Suvikõrvitsa-suitsujuustu supp

Üks mõnusalt tummine püreesupp. Valge pipra ja suitusjuustu kombinatsioon teevad selle muidu lihtsa ja mahedamaitselise supi natuke erilisemaks.

1 sibul
1 kartul
1 keskmine suvikõrvits
750 ml puljongit
200 g suitsujuustu
0,5 - 1 tl valget pipart
1-2 sl värsket oreganot (või 1-2 tl kuivatatud)

Tükelda kõik komponendid. Esmalt pane potti törtsu õliga sibul ja kartul ning prae neid, kuni sibul on klaasjas. Lisa suvikõrvits, sega läbi ning prae veel paar minutit. Vala peale soe puljong (või keev vesi ja puljongi-maitseaine :)) ning keeda suppi, kuni kõik komponendid on pehmed (ca 10 min, sõltuvalt tükkide suurusest). Sega hulka ka suitsujuust ning püreesta kogu kupatus (saumiksri, blenderi või köögikombainga - relv vabal valikul). Pane pott tagasi tulele, lisa oregano, aja segu korra keema ning maitsesta valge pipra ja soovi korral soolaga. Kui oled minusugune pipra-fänn, jahvata peale ka musta pipart.

* Mina serveerisin suppi leiva crouton'idega (maakeeli: praeleiva kuubikud). Tükeldasin leivaviilud kuubikuteks ning praadisin või-õli segus. Maitsestasin küüslaugusoolaga. Meespool sai supile ka krõbedaks praetud peekonit. Kõht sai meil mõlemal väga täis ning üle jäi ka üks (pildil olev) ports järgmiseks lõunaks.

***

Nagu eelmises postituses hoiatatud sai, on viimasel ajal kokkamine mul üpriski tahaplaanile jäänud. Üllatuslikul kombel on suuremaid katsetusi köögis võtnud ette hoopis I (ta endiselt suudab mind üllatada!). Minule on aga jäänud lihtsad, aga maitsvad ja tervislikud retseptid, nagu see siin. Kuna loengust suutsin ma meile kaasa haarata muuhulgas ka ühe külmetushaiguse, on see nädal supid olnud eriliselt hinnas. Eriliselt maitsvaks (ja odavaks) tegi supi ka asjaolu, et kõik komponendid, peale juustu ja maitseainete, olid koduselt kasvatatud. Sügise võlud! :)

Kohandasin veidike nami-nami retsepti.

Kerge ja mahlane kohupiimakook õuntega - tervitus koolile

Väga mahlane ja maitsev õuntega kohupiimakook, mis sisaldab ootamatult vaid killukese võid ning on ka imelihtne valmistada.

450 g (1 pakk) Vilma Juubeli tordipulbrit
800 g kohupiima pastat
4 muna
1 dl suhkrut
500 g (u 6 tk) õunu
1 tl kaneeli
20-30 g võid

Puhasta õunad ja viiluta. Klopi munad suhkruga kergelt lahti ning sega hulka kohupiim. Vooderda 28-cm'se* läbimõõduga koogivormi põhi küpsetuspaberiga ning määri servad võiga. Puista põhja neljandik (silmaga, see pole täppisteadus :)) tordipulbrist. Sellele vala peale pool kohupiimasegust. Kohupiimale puista taaskord neljandik tordipulbrist ning peale laota kõik õunad. Õunadele raputa kaneeli ning sellele neljandik tordipulbrist. Vala peale allesjäänud pool kohupiimast ning kõige lõppu puista viimane osa tordipulbrist. Peale laota väikeste kildudena või. (Ehk lühidalt: pulber-kohupiim-pulber-õunad-pulber-kohupiim-pulber.) Küpseta 200-kraadises ahjus ca 40 minutit, kuni kook on kuldne.

* Mina tegin tegelikult pool portsu ja küpsetasin 22-cm'ses vormis.

***

Täna taas, üle pika aja, oli äratus kell 6:50. See täiuseni timmitud aeg, mis lubab mul võimalikult kaua magada nõnda, et jõuaksin veel ka normaalses tempos 8:15 algavasse praktikumi. Jah, kool on alanud.
Istusin hommikul mõtiskledes elutoas tükikese eelmisel õhtul valmis küpsetatud koogiga. Hing oli täis nõutust - hirmu ja ootusärevust. Nüüd ongi siis käes see kardetud semester, mis saabus ootamatult nagu sügistuulgi. Raske saab see semester olema kahel põhjusel. Esiteks, on käes see semester. See, mida nooremad tudengid kardavad ning vanemad õudusega meenutavad. See, mis pidi olema proovikiviks, omamoodi isegi sõelaks. See, mille tudengeid suudab eristada spetsiifilise halli nahatooni ning tumedate silmaaluste poolest.
See.

Sobivalt melanhoolne kaader tänasest vihmast

Teiseks, läheb nüüdseks vaid natuke rohkem kui kuu aja pärast minu kallis I kaheksaks kuuks täitma oma kohustust riigi ees. Püss õlal ja muster seljas, nagu noortel meestel ikka kombeks. Minu tugi, kes nii loomulikult koos ülikooliga mu ellu ilmus ja kellega koos me seda teed senini läbinud oleme, läheb just nüüd minema. Sõin oma maitsvat õunakooki ja mõtisklesin, et palju ma üldse jõuan see aasta enam kooke küpsetada? Viitsin ma üldse üksinda endale korralikke eineid teha? Ja kui nii, siis kas ma ka jõuan neist blogida...?
Ega mul tegelikult kaua aega mõelda polnudki. Valasin oma kohvi termostassi ja tõttasin välja. Ühele järeldusele ma siiski jõudsin: olukorrast väljudes saan ma olla vaid tugevam ja targem, kui alustades.

Koogi-inspiratsioon heatoit.com'st.

Gelato al cioccolato e. Sitsiilia-stiilis šokolaadijäätis

Vaatamata oma kergusele, on tegu üllatavalt maitseka ja rikkaliku jäätisega.

