Calzone

Imemaitsev ja mahlane täidetud pitsa. Mõnus valmistada ja lihtne kaasa võtta.

Koostis:
1 x pitsapõhja
300 g kodujuustu
200 g riivitud juustu
50 g riivitud parmesani
400 g tükeldatud sinki
200 g kerge soolaga hautatud köögivilju
2 tl pitsamaitseainet
2 x tomatikastet (soovi korral)

Valmistamine:
Valmista pitsapõhi juhendite järgi ja rulli ta kaheks õhukeseks ringiks (õigemini esialgu rulli üks ja jäta teine taignapätsike külmkappi seisma). Puista ühele poolele põhjast (jättes serva 1-2 cm ruumi) kõigepealt pool singist, sellele pooled köögiviljad, 1 tl maitseainet ning edasi pool kodu-, tavalisest ja parmesani juustust. Voldi puhas taignapool täidisele peale ning näpista poolringi servad kokku. Korda sama ülejäänud komponentidega.

Küpseta calzonesid 220-kraadise ahju alumises osas 10-20 min, kuni pätsid pealt kuldpruunid. Lase enne lahti lõikamist natuke jahtuda, muidu võib täidisest natuke vett välja valguda. Serveeri koos tomatikastmega, seda kas peale valades või pirukat sisse kastes.



***

Calzonesid valmistades tutvusingi esimest korda pärmitaignaga. Olime siis just äsja kolinud Lossi tänavale (õigemini siis polnud veel selgegi, kas I kolis sinna minuga või mitte - aga ära ta ei läinud ja nii me sinna jäimegi :)) ning tahtsin vahelduseks midagi erilist õhtusöögiks valmistada. Olgugi, et jäime mõlemad tulemusega rahule, ei olnud ta tookord just ideaalne - tainas ümber muutus ahjus praktiliselt kivikõvaks ning täidis (miski brokkoli-kodujuustu segu ta oli vist) jäi meile mõlemale natuke lahjaks ja kuivaks. Kuid sellest ajast saati olin haudunud plaani neid kunagi veel valmistada.

Oma teiseks katseks valmistusin üpriski põhjalikult. Guugeldasin eelnevalt nii taina kui ka täidise-ideid. Vaatasin ka oma uue uhke Jamie at Home raamatu retsepti, kuid selle täidis osutus meie tudengieelarvele natuke liiga uhkeks. Siiski sain targemaks nii palju, et teadsin, et täidist ei maksa liiga vedelat teha (muidu võib ahjus katki minna) ning teda tasub küpsetada nagu pitsat ikka - ahju alumises osas kõrgel kuumusel. Lõpuks siis valisin ühe põhja-retsepti (mis alles hiljem selgus, et oli praktiliselt identne mu tavapärase pitsapõhjaga) ning otsustasin täidisega improviseerida. Ja tulemus oli suurepärane. :) Juust ja kodujuust sulasid kokku üheks pehmeks ja juustuseks kihiks, tainas jäi pealt täpselt parajalt krõbe ning teda tomatikastmesse kastes, moodustasid kõik need maitsed ühtse mõnusa terviku (minu maitsebuketist muidugi puudus sink). Kes siiani proovinud pole, soovitan kindlasti!