Pitsa-maitselised muffinid

Seest mahlased ja pealt krõbedad muffinid, mida eriti tore mõnel laisal põhapäevahommikul süüa.

Koostis:
1 väike paprika
jupike suvikõrvitsat (kui on)
0,5 sibulat
1 küüs küüslauku
paar viilu sinki
100 g võid
2 muna
1 dl hapukoort
2 spl ketšupit
2 dl jahu
1 tl soola ja pipart
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 spl pitsamaitseainet
1 dl riivjuustu

Valmistamine:
Haki köögiviljad pisikesteks tükkideks ning kuumuta vähese õliga pannil, kuni pehmenenud. Tükelda ka sink väikesteks kuubikuteks.
Sulata mikrolaineahjus või ning lase tal jahtuda. Samal ajal klopi kergelt läbi munad, sega juurde hapukoor ja ketšup ning peene joaga kalla hulka ka sulavõi. Kõige lõpus lisa köögiviljad ja singikuubikud.
Teises suuremas kausis sega omavahel kuivained ja maitseained. Vala sellele muna-segu peale ning sega kõik kergelt läbi. Tõsta muffinivormidesse ning raputa kõigile peale natuke juustu. Kõpseta 200-kraadises ahjus, 10-15 min kuni ilusasti kerkinud ja juust pealt kuldne.


- Ei, mu laudlinad pole nii kortsus ja tuhmid. Tegu on päevatekiga meie elutoas, mis lihtsalt sobis jube vahvalt roheliste pabrevormidega.

***

Miskipärast on mul kujunenud veendumus, et igal pühapäevahommikul peab meie laual olema mõni uhkem ja natuke rohkem aeganõudev roog. Kuna viimase nädala oleme veetnud kodus "külmavangis" (st oleme olnud liiga laisad, et end suure pakasega õue vedada), avastasin ma ühtäkki, et meil polnudki kodus piima, millest pannkooke valmistada. Õnneks meenus mulle kähku see retsept, mida juba pikka aega valmistada olin tahtnud.

Iseenesest oleks seda saanud veel lihtsamaks teha, kui oleks olnud mõni valmis köögivilja-segu, kuid ka käsitsi tehes ei võtnud muffinid liiga palju aega (kuumutamise ajal saab juu juba kuivaineid segada ja juustu riivida). Lõpptulemus oli igal-juhul kiiduväärt - retsepti autoritele siis ikka - ning eriti mõnus oli see krõbedaks küpsenud juustumüts (kui mõtlema hakata, siis segasin ka taina sisse vist natuke juustu, kuid maitses seda eriti tunda polnud). Ainuke viga neil oli, et kippusid jubedasti paberist muffinivormide külge jääma - kuid see viga on tõenäoliselt vormide, mitte retsepti oma.

Retsepti-baasi leidsin Kokkama blogist, kuid tema oli omakorda idee saanud Dutch Girl Cooking'st. Kombineerisin neid mõlemaid retsepte ning võtsin kasutusele ka oma teadmisi muffinitest. :)

Calzone

Imemaitsev ja mahlane täidetud pitsa. Mõnus valmistada ja lihtne kaasa võtta.

Koostis:
1 x pitsapõhja
300 g kodujuustu
200 g riivitud juustu
50 g riivitud parmesani
400 g tükeldatud sinki
200 g kerge soolaga hautatud köögivilju
2 tl pitsamaitseainet
2 x tomatikastet (soovi korral)

Valmistamine:
Valmista pitsapõhi juhendite järgi ja rulli ta kaheks õhukeseks ringiks (õigemini esialgu rulli üks ja jäta teine taignapätsike külmkappi seisma). Puista ühele poolele põhjast (jättes serva 1-2 cm ruumi) kõigepealt pool singist, sellele pooled köögiviljad, 1 tl maitseainet ning edasi pool kodu-, tavalisest ja parmesani juustust. Voldi puhas taignapool täidisele peale ning näpista poolringi servad kokku. Korda sama ülejäänud komponentidega.