700 ml 3,5 %-list piima *
115 g tumedat šokolaadi
2 sl kartulitärklist
1,75 dl suhkrut
(2 tl lahustuvat kohvipulbrit)

Tükelda šokolaad. Vala ca 500 ml piima kastrulisse ja aja (aeg-ajalt segades) keema. Samal ajal sega ülejäänud ca 200 ml piima tärklise, suhkru ja (soovi korral) kohvipulbriga. Keema läinud piim eemalda tulelt ning vala sinna šokolaadi tükid. Sega, kuni šokolaad on sulanud, ning lisa seejärel ülejäänud piim. Tõsta pott korra kuumusele tagasi, aja ta pea-aegu keema (et ilmuksid esimesed mullid) ning eemalda siis tulelt. Ära ehmata, kui esialgne tulemus hirmsasti magus tundub, jahtudes ja jäätudes muutub ta oluliselt mahedamaks. Lase segul täielikult jahtuda ning aseta seejärel külmkappi. Ideaalis võiksid maitsed seal "küpseda" üleöö, aga kui muud moodi ei saa, piisab ka paarist tunnist.
Edasi valmista, nagu jäätist ikka. Vala jäätisemasinasse ja töötle, kuni segu on külmunud. Konkreetne jäätis tuleb natuke pehmem kui tavaline, seega ei tasu seda liiga kauaks toatemperatuurile jätta.

* Soovitan soojalt kasutada rasvasemat piima. Ise kasutasin 2,5%-list ja olgugi, et tulemus oli väga maitsev, jäid sinna pisikesed jääkristallid.

***

Tegu on Sitsiilia-stiilis jäätisega. Väidetavalt pidavat sealsed jäätised erinema mandri-Itaalia omadest selle poolest, et sisaldavad paksendajana traditsioonilise muna asemel tärklist. Kui aus olla, siis mulle tundus idee tärklise-jäätisest esialgu üpriski õõvastav. Kuna aga retsept oli niivõrd lihtne, komponendid mul kõik kodus olemas ning nami-namis isegi jäätiseteemaline kooskokkamine käimas, pidin eelarvamused kõrvale seadma ning seda retsepti proovima. Tulemusega jäin õnneks väga rahule, ning kui välja arvata see, et jäätis ehk veidi kiiremini sulas, ei jäänud ta mitte mingit pidi alla teistele rammusatele retseptidele.

Retsepti leidsin lehelt "The Italian Chef".

Paneer ehk India kodujuust

Mahedalt maitsev India kodujuustu-taoline piimatoode. Ei tase lasta end eksitada pikast juhendist, kuna selle valmistamine on tõesti lihtne. Lisasin juurde ka pildid protsessist, et asi lihtsam oleks.

1 l 3,5 %-list piima
2-3 sl sidrunimahla

Aja piim potis keema (aeg-ajalt segades, et ta põhja ei keeks). Keera pliidi kuumus madalaks ning lisa vähehaaval sidrunimahl, samal ajal segades, kuni piim on korralikult kalgendunud - eraldunud on läbipaistev vadak ja näha on tahenenud valk kaseiin.

Eemalda pott tulelt ning lase vedelikul veidike jahtuda. Vooderda (metallist) sõel kolmekordse marliga nõnda, et marlit ripuks ka üle servade. Aseta see sügava põhjaga kausi peale. Vala veidike jahtunud piim sõela ning lase seal umbes pool tundi nõrguda.

Tahenenud mass tõsta ettevaatlikult sõelast välja, haarates üle serva rippuvatest marli-otstest. Aseta see päts marlisse mässituna taldrikule ning tõsta sinna peale mõni raskus. Jäta see sinna tunniks või paariks.

(Mina tegin sellise konstruktsiooni. Suurele taldrikule asetasin tagurpidi väiksema, et välja pigistatud vedelik saaks minema voolata.)

Peale pressi alt eemaldamist võid paneeri vastavalt retseptile edasi töödelda. Mina soovitan esmalt kuubikuteks lõigata ja kuumal pannil törtsu õliga servad kuldseks praadida.
Retseptist saab umbes 175 g.

***

Tegu on ühe oivalise taimse (noh, nii taimne kui piim on...) komponendiga India toitudes. Varem olin seda vaid restoranides saanud, kuid kui avastasin, kui lihtne selle valmistamine on, pidin seda kindlasti proovima. Harjutamine teeb küll meistriks, aga juba oma esimese katsega jäin üpriski rahule. Tulemuseks on mahlased-juustused kuubikud. Kuna tegu on ka üpriski rammusa ja valgurikka kraamiga, on ta ka väga toitev.

Üks tõenäoliselt levinumaid roogi, kus seda kasutatakse on spinatiga karri "Saag Paneer" (panin ka oma pildi katsetusest seda valmistada siia, aga kuna olen saanud ka maitsvamat versiooni, ei hakanud retsepti veel siia postitama). Samuti usun, et see võib asendada liha praktiliselt igas roas, mis teeb selle ka oivalise komponendi taimetoitlastele. Ning sisaldades vaid piima ja sidrunimahla, on see ka igati sõbralik tudengi rahakotile.

Juhendid leidsin lehelt about.com.

Chocolate chip cookies

Imehea versioon Ameerika klassikalistest šokolaaditükkidega küpsistest. Servadelt krõbe, keskelt kergelt nätske, just nagu peab.

110 g võid
1 dl suhkrut
1 dl fariinisuhkrut
1 muna
1 tl vanilli suhkrut
3,5 dl jahu
0,5 tl söögisoodat
1 tl kuuma vett kraanist
natuke soola
2,5 dl tükeldatud šokolaadi (u 175 g)
1 dl veidike purustatud india pähkleid

Kuumuta ahi 175-kraadini. Vahusta omavahel toasoe või ja suhkrud, kuni saad ühtlase heleda vahu. Mikserda hulka ka muna ning sega juurde vanilli. Lahusta söögisooda kuumas vees ja lisa taignale koos soolaga. Sega või-muna segule juurde jahu, kuni tainas ühtlane - üpriski tihke ja kleepuv. Viimasena lisa šokolaad ja pähklid.

Tõsta ahjuplaadile supilusikaga pätsikesed ja vajuta nad märja teelusikaga veidike lapikumaks. Arvesta ka sellega, et nad vajuvad laiemaks ja lapikumaks.

Küpseta u 10 min, kuni pealt kuldsed. Tõsta nad ettevaatlikult pannilabidaga restile jahtuma. Alguses on nad pehmed, kuid seistes tahenevad ilusasti.

