-sõltuvuses praegu) mõtlesin, et tegelikult võiks see apelsini-liköör siia väga hästi sobida. Ja oi, kui õigus mul oli! Võin ausalt öelda, et parimat tormiaegset soojendajat, kui kakao arancelloga, on raske leida (veel enam, kui su tore elukaaslane on parasjagu teinud ahju tule, mille ilus leek paitab pehmelt nii su varbaid kui hinge :)). Edasi hakkasin sellele joogile juba veelgi loomingulisemalt lähenema: valasin seda peale jäätisele, mustale teele ja üks kord isegi kohupiimakreemile. Ja enam ausalt öeldes ei kujuta ettegi talve ilma pudeli arancellota. :)

Retsepti leidsin blogist heatoit.com

Rummine ploomikook

Pehme ja mahlane kook, millele lisab salakavalust väike rummi-nüanss.

6 sl rummi
12 keskmist ploomi
1 sl fariinisuhkrut

100 g võid
1,5-2 dl suhkrut (fariini ja tavalise segu)
2 muna
1 tl vanillit
1 dl piima
1 tl küpsetuspulbrit
4 dl jahu
1 sl suhkrut

Eemalda ploomidelt südamikud ja lõika neljandikeks. Väikeses kausis vala ploomidele rumm ja fariinisuhkur. Pane nad esialgu kõrvale, kuid sega neid ka ülejäänud toimingute jooksul iga natukese aja tagant (et kõik ploomitükid saaksid rummis imbuda).
Eraldi kausis vahusta toasoe või suhkruga ühtlaseks kreemiks. Ükshaaval vahusta juurde ka munad nind viimaks sega hulka ka vanilli ning piim. Eraldi kausis kombineeri kõigepealt omavahel jahu ja küpsetuspulber ja siis lisa ülejäänud taignale. Kurna ploomid rummist, valades rummi taignasse. Sega ühtlaseks ja vala 16-cm'se koogivormi põhja. Peale laota ploomiviilud ja puista üle 1 sl suhkruga. Küpseta 175-kraadises ahjus u 40 min, või kuni keskelt väljub tikk puhtana ja peal on ilus kuldne koorik.

***

Sügis on alanud. Kool on taas täies hoos. Ja mind on tabanud täielik ploomiuputus.

Ausalt öeldes poleks ma tõenäoliselt lähiajal ahju juurde astunudki, kui poleks saabunud I isa järjekordse pangetäie ploomidega. Ja olgu siinkohal mainitud, et ma olen väga tänulik, et ta mind nende (ja paljude teiste) koduste viljadega kostitab. Paraku on mind ploomid alati vägagi külmaks jätnud... Seda enam, kui hävitamist ootavad 2 väiksemat pangetäit! Seega ainuke loogiline lahendus, kui käsi ei tõuse neid muidu sööma ja süda ei luba neil rikneda, on nad katta mõnusa suhkru-jahu-või seguga ja manustada koogi vormis. ;) Ja nõnda ma avastasingi enda jaoks ploomide võlu!

Oleks ma ploomidega suurem sõber, oleks ma tõenäoliselt juba ammu teadnud, kuidas nad küpsedes käituvad. Seda, kuidas nad küpsevad veel magusamaks, kui enne. Ja kuidas nad muutuvad sametiseks ja pehmeks, lisades ka koogile endale mõnusat niiskust. Ja et koogi peale ladudes ei vaju nad kiuslikult põhja, nagu mitmed teised marjad, vaid jäävad püsima täpselt sinna keskele, kus neist kõige rohkem puudust tuntakse. Kui keegi oleks mulle neid asju varem rääkinud, oleks ma juba ammu ploomidega Sina-sõber...

Käesolev retsept on täiesti omalooming, hommikul enne loengut väike inspiratsiooni-laine. Olles läbi sirvinud mitu(-kümmend) ploomikoogi retsepti, ei leidnud ma endiselt ühtegi meelepärast. Kuskilt oli mulle aga meelde jäänud maitsekombinatsioon ploomid ja rumm. Tahtsin kooki, kus oleks tunda nii mahlaseid ploome kui rummi tummisust. Lõpptulemus tuli täpselt selline, kui mitte paremgi, kui lootsin. Kook kuulub küll kindlasti "täiskasvanutele" kategooriasse, kuid on siiski endiselt vägagi nauditav ka neile, kes muidu kanget alkoholi väga ei armasta. Kook oli pehme ka järgmisel päeval ning ülejärgmist ta enam ei näinudki. :)

Kõrvitsa-juustukook väikese viskiga

Taevalikult kreemine ja mõnusalt maitsekas kook.

Koostis:
140 g Vilma kondentspiima küpsiseid
2 spl suhkrut
0,5 tl kaneeli
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,25 tl jahvatatud nelki
VÕI 1 tl piparkoogimaitseainet
6 spl (60 g ) sulatatud võid

680 g toorjuustu
1,1 dl suhkrut
1 spl maisitärklist
1,5 tl kaneeli
0,5 tl ingverit
0,5 tl muskaati
0,5 tl soola
3,5 dl kõrvitsapüreed*
3 muna
1,1 dl fariinisuhkrut
2 spl vahukoort
1 tl vanillit
1,5 spl viskit

Valmistamine:
Suru küpsised ühtlaseks puruks, sega hulka suhkur ja maitseained. Nirista peale ka sulavõi ja suru puru korralikult koogivormi põhja. Alternatiivina, väikeste koogikeste jaoks, võid segu ka 12 muffinivormi vahel jaotada. Küpseta 175-kraadises ahjus 10 minutit.