Küpseta calzonesid 220-kraadise ahju alumises osas 10-20 min, kuni pätsid pealt kuldpruunid. Lase enne lahti lõikamist natuke jahtuda, muidu võib täidisest natuke vett välja valguda. Serveeri koos tomatikastmega, seda kas peale valades või pirukat sisse kastes.



***

Calzonesid valmistades tutvusingi esimest korda pärmitaignaga. Olime siis just äsja kolinud Lossi tänavale (õigemini siis polnud veel selgegi, kas I kolis sinna minuga või mitte - aga ära ta ei läinud ja nii me sinna jäimegi :)) ning tahtsin vahelduseks midagi erilist õhtusöögiks valmistada. Olgugi, et jäime mõlemad tulemusega rahule, ei olnud ta tookord just ideaalne - tainas ümber muutus ahjus praktiliselt kivikõvaks ning täidis (miski brokkoli-kodujuustu segu ta oli vist) jäi meile mõlemale natuke lahjaks ja kuivaks. Kuid sellest ajast saati olin haudunud plaani neid kunagi veel valmistada.

Oma teiseks katseks valmistusin üpriski põhjalikult. Guugeldasin eelnevalt nii taina kui ka täidise-ideid. Vaatasin ka oma uue uhke Jamie at Home raamatu retsepti, kuid selle täidis osutus meie tudengieelarvele natuke liiga uhkeks. Siiski sain targemaks nii palju, et teadsin, et täidist ei maksa liiga vedelat teha (muidu võib ahjus katki minna) ning teda tasub küpsetada nagu pitsat ikka - ahju alumises osas kõrgel kuumusel. Lõpuks siis valisin ühe põhja-retsepti (mis alles hiljem selgus, et oli praktiliselt identne mu tavapärase pitsapõhjaga) ning otsustasin täidisega improviseerida. Ja tulemus oli suurepärane. :) Juust ja kodujuust sulasid kokku üheks pehmeks ja juustuseks kihiks, tainas jäi pealt täpselt parajalt krõbe ning teda tomatikastmesse kastes, moodustasid kõik need maitsed ühtse mõnusa terviku (minu maitsebuketist muidugi puudus sink). Kes siiani proovinud pole, soovitan kindlasti!

Tomatikaste

Üks minu ema firmatoite, mille talt sujuvalt üle võtnud olen. Vähese vaevaga valmiv kaste sobib söömiseks koos pastaga, pitsa kattena või siis mõne huvitava roa sees.

Koostis:

1 küüslauguküüs
(1 väike punane sibul)
400 g tomatikonservi
1 tl suhkrut
1 tl balsami äädikat
(võimalusel 0,5 dl punast veini)
0,5 tl soola
1 spl pitsa maitseainet vms ürtide segu

Valmistamine:

Tükelda sibul ja küüslauk ning prae kergelt kuumal pannil (kuni küüslauk hakkab kergelt kuldseks muutuma). Vala peale tomatikonserv ning tee tomati tükid vajadusel väiksemaks. Lase segul keema tõusta ning sega hulka ülejäänud koostisosad. Keeda tasasel tulel 10-15 min, kuni kaste mõnusalt paksenenud.

***

Hakates siia kirjutama (loodetavasti kohe järgnevat Calzone retsepti) jõudis mulle kohale, et üks mu kõige geniaalsemaid, igapäevane kuid maitsekas, retsept polegi siin. Parandasin selle vea kohe.

Seda kastet olen valmistanud (aidanud valmistada) lugematutel kordadel. Tunnen end sellega lausa nii kindlalt, et valisin just selle esimeseks toiduks, mille oma I'le valmistasin. Armastus käib kõhu kaudu, öeldakse juu. Pealegi on mul selle koostisosad alati kapis olemas ning peale küüslaugu (ja minu ema puhul ka punase sibula) tükeldamise, pole sellega praktiliselt mingit vaeva. Ning kui ka konkreetselt tomatikonservi kodus pole, sobib siia väga hästi ükskõik mis formaadis ja koguses tomati püree.