***

Mainin kohe ära, et tegu on sama retseptiga, kui see siin. See on üks mu vanimaid ja enim katsetatud retsepte. Nendel küpsistel on lausa oma fännklubi (olgu, õigemini on seal vaid üks, aga see-eest väga häälekas sõber). Võib-olla suhtlen ma vaid väga viisakate inimestega, kuid seni on need küpsised alati kõigile maitsenud. Ega ma isegi "massist" erine, kuid arvestades nende suurt suhkru-või-šokolaadi sisaldust, ei ole ma neid just igapäevaselt valmistanud. Ja usun, et nii ongi õige, sest mõni roog võikski eriliseks preemiaks jääda. :)

Ma üldiselt ei tee retseptidest topelt-postitusi. Kuna aga eelmine postitus oli üpriski vana (veel ajast, kui juurdepääs blogile oli piiratud) leidsin, et võiks siiski erandina selle retsepti uuendada. Kui enamikke oma vanu retsepte pole ma aastaid katsetanud, siis see on mul endiselt aktiivses kasutuses. Kunagi said nendest küpsistest ka uued pildid tehtud ning tundus kohatu neid vana retsepti ja teksti juurde riputada. Nõnda teengi siis uue postituse, kuna tõenäoliselt on see retsept teenimatult niikuinii enamikele kahe silma vahele jäänud. Pildid on korrast, mil küpsetasin neid oma onule sünnipäevakingiks.

Ei salli küll seda ütlust, aga kuna ei oska ka täpsustada, siis "retsept internetist" (tobe, nagu "tsitaat raamatust"). Kunagi ammu välja prinditud inglisekeelne retsept, milles olen komponente ja koguseid nüüdseks ka veidi muutud.

Üks võõrapärase nimega tort Eesti maasikate auks: Maasikašarlott

Selle tordi valmistamiseks kulub küll natuke aega ja kannatust, kuid tulemus on imemaitsev ning suviselt õrn ja kerge.

rullbiskviit maasika toormoosiga*
5 dl maasikaid
8 lehte želatiini
2 sl sidrunimahla
2 dl vahustatavat vanillikastet või vahukoort
300 g vanillimaitselist kohupiimakreemi (Alma)
2 tl vanillisuhkrut
maitse järgi suhkrut

Vooderda suur kauss toidukilega. Lõika rullbiskviit õhukesteks (0,5-1 cm) viiludeks, ning lao need viilud kausi põhja ja servadele.
Tambi pudrunuiaga maasikad kergelt katki. Pane želatiinilehed külma vette 5ks minutiks ligunema. Samal ajal vahusta vanillikaste ning sega hulka maasikad, kohupiim ja vanillisuhkur. Maitse ja lisa soovikorral suhkrut. Tõsta želatiinilehed veekausist välja, pigista neist õrnalt vesi välja ja aseta väikesesse potti. Lisa sidrunimahl ning kuumuta tasasel tulel, kuni želatiin sulanud. Edasi kalla želatiin peene nirena, samal ajal pidevalt segades, kohupiimasegule hulka. Vala kreem rullbiskviidi viiludega vooderdatud kaussi, kata toidukilega ning aseta külmkappi üleöö tahenema.
Järgmisel päeval võta kook paar minutit enne serveerimist kapist välja. Lõika väljaulatuvad rullbiskviidi-servad koogi pinnaga ühtlaseks. Keera tort tagurpidi suurele taldrikule ning eemalda ettevaatlikult toidukile. Kui tahad eriti maasikast kogemust, serveeri maasika toormoosiga. :)

* Mina valmistasin oma rullbiskviidi 5 muna, 5 sl suhkru ja 5 sl jahuga ning küpsetasin 220-kraadises ahjus, kuni pealt kuldne.

***

Kasutasin selle retsepti tarvis esmakordselt vahustatavat vanillikastet ning olin selles väga positiivselt üllatunud. Maitses ja käitus kui vahukoor, kuid omas vahukoore 35 % asemel vaid 14 % rasva. Hinnalt oli ta muidugi ka selle võrra krõbedam, kuid kuna vahukoor ja tordid ei tohiks nii-ehk-naa igapäevasesse menüüsse kuuluda, võib aeg-ajalt juu selle investeeringu teha. :) Tänu sellele jäi kook ka mõnusalt kerge, olles ideaalne magustoit viimase aja 30-kraadises kuumuses.

Üldiselt mulle väga meeldib see mõnus kuumus, mis see kevad-suvi on olnud. Selle ainsaks varjuküljeks osutus ootamatult asjaolu, et mu vanavanematel on see aasta väga kehv maasika-saak. Kui varem olen neid sealt kastideviisi korjanud, siis see aasta leidsin viimati tõesti vaid nukra peotäie. Arvestades minu võimet süüa päevas vabalt ligi kilo maasikaid, on neid marju seega mujale kui suhu väga vähe jõudnud. Aga ühel aastal võib juu ilusate ilmade nimel sellise ohverduse teha küll. :)

Kreemi retsepti võtsin nami-namist.

Ajalehepaberis põlenud kala

Mitte ainult äärmiselt efektne, vaid ka üks maitsvamaid viise kala grillida. Kala jääb seest imeliselt mahlane, kuid omandab seejuures mõnusa suitsuse maitse.

1 tükk küpsetuspaberit
10 suurt ajalehe paberit
1 kg lõhe või forelli
meelepäraseid maitseaineid

Puhasta kala soomustest ja sisikonnast ning maitsesta vastavalt soovile (mina puistasin peale soola ja pipart, määrisin soola ka kõhtu ning täitsin selle meelepäraste ürtide ja sidruniviiludega). Tee küpsetuspaber kraani all märjaks ning mässi see ümber kala. Küpsetuspaberi tükk peab olema piisavalt suur, et saaksid sellega mugavalt kala ümbritsetud. Ka mõned ürdi-oksad ja sidruniviilud võib kalale seltsi pakkida. Järgmisena keera kala ükshaaval ajalehepaberitesse, nõnda et ka saba ja pea jääksid sisse.

(Ema hellalt kala pakkimas)

Aseta kala kuumale grillile ning lase paberil rahulikult suitseda-põleda. Aeg-ajalt võib paber seal ümber ka eriti uhke leegiga põlema minna ning paar korda tasub seda pakki ka ettevaatlikult keerata.

Kalal tuleb lasta seal grillil rahulikult tossata, kuni kõik ajalehepaberid ümbert ära põlenud (peaks minema ca 20 min).

Serveerimiseks koori õrnalt kalal nahk maha ning tõsta taldrikutele parajad portsud.

"Retseptis" antud koguseid saab muidugi muuta vastavalt kala suurusele, arvestada tasub siis umbes 1 ajalehe leht 100 g kala kohta.