Pane toorjuust suurde kaussi ning mikserda (vahepeal hoolikalt ääri segusse kraapides) paar minutit, kuni ta ühtlane ja kohev. Eraldi kausis sega omavahel tavaline suhkur, tärklis ja maitseained. Kalla suhkrusegu toorjuustule ning mikserda ühtlaseks. Samas kausis, kus oli suhkur, vispelda omavahel kõrvitsapüree, muna, fariinisuhkur, koor, vanilli ja viski. Lisa ka see toorjuustule ning mikserda kõik ühtlaseks. Vala täidis eelküpsetatud põhjadele - ära muretse kui ta liiga vedel tundub - ahjus taheneb ta ilusasti ära. Küpseta 50-60 min (vähem, kui tegid muffinivormides), kuni täidis pealt settinud. Lase täielikult jahtuda enne vormist eemaldamist.

* Kõrvitsa püreestamiseks laota jämedamad kõrvitsaviilud ahjuplaadile ning küpseta neid 190-kraadises ahjus u 30 min, kuni tükid täiesti pehmed. Kraabi sisu koore küljest ära ning püreesta. Retseptis vajaliku koguse jaoks läheb vaja natuke alla veerandi tavalisest kõrvitsast.



***

Selle retsepti postitamiseks kulus mul rohkem kui nädal. Pildid olid ilusasti internetti laetud ja ka tekst eesti keelde tõlgitud-mugandatud. Aga kuna ma lihtsalt ei suutnud mõelda välja piisavalt erilisi sõnu, millega seda kooki kirjeldada, jäi ta siia ootama.

Minu jaoks eksisteerib nelja tüüpi kooke: on koogid, mis lihtsalt pole eriti head (no kõiksugused võikreemi-vahukoorehunnikud lihtsalt tekitavad minus kerget iiveldust), on keskpärased koogid, mida hea nii saia asemel tee kõrvale süüa ning on koogid, mis on tõesti nii head, et ka peale tugevat sünnipäevaeinet tõuseb käsi 2. või 3. tüki järele. Ja siis. Ja siis on koogid, mis on midagi veel enamat... Sellised, mille puhul peale 1. tüki lõpetamist ei saagi aru, mis just juhtus. Mis müstilised maitsekombinatsioonid need olid, mis reaktsioonid just toimusid. Kõik need erinevad maitsenüanssid ajavad su lõpuks nii segadusse, viivad isegi kergesse transsi, et märkamatult oledki pool kooki üksinda nahka pistnud. Vat sellesse kategooriasse kuulus ka käesolev kook.

Juba 3. korda selle aasta jooksul tõi mulle mu vanaema kõrvitsat. See kõrvitsa avamine on alati meil natuke "suurem sündmus" (sest kurke, purgisalatit ja mett saan ma aastaläbi), millega kaasneb ette planeerimine ning vanaisal suurem sõit läbi minu ja mu noorest emmest onutütre kodude. Seekord olin õnneks juba ka paremini ette valmistunud. Teadsin, et kindlasti tahan proovida lihtsat grillitud kõrvitsat soola-pipraga ning siis kas kohupiima- või juustukooki. Kui grillitud kõrvits lisandina jättis mind üpriski külmaks (olgugi, et teda nami-namis palju kidietud), siis see kook oli nii palju rohkem, kui oleks osanud oodata. :) Vähemalt on mul järgmiseks kõrvitsa-korraks üks kindel retsept juba olemas.

Lisamärkusena: Mina valmistasin 1/3 (kolmandiku) koogi retseptist. Tegin 4 pisikest koogikest võitatud muffinivormides. Täpselt paras mul üksi maiustada. Täidist jäi küll natuke üle, aga see sai siis lihtsalt ilma põhjata ära küpsetatud ja "desserdina" söödud.

Tänud retsepti eest ühele mu lemmikblogile, The Way The Cookie Crumbles.

Pasta viinaga

Blogis, kust selle retsepti leidsin, osati asja väga hästi sõnastada: "maitsev ja lihtne ja natuke patune:)"

1 sl oliiviõli
1 hakitud sibul
1 küüs küüslauku
natuke soola
1 konserv purustatud tomateid (400g)
natuke tšillipulbrit
1-2 sl vahukoort või toorjuustu
500 g penne vms lühemaid makarone
4 sl e 60 ml viina
2 sl võid
riivitud parmesani

Kastme valmistamiseks kuumuta suures pannis õli ja hakitud sibul. Kuumuta paar minutit. Lisa ka peenestatud küüslauk, natuke soola ja prae, aeg-ajalt segades, kuni sibul on klaasjas. Seejärel vala pannile purustatud tomatid, maitse järgi tšillihelbeid ning hauta kastet nõrgal tulel 15-20 minutit, aeg-ajalt segades.
Keeda makaronid al dente'ks.
Vahetult enne makaronide valmimist lisa koor tomatikastmele ning tõsta pann tulelt ära. Nõruta makaronid, pane nad suurde kaussi. Lisa viinasorts ja või. Kalla peale tomatikaste ning sega ilusasti läbi. Serveeri koos värskelt riivitud parmesaniga.

***

Tegelikult on juba päris palju aega möödunud sellest, kui seda Indrekuga tegime. Miskipärast ta just täna meenus mulle ning otsustasingi ta ka siia postitada. Tegu oli tegelikult väga laheda roaga. Mõnus alternatiiv meie tavapärasele tomatikastmele. Viin kastmes küll esialgu ehmatas oma lõhnaga, kuid süües oli ta üpriski mahe, andes vaid mõnusa särtsu lõppmaitsele. Soovitan seda valmistada, kui on soov kedagi ootamatu maitsekombinatsiooniga üllatada.

Retsepti leidsin nami-nami'st.