Hilinenud piparkoogid ehk aasta 2009 lõpp

Väga mõnusa ja puhta maitsega piparkoogid.

Koostis:

2 dl siirupit
2 dl suhkrut
1,5 sl jahvatatud kaneeli
2 tl jahvatatud nelki
1 sl jahvatatud kardemoni
1 tl ingveripulbrit
(VÕI pakk piparkoogimaitseainet)
250 g võid
2 muna
10 kuni 11 dl nisujahu
2 tl (triikis) söögisoodat

Valmistamine:
Pane siirup, suhkur ja maitseianed suurde potti ja kuumuta keemiseni. Tõsta mullitav segu hetkeks tulelt ning sega hulka võitükid - jätka kuumutamist, kuni või täiesti sulanud. Seejärel tõsta pott hoopis tulelt ning lase siirupil jahtuda. Kui segu enam-vähem leige, klopi ükshaaval hulka munad.
Eraldi kausis sega söögisooda jahuga ning lisa ta järkudes siirupi-segule, kuni meenutab korralikku tainast (aga ürita jahu hulk minimaalsena hoida, muidu tuleb liiga kuiv). Sõtku tainas korra hoolikalt läbi ning paki kile sisse. Mul oli ta soojana ikka üpriski vedel-pehme, aga külmikus ta tahenes ilusasti. :)
Tainast tuleb külmkapis hoida vähemalt ühe öö, aga võib ka rohkem. Jahusel laual õhukeseks rullitud ja sobivaks lõigatud piparkooke tuleb küpsetada 200-kraadises ahjus 5-10 min, kuni muutunud tumedamaks, kuid pole veel kõrbenud (peale esimest ahjutäit saab täpsest ajast paremini aru).
Kaunista ohtra glasuuriga ning naudi mõnusas jõulumeeleolus!

***

Viimane ning natuke hilinenud postitus jõuludest.
Tegu oli minu esimese katsega teha ise piparkoogitainast ja jäin oma tulemusega igati rahule. Käisin seda ikka õige mitu korda külmkapist "maitsmas". Tainas küll ei leidnud rakendust ei I vanemate juures 24ndal, ega ka minu perega 25ndal, vaid alles hoopis eelmise aasta viimasel päeval. Seda vahvam aga oligi neid jõulumeeleolu jätkuks-lõpetuseks seltsis (külas käis ka Carolina, kes meil tänuväärselt küpsiseid lõikuda aitas) uusaastapeole meisterdada.

Nagu tudengitele ikka kohane, sai ka siin asjale loominguliselt lähenetud. Nimelt avastasime vahetult enne taina rullimist, et meil polegi piparkoogivorme. Otsustasime siis olla "igavad" ja teha klaasiga lihtsad ümmargused koogid. Ei teagi, kas inspiratsiooniks oli see kergelt nilbet värvi roosa glasuur (mille I vanemate ülejäägist saanud olime) või siis meie enda lollakas meeleolu, aga lõpuks otsustasime joonistada kookidele igas variatsioonis "nägusid". Minu lemmikusk sai vist pack-man, mis küll sündis kergest lõikeapsakast, kuid arenes vahvaks seeriaks.

Kurbuse ja piinlikkusega pean siiski tõdema, et peolaual jäid piparkoogid üpriski tahaplaanile. Kuid endale toon põhejnduseks seltskonna joogi-lembuse, mitte enda töö kvaliteedi languse. :) Mulle nad igal-juhul meeldisid ja nende tegemine oli ka vahva. Väikese muudatuse teeks vaid sellega, et kasutaks järgmisel korral heleda siirupi asemel tumedat, kuid see on pigem vaid kosmeetiline eelistus.