***

Ma ütleks, et tegu on vist selle suve parima avastusega. Kuskil (tõeäoliselt blogis, kust retsepti avastasin) oli seda humoorikalt ja õigustatult nimetatud "vaese mehe suitsukalaks". Tegelikult ei ole lõpptulemus siiski mitte mingit pidi "vaene". Kala on seest täpselt parajalt küpsenud ja pehme. Suitsu-maitse on selgelt tunda, kuid ta ei valluta liigselt. Kasutamiseks kõlbavad tõenäoliselt kõik kalad, kuid ma usun, et maitsvaim on siiski punase kalaga. Selline kala figureeris esmakordselt minu sünnipäevamenüüs, kuid olen kindel, et valmistan seda veel kordi.

Juhendite eest võlgnen suure tänu blogile "Ise tehtud. Hästi tehtud". Piltide eest tänu Mikule.

Sünnipäevast vol 2011 ning maasikatort šokolaadi ja kohupiimaga

Kuna kogemus näitab, et sellised asjad kipuvad ununema, teen lühikese kokkuvõtte peo menüüst. Järgneb ka ühe mahlase ja maitsva maasikatordi retsept.

Üldiselt ma pole suur sünnipäeva tähistaja. Olen sündinud üpriski "halval" ajal, sest täpselt sellele ajale satuvad kõiksugu lõpetamised ja muidu koolilõpu-pidustused. Õnneks pole ma end selle pärast kunagi väga kehvalt tundnud, kuna eelistangi seda päeva veeta rahulikult mõne kalli sõbraga ilusat varasuvist päeva nautides. Pidutseda jõuab ka muul ajal, muudel põhjustel. :)

See aasta aga oli sess eriti kurnav ning tundsin tõsist vajadust üheks rõõmsameelseks seltskondlikuks päevaks. Kuna mitmed sõbrad on mul taaskord lõpetamas või mööda riiki/-e laiali, otsustasin teha ürituse puhtalt perekondliku. Ja ka ainuüksi oma lähematest-noorematest sugulastest sain kokku suurepärase ligi 20-liikmelise seltskonna (not bad, arvestades seda, et olen kasvanud ainsa lapsena), kes tõid sellesse päeva kuhjaga rõõmu, just nagu soovinud olin!

(Mina säramas oma veidike vildaka tordi taga)

Tagasi toiduteemale liikudes, teen siia mälestuseks ka loetelu roogadest, mida pakkusin. Kuna tahtsin kostitada oma lähedasi nii vanade lemmikutaga kui ka katsetada uusi retsepte, tuli lõplik nimekiri üllatavalt pikk. Kahjuks olin kogu päeva nii ametis, et ei jõudnud sööke eriti pildistada, aga eks midagi peab ka järgmiseks korraks jääma. ;) Nendel retseptidel, millel on allikas internetis, on ka nime küljes link:

• Lehtaigna mini-"quiche"id sibulaga
• Peedi-sinihallitusjuustu pirukad
• Ahju-lavašš vürtskiludega ("Sepamaa talu köök 2")
• Caesari salat
• Kerge coleslaw salat
• Arbuusi-feta salat ("Nigella Summer")
• Rukola-parmesani salat palsamiäädikaga
• Tomat basiilikuga (lihtne, aga alati hea)
• Ajalehes grillitud forell
• Oskari grill-lihad
• Toorjuustu-ürdivõie (inspiratsioon)
• Kuklid ja Heily tehtud leib
• Jäätee
• Tort...

Tordi valik oli minusugusele maiasmokale kõige keerulisem. Teadsin, et soovin torti, kus pole koonerdatud maasikatega, mis koosneb peamiselt kohupiimast ning kus on veel kas šokolaadi või martsipani. Õnneks leidsin üpriski ideaalse lahenduse blogist "Sööme silmadega". Retseptis pidin asendama vaid vaarikad maasikatega. Minu versioon ei tulnud muu sagina tõttu küll pooltki nii kaunis, kui original, aga maitses see-eest imeliselt.
Kirjutan siia "normaalse" retsepti 24 cm'se vormi jaoks. Mina tegin kahekordse koguse ahjuplaadil, mis tõttu oli tulemus umbes 15 cm kõrge ning andis mugavalt üle 20 portsu.

100 g võid
140 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
45 g kakaod
0,75 tl küpsetuspulbrit
0,75 tl soodat
näpuotsatäis soola
170 g jahu
160 ml piima

400 ml vahukoort
1 tl vanillisuhkrut
0,5 dl suhkrut
600 g vanillimaitselist kohupiimakreemi
u 400 g maasikaid

100 g tükeldatud šokolaadi
250-500 g maasikaid

Vahusta toasoe või suhkruga kohevaks. Vahusta ükshaaval hulka ka munad ning edasi juba rahulikumal kiirusel vanilli, kakao, küpsetuspulber, sooda ja sool. Sega hulka pool jahust, järgmisena kogu piim ning lõpuks ülejäänud jahu. Vala tainas lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 180-kraadises ahjus ca 30 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana.
Lase põhjal natuke jahtuda ning lõika ta siis kaheks kihiks. Puhasta koogivorm ning vooderda toidukilega. Aseta üks jahtunud koogi-ketas vormi põhja ning laota peale u 400 g tükeldatud maasikaid. Vahusta vahukoor suhkru ja vanilliga tugevaks vahuks. Mikserda hulka ka kohupiim ning vala umbes pool kreemist tordipõhjale. Tõsta peale teine koogi-ketas ning kata ülejäänud kreemiga. Jäta kook jahedasse üleöö seisma.
Järgmisel päeval eemalda ettevaatlikult vormi servad. Suru servadele šokolaadipuru ning kaunista pealt tükeldatud maasikatega.

Tagurpidi rabarbrikook

Kerge kardemoni hõnguga mõnusalt mahlane rabarbrikook.

25 g võid
1 dl fariinisuhkrut
300 g tükeldatud rabarbrit

100 g võid
1,5 dl suhkrut
2 muna
2,5 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
0,5 tl kardemoni

Määri ühe 22 cm'se koogivormi või mitme väikese vormi küljed kergelt võiga ning jaota ülejäänud sellest 25 g'st ühtlaselt põhjale. Puista peale fariinisuhkur ning sellele omakorda tükeldatud rabarber.
Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval ka munad. Sega kuivained eelnevalt omavahel ning lisa nad muna-või segule. Sega võimalikult väheste liigutustega tainas läbi. Tõsta see vormi(desse), silu kergelt pealt ja küpseta 175-kraadise ahju alumises osas ca 30-35 min (või 10-15 min, kui teed väikestes vormides), kuni pealt kuldne ja keskelt väljub hambaork puhtana. Lase koogil veidi jahtuda ning keera ta (tagurpidi) taldrikule. Parim soojalt!

***

Meelespead pildil vist isegi ei anna mulle võimalustgi valetada, et tegin seda kooki eile. Ega ta nii polnudki, sest tegelikult on sellest möödunud nüüdseks rohkem kui kaks nädalat. Vahepeal aga saabus suur kuri sess, paar nädalat sai veedetud täieliku õppimisloomana (see ei olnud ilus vaatepilt, ausalt ka) ning viimasele eksamile lendas kohe otsa ka sünnipäev. Seega, kuna mina magasin rabarbrihooaja täiesti maha siis ma loodan, et keegi ei pahanda, et ma seda siin ühe postituse võrra pikendan. Järgmised tulevad juba suvisemad. :)

Kook oli täpselt see, mis ta paistab. Pealmise mahlase ja hapuka rabarbrite kihi alla jäi mõnusalt pehme keeks. Eriti hästi oleks ta sobinud vanillijäätisega, aga kuna minul seda kodus polnud, julgen kinnitada, et ta oli maitsev ka ilma selleta. Võib-olla mitte just mu uus lemmik, aga vääriline vaheldus küll. :) Ja kuna mul on igavane obsessioon mini-versioonis asjadega, tegin ka selle koogi hoopis muffinivormides (nende kätte saamine oli küll veidike raskendatud, aga mitte võimatu!).

Tundub, et kook pakkus huvi ka teistele isenditele, kuna pildistamise vältel käis seda mitmel korral uurimas kass Kusti. Kusti oli ühe õnnetu trauma järel pidanud käima väikesel operatsioonil, mis tõttu oli ta viimased päevad väga hädine olnud. Ei olnud mul südant teda sealt laualt alla ajada, kui ta oli ennast nii vaevaliselt sinna vedanud (tol hetkel olin õnnelik, et kass üldse midagi peale magamise teeb). Tegin siis ühe nö behind the scenes foto ka, mis küll ei sisalda kooki, aga läks mulle südamesse. :)

Retsept nami-namist.

Rõdust ja väikesest ürdiaiast

Hoiatus: järgnev postitus ei sisalda mitte ühtegi retsepti. :)

Nagu ma oma kirjelduses olen maininud, siis elan Tartus Supilinnas. Kolmepeale (kassiga siis :)) on meil üks õdus kahetoaline üürikorter. Nagu igal kodul, on ka sellel oma head ja oma vead. Vinguda võiks nii selle üle, et köögis on tööpinda imevähe, puudub ruum korralikuks söögilauaks, dušiall käies kipub põrand üleujutama ning ka täiesti köetud korteris on talviti vannitoas torud ära külmunud. Kõik need pisiasjad aga ununevad kevadel, kui avaneb taas võimalus käia rõdul!*
* (Tegelikult on ka palju enamat, aga ei tulnud neist siia praegu kirjutama :))



Rõdu on meil pisike - täiesti proportsioonis ülejäänud korteriga - ning vaatab ühe ilusa aia peale. Kirjeldamatult mõnus on astuda kevadisel hommikul tassi kuuma kohviga päikeselisele (sest sinna paistab ta just hommikuti) rõdule, kuulata linnulaulu ning nuusutada lavendli-taime. Rõdu piirde ülemist serva ümbritseb üks metallist renn, mis teeb sealse taimekasvatuse eriti lihtsaks. Nüüdseks teist aastat olengi kasutanud seda võimalust, oma hobist lähtuvalt, peamiselt maitsetaimede kasvatamiseks.

See aasta panin sinna kasvama basiiliku, põõsastilli, pune, piparmündi, šokolaadi-piparmündi, tüümiani, apelsini-tüümiani, salvei, koriandri ja lavendli. Juhuslikult sai mulda pistetud ka ühe toidupoest ostetud Rooma salati jäänus, mis vaatamata sellele, et mul eelmine aasta salatikasvatus rõdul täiesti ebaõnnestus, väga jõudsalt kasvab. Silmailuks on seal ka mõned lilled. Kõik taimed ostsin valmiskasvatatuna turult. Ei ole mul kevadeti kahjuks piisavalt aega, jaksamist ega ka sobivat aknalauda nende seemnest kasvatamiseks.

Kui aus olla, siis ega ma täpselt teagi, mida kõigi oma taimedega peale hakata (mõeldes siinkohal neid "eksootilisemaid" isendeid, nagu apelsini-tüümian, šokolaadi-piparmünt ja lavendel), seega kõik soovitused on oodatud! Kui muud neist ei saa, siis nuusutamiseks on nad ikka mõnusad. :) Šokolaadi-piparmündile olen esmase rakenduse leidnud teda kohvi sisse poetades. Lisab kohvile kerge, aga mõnusa aroomi.



Ausalt öeldes olen ma ise üllatund, kui "vanaks" ma oma harrastustega muutunud olen - esmalt kokandus ja nüüd siis see. Põlise linnalapsena polnud ma kunagi mõistnud aiandust hobina. Määrdunud küünealused, valus selg ja kõik need ussid-putukad kohe tõesti ei kutsunud. Noh, ega nad endiselt ei kutsu, aga vaikselt olen hakanud mõtisklema, et kunagi oleks juu tore omada oma aeda, kus kasvatada ilusaid lilli ning maitsvaid köögivilju. Ja olgugi, et see aeg on veel kaugel, siis see nö potipõllundus on selge samm sinnapoole. Praegu küll on mu 6 potti ja 4 kasti rohkemgi kui piisavalt ning kohati jäävad isegi ette meie suvistele maailmaavastus plaanidele (õnneks on I'l väga lahked vanemad!). Aga loobuda ei raatsiks neist siiski ka enam. :)


(Üks eksitav pilt minust - üldiselt võib mind näha lillelistes kleitides ja seelikutes, seekord sai aga laenatud ühte I pusa)

Kreemise rabarbritäidise ja beseekattega kook

Kook, milles on kõike - parajalt krõmpsuv põhi, mahlased-hapukad rabarberid ning pehme ja magus besee.

200 g jahu
50 g suhkrut
näpuotsatäis soola
100 g võid
1 munakollane
1 spl meelepärast jogurtit

u 600-700 g tükeldatud-puhastatud rabarberit
100 g (40 + 60) suhkrut
1 muna
200 ml vahukoort
vaniljesuhkrut

3 munavalget
1 tl sidrunimahla
150 g suhkrut

Esmalt valmista muretainas. Selleks sega omavahel jahu, suhkur (50 g) ja sool ning suru kahvli juurde külmad võitükid, kuni saad enam-vähem ühtlase puru. Sega juurde munakollane ja jogurt ning sõtku tainast paar korda, et oleks ühtlane. Keera tainas toidukile sisse ning lase tal 30 minutit külmkapis seista.
Puista rabarbritükkidele 40 g suhkrut ning lase neilgi 10-20 min seista, et natukene vett välja tuleks.
Võta tainas külmkapist välja ning rulli kergelt jahusel laual õhukeseks ringiks. Vooderda sellega koogivormi põhi ja küljed. Kurna rabarberid (tekkinud magusa mahlaga saab väikese klaasitäie morssi) ning puista taignale. Küpsetada neid 180-kraadises ahjus ca 15 minutit, kuni taigna servad kergelt kuldsed (kui nad seda aga juba esimesel minutil ähvardavad teha, kata servad õrnalt fooliumiga).
Klopi muna kergelt 60 g suhkruga lahti ning vispelda hulka vahukoor ja vanilli. Vala segu rabarberitele ning küpseta veel ca 20 minutit, kuni pealt enam-vähem hüübinud.
Vahusta munavalged sidrunimahla ja 150 g suhkruga jäigaks vahuks (nõnda, et kaussi peapeale keerates ei kavatsegi vaht alla kukkuda). Määri vaht koogile ning küpseta taas, seekord vaid mõned minutid, kuni besee on pealt kergelt kuldne.
Lase koogil täielikult jahtuda enne lahti lõikamist.

***

Kuidas ma armastan kevadet! Minu igapäevane koolitee hõlmab pooletunnist tempokat (sest ma olen alati hilinemas) jalutuskäiku läbi ühe Tartu ilusaima linnaosa. Kui mõnel märjemal ja jahedamal aastaajal ei jõua ma end piisavalt kiruda, et elame I'ga oma õppehoonest nii kaugel, siis kevadel muutub see pigem igahommikuseks boonuseks. Iga päev saan ärgata koos loodusega, näha muutust, tervitada uusi äsja tärganud taimi. Iga päev on mul mõni kiht riideid vähem ning õues mõni kiht rohelust juures. Kevad on nagu mõni ilus klassikaline teos, mis algab vaikse viiulipartiiga ja kulmineerub uhke orkestriseadega, kus on välja toodud igast pillist kõige kaunimad noodid (peas ümiseb miski Grieg'i "Hommiku"-laadset). Ja ma pakuks, et umbes eelmine nädal oligi see uhke finaal - kõik õitses, linnud laulsid ja maailm lõhnas hästi. Selle auks saigi valmistatud see uhke ja igati vääriline kook.

See on vist esimene kord, kui ma teen postituse koogist, mis mul endal untsu läks (ja veel fotosüüdistusega!). Õnneks ma siiski tean, kus mu käsi vääratas ning isegi vaatamata sellele (khm, nendele) apsaka(te)le oli kook tõsiselt maitsev. No lausa suus-sulav. Ma ütleks, et kodumaine versioon tarte citron meringue'st (e. sidruni-beseekook, mille olen ammu oma lemmikuks kuulutanud), kus on koonerdamata ning kõige uhkemal ja maitsvamal moel kasutatud meie kevadist imetaime rabarberit. Ei tasu ka lasta end eksitada veidike pikemast retseptist, sest kui välja arvata pidev vajadus hoida koogil ahjus silm peal, ei olnud selle valmistamises mitte midagi keerulist või aeganõudvat.

Olen ka varem siia postitanud ühe beseekattega rabarberikoogi. Võrdluseks ütleks ma, et kui vanem versioon oli pigem selline igapäevane, sobilik ka hommikusöögiks, siis käesolev kook on ehk veidikene uhkem - igati paslik serveerida ka mõnel sünnipäeval või muul pidulikul söömingul. See muidugi ei tähenda, et ei võiks end sellega premeerida kas nädalavahetuse või niisama ilusa ilma puhul. :)

Retsept blogist "What a wonderful world!".

Banana bread e. Mahlane banaanikeeks

Imemaitsev ja külluslik küpsetis, mis on salakavalalt peitunud igava saia rüüsse. Banaanid aitavad hoida teda pehmena päevi ning alkoholis leotatud rosinad lisavad veidike kelmikust.

100 g rosinaid
75 g rummi*
4 väiksemat küpset banaani
175 g (u 3 dl) jahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl söögisoodat
0,5 tl soola
100 g võid
125 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
2 muna
u 60g kreekapähkleid, hakitud

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala neile rumm. Lase rosinatel natuke aega (u 1 tund) imbuda.
Püreesta pudrunuiaga banaanid, segu võib jääda veidike tükiline (st, päris beebitoiduks pole neid vaja teha :)). Keskmises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber, söögisooda ja sool.
Sulata pliidil/mikrolaine ahjus või. Suures kausis sega esmalt omavahel või ja suhkur ning seejärel klopi ükshaaval juurde munad. Vala hulka ka banaanipüree, rosinad, pähklid ja vanilli suhkur ning sega ühtlaseks. Lisa taignale kuivained, jaokaupa, segades peale igat lisamist. Vala tainas võitatud ja jahuga üle puistatud saiavormi ning küpseta 170-kraadises ahjus 60-75 minutit, kuni hambaork väljub keskelt puhtana. Kui ta hakkab pealt liiga kärmelt pruunistuma (mis juhtub minu ahjus väga tihti), kata kook fooliumiga.
Lase koogil esmalt vormis jahtuda ning seejärel kalluta ta sealt välja. Serveeri viilutatuna. Keeks säilis mul külmkapis ligi 5 päeva (vaid tänu suuurele enese-distsipliinile). Eriti maitsvaks muutus ta taas peale röstimist.

* Mina kasutasin rummi asemel juba aastaid seisnud Vana Tallinnat ning vähendasin veidi suhkru kogust.

***

Selle koogi valmistamiseks võtsin küll pikalt-pikalt hoogu. Esimesel korral ostsin omaarust komponendid valmis ning hakkasin kooki valmistada, et avastada, et I oli vahepeal 2 banaani nahka pistnud. Siis järgmine kord, kui mul oli piisavalt banaane, ei tekkinud mul enam küpsetamiseks sobivat hetke ja banaanid rändasid sügavkülma. Kolmandal katsel jõudsin juba rosinad ligunema panna kui äkki plaanid muutusid ning rosinadki sügavkülma banaanidele seltsi rändasid. Kui ma lõpuks valmistamiseni jõudsin, pani muidugi muigama küll, et nii lihtne asi nii kaua aega võttis. Aga vähemalt oli ootamine asja väärt ja kook-keeks-sai (nimetagu, kuidas meeldib) oli väga maitsev.

Irooniliselt, pean tõdema, et viimasel ajal näevad ka mu blogi-postitused välja samasugused, nagu see viimane küpsetamine. 1. päeval valin-töötlen pildid, 2. päeval kirjutan retsepti, 3. päeval lisan ülejäänud "teemavälise" jutu ja vahel alles 4. päeval laen ülesse ja lisan pildid. Eriti piinlikuks kipub olukord, kui vahe nende päevade vahel venib omakorda mitme päeva- või koguni nädalapikkuseks. Aga eks peab leppima sellega ning tundam rõõmu, et niigi palju vaba aega on. Ma loodan, et ka mu tilluke lugejaskond pole minust veel loobunud, kuna hindan väga igasugust tagasisidet, mis Teilt saanud olen! :) (Aga tegelikult on see blogi siiski mu enda tarbeks ja lõbuks ning ma kavatsen siia postitada veel ka siis, kui kõik teised ammu läinud. :P)

On vist aimata, et antud postitus on ka üks neist, mille valmimine võttis mitu päeva aega. Kuna olgem ausad, kõige selle tärkava rohelisega tundub narr hakata nö igihaljastest banaanidest kooki küpsetada. Aga kuna veel nädalaid hiljem mäletan ma, et tegu oli ühe tõesti-tõesti maitsva küpsetisega, ei saanud ma teda ka jagmata jätta. Nii et kui kellegil peaks rabarber juba ära tüütama (ei tasu oblikhappega ka liialdada), siis vahelduseks võib juu, nii talve-nostalgias, pöörduda tagasi vana hea banaani poole.

Retsepti autor on geniaalne Nigella Lawson, mina aga sain ta nami-namist.

"Esimene muru" e pasha-moodi kohupiimatort

Mõnus klassikaline kohupiimakook, mis oma lisandite poolest meenutab veidike kevadist pashat. Minu kook sai lihavõtete puhul endale ka martsipanist lõbusa tärkava murukatte.

muretainas
70 g rosinaid
2-3 spl rummi
5 muna
250 g hapukoort
3 x 200g pakki vanilli maitselist kohupiima
350 g vanilli kohupiimakreemi
suhkrut vastavalt maitsele
peotäis sukaadi (juhend allpool)

ca 250 g martsipani
Matcha tee pulbrit
1 pakk söetablette
kakaod

Pane rosinad väikesesse kaussi ning vala peale rumm. Aeg-ajalt segades, lase neil seal mõnda aega (muude tegevuste ajal) imbuda.
Vooderda 26-cm'se koogivormi põhi muretainaga ja küpseta 180-kraadises ahjus, kuni kuldne ja aromaatne. Välja võttes keera ahju kuumus 160 kraadi peale.
Klopi munad vähese suhkruga lahti, ning lisa järgemööda piimatooted. Sega kõik hoolikalt läbi ning maitsesta, vastavalt oma eelistustele, suhkruga. Sega hulka rosinad ja sukaad ning vala koogivormi eelküpsetatud põhjale. Küpseta 160-kraadises ahjus ligi 1,5 tundi (aga ega ma ajas ka väga kindel pole), kuni kook on servadest kerkinud ning keskelt settinud. Enne kaunistamist lase täielikult jahtuda.
Kaunistamiseks jaga martsipan enam-vähem poleks. Ühele poolele sõtku juurde uhmriga purustatud söetabletid (lisades martsipanile vajadusel mõni tilk vett) ning ülejäänule sõtku hulka Macha pulber. Külgede "mullaga" vooderdamiseks rulli mustast martsipanist kakaoga üle puistatud pinnal 7-10 cm laiad piklikud ribad, ning aseta need ringis koogi külgedele. "Muru"katte jaoks võta appi küüslaugupress. Pressi sealt vähehaaval läbi rohelist martsipani, lõigates terava noaga poole-sentimeetriseid ribasid. Puista need ühtlaselt koogile.

NB! "Muru" panna peale alles söömise päeval, vastasel juhul hakkab ta sulama.

Sukaad:

Koori ja lõigu apelsini koor parajateks tükkideks. Aseta koored köögikaalule ning teise kaussi mõõda koortega (massilt!) võrdses koguses suhkrut. Tõsta koored piisava veega täidetud kastrulisse ning aja keema. Kurna nad sõelal ja jahuta hetkeks külma veega. Nüüd panna koored taas potti, juurde lisa eelnevalt mõõdetud suhkur ja peale piisavalt vett, et kõik napi-napilt kaetud oleks. Keeda tasasel tulel, kuni vett enam põhjas pole ning koored on ilusad oraanžikalt läbikumavad. Enne kasutamist lase täielikult jahtuda.
Konkreetse retsepti jaoks kulus umbes ühe suure apelsini jagu sukaadi, aga seda head kraami tasub ikka varuga teha. :)

***

Olen küll oma postitusega väga hilinenud, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Selline kook siis kaunistas meie lauda lihavõtetel. Tegemise käigus juhtus mul küll palju apsakaid (alustades sellest, kuidas ma unustasin põhja eelküpsetada kuni selleni, et sukaadi lisamine meenus hetk peale seda, kui olin koogi rahulolevalt ahju pistnud), kuid lõpptulemusega jäin siiski väga rahule. Koogile oleks kaunistuseks veel imehästi sobinud mõned kollased lillekesed, aga pildistamise hetkel polnud mul neid küll kuskilt võtta. Igal-juhul oli tegu veidike kergema, aga samas maitsva alternatiivga pashale. :)

Tuunikala lasanje

Üks maitsev ja mõnusalt kreemine alternatiiv klassikalisele lasanjele.

1 sibul
2 küünt küüslauku
2 x 400 g tomatikonservi
1 kalapuljongi kuubik
1 sl punet
2 x 200 g tuunikala tükke konservist
peotäis värsket/külmutatud tilli
pipart

75 g võid
75 g jahu (u 1,2 dl)
1 l piima
1 tl soola
150 g riivitud juustu

lasanjeplaate*

Valmista tomatikaste. Selleks tükelda sibul ja küüslauk ning nõruta veest või õlist tuunikalakonservid. Prae sibul kuumal pannil klaasjaks, lisa küüslauk ning minuti pärast ka tomatikonservid, puljongikuubik ja pune. Keera tuli vaiksemaks ning lase kastmel tasapisi keedes pakseneda 15-20 minutit. Valmis kastmele sega hulka tuunikala tükid, till ning maitsemeelele vastav kogus pipart. Kuumuta kergelt läbi ning tõsta kõrvale.
Valmista piimakaste. Paksupõhjalises potis sulata või ning lisa sellele jahu. Kuumuta neid koos paar minutit ja seejärel vala peale vähehaaval ja pidevalt segades piim. Keeda kastet paar minutit, kuni paksenenud. Lisa sool ning u pool juustust.
Lasanje kokkupanekuks tõsta vormi põhja esiteks õhuke kiht tomati-tuunikala kastet (et pastal oleks kuskile "haakuda"). Lao sinna 1. kiht lasanje-plaate. Peale tõsta kolmandik allesjäänud tomatikastmest ning sellele kolmandik piimakastmest. Lao samas järjekorras ka 2. ja 3. kiht. Viimasele (piima-)kihile puista peale ülejäänud juust. Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni lasanje on pealt ilusasti kuldne, külgedelt mullitav ning kahvliga torgitav.

* Hulk vastavalt oma vormi suurusele. Minul kulus 9 (3 x 3) plaati.

***

Olen juba mõnda aega otsinud-mõtisklenud lasanje retseptist, mis sobiks nii mulle kui I'le. Nimelt on I tohutu klassikalise lasanje fänn, mina aga taime-ja-kalatoidulisena eelistan kergemaid, kodujuustu ja köögiviljaga versioone. Nõnda olingi seda retsepti nähes üpriski elevil - oma loomuselt meenutab ta küll klassikalist lasanjet, kuid ei sisalda seejuures liha. Õnneks ei pidanud ka pettuma, kuna tulemus oli tõesti väga maitsev. Seega leidsingi lõpuks ideaalse "kompromissiga" meie kahe eelistustele. :)

Tegelikult tahaksin ka "vabandada" piltide pärast. Mitte, et neil midagi väga viga oleks... Aga ma lihtsalt ei oska pildistada kõiksugu vormi- ja pajaroogi! :P Värskelt ahjust tulnuna oli see roog imeliselt pehme ja kreemine, lausa nõnda, et tahtis taldrikul vaevu oma kuju hoida. Aga ütlen ausalt, et pildil nägi see välja nagu miski, mis oleks just mööda söögitoru tagasi ülesse tulnud... Ja nõnda mul ei jäänudki üle, kui et kaotada suur osa autentsusest ja teha pilt hommikul (parema valgusega!) külmkapikülmast (paremini kuju hoidev!) lasanjest. Seega ma loodan, et keegi ei pahanda, kui tema esialgne lõpptulemus pole päris sama, mis pildil. :)

Retsept nami-namist.

Särtsakalt sidrunine külmsuitsulõhe risoto

Üks meie kodu suuri lemmikuid. Piisavalt lihtne, et valmistada vaid endale väsitava tööpäeva lõpus, kuid samas piisavalt peen, et sobiks serveerimiseks ka nõudlikele külalistele.

u 1,5 l keevat köögivilja puljongit
10 g võid
1 sibul
1 küüslauguküüs
300 g risoto riisi
150 - 175 g tükeldatud külmsuitsu lõhet
85 g mascarponet või toorjuustu
2 spl värsket või sügavkülmutatud tilli*
1 sidruni riivitud koor + mahla vastavalt maitsele
pipart
(peotäis rukkolat serveerimiseks)

Arvesta kohe, et risoto tegemiseks läheb vaja kahte plaati pliidil. Ühele aseta soojenema suurem pott, kus valmib risoto, ning teisel väiksem kastrul, kus puljong vaikselt keeb.
Tükelda sibul ja küüslauk. Vala kuumutatud suurde potti törts õli ning sulata selles või. Prae seal sibul klaasjaks. Järgmisena lisa küüslauk ja riis, keera kuumus veidi madalamaks, sega läbi ning prae neid 2-3 minutit. Vala peale u 2-3 dl keevat puljongit ning aeg-ajalt segades lase risotol rahulikult keeda, kuni enamik vedelikust on sisse imendunud. Korda eelmist sammu nii kaua, kuni riis on pehme (kuid endiselt kergelt al dente!) ja risoto mõnusalt kreemine (kuna seistes imab riis endasse veel vedelikku, olgu ta pigem vedel kui väga kuiv).
Eemalda pott tulelt ja sega sisse mascarpone (või odavama alternatiivina toorjuust), lõhe, till, pipar ja sidruni koor. Maitse, ning soovi korral lisa ka sidruni mahla.
Roog maitseb eriti hästi koos värske rukolaga, aga ka lihtne roheline salat sobib siia hästi!
Retseptist saab söönuks 3-4 inimest.
* Tegelikult kõlbab siia ka ca 0,5-1 tl kuivatatud tilli

PS! Minu pildid on tehtud järgmisel päeval. Lõpptulemus peaks olema natuke vedelam/kreemisem, kui pildil paistab.
PPS! Kui sul juhuslikult leidub kapis poolik pudel kuiva valget veini, lisa esimesel korral puljongi asemel hoopis väike klaasitäis seda. :)

***

Kuidagi ootamatu oli avastus, et ma polegi sellest roast veel kirjutanud. Nüüdseks on ta meie laual vähemalt 3 korda figureerinud, ning kui eelarve võimaldaks, teeks seda tiheminigi. Vaatamata veidike pikale juhendile valmib see üllatavalt vähese vaevaga. Tulemuseks on aga üks suussulavalt kreemine, särtsakalt-hapukas, täpselt paraja suitsu-nüansiga potitäis paradiisi! Kui poes leidub parasjagu soodsat külmsutsulõhet ning kasutada mascarpone asemel toorjuustu (või kui õnnetub mainitud komponendid vanematekodust "näpata" :D), on selle valmistamine veel kergem ka rahakotile!

Retsept pärit GoodFood'st. (Vahel mul on tunne, et kui poleks seda lehte ja nami-namit, siis jääks me kahekesi hoopis nälga :